Talvike Mändla
„Ja midagi lindudest”
EKSA, 2019
Talvike Mändla on visandanud kogusse „Ja midagi lindudest” maailma, milles on nii pehmust kui ka teravust. Tema luuletajapilk on tundlik ning kirjeldatav maailm tunnistab enda osana paradokse, kõhklusi ja kahtlusi. Viisis, kuidas küsimusi esitatakse, leidub see-eest säärast veendumust, mille mõjul muutuvad küsimused ise vastusteks. Autor püstitab küsimusi julgelt, intuitiivselt, ühtaegu isiklikult ja avara pilguga. Küsides tihtilugu üht ja sama asja eri viisidel, loob Mändla sügavalt inimliku mütoloogilise maailma. Inimlikkust seatakse aga pidevalt kahtluse alla; seda uuritakse, pannakse proovile, kohati lausa rünnatakse eri nurkade alt, hägustades inimese ja mitteinimese vahelisi piire.
Inimesed, linnud, libahundid
Mändla loodusromantilisus sobitub intuitiivsesse-kehalisse pöördesse, mis teaduses ja kunstis üha rohkem kohta otsib. Aina sagedamini kerkib esile küsimus, kuidas võiks inimene ennast sügavamalt tundma õppida, mida õpetavad elu kohta teised liigid ja loodus ning loomingulisus, mis oma palet ökosüsteemides lõputuil viisidel näitab. Ka Mändla proovib ennast looduse osana näha. Looduspeeglisse vaadates on ta valmis nägema sedagi, mida ta tunnistada ei taha. Püüd elu mõtestada saab jõudu loovalt ökoloogilisest maailmakäsitlusest, seejuures rõhutab Mändla looduse taastumisvõimet: „Ei lähe alati halvemaks / uus mets kasvab peale” (lk 73).
Mändla loomingus avarduvad inimeseks olemise piirid ning segunevad mütoloogiliselt mitteinimese kujutistega: „olen kujumuutja / libahunt ja -rebane” (lk 7). Seda lugedes meenusid antropoloog Eduardo Kohni kirjeldused ühest Amazonase põlisrahvast, kelle nägemuses muutub jaaguariga kohtumise üle elanud inimene kiskja ja inimese vahepealseks olendiks[1]. Elusaks, olendisarnaseks, kuigi enamasti pigem negatiivseks ja ähvardavaks muutuvad Mändla kogus ka tehislikkuse ja tsivilisatsiooniga seotud märgid: „Sellised olid rongid külas, kus ma sündisin. / Võõramaaloomad, irevil lõuad, / alati näljased, / alati valmis mind alla neelama.” (lk 10)
Siiski võib öelda, et inimtehnoloogia kirjeldusi pigem välditakse, nii nagu loodusfilmis jäetakse ilusate vaadete püüdmiseks kaadrist välja inimese jäljed tühjal rannal. Mändla jaoks pole seega võõras mitte loodus, mis tavaliselt vastandub kultuurile, vaid pigem inimloodu, hirmuäratavad masinad. Nii säilib luulekogus mingil määral kontrast looduse ja kultuuri vahel. Mändlale võikski ette heita vastandamise liigset lihtsust, seda, et ta hoidub tänapäeva, tehnoloogiaga läbipõimunud ühiskonna uurimisest. Samal ajal oleks selleski ohtralt potentsiaali, mida saaks kultuuri loodusega mänguliselt ühtepõimiva kirjutamisviisi kaudu mõtestada.
Mägede valgus ja vaikus, elu muusika ja lärm
Üks luulekogu läbivaid teemasid on mäed kui vaimsuse sümbol. Meditatiivseid kogemusi antakse edasi ehedalt ja selge pilguga: „Ega hästi ei usu, / et need on minu käed / minu oma valgusemäed” (lk 22). Esile tuleb heliline dimensioon, uuritakse piire vaikuse, müra ja muusika vahel: „Kui kõik on lubatud, / loobungi kõigest, [—] ruumi on rohkem kui kunagi varem, / müra on valgemast valgem” (lk 25). Mägede vaikust kuulnuna otsustab autor siiski elu, „lärmi” kasuks: „mu sõrmed valmis vaikust püüdma / ometi loobun. Ei taha teda kaasa viia. / Tema kodu on siin, / minu süda kuulub lärmile.” (lk 23)
Kontrabassi inimkehaga võrdlevas luuletuses on väga kaunis muusikaline metafoor, mis haarab enda käsutusse mitte ainult heli, vaid ka muusikainstrumendi visuaalse olemuse. Mängulise üllatusmomendiga tuuakse esile puudutuste mõju ning inimese kehalist kogemust vaadatakse uudse ja värskendava situatsiooni läbi: „Kui poogen must üle käib, / on natuke kõdi. /Aga, oh, kui käed!” (lk 66)
Panen kivi taskusse tagasi
Ühiskondlikke teemasid käsitleb Mändla pigem vähe, aga neil juhtudel teeb ta seda haaravalt. Ta ei ütle hinnanguid otse välja, vaid kasutab tabavaid metafoore. Vihjav laad mõjub enamjaolt pehmelt, aga siiski on mõnigi metafoor tugeva efektiga. Näiteks piiblist pärit, võimsaid tundeid äratava „panen kivi taskusse tagasi” on Mändla toonud tänapäevasesse, kergesti äratuntavasse konteksti: „Las neil olla oma väiklased vihad / võõraste ja ilusate vastu. / Teinekord eimillestki las tõusta tüli / väikse ja hirmunu tuliselt turjalt. / Vihane inimene on parem kui tühi inimene. / Panen kivi taskusse tagasi.” Fraasi korratakse luuletuses veel mitu korda: „Hirmul inimene on armastav inimene. / Panen kivi taskusse tagasi.” (lk 26) Korduse kasutamine annab kujundile kummastava mõju: kuna see on tugeva ja agressiivse akti (kivi viskamine) ümberpööratud variant, sisaldab fraas oma originaalkujule omast jõulisust, aga on samal ajal selle kummituslik, funktsiooni kaotanud versioon. Seeläbi annab fraas hääle ühele võimalikule reaalsusele, mis ei ole teoks saanud, ning teeb seda korduse kaudu nii, et see omandab peaaegu mehaanilise kindluse. Kummitusliku loobumisakti ja mehaanilise korduvuse tulemusel tekib veidralt rahulik värving, kuid see rahu mõjub samas nihestatult.
Autor annab mõista, et temagi on patune; õieti, et ka tema ei tea, kuidas peaks elama ja miks peaks ta siis teisi hukka mõistma. Tundes tühjust ja kõhklust paremini kui viha, asetab ta kivi maha ning proovib olukorda vaadelda, teisi inimesi tähele panna. Minahääl näeb viha taga hirmu ja hirmu taga armastust ning selle tunnistab ta ikkagi heaks – või kui mitte heaks, siis igal juhul paremaks kui tühjustunde.
Jah, vihane inimene, armastav inimene vähemalt tegutseb, tal on jõudu ja veendumusi ning nende ajel tegutseda on lihtsam kui kõhkluste mõjul, mis võivad tegutsemist sootuks takistada. Siiski tekkis lugedes küsimus, kuidas saab edasi minna, kui osa inimesi teeb aina valjemini üha kurjemat häält, kuid teine osa kõhkleb üha rohkem, vaikib üha sügavamalt? Mis hetkest muutub tagasihoidlikkus laiskuseks, passiivsuseks? Kuidas peaksid inimesed polariseeruvas ühiskonnas talitama, kuidas koos elama? Luuletuses on „nemad” vihje väiklastele, vihastele inimestele, nad on ikkagi teised, võõrad. Autor kuulub järelikult meie hulka. Kes on see meie?
Lausumata sõnade vägi
Lugejale on Antoine de Saint-Exupéry „Väikesest printsist” ilmselt juba tuttav lause „Kõige tähtsam on silmale nähtamatu”. Paralleeli sellise mõtteviisiga leiab ka Mändla kogust: „kõige tähtsam on see, mida välja ei öelda”. Autor taaselustab stseene, mille ilu ja harukordsus peitub vaikuses sõnade vahel. Tagasivaatavates mõtisklustes avaneb kirgas sisemine elu, väljaöeldud sõnadest tähtsamaks saab vaikus sõnade vahel: „Ma ei suru sulle peale / oma õnne. Räägin parem päevapoliitikast, / tähtedest, sest on öö, / ja midagi lindudest.” (lk 17) Otsus oma õnne teisele mitte peale suruda on justkui keeld sisemiselt väljapoole pöörduda, kuigi õnn ongi olukorra tuum. See, millest ta räägib (päevapoliitika, tähed, linnud), ei anna aga sellest aimu.
Mändla lood tekitavad ühtaegu nii äratundmisrõõmu kui ka nukrust. Need räägivad sellest, kui erinevalt kogevad inimesed lähedusehetki. Armastusest, mis ületab hirmu, ja ka armastusest, mis jääb hirmule alla, ootele, hingitsema. Ootama jäämine võib aga muutuda ööks, mis keeldub lahkumast: „ja ütlesid, et taevas on siin / ka homme, aga ei olnud. / [—] Ma ootasin. / Pikk öö astus tumeda sammuga, / tal polnud kuhugi kiiret / [—] Pikk öö astus tumeda sammuga / hommikust mööda, / laotas oma tumeda keebi / temagi õrnule õlule.” (lk 31)
Need on julgelt ja tundlikult kirja pandud lood, ausad ja väga meelelised. Kogu ühest tugevamast luuletusest leiab taas võimsa kristliku sümboli, viigimarja, mis kerkib oma lihava välimuse pärast Euroopa kultuuriruumis ja kujutavas kunstis tihti esile. Viigimarjal on küll palju tähendusi ning kristlikus kontekstis teatakse pigem viigipuu lehti, mida Aadam ja Eeva oma alastuse varjamiseks kasutasid, kuid leidub ka tõlgendusi, mille kohaselt pole keelatud vili mitte õun, vaid hoopis granaatõun või viigimari.[2] Igal juhul kangastub selle vilja mainimisel assotsiatsioonide võrgustik, mis toob mõttesse mitmes religioonis ja kultuuris omavahel sügavalt läbi põimunud seksuaalsuse, uudishimu, süütuse ja patu temaatika.[3] Mändla rõhutab sarnaseid konnotatsioone: magusalt meelitava ja mürgise, ohtliku seotust. Viigimarja kaudu räägib ta uudishimust ja ohtude trotsimisest, mis vastanduvad elukogemusest tulenevale ettevaatlikkusele: „Ma jään, kuni viigid saavad valmis. / Väikeses peos on kolm rohelist marja, / vara veel, ütled kui lapsele / mulle, kes uurib ja unustab. / Suures peos on üks üleni küps / magus ja mürgine, magus / ja mina ei oska keelduda, ei tahagi / tahan suuri ja väikeseid surmi, / löön klaasikillu su suurde pihku.” (lk 72)
Lõpuks on aga oluline anda endale siiski hääl, lasta kõlada omaenese muusikal, olgu see nii murtud kui tahes. Vaikimise kaudu antakse ennastohverdaval ja hoolitseval moel teisele õigus, samal ajal on see ka strateegiline valik, millega püütakse ennast kaitsta. Otsus endale siiski hääl anda, jutustada kogetud valust nõuab julgust. Autor kirjeldab, kui väiksena on ta ennast tundnud, ja muutubki seekaudu suureks: „Tunda sind läbi ja lõhki, / ronida üle su hirmude, / on rohkem, kui ühe õhtu töö / [—] Hoiame üksteist, kuid / [—] koorida maha su eelmiste elude varjud, / on raskem kui vedada liivatera haaval, / mägesid küngasteks, / ja mina olen väike, / olen ise liivatera, / aga kui loome kõrvuti laule, / ihast ja kõlast ja kaotusest, / olen korraga tugev kui loom.” (lk 65)
Isikupärane hääl
Mändla luuletajahääl on ühtaegu tugev ja õrn. Tema tämber ei ole ei noor ega toores, kuigi ta võib laulda valust, kärsitusest, hulljulgusest. Seda häält võiks ühiskondlikel teemadel rääkimiseks ehk rohkemgi kasutada. Suur osa luuletusi on looduslähedased, detaile kirjeldavad eskiisid, ent näen potentsiaali ka suuremateks üldistusteks, mis end siin-seal ilmutasid. Ühe sellise lihtsusega rabava ilmutusega võikski lõpetada. Peenramaalt kurkide toomise stseeni kirjeldusse sulandub mälestus vanaemast ja sellele järgneb mõttekäik: „Tema elu oli lihtne, / ainult sõda oli vaja üle elada. / Meie elu on palju raskem, / peame aja enne sõda ära elama.” (lk 52)
Arvustus pälvis Värske Rõhu noorte kriitikute konkursil peapreemia.
[1] Eduardo Kohn. „How Forests Think. Toward an Anthropology Beyond Human” – Berkeley: University of California Press, 2013, lk 93.
[2] Hilário Franco Júnior. „Entre la figue et la pomme: l’iconographie romane du fruit défendu” – Revue de l’histoire des religions, 2006, vol. 223, nr 1, lk 22.
[3] Carey Ellen Walsh. „Exquisite Desire: Religion, the Erotic and the Song of Songs” – Minneapolis: Fortress Press, 2000, lk 80–120.
