Maarja Pärtna
„Vivaarium”
Elusamus, 2019
Maarja Pärtna uusimas luulekogus „Vivaarium” on luuletus pealkirjaga „Solastalgia”, mis algab nii: „lõikuskuu katuse all ripub / rukkipõldude piltvaip, selle peal / keset ikalduvat saaki seisan mina, võõras” (lk 50). Võõraks jäämise tunnet ikalduva vilja keskel võib vist igaüks kuidagi kujutleda, aga pealkirjas oleva sõna tähendus ei ole küllap üldtuntud.
Neologismi „solastalgia” pakkus 2005. aastal välja keskkonnafilosoof Glenn Albrecht, kirjeldamaks valu, mis kaasneb kohaidentiteedi lagunemisel olukorras, kus identiteeti ja kodutunnet sisustav keskkond on mõne teguri mõjul kaotamas toetavat toimet, näiteks siis, kui see hävib; ent kirjeldamaks ka igatsust selle järele, millest on ilma jäädud.[1] Ilmselt tekib paralleel nostalgiaga, mis tingimata ei olegi eksitav, kui hoida eristust nostalgia kui sentimentaalse tundmuse ja teatava patoloogia vahel, mis võib tekkida siis, kui ollakse kodust eemal. Nostalgilisest koduigatsusest eristab solastalgiat aga see, et ollakse endiselt „kodus”, kuid kodukeskkond on muutunud.
Keskkonnamuutused ja vaimse tervise sõltuvus keskkonnast võivad olla kaks põhjust, miks solastalgia termin endiselt aktuaalne on, kas Albrechti kitsamas tähenduses või mõne mulje kirjeldamiseks, eriti läheneva kliimakriisi mõtestamiseks. Saati võib see panna mõtlema, kas luuletuses kirjeldatud ikalduse ajal võõraks jäämine on ainult lokaalne tundmus või ka ulatuslikuma nihke tunnetamine. See küsimus saab luuletuse ja luulekogu kättevõtnule selgemaks, seni võiks aga öelda, et „Vivaarium” räägib laiemaltki eri keskkondade muutumise tunnetamisest, olgu ajas või pinnamoes, möödunu meenutamisest, aga ka muutustega elamisest.
Muutumine, mälu ja keskkond on Pärtna varasemas loomingus samuti olulised probleemid, ka „Vivaariumis” kerkivad need värskelt esile. Võib-olla tuleneb see teose täpsest ja terviklikust kompositsioonist, mis toetab luuletuste sisulist külge. Raamatu alguses on luuletused ühendatud justkui hõredalt seotud jutustuseks, keskosas toimivad tekstid pigem eraldi, ent teose lõpus jõuab autor siiski lõpuks alguses kujutatud stseeni juurde tagasi.
Üleminek narratiivsest luulest lüüriliseni on huvitav, sest samal ajal hargnevad lahti luulemina ümbritsevad piirid. Esikluuletuses näeme teda käimas majas – või õigupoolest selle lävel –, mis on juba ammu „põllukiviks tagasi” kantud. Peagi näib, et ta meenutab ühte ammu lagunenud kohta, kuigi selles paigas viibimine viitab ka sellele, et mäletamisel esilekerkiv tegelikkus on midagi kaalukamat ja käegakatsutavamat kui lihtsalt tagasivaade minevikku. Luulemina seisab justkui nende kahe aja vahel – ta vaatab lävelt, mitte olevikust.
Solastalgia aitab mõtestada, mispärast aja möödumine luulemina vaevab. Luuletuses „Autoportree” kõneleb ta minevikulise, fotole jäädvustatud minaga, kes püüab pildi sisse tardunud ajast väljuda, tundes trotsi „selle pildi vastu, mille peale / sind on püütud, püüdes sind muuta / muutumatuks, määratletuks –” (lk 13). Ühelt poolt on trots n-ö muutumatuks muutumise vastu fotol oleva inimese hoiak. Samas näib see luuletus sisaldavat ka kummastavat mõtet, et minevik võib muutuda, vähemasti selles tähenduses, et see kaotab pöördumatuse. Peagi pääseb pildil olev inimene pildilt välja, „huuled paokil / keeleots vormimas / selle luuletuse algust”, ning järgmises luuletuses „Lukuauk”, kõneleb koos olevikuminaga juba enda eest.
Edaspidi siseneb olevikku muidki hääli ja seda varjutavad ettenägematud jõud, millega luulemina kohaneb. Luuletuses „Kaev” ja hiljemgi kerkib esile kujund, mis vahendab kohanemist, muutumist ja kahanemist: „silma põhjas on kaev / kaevu põhjas on linn / linna keskel // kaevuserval mina / vaatan alla üle isetuse / tühja silmaveere” (lk 15). See homunkulust meenutav mina, kes vaatab enda silma sisse, tundub siin tähtis, sest avardab luulemina piire, aga seekord olevikulisse, sisekaemuslikku ruumi.
Seekaudu hakatakse luuletustes kujutama kokkupuuteid inimeste ja teiste olenditega. Kogu keskmisest osast leiab luuletusi, mis eristuvad teistest, sest viitavad tegelikkusele. Need tekstid kujutavad kollektiivseid eesti traumasid, nagu Nõukogude okupatsioon, sõjaaeg ja pagulus, ning kannatusi läbi elanud inimeste hirme, igatsust ja kaotusvalu. Sündmusi saatnud hävingut kõrvutatakse looduse lagundava toimega. Luuletuses „Turismiviisa” on karusmarjad, mustad sõstrad, valged klaarid ja antoonovkad vallutanud endisaegse (turismiviisaga koju naasnud pagulase?) kodu: „kasvamas raamideta akendest sisse / läbi olematute seinte otse kööki ja elutuppa / halastamatult sinise taeva all // elust põetud aiataimedena / ei mäletanud nad suurt erilist midagi” (lk 19). „Metsistunud” kodu meenutab osati teose alguses kujutatud laiali kantud maja, eriti seepärast, et loodus silub ära mälestused nii heast kui ka halvast, kahandab mälu paineid ja igatsusi või moondab neid.
Mõnevõrra sarnase moondava mõjuga – ent seekord luulemina ja inimesi mõjutavad – on luuletused, mis räägivad kohtumistest loomade ja taimedega. Luuletus „Aed” visandab lapsepõlvefoto, millel on laulev kuldnokk, kuid mis „ei suuda öelda midagi / tema oskuse kohta matkida / oma lähiümbruses kõlavaid hääli”, samal ajal kui kuldnokka kuulav laps hakkab „vähehaaval aimama / et sõnade teekonda maailmas / ei ole võimalik suunata” (lk 16). Pilt ei suuda tabada kuldnoka laulu ja laulu kujundlik tähendus jääb lauluga sarnaselt tabamatuks.
Huvitava kontrapunkti „Aiale” annab „Suitsuauk”, mille lõviosa moodustab looduskirjeldus, mis aga lõpeb stroofiga „metsavahi keeld / et siit-siit metsast ei või võtta mitte üks pirrutikk / on lihtsalt säutsumine, seosetu sädin, ilus linnulaul / suletud kõrvadele” (lk 43). Näeme, kuidas inimkõne osutub irooniliselt keeleks, mis kõlab parimal juhul ilusasti. Võrreldes „Aiaga”, milles linnulaul mõjub kummaliselt ja tabamatult, on siin hoopis inimkeel selliseks muutunud. Samas pole autor eluslooduse ja inimese kommunikatsiooni ümbermõtestamist konkreetse väitena kirjeldanud – see väljendub pigem vormiliselt. Tulles tagasi tähelepaneku juurde, et teos liigub narratiivsemast luulest lüürilisemate tekstide juurde, näib, et nende murdejoone moodustab fookuse nihkumine loodusele kui sellisele.
Pärtna luule muutub teose käigus nagu antiteesiks või väljapääsuks raamatu solastalgilisest painest. Kuigi luulekogu teises pooles leiab samuti mõtisklusi, küsimusi ja hinnangute andmist, on seal esil pigem vaatlemine, kirjeldamine ja tunnetamine. Vaatleva luule iseloomustamiseks sobib Ameerika luuletaja Elizabeth Bishopi epigraaf, mis juhatab „Vivaariumi” sisse: „Topograafial pole lemmikuid; põhi on sama lähedal kui lääs / Tundlikumad kui ajaloolasel on kaarditegija värvid.” Kaardistamine vastandatakse ajalookirjutusega, meenutades üleminekut narratiivsest luulest vaatlevale luulele.
Võib öelda, et hüpped minevikku ja elusloodusesse on olevikulise kultuurimaailma piirialad. Siin tuleb ka mängu raamatu tugev nimiluuletus „Vivaarium”. Lugejale teadmiseks, et vivaarium on akvaariumi katusmõiste, st piiratud tehiskeskkond, kus kedagi elusat hoitakse kontrollitud tingimustes. Luuletuses kujutatud vivaarium on mitmeti tõlgendatav, mis on ka teksti tugevus. Üks võimalus oleks mõista seda kui globaliseerunud inimkeskkonda: „mõtte juur vivaariumis / kompab tuleviku kuju ja avastab sealt / omaenda võõra külje. läbipaistva seina taga // esikloom ehitab ehitamata maailma sisse maailma / et viia elu kaugetesse eluta paikadesse – // aga mina ei taha minna, ma ei taha / tal aidata külma pimedat ruumi kodustada.” (lk 48) Sellest tahtmatusest võib välja lugeda soovi hoolivama suhte järele klaasitaguse maailmaga või püüet seda näha ja uurida.
Loodus ei ole samas Pärtna jaoks idülliline ideaal, mis ehk seletab muutumisega kaasnevate vaevade jätkumist terves teoses. Üks üha korduv küsimus on looduse muutumise hävitav või kahandav mõju inimesele, mis välgatab juba teose alguses, ja selle muutumisega leppimine. Luulekogu üks mõjuvamaid luuletusi on „# suu täis magusaid sõnu”, milles see küsimus leiab lookleva sõnastuse ja lepitava vastusegi: „aga kui kahaneda tähendab just nüüd / ja üleni usaldades, hoides ja kaitstes / murest ja hirmust hoolimata, või õigupoolest – / nende kiuste – oma jõuetuses ja väiksuses // oma isekas iseduses, mis on ainult / sõlm servadeta võrgus, selle loendamatutes / nähtavates ja tajumata seostes / kus ma juhtun” (lk 60). Luuletuses kirjeldatud kahanemine on arusaam isiklikust ja keskkondlikust muutusest, mis jääb „Vivaariumis” enim kõlama. Aga inimese kahanemine ei seisne ainult indiviidi ja tema koduümbruse hääbumises – isiklik/inimlik liidetakse loodusega selliselt, et kahanemine tähendab ka uue elu teket, elu kui sellise jätkumist.
Kui luulemina naaseb teose lõpus põllukivideks laiali kantud majja, on hirm inimkonna tuleviku ees ja igatsus parema järele endiselt alles, ent ühtlasi saab maja kodustada ka siis, kui kasejuurikad, marjapõõsad ja angervaks tasakesi akendest ning põrandalaudadest sisse hiilivad või seda juba ammu tegid, saades kodu osaks.
[1] Glenn Albrecht. „Solastalgia: A New Concept in Health and Identity” – PAN, 3, 2005, lk 41–55.
