Arvustus

Kleepuv utoopia?

Maara Parhomenko 8.10.2022

Loe katkendit Kiwa raamatust "Kummiliimiallikad" | Kirjandus | ERRKiwa
„Kummiliimiallikad“
Tänapäev, 2021

Meie esimesel kohtumisel seisis ta oma erkoranžis meremehetriibulises mundris väikelinna raamatukogu kõige kõrgema riiuli serval, kus tundus asuvat rahva seas ebapopulaarse ilukirjanduse oaas. Kuid kuna silmadega söömisest isu täis ei saa, ajasin käe pikaks ja noppisin mängleva kergusega riiuli ladvast selle keelatuna näiva vilja. „Ah, et siis „Kummiliimiallikad“,“ mõtlesin ma õhinal esikaant uurides. Minus kihvatas veider äratundmisrõõm lapsepõlvest ja meenus vanaisa aastatetagune hoiatus: „Делай, что делаешь, но не стань нюхать резиновый клей!“[1]

„Mis see ka poleks, pole see miski, mis võiks olla see, mis ta on.“ (lk 99) Defineerida tühipaljaste tähemärkidega või seletada koolilapselikult korralikke keelendeid kasutades, mida „Kummiliimiallikad“ endast kujutab, paistab mulle selle reaalsuse- ja ka mõistuseülest sisu arvestades lati alt läbi minekuna. Kummiliimiga üles ehitatud maailma mahub kordi rohkem kui sõnadesse eales panna oleks võimalik: „[S]ee, mis ei allu sõnadele, on tähemärkide vahel ja tähemärkide vahelt algavad teatavasti alati rännud paralleelruumi ja paralleelruum allub teistele seadustele.“ (lk 132) Hoolimata minu võimetusest kasutada maiseid ja käepäraseid vahendeid on kellelgi teisel õnnestunud võtta kogu raamatu olemus tabavalt kokku täpselt seitsme ladina tähestiku tähe ja ühe täiesti õigustatud küsimärgiga. See salapärane „keegi“, keda mina kahtlustan olevat tuttav raamatukogutädi sellest samast väikelinna raamatukogust, on köite siseküljele õrnalt harilikuga kritseldanud: „Utoopia?“ Ükski tutvustav lõik ei intrigeerinud mind niivõrd ega küündinud kaugeltki selleni, millist seletamatut mõistmist või vähemalt illusiooni sellest võib üks ühesõnaline küsimus esile kutsuda. Sestap poleks ma pahane, kui ka arvustuse lugejal peaks tekkima soov lugemine siinkohal lõpetada – kõikse olulisem on juba öeldud. Ülejäänu on vaid taustamüra.

Raamatu autor Kiwa on isegi tunnistanud, et alguses pidi teosest saama sovetlik, eesti minevikudetailidega vürtsitatud tõlgendus „Alice’ist Imedemaal“.[2] Sinisilmsest ja süütust Alice’ist saab sõltlasest Alissa, Imedemaast lagunev Nõukogude impeerium, jänesest põgenev salaagent, võlujoogist kummiliim, irvikkassist Urmas Alender ning kübarsepast insener Sirge. Ehkki võib täheldada otseseid sarnasusi imedemaaga (aja seiskumine, paralleelruumid, absurdsed tegelaskujud, reaalsuses pidevalt kahtlemine, isendite võimuvõitlused jm), hakkab teos hoolimata algplaanidest ja laenatud motiividest juba esimesel paarikümnel leheküljel täiesti oma elu elama ning raamatu lõpuks on seosed imedemaaga vaevu aimatavad.

„Impeeriumi kandilistele puumunapeadele ei jõudnud kohale, et nende kauaotsitud salarelv oligi noorsoo ajude hallutsineerimine.“ (lk 46) Nagu ka teose pealkirjast eeldada võib, on kummiliim selles lagunevas utoopias kogu elu alus. Kummiliim on siin sama tähtis kui normkore ehk igavalt tavalise rahva jaoks vesi. Teose põhiline „konspiratsiooniteooria“ seisneb selles, et pärast sõda paiskasid Nõukogude impeeriumi juhid müügile kummiliimi, et mõjutada noorte inimeste teadvust ja tasalülitada režiimi ideoloogilisi vastaseid. Kummiliimitarbijad muutusid aga urideks ehk salaagentideks, kellel oli võimalik KL-i sisse hingates reisida teadvuse äärealadele, tekitades salatühikuid ehk aja kordumist ehk puhast tühjust. See on kõrgeim olemise vorm, kus „osutite ringikäimine on vaid hästi ettevalmistatud pettemanööver ja selle varjus ongi kell tegelikult alati kuus“ (lk 67). Isegi raamatu peategelane Alissa ja tema aju paralleelruumidesse loodud teisikud on vaid kummiliimieksperimentide tulemus, ei midagi rohkemat: „Nihhuijaa ja nothing. Kummitav kummiliimipuudus.“ (lk 65) Kuid kui impeerium ähvardab kokku kukkuda ja koos sellega kaduda ka alternatiivreaalsust stimuleeriv kummiliim, otsustab Alissa tuleviku tühistada ja jääda salatühiku abil hüpermõõtmelisse hologrammi. Tema jaoks jääb aeg korduma nagu katkine grammofon.

Selles lagunenud utoopias on väga oluline roll raamatu minategelasel, kes saabub tühistatud tulevikust, et saada enda valdusesse Alissa pioneerirühma päevik, käsikiri, mille abil luua ennenägematu meistriteos. „Selgus, et oleks vaja raamatut, mis oleks samaaegselt ka maja, aga mitte lihtsalt arhitektuurikirjeldus, vaid ruumiline moodustis, mille ehitusprotsess vältab parasjagu just selles kohas, kuhu vaataja vaatab ja kust lugeja loeb ja mida tajuja tajub.“ (lk 92) Kuigi minategelase isik jääb teose jooksul varjatuks, olen ma veendunud, et autor on võtnud prototüübiks iseenda. Peale selle, et eksperimentaalne looja Kiwa on ennast defineerinud kui „tulnukat teistelt teadvustasanditelt roboti kehas“[3], võib märgata palju ühiseid jooni minategelase ja autori huvide vahel. Eredaimaks näiteks on mitte-laine muusika ja psühhoakustika austamine ning „nothingoloogiline“ elufilosoofia.

Minategelase kleepuva sisemaailma ja ümbruskonna kirjeldused tõmbavad lugeja endaga kaasa sügavasse nõukaaega – tõeline nostalgialaks, kuid kahjuks mitte minu jaoks. Seal patseerivad ajastule omased värvikad tegelinskid: sorguvajunud pioneerijuhid; kolhoosikeskuse õuel seisva traktorivraki varjus sinistes toonides aknooli joovad ja Musta Pelšet mängivad seltsimehed; kilekotte söövad ja fosforiiti hingavad anorektikutest punk-gooti neiud; matsaka kere, kuid lühikeste jalgadega krantsid, kel lõugade vahel terve latt „Kevade“ vorsti; depressiivsed lüpsjanaised, mandunud külakapell „Sõleke“. Juba Kiwa oskust luua põhjalikke ja värvikaid tegelaste kirjeldusi saab nimetada omaette kunstiks, mis inspireerib ja köidab ka siis, kui kiiresti eskaleeruvad sündmused jätavad lugeja eneselegi märkamatult raamatu kandva mõtte rongist maha.

„Kummiliimiallikad“ pälvis 2021. aasta juunis kirjanike liidu romaanivõistlusel EKSA ja EKI keele- ja stiiliauhinna. Ilmselt polnud komisjonis ühtegi „traditsiooniliste keeleväärtuste patrioodist“ keelepuritaani, sest arvan, et nad oleksid Kiwa lauseehitust ja kirjavahemärkide süsteemi nähes minestanud. Üks (anti)kunstihing kehtestab oma reeglid ise ning loob raamatus selle kinnituseks lausa „mittemidagiütleva“ käände. Autor valitseb keelt, mis tantsib tema pilli järgi hea meelega – ta on tähemärgid endale allutanud: „Ma ärkasin nirksulgude vahel, kui metamärk horisondil koitma lõi, pesin kaldkriipsu puhtaks, käisin semikooloniga pargis ja närisin veidi tähti.“ (lk 121) Ma valetaksin, kui ütleksin, et taoline manipulatsioon keelega pole inspireeriv ega ahvatlev. Ka sõnade assortii on kirev. Teos oleks justkui sünonüümi- või slängisõnastiku nahka pistnud ning üritaks end nüüd, kõht punnis, ilukirjanduse raamidesse suruda. Kohati oli seda tarbida veidi tüütugi – oli tunne, nagu loeksin mõnda võõrkeelset raamatut, ning peaksin iga natukese aja tagant piiluma erinevate arusaamatuks jäävate fraaside tähendust. See aga pidurdas tuntavalt lugemise voolavust.

Raamatu lõpust leiab küll mõistete definitsioonid, kuid need osutuvad tihti segasemakski kui mõisted ise. Näiteks teadvust defineerib Kiwa iseloomulikult intrigeerival moel järgnevalt: „Teadvus on nagu seeba pügmott kaariku ees, milles lösutad sina, keha, kes objektiivselt arvab, et kaarikusõit on üks igavene mugav asi, täiesti universaalne tõde.“ (lk 34) Kui guugeldada sõnapaari „seeba pügmott“, siis vasted puuduvad täielikult. Seega jääb minu jaoks mõistatuseks, kes on see tugev loom (?) kaariku ees, kellele me teadvuse „vedamise“ eest tänu võlgneme. Samas on üsnagi tõenäoline, et segaduse ja kaose tekitamine võib olla teadlik viis panna lugejaid kogema midagi rohkemat, mitte pelgalt kustutada inimlikku janu kõige mõistmise järele. Kui võtta arvesse, et teose autor on kunagine „meedia graffiti“, võib olla tegu ka strateegilise reklaamitrikiga. Inimesi köidavad enim asjad, millest nad suurt ei mõika, sest tahe tõele jälile saada on kõigest muust ülem. Intrigeerib ka teose žanriline mitmekesisus: mõni lõik on korraga nii proosa kui luule või samas ei kumbki. Sekka eksib ka mõni päevikuvormis tekst, ning ridade vahelt lugedes võib mõnda usutlust tõlgendada ka puhtfilosoofilisi küsimusi lahkava intervjuuna. Teos on nagu sõõm värsket kemikaalidest lokkavat õhku otse kummiliimi täis kilekotist.

Mainimata ei saa ka jätta raamatu harukordset kujundust, kus mitte miski ei tundu olevat juhuslik. Köite kaaned on identsed nõukogudeaegse kummiliimi tuubi väljanägemisega: erkoranž värv, peenikesed valged triibud, isegi pealkirja fondi valimisel on jäljendatud liimipotsiku silti. Kui silmitseda raamatut vastu valgust, võib sellel märgata läikivaid alasid, mis imiteerivad kummiliimi plekke, mis on „imbunud“ isegi läbi „topeltkaante“. See sümboliseerib minu jaoks salatühikuid ja paralleelmaailmade omavahelisi ühenduskanaleid, tänu millele ühes kohas toimuv kandub teoses peegelpildina ka teise. Kirsiks tordil on loomulikult romaanivõistluse jaoks vajalike tähemärkide arvu täitvad 40 481 nähtamatut nulli viimastel lehekülgedel, mis on selge eristumise ja reeglite väänamise manifest.

„Raamatud loevad inimesi.“ (lk 101) Kui selle arvustuse põhjal näib „Kummiliimiallikad“ olevat lugemiseks liiga meelevaldne teos, siis usalda hoopis Alissa kummiliimijoobes sündinud tundmusi – ja lase sellel lihtsalt iseennast lugeda.

Arvustus pälvis Ulakassi arvustuste võistlusel Värske Rõhu eripreemia.


[1] Tee, mis sa teed, aga ära kummiliimi nuusuta!“ (vn)
[2] Maia Tammjärv. „Kiirkohting: „Kummiliimi- allikate“ autor Kiwa” – Müürileht, 22.10.2021.
[3] Vt kunstjamuusika.weebly.com/kunstnik-votildei-muusik.html.


 

Maara Parhomenko (18)

Sinu arvustus pälvis Ulakassi arvustuste võistlusel Värske Rõhu eripreemia, sest leiad selles tasakaalu isikliku lugemiskogemuse ja tähelepaneliku analüüsi vahel. Kuidas sellise kirjutamisviisini jõudsid? Mida kirjanduskriitika juures oluliseks pead?

Tundub, et mõnikord naeratab leidmise õnn vastupidiselt vanasõnale ka nendele, kes seda tungivalt ei otsi. Arvustust kokku klopsides ei tulnud ma selle pealegi, et võiksin proovida sisulise tasakaalu poole püüelda. Tükid asetusid oma kohale tunnetuslikult: märkasin; loksutasin mõtteid siia-sinna; täheldasin üles kõik, mis torust tuli; laiendasin ideid; ahastasin tekkinud rägastiku üle, kuniks pidin mõttekõlksudest mingisuguse terviku looma – kuid lõpuks kirjutasin ikka ainult sellest, mis tollel hetkel mu sisekaemuslikele parameetritele vastas.

Hea kirjanduskriitika on leidlik, täpselt parajas koguses teravmeelne, maitsekalt kaasaloov, sisutihe, näeb oma ninaotsast kaugemale ehk tajub tervikut ja seda, millisesse konteksti raamat arvustuse kirjutamise hetkel asetub. Pelgalt kirjeldustest ühel kriitikamaial lugejal isu täis ei saa, seda on vaja vürtsitada detailse analüüsi ja näpuotsatäie isiklikkusega, et köita ja muuta teos atraktiivseks. Tekst võiks ka kuhugi jõuda, kulmineeruda uue vaatevinkli või seosteahela tekkimisega või vähemalt selle poole püüelda. Arvustus võiks anda lugejale meeldejääva elamuse, abi teose dešifreerimisel või lausa vaimutoitu, mitte lihtsalt piirduda järjekordse Miksikese lühikokkuvõttega. 

Kirjutad arvustuses Kiwa tagurpidi pööratud grammatika kohta, et „üks (anti)kunstihing kehtestab oma reeglid ise“. Kuidas „oma“ keeleni jõuda ja kust läheb piir ebakommunikatiivse segaduse ja geniaalse eneseväljenduse vahel?

Kui eelneva küsimuse vastusest võis jääda mulje, et headel asjadel on komme niisama sülle kukkuda, siis „oma“ keeleni jõudmine pole kindlasti kerge vaevaga kättesaadavate killast. Valitseda ja allutada keelt pole naljaasi, päris põikpäine teine. Iseasi on muidugi, kas keel peab ilmtingimata taltsas olema, võib-olla ongi vabadus lahendus? Kuid spekuleerin, et parim viis on puhas klišee — proovida, proovida ja veel kord proovida! Usun, et oma võimete lae pidev kompimine viib sihile, isegi rappaminekutest võivad ju kujuneda hoopiski uued trendid kirjandusmaastikul.

Piir ebakommunikatiivse segaduse ja geniaalse eneseväljenduse vahel on õhuke, pidevas muutumises ning äärmiselt isiklik – võimalik, et mõne jaoks seda ei eksisteerigi, sest segadus ei välista geniaalsust ja vastupidi. Kuna aga maitse üle on keeruline vaielda, siis võiks piir olla paika pandud autori ja lugeja vahelises sümbioosis. Seni, kuni leidub üleastujaid ja uuendusmeelseid, võib piiriposte uutele aladele ning avastamata saartele nihutama jäädagi.

eelmine / järgmine artikkel