15. juuni
Nägin unes, et ostsin endale kulka loometöötoetuse eest kirsikividega täidetud raskusteki. Miks mitte? Tõusin vara, J tegi mulle kohvi ja võileibu, et saaksin kohe laua taga tööd alustada. Ööd on nii palavad. Arvuti läks katki umbes pool tundi pärast alustamist. Kohvitass käes, vahtisin niiskete paistes silmadega aknast lehemere lainetust ja ootasin. Selline hetk, kus on hästi palju teha, aga mingi minust sõltumatu asjaolu hakkab seda piirama ja see annab omamoodi hetkelise vabaduse kõikidest kohustustest. Väiksena trolliga kooli sõites oli alati nii pingevaba – ma ei saa ju reguleerida, kui kiiresti troll sõidab, mõtlesin lõbustatult, see pole enam minu teha, kas ma jään hiljaks või mitte. Nii kaua kui trollis olin, oli mõnus, rahulik ja tüüne olla, peatuses maha tulles pidi aga hakkama täie auruga jooksma.
Varasuvine trall on ära väsitanud. Uksed läksid pauguga lahti, kõik asjad hakkasid ühel ajal toimuma ja kehas on nüüd elamuste valus rammestus. Suhtlemise väsimus. Sõidad ringi, istud ühest ilusast olukorrast teise, õunapuuõite alt pirnipuuõite alla, mis sosistavad sulle, et on õige aeg juua üks jahe pokaal valget veini. Räägid, räägid, räägid. Ja üks sigaret? Veel ju võib.
Õhtul lähen spordiklubisse, ma tunnen, et pean seal alati käituma, nagu kuuluksin sinna, kuigi ei kuulu. Maskeerin ennast sellise näoga, nagu ma tunneks end mugavalt, nagu oleksin kindel, et mu liigutused ja kostüüm on õiged.
See on päris huvitav, kuidas olevik allutab alati mineviku. Niipea kui tunnen end veidi kurvameelsena, kaasneb tunne, et olen ju alati selline kurvameelne olnud, mis siin imestada. Kui olen õnnelik, siis sama. Olevikus aktuaalne tunne sähvatab minevikku ja muudab kogu eelneva selle tõestuseks, mida ma parasjagu kogen, tunnen. Olen ju alati selline veinijooja olnud. Olen alati suur tervislik trenniskäija & smuutisõber olnud. Üritan luua mingit loogilist jada, miks ma olen just siin, kus olen, aga tegelikult seda pole olemas. Ma loon selle loo ise ja seejärel hakkan seda vaistlikult taastootma.
See on vist ka põhjus, miks on raske hinnata edu või unistuste täitumist. Kui see on juba kohal, tundub see tagasi vaadates nii loomulik. Kõik on ju alati viidanud sellele, et see hea asi ükskord juhtub? Aga ei! Oli hetk, kus ma istusin ihuüksinda oma korteris, tundsin kibestunult, et paarisuhe on kahtlane aegunud formaat, ja kirjutasin öösiti oma ärevusest jutukesi, teadmata, et need peale minu veel kedagi huvitada võiksid. Nüüd mõtlen: sain loometöötoetust – lahe. Loomulik. Ostaks kirsikiviteki?
Järgmised nädal aega saame kodus olla. Õues laulavad lärmakad linnud, puhub kõva ja puhastav tuul, päike, päike, päike. Mina tahan olla kodus peidus nagu Jaan oma laulus „Juuni“.
16. juuni
Ilma põhjuseta vajub süda saapasäärde. See on vist lihtsalt tehniline rike. Istun hoovis ja loon tunnuslauseid ühe ehitus- ja montaažifirma jaoks. Montaaž, šantaaž, passaaž, massaaž? Riimimine ei ole ikka minu teema.
Rong vilistab taamal uuu ja põõõõp.
Leidsin hommikul seljakotist kaks poolikut Pinot Grigio pudelit. Need on seal V ja M-i pulmast, mil arvasin, et pidu jätkub marsas, ja püüdsin meid vajalikuga varustada. Tegelikult jäin kohe J-i õla najal magama, aga selleks hetkeks olime pulmapeol olnud ka juba 12 tundi. Läbi unise pilgu paistab hämarusest Aurelia ilus sihvakas varjukuju, kes marsas paar tooli edasi küljega istub ja vahetevahel veinipudeli suule kergitab. Pikad käed ja juuksed, mis aeg-ajalt ettepoole kukuvad. Kui silmad sulen, kuulen, kuidas vein ta pudelis tagasi põhja klõnksatab.
17. juuni
Nägin unes, et vanaema koputas aiast meie aknaklaasile. Tegin akna lahti, ta karjus mulle: „Mis teil viga on, et te minuga nii harva suhtlete! Kas sa ei saa aru, et mulle piisab niiiii vähesest, et mind rõõmsaks teha? Kui ma näen teid vaid paar tundi nädalas, saan sellest nädala jagu rõõmu.“
Uni sai otsa. Ärgates võtsin kohe telefoni ja helistasin vanaemale. Ta ei ole kindlasti selline inimene, kes kunagi karjuks või midagi sellist päriselt nõuaks, aga unenäol oli õigus. Leppisime kokku, et saadan talle Bolti järele ja istume koos natuke meie aias päikse käes.
Ta jõudiski kohale, nägin, et taksosõit ise oli talle suur elamus. Taksojuht oli temaga terve tee (25 minutit) vestelnud. Jõime aias kohvi, tema tossas vahetpidamata. Ta oli mõningaid asju ära unustanud ja küsis, kas J kunagi Metsatöllus ka laulis.
Lõuna lähenedes tellisin meile India toitu, mis sel korral oli nii terav, et kõrvad läksid lukku. Kõhud täis, jätkas vanaema suitsetamist. Jutustasime veidi veel, tegin meist mõned fotod ja printisin toas talle fotopaberile välja, et tal oleks kodus hea tänast meenutada.
Mälu on ikka põnev asi, mis võib küll alt vedada, aga võib ka üht-teist huvitavat tekitada. Kinkisin talle foto endast ja J-ist, kus me oleme roosiaias presidendi vastuvõtul pidulikku poosi tardunud. Ta pani selle kodus nähtavasse kohta. Pärast pikemat karantiiniperioodi ütles ta mulle, et tal on nii selgesti meeles, kuidas me seal kolmekesi käisime. Mis ilm oli, milline see aed seal oli jne. Kas pole lahe, et mälu saab sulle tekitada mälestusi olematutest hetkedest, mis on samas nii ilusad ja soojendavad südant?
19. juuni
Istun aias. Vaid mina, suured rähnid, musträstad, sipelgad ja tuul. J on viimast päeva salvestamas. Enne võrkkiiges lugedes nägin, kuidas heledasse riietatud naabrinaine istus, kott õlal ja suvine naeratus näol, kellegi autosse. Maja on tühi. Kraade 27.
Rutiin toetab häid harjumusi – kui on ainult kindel ajaline aken, millal midagi teha saad, jääb vähem aega kõhklusteks. Kui aga võin iga päev ise otsustada ja kõhelda, millal ma tööd teen, millal kokkan, loen, koristan ja trenni lähen, nõuab see kõik suuremat pingutust. Otsustamine on pingutus. Mõnusa vabaduse hind on pidevad heitlused iseendaga, vaidlused oma laiskusega.
Lugesin võrkkiiges Heneliis Nottoni esseed[1]. Et kellele ja miks siis päevikut kirjutatakse. Miks mina seda teen? Enamjaolt selleks, et mäletada, perspektiivi tekitada ja elamusi maha laadida. Nüüdseks on see juba harjumus. Elamused kogunevad minusse nagu värviline vesi, ilma kirjutamiseta muutun raskeks. Olen nagu švamm, mida peab aeg-ajalt tühjaks pigistama.
Järjepideval kirjutamisel on oma võlud.
Olustikukirjeldused paistavad ajaproovile paremini vastu pidavat. Hetkeolukorra üle filosofeerimised ja suhteprobleemid aeguvad kiiresti. Eriti igav on lugeda pikki jahuvaid kirjeldusi suhteprobleemidest kellegagi, keda sa pidasid mingil hetkel oluliseks, aga nüüd tead, et tema roll sinu elus jäi täiesti tühiseks, episoodiliseks.
30. juuni 1996 Muhumaal (vanus: 7)
EILE LEITSIN RISTIKHEINA LEHE NELJA LEHEGA.
19. juuni 2001 Muhumaal (vanus: 12)
Eile tegin jälle ühe lolluse. Ma kirjutasin mõtete lugemise loitsu. Sinna juurde käis ka tee joomine peale loitsu lugemist. Tee koosnes: lilladest ja valgetest sirelitest, teelehtedest, anemooni kroonlehtedest, koldheina õitest ja meelespeadest. Sa võid umbes arvata, kui vastik see oli. Pidin seda jooma ühe suure kruusitäie. Pärast oli ainult iiveldustunne. Mõtete lugemisest oli asi kaugel!
Memme ja vanaema tõrelevad kogu aeg omavahel. Memm tahab näidata, et ta pole vana ja väeti ja tahab kogu aeg toimetada – küll puid lõhkuda ja vikatiga niita. Hea küll, rohkem sellest ei räägi. Lähme nüüd hoopis sohu kotkaid vaatama.
Käisime ära. Kotkaid ei näinud, aga pesa nägime. Veel nägime kitse.
19. juuni 2010 Soomes (vanus: 21)
Kella neljast üles, kella viiest põllule. Korjame, korjame, korjame. Õhtuks on nahk parkunud ja aju sodi. Käed on nii punased, nagu oleks looma veristanud. Vahel valutavad põlved, vahel selg. Lebame nüüd kõik murul oma hipimajakese ees. Väsimus.
Muhumaal 1
Siin toas on kaks ovaalset pilti mu esivanematest, kes kohe sulle karmil ilmel otsa vaatavad, kui siin kühmulisel madratsil ärgata. Veel on toas vanaaegne kummut, tumepruun postament, pendliga kell, korv puhaste padjapüüridega, seinavaip. Siin lõhnab kopituse järele, aga mulle meeldib see lõhn. Miks ma seda kirjutasin? Võib-olla sellepärast, et olen Muhumaal ja see koht siin paneb mind alateadlikult mõtisklema, nagu Mudlumitki, oma eelkäijatest ja nende asjadest, mis meid siin ümbritsevad.
Mul ei ole nende esivanematega mitte midagi ühist, ma ei tea, miks nad mind niimoodi vaatavad. Vahin vastu.
Vanaemal, kellega mul on midagi ühist, on mälu kiiresti halvenenud. Poole ajast on ta hämaruses. See ei paista teda sugugi häirivat, pigem näib ta iseenesest just kergem selle mälukoormata, millega ta enne kogu aeg ringi käis. Ta on siin Muhus saanud kaks päeva järjest esimest korda minu viimast Vikerkaares ilmunud lugu lugeda. Mõlemal korral talle meeldis.
Alates teisest eluaastast peale olen veetnud suure osa suvekuudest Muhumaal vanaemaga. Elektrit ei ole siin metsas siiani, internetti pole mõtet mainidagi, kui räägime 90ndate algusest. Suhtlemine ema-isaga käis tigupostikirjade kaudu, millel tuli külas postkastis järel käia. Vanaema pidas siin kroonikat, mina hakkasin tema eeskujul sama tegema, ja sellest kujunes mu eluaegne päevikupidamise harjumus. Tema õpetas mind looduses olema, putukaid ja taimi määrama, linde kuulama, maasikal käima, loomi märkama, seeni puhastama, mõtisklema, ja ka suitsetama. Mõtisklemine ja suitsetamine on (tema) lahutamatud osad.
Päevikut kirjutatakse ju ka selleks, et ei peaks ise mäletama. Et saaks lahti oma koormavatest mälestustest, aga samal ajal ei kaoks need täielikult. Mudlum.
Muhumaal 2
Kolisime, ärkame J-ga seekord aidas, lehelind laulab. Panin endale äratuskella, et tööd teha, aga see ei helisenud. Aidas jätkub und igaks ööks 10–12 tundi, varbad kokku punutud. Parajalt tühi ja pime ruum, võrgu tagant paistab rohelus, voogab sisse värske õhk, puude kohin ja erinevad linnulaulud.
Olen pununud pärga, söönud muulukaid, metsmaasikaid, vikatiga niitnud, võrkkiiges kiikunud, vahtinud metsseakujulisi ronte lõkkes, jalutanud patareis ja Pädastes, joonud veini ja pesnud väävlihaisuse külma pumbavee all nõusid. Tuhandeid sääski, viis puuki ja kaks pohhuistlikku kährikut, kes igal õhtul hoovi jalutavad. Kiilid maanduvad nina peale. Rammusad parmud hammustavad lausa tüki välja, toas löön nad jõhkralt eelmise aasta ristsõnadega maha.
See on minu maastik.
Päevikut teise silmadele kirjutades võib tunduda, et kaldud kiiresti äärmusesse. Iga väike mõte hakkab kirja panduna tunduma jube põhjapanev. Kirjutad asjadest, mis häirivad – vingud. Kirjutad asjadest, mille eest tänulik oled – imetled oma elu. Püüad olla aus, aga kukub välja jubeda avameelitsemisena. Püüad oma ausust kergemini seeditavaks riietada – lood fassaadi. Püüad lugeja meelt lahutada – esined. Need on need hirmumõtted, mis mind saadavad, kui kirjutades tean, et lugevaid silmapaare on rohkem. Hirm võtta poseerides liiga groteskseid asendeid.
*
tsilk tsilk tsilk öök
30. juuni
Maasikalõhn. Sõid maasikaid? küsis J, kui ta suudlusega äratasin. See on vist kõige ilusam kompliment, mis mulle tehtud on, sest olin kaks päeva pesemata ega olnud mitte midagi maasikalaadset söönud.
31. juuni
Kodus on soe voolav vesi, röster ja pesumasin. Aias on rukkililled õitsema hakanud. Vahepeal on saabunud küünlapakk, patareidega laualambid ja uus sisu vanaema õmmeldud lapitekile. Muhu jaoks.
2. juuli
Rääkimine ja suu on nagu eraldi süsteem, mis hoo sisse saades ühel hetkel lööb mõistusest lahti ja jahvatab end oma mootoriga lihtsalt sinna suunda, kuhu parasjagu minna saab. Hiljem meenutad palavas öös, mis huvitavaid lauseid sai öeldud, mida sa tegelikult üldse ei mõtle.
Ma ei ole kunagi väga palju rääkinud, ei ole eriti julgenud. Sellepärast on see tunne mulle pigem uudne. Vaikides saad ka palju targemaks, see sunnib sind olema ümbritseva suhtes tähelepanelikum. Aga suure osa jutu mõte polegi üldse info edastamine, vaid usalduse näitamine, meelelahutus, suhtekorralduslik tegevus. Kas jutul on mingi mõte või mitte, ei ole oluline, kui selles on midagi, mille abil õnnestub luua kellegagi usalduslik side.
Gümnaasiumis olin huvitatud budismist ja meelde on jäänud see, et mõttetu jutt on üks asi, millest tuleks hoiduda. Õilis Kaheksaosaline Tee. Muidugi, sellises vanuses on pilk eriti terav ja kriitiline, nüüd on sellest naiivsest teravusest järel riismed.
Aga mis see minu jutt siingi üles kirjutatuna muud on kui lihtsalt üks valla päästetud lainevaht otse mu peast?
5. juuli
Aju on palavusest klompis, ainult üks lihtne mõte korraga. Keha lohiseb mõttel järel nagu vaim, mingit soovi ise liigutada pole.
Tiksusime õhtupooliku lihtsalt kahekesi lõpuni, mitte midagi erilist ei teinud. Jõime teed ja ohkasime kannatamatult, millal tuleb juba kätte see õhtutund, mil on sobilik magama minna.
6. juuli
Paljuräägitud alfalainetest, mida aju lõõgastumishetkedel tekitab, on palju huvitavamad neist aeglasemad teetalained, millega kaasnevad eredad mälestused, vaba assotsiatsioon, kirkad arusaamishetked, loominguline inspiratsioon, rahu ning ühtsustunne universumiga. Tegemist on salapärase ja kirjeldamatu seisundiga, mis võib olla väga produktiivne ja valgustav; samas on seda olnud väga keeruline uurida, kuna inimesed kipuvad magama jääma hetkel, mil nende aju hakkab teetalaineid genereerima.
Käisin 60 minutit pimedas ja vaikses soolavannis hõljumas. Esimene füüsiline floating’u-kogemus, mis kindlasti ainsaks ei jää. Riietest, aistingutest ja gravitatsioonist vaba. Sellel seisundil on potentsiaali.
Gravitatsioon [—] on tõenäoliselt üks suurimaid tervisehädade põhjuseid – seljavalu, lõdvad kõhulihased, jala- ja liigesevalud ning lihaspinge tulenevad kõik valest kehahoiakust. Seega, kui vabastada aju ja luustik gravitatsioonist, vabaneb suur kogus energiat, mistõttu hakkab enamik ajust tegelema meelte ja vaimuga ning kõrgeneb teadlikkus sisemistest seisunditest.
Enamik inimesi käib seal korra, ja siis rohkem ei kunagi. See on elamus, kuigi võiks olla teraapia. Inimesed teevad ju kõige halvemaid otsuseid, kui nad on väsinud või neil on kiire. Kuigi sellest kogu aeg räägitakse, on kiirustamine millegipärast siiani uhkuse asi. See on eksistentsialistlik. Minu olemasolu on õigustatud. Maailm nõuab minult seda ja toda, olen nii väärtuslik!!! Kurjus on harva iseseisev jõud, see on lihtsalt hooletus, hoolimatus. Mis tulebki väsimusest ja kiirustamisest. Jne jne.
Tellisin raamatu „Floating – exploring your private sea“. Tahan teada, mis nad kirjutavad.
9. juuli
Kell oli umbes 2 öösel, istusime J-iga Tartu kesklinna bussipeatuses, jõime Proseccot ja jälgisime imetleva huviga, kuidas 15 meest ja 3 teerulli asfalti maha panevad. Tundus kuidagi võimas ja asjalik, nii kauge meie endi meeleseisundist. Õhk oli endiselt paks, käisin vahepeal käega värske asfaldi kuuma auru katsumas, teerullijuht lasi mulle sõbralikult (vist?) ja hoiatavalt signaali.
Olen Tartust nii võõrandunud ja mul on selle üle hea meel. Alati on tore sinna minna ja tead, kus kõik asub, aga kodulinn see enam ei ole. Elades kohas, kus kõik üksteist teavad, tekib mu meelest mingi umbne hierarhia. Nüüd kõrvalt vaadates tundub see mulle nii võõras ja ebaoluline, süsteem, milles ma elasin, on minu jaoks lagunenud. Teater, mis oli varem minu jaoks kõige olulisem koht, teater, mis mind alla neelas, paistab mulle nüüd väikese täpikesena. Kunagi oli see terve mu maailm, nüüd on see minu maailmas pisike, armas, kauge täpike.
Võib-olla on ka lihtsalt hea tunda magusat ükskõiksust kõige suhtes, mis kunagi dikteeris kogu su olemist.
Miks inimesed hakkavad arvama, et just see, mida nemad teevad, on maailmas kõige olulisem? Kõige tähtsam!!! Pole isegi aega teistele tähelepanu pöörata, see, mis MINA teen, on kõige olulisem. Kas see ongi tegelikult õige ja tõeline pühendumine? Ei usu.
Sarnane tunne, nagu loeks vanu kirglikke päevikupostitusi, olles ise juba olukorra elususest täielikult võõrandunud – kas tõesti oli vaja KÕIKE nii südamesse võtta? Sellepärast ongi parem kirjutada linnulaulust, puudest, maasikatest ja sääskedest, nemad ei aegu kunagi. Ja võib-olla on ka parem nendes elada.
Teater pole maailma kõige olulisem, kunstiajalugu ei ole, kirjandus ei ole, festivalid ei ole, tööandja brändimine ei ole, muusika ei ole, minu töö copywriter’ina ka ei ole. Planeedid ei tiirle sinu eriala ümber, sinu elu ümber, maailm on ümmargune ja suur, me kõik oleme ajalikud väiksed kübemekesed.
On meeldivalt sombune ilm, väike paus kuumalainest.
14. juuli
Suviste nägude virvarr, naiste kirjud suvekleidid, elevus, koerad, keda tuleb korrale kutsuda, naeruturtsatused, vales kohas paterdavad lapsed, kogemata pealt kuuldud dialoogid, mõni liiga julge ja purjus tüüp, rõõmus korraldajatädi, suvaline tagaruum, ilus tagaruum, vasakule-paremale õõtsuvad suvised päikesest põlenud inimkujud, käepaelad, järjekorrad, palavus. Parmuparved Võrtsjärve ääres. Lõputud parmunaljad parmudelt ja mitteparmudelt.
Käin J-iga kontsertidel kaasas, kui mul parasjagu väga palju kohustusi pole või kui on minek mõnda huvitavasse kohta. Enamasti jälgin inimesi ja kirjutan mõttes. Viimati olime Noarootsis. Loojangul jõudsime Österby sadamasse ja sõime õhtust koos V-ga (kellel oli samal ajal seal teine kontsert olnud). V pidi koju tagasi sõitma, meie saime ööbimiseks tema toa. Istusime J-iga mere ääres pimedaima ajani välja; alguses lahkusid meie ümbert need, kes olid lihtsalt sööma tulnud, seejärel need, kes tahtsid pikemalt istuda, seejärel lahkus kogu personal ning olimegi kahekesi hämara mere ja soola lõhna käes. Soe öö.
18. juuli
Puhur undab, on pühapäev ja õues on värske vihma lõhn. J loeb mu kõrval Jungi. Olen oma kirjanikupalga ära kulutanud. Nii kiiresti see käiski.
Oleme igal õhtul kausitäie kirsse ära söönud. Poole teki materjal oleks kindlasti juba koos.
[1] Heneliis Notton. „Peaks päevikut?“ – Värske Rõhk, nr 71, 2021, lk 54–60.
