Luule

“KIRJA ALUSTAMINE” ja teisi luuletusi

Alen Brlek / Rauno Alliksaar 24.01.2022

horvaadi keelest Rauno Alliksaar


 

KIRJA ALUSTAMINE

Olen kõndinud üksi mööda elamist, otsinud ristimist või noapistet,
kohtumispunkti. Olen öelnud aamen, öelnud lunastus,
pomm, tomat, maikuu, koroona, öelnud
fašismi kiire ja lõplik surm, jumal kesksoos,
öelnud, et matemaatika on latv ja känd ja kiikumine.
Olen öelnud armastus sool euroopa hunt ema valgus
aed lind ring demokraatia jälle armastus, aatom,
ma olen kõndinud üksi mööda elamist ja oodanud mõnd peotäit,
millega oleksin tasunud isadele, löönud hambad
vabadusse.

 

 

 

KESKPÄEV

Pärast jälle mingi halleluuja kehale kasvanud varjus,
kõri, millest pääseb valla päike,
ja sellest saab märk, me liitume riigi lähenemisega.
Me avame oma elud nagu väljumishaavad,
plastmassis on lootused ja hirmud
saada taas teoloogiaks või hereesiaks,
mida tegelikkus koos hoiab.

 


AEDNIK

Hüljatud laagrisse oli jäetud pull,
suudlus laubal,
söekevad ärkas kõne süngetel väljadel.
Matemaatika lamandas mu keha
ja mina nägin und aednikust.
Kõplajast, kel südame asemel kartul,
olin õde õdede hulgas.

 

 


TAPAMAJADE SULGEMINE

Vaatasin su päikesesse, usk idanemas
suuremaks kristusest, toetusin su maale, küsisin,
kas sa tead, et leidub täiesti musti kanu, ayam cemani’sid,
ja elasin vaikuses. Nii õpetasid sa mulle,
et kannatus on alati näljaturu tulemus,
lähedusega käib kaasas sõnatu väljapressimine,
milles elutseb vabadus.
Nii õpetasid sa mind langetama mõõka
ning lahkuma.

 


NÄDAL

Tegin sust unustusega metsa, hääl hääle haaval
tõin sulle kõblaste sõnastiku.
Tegin sust tulega metsa,
õppisin, kuidas kivi muutub pehmeks,
kuidas valu, mida meile annad, võib saada
liigeseliigutuseks, mille joon
toob valgust,
saades varju surmaks. Pärmi visadusega,
viigimarja pungumisega, ema väsimatute kätega
tegin sust metsa.

*

Sa ütlesid, et õrnus on nuga,
minu kätesse langetati hommik.

 

 


ERAK

Ma olin sinine ja inetu horisont, justkui kaotus,
püsti tõustes ei leidnud ma säält taevast,
millesse sa poleks droone lennutanud.
Sisenesin suurte jalutuskäikude ajastusse, sinus
ärkas ameerika iga kord kui ütlesin armastus,
armastus on vabaduse sete,
haara aga kõblas.

 

 


RIIGI LAMMUTAMINE

Päeval, mis ei sobinud kasvuhooneks,
tulid telerist rituaalselt labidad,
sisenesid horvaatidesse,
tulid jälle välja, suuri süsi täis.
Tahtsin öelda, et riik on ahi, riik on
koletise üsk, küüslauk dementse isa ukse ümber,
kes jälle valmis rahva kätes kütjaks hakkama.
Küsida: mis on veel jäänud peale tule, kogu selle söe?

*

Ma ütlesin sinine ja inetu, jumal küll,
leave britney alone.

 

 


SUVI

Öeldi, et su lapsed on liig, mees liialt vähe,
neist teadmine pole üldine, pole nõutud.
Öeldi, et on olemas viis elada, avati uks
ja avati meile taevas nagu kala,
kartes, et tol pole isa.
Öeldi, et me ei söö kala,
liigutasime katusekive, sidusime kinni teineteise kingapaelad
ja hirmud, näitasime merd ja naba.

*

Ma viskasin rõdult ära kogu küüslaugu,
ütles ta, siin on poeg ja see lõppeb siin.
Kõpla täiskaar suvesse iseendas.

 

 


ALKEEMIK

Ja otsustasime lõpuks jalad lahti võtta, tervitada suve paljajalu,
täis tärklist, öelda, kes armastab inimest,
ei pane talle kodumaa nime,
ei anna talle tööriista,
millega teritada surma, aga.
Kes armastab inimest, näeb taime.

 

 

 

MEDITATSIOON

Öö langes mu südamele nagu emalõvi ja ütles
hinga. Ma ütlesin maja, dai bog, ütlesin siin,
et aja ära mu silmad, mu käed, tule sisse, ära lase mul surra,
ava oma rind, ütle piim, tee meist sõjavägi
viimase ninasarviku jaoks
viimaste ajakirjanike jaoks
viimaste viimaste jaoks,
ütlesin lammuta pühad paigad, unusta palve,
ütle arktika.


Alen Brlek (33) on alates 2017. aastast avaldanud kolm luulekogu. Tema viimane raamat, „Sang“ (2019), pälvis Kvirini noore autori preemia ja oli nomineeritud Horvaatia aasta parima raamatu auhinnale. Ta on sündinud Zagrebis ning elab ja töötab praegu Dugo Selos Horvaatia Kirjanike Liidu toimetajana.

eelmine / järgmine artikkel