Arvustus

Kes tasub trükitöölise vaeva?

Rauno Alliksaar 26.04.2021

Märkmeid noore kirjanduse aastast 2020

Koroona-aastana meelde jääv 2020 mõjutas meie kultuurielu märgatavalt – üritused jäid ära, raamatud sestap ka esitlemata, ja ka kirjastamist, iseäranis debüütide kirjastamist, on see märkimisväärselt mõjutanud. Et ettevalmistus käib meie ajal suuresti kompuutrite taga ning trükkiminegi on tubane töö, tegutsesid kirjastajad-toimetajad ikka edasi ja trükimasinad huugasid samamoodi. Siinses ülevaates käsitlen kuni 35aastaste debütantide teosed, mida mulle teadaolevalt ilmus ühtekokku 21. Eelmisel aastal Betti Alveri preemia žüriis olnud Pille-Riin Larmi andmetel ilmus aasta jooksul aga 67 debüüti[1], seega tuleb praeguses kirjatöös eritlusele neist pääaegu kolmandik. Seejuures on arvesse on võetud üksnes ilukirjanduslikke taieseid ning kõrvale jäetud näiteks Minu-sarjas ilmunud raamatud, esseistika ja selgelt autobiograafilise sisuga tööd (nagu nt Vaido Neigausi „Mees metsast”). Kahtlemata võib fiktsiooni ja tõsielu, aga ka kirjanduse ja mittekirjanduse vahele piiri tõmbamine puhuti olla subjektiivne ning mõnelgi juhul pidi järele mõtlema, kas teost vaatluse alla võtta või mitte. Loodetavasti ei tunne keegi, et tema teose käsitlemise või mittekäsitlemisega on talle liiga tehtud.

Enne üksikteoste eritlemist võiks lugeja tarvis ära märkida siiski mõned üldisemad tähelepanekud ja kõnelda veidi tänapäeval kõigis eluvaldkondades populaarses arvude keeles.

Ootuspäraselt on debüütide seas rohkem luule- kui proosateoseid, vastavalt 13 ja 7. Ühe debüüdi puhul jääb žanrimääratlus ebalevaks – see pole luule, ent mitte ka proosa, pigem võiks seda pidada eriti napiks mõttepäevikuks. Luule ja proosa ebavõrdsest jaotumisest veelgi ebavõrdsem on autorite sooline jaotus: 21 raamatu 22 autorist 6 on mehed, 16 aga naised. 10 autorit on sündinud enne 1990. aastat, ülejäänud aga hiljem, 3 debütanti on sündinud suisa sel sajandil. Tõsi, ei saa salata, et autorite hulgas on ka üks, kes ei ole ei debütant ega kuulu kõnealusesse vanuserühma, ent kaasaautorina ei saa teda päriselt ka maha salata. Kirjastajate seas annavad debüütidele kohaselt mõõdukalt tooni isekirjastajad (21st teosest 6). Suurkirjastustest on esindatud Tänapäev (1 raamat), Varrak (1), Hea Lugu (2) ja Kultuurileht (2). Ülejäänud teosed jagunevad väikekirjastuste või muidu muudes valdkondades tegutsevate ettevõtete vahel. Märkimisväärne on seegi, et sel korral ei sattunud käsitletavate teoste hulka mitte ühtegi kirjastuse Paljasjalg üllitist. On raske öelda, kas see on märk kirjastuse vaibuvast hoost või noorte autorihakatiste soovist viletsa kvaliteedi märki vältida.

Värskes luules ilmneb märkimisväärne polariseerumine. Kõrvuti seisavad teosed, mis on leidnud selgelt positiivset kriitilist vastukaja ja saanud auhinnanominatsioone, ning tõenäoliselt siiralt hääde kavatsustega kirjutatud ja ära trükitud raamatud, mis on kõigest hoolimata siiski küündimatud ning kuuluvad väärtuse poolest sestap pigem trükitud paberi ajalukku kui kirjanduse varasalve.

Väärtuslikumast osast alustades tulebki esmalt mainida kolme teost, mis nomineeriti ka 2020. aasta Betti Alveri auhinnale: Joosepi Vesselovi (snd 1997) „Linna laul” (Kultuurileht), Piret Põldveri (snd 1984) „Alati nii järsku” (Henrik) ja Teele Lemberi (snd 1986) „Süstemaatiline unistaja” (Kultuurileht). Nende senine retseptsioon on olnud üsnagi üksmeelselt rahulolev, et mitte öelda kiitev. Sestap teeme siinkohal väikese ülevaate senisest kriitikast.

„Linna laulu” arvustades on Marja Unt nentinud, et raamat on „loogiline samm selles jadas, mida võiks kutsuda kenaks ja sihipäraseks algavaks luuletajateeks”, isegi kui „otsitakse mingit oma keelt, aga see ei paista veel päris käes olevat”.[2]  Peeter Sauter on lisanud, et „Vesselov on narratiivne, aga sisukam ja värskem siiski seal, kus sooritab piruette ja kõrvalehüppeid”, ning leiab, et ülepää on teos „arhailine, kuid ühtlasi moodne ja fantaasiasse eksiv poeem või minieepos Tartust”.[3] „Alati nii järsku” kohta on Sauter aga tõdenud, et „elu ilu ja tuuma, isegi kire nägemine triviaalses või negatiivses on Põldveri raamatu tugevus” ning autor „on talitanud tasa ja targu – ja järsku küps luuletaja valmis”[4].  „Süstemaatiline unistaja” pälvis tähelepanu tugeva feministliku ja kapitalismivastase hoiakuga, milles on Maarja Jaanitsa sõnul „värskust ja otseütlevat hoogu, teatavat lusti ja valjuhäälset iseteadvust”[5], Alvar Loog leiab, et „sõnavalikus ja kujundiloomes on palju leidlikku, meisterlikku ja vaimukat”[6].

Auhindade nominendid (Vesselov ja Põldver on lisaks Alveri auhinnale nomineeritud ka Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale) on tunnustuse ja kommentaarid juba suuresti kätte saanud. Palju huvitavam on heita pilk neile kogudele, mis kriitikute lugemislauale jõudnud pole. Laias joones võib need jagada kaheks: arvestatavad debüüdid, mida küll märkimisväärselt tugevaks nimetada ei saa, kuid mida pole ka piinlik lugeda, ning taiesed, mille pärisosaks on – nagu juba öeldud – olla osa trükitud paberi ajaloost.

Esimeste hulka võiks lahterdada ema ja tütre Jane (snd 1971) ja Nele Tiidelepa (snd 1998) koostöös sündinud „Palun öelge ma pole veel suur” (J. Sarapu). Tegu on praeguseks juba tüüpiliseks muutunud rütmi ja riimita vabavärsilise koguga (NB! iseäranis riimi puudumine pole debüütkogudes sugugi iseenesestmõistetav), mille tuuma moodustavad kujundlikud pildikesed: „pühapäeva õhtul / ristiku bussipeatuses / joon pakist / piima / ja mõtlen / et kõiki hetki ei tahagi / jagada / kui ma täna ei helista / siis tea / rüüpan / bensiinijaamast ostetud / piima / ja mõtlen kuidas / lakata / olemast” (lk 51) või „veini liiga vähe / orientatsioon / teeb jälle murelikuks / imetlen täiskuupaistes / paljaid õlgu / kuigi / pilved on ees / sulle ma seda ei ütle / räägime eksmeestest” (lk 28). Samuti leidub kogus krüptilisi kōan’ilikke tähendusi: „pärast supitegu / tuleb / terve köök ära visata” (lk 32). Luulekogu tugevus seisneb pääasjalikult konkreetsuses ja selguses, mille kaudu väljendatakse enamasti originaalseid mõtteid ning motiive. Otseseid klišeesid, mis luulelugeja silmad pööritama paneks, siit ei leia.

Teine samasse kategooriasse kuuluv teos on Annika Selliku (snd 1986) „Tuultest Tuba” (A. Sellik), mis on ühtlasi ainus vaatlusalustest isekirjastatud raamatutest, mis on saanud Eesti Kultuurkapitali toetuse. Juba sedagi võiks pidada teatavaks kvaliteedimärgiks. Selliku luulekogu on kerge ja eeterliku meeleoluga hoolimata sellest, et kujundite poolest on see veidi rabe ja klišeelik: „Ja siis / sa seisad / ja loodad / et valgus / sinuta / ei kustuks” (lk 15), „jälle uskuda / näha, kuis / inimlaps valgust // ära tunda võiks” (lk 17), „läinud selge öö / on kui elu” (lk 35). Tõsi, korduvad valguse, elu ja puudega seotud motiivid mõjuksid ilmselt palju labasemalt ja kulunumalt, kui autor, kes on ühtlasi ka raamatu kujundaja, ei mängiks atmosfääri tekitamiseks niivõrd palju teksti liigendusega – siin leidub vaevu lehekülgi, kus ei oleks pruugitud mitmekordseid tühje ridu värsside vahel, eriti pikki lünki või teksti suhtes üsna juhuslikuna näivat vasakule-paremale joondust. Säärase kavala tüpograafilise võttega on tekstile lisatud näilist õhulisust ning sestap mõjub kogu lugedes tervikuna isegi sümpaatsena, ehkki põhjalikku sisusse süüvimist hästi ei talu.

Ülejäänute kohta ei saa midagi sarnast paraku öelda, sest kahjuks ei kannata need isegi pääliskaudset lugemist, ilma et lugeja pääs kangastuks teatav paljasjalgne element. Birgot Kivinurme (snd 1985) „Elusarm” (Trükiviis) sisaldab enamjaolt kitši armastusluulet ning lihtsaid elutõdesid, mis originaalsusega ei hiilga, samuti naiivseid sõnamänge stiilis „sa näed minu ilu. / Ma näen sinu valu” (lk 14) ja riimikesi: „me jões saime mängida / rabajärvedes ujuda // nüüd vaid linnas hängida / kuidas võiks see küll sujuda” (lk 27). Veelgi mahukam näide sarnasest stiilist on suisa 212 lehekülje pikkune Gerda Laura Liivi (snd 1994) „Enne” (G. L. Liiv), millest leiab veelgi banaalsemaid tõdemusi: „see, et oled 40, ei tähenda, et oled täiskasvanud / see, et oled 20, ei tähenda, et sul pole kogemust” (lk 13), samuti loovat keelekasutust, mis mõjub siiski labaselt ja konarlikult: „inimesed / kes algatavad meis midagi suurt / aga kellega alustatut koos ei läbi // neid valutame kõige kauem” (lk 184). Olgu öeldud, et Liivi tekstid on varem lugejani jõudnud Instagrami vahendusel ning ehk olekski parem, kui see nõnda ka jäänud oleks.

Gerli Kase (snd 1986) „Mind ei ole olemas, ma mõtlesin end välja” (Trükiviis) parim osa on illustratsioonid, ehkki needki pole teab mis uhked. Raamatu liigendamine Edgar Allan Poe ja Antoine de Saint-Exupéry tsitaatidega ning tekstid nagu „Mis on elu?” („Mis on elu? / Elu on kohustused / Elu on võlad / Elu on laenud / Elu on kaotatud aeg”; lk 17) või „COVID-19” („Me kõik sureme / Mõni varem / Mõni hiljem”; lk 35) jätavad mulje pigem gümnasisti mõttepäevikust kui mingisuguselegi tähelepanuväärsusele pretendeerivast kirjandusteosest. Lihtsaid ja väheütlevaid riimikesi sisaldab ka Kaidi Koppeli (snd 1987) isekirjastatud „Elan. Usaldan. Armastan” („Vaid aeg see annab arutust / Ehk taastub meie armastus. / Ka usaldus, mil kõrge hind, / kui väge täis on meie rind”). Helen Saksoni (snd 2001)  „Avastamata võlumaa” (H. Sakson) paistab muu hulgas silma äärmiselt ebaõnnestunud kalligraafilise kirjatüübivalikuga.

Trükitud paberi ajalukku minevatest kogudest on kõige laiemat tähelepanu pälvinud  riigikogulase Ruuben Kaalepi (snd 1993) „Litoriinamere loits” (R. Kaalep), mille märkimisväärse osa moodustavad autori ligi kümme aastat tagasi keskkoolipäevil kirjutatud luuletused. Lisaks nõretavale ning mõnikord lahjade kujundite sisse kätketud isamaalisusele on kogus ka paras annus lihtsakoelist vemmalvärssi: „Kui sa oleks väike hüljes, / siis sul oleks loivad küljes, / et saaks oma halli kõhtu / sügada, kui algab õhtu” (lk 14). Ei ole ilmselt üllatus, et raamatukese uudisväärtuse (lõppeks näidati seda isegi televiisoris)[7] põhjus on autori isik, mitte kaante vahele saanu.

Eraldi peab mainima Helen Maandi (snd 1987) teost „Muhusse uhutud” (ISE Creative), mida võiks pidada mõttepäevikuks, ent samuti on see näide koroonakirjandusest. Raamatus vahelduvad Muhu fotod võikalt kulunud mõtteteradega („Võimalik, et tühjus annab ruumi uuele”, „Kuidas enda varju mängima kutsuda?” jne). Autori kaanetekst annab mõista, et see on möödunudkevadise eriolukorra ajal Muhus eraldatuses elades kirjutatud raamat. Siit leiab ohtralt küsimusi, vastuseid-väiteid aga kahjuks vähe. Nõnda jääb see raamat justkui õhku rippuma, olemata ei tuumakas mõttepäevik ega ka lihtne fotoalbum.

Võiks öelda, et kitšist ja klišeest koosneva harrastusluulesektsiooni viib täiusele Kristo Tuurmanni (snd 1986) „Eneseleidja” (K. Tuurmann), millest pole ilmselt mõtet isegi ühtki värssi tsiteerida, vaid tasub piirduda pigem katkega tutvustusest: nimelt mõtestab raamat luuletuste kaudu „elu müsteeriumit ja elukestvat eneseleidmise protsessi”. Iseenesest võtab see väga kenasti kokku lõppenud aasta enamiku noorte luuledebütantide tööde tuuma. Nimelt pretendeerivad need sageli sügavmõttelisusele, ent piirduvad siiski pelgalt n-ö diipi panemisega, mis on harilikult mitte pelgalt pseudofilosoofiline, vaid ka karjuvalt ebaoriginaalne. Autorite olulisim või vähemalt tugevaim iseloomujoon näib olevat enesekindlus, mida täiendab põhjalik enesekriitika (ja õigupoolest ka välise kriitika) puudumine, mille tagajärjel trükitakse ära enam-vähem mida iganes, mis paberile (õigupoolest arvutiekraanile) voolama on juhtunud. Üksikud säravad tähed (nagu Alveri preemia nominendid), pakuvad mõningat lohutust. Muidu võib tekkida tunne, et eesti noor luule ongi juba piinlikke mänge mängivaile harrastajaile kaotatud.

Proosas oli tase õnneks palju ühtlasem. Žanrikirjandusest paistab silma Helen Prinsi (snd 1989) „Pargimõrvad” (Hea Lugu), mis on lobedalt loetav krimka, millest leiab küll nii mõnegi krimikirjanduses lõpmatuseni ekspluateeritud võtte: eraklik, aga suurepärane politseiuurija, pingelised suhted kolleegidega, oht uurija enda elule. Ometigi väärib „Pargimõrvad” võimalust, sest peale meelelahutusliku potentsiaali kujutab romaan ka politseitööd tõepärasemalt kui keskmine mõrtsukalugu (autoril on aastatepikkune kogemus tööst jõustruktuurides)[8]. Ja ülepää oleks meeldiv, kui krimihuviline eesti lugeja loeks aeg-ajalt M. C. Beatoni raamatute kõrval läbi ka mõne algupärase teose.

Geidi Raua (snd 1992) „Ümber ahju paremale. Võrumaagia” (Tänapäev) põhiliseks veetluseks on muhe huumor, mida pakutakse lõunaeestilises kastmes. Ladusad võrokeelsed dialoogid, tempokas süžee ning mõningane fantastiline element pakuvad isevärki raamatute austajale üsna kobeda lugemiselamuse. Seevastu on noorele lugejale mõeldud Kaia Raudsepa (snd 1995) romaan „Nähtamatu tüdruk” (Varrak) üsna klassikaline eneseleidmislugu, ei midagi põhjapanevat, ent kergesti hoomatav ja ladusalt kirjutatud. Aga Caspar Vega (snd 1991) „Roosa ritsikas” (Hea Lugu) nii hästi mõistetav pole – loogikahüpped raamatu osade vahel häirivad, süžeegi on niivõrd kliiniliselt filmilik, et mõjub suisa läbimõtlematult. Ning tagatipuks pole see ka päriselt debüüt – nimelt on raamat varem juba inglise keeles e-raamatuna („The Pink Beetle”) ilmunud.

Lühiproosa au kaitsesid sel aastal Ave Taaveti (snd 1990) jutukogu „Valerahategija” (Kultuurileht) ja Mart Alaru (snd 1989) miniatuurikogu „Pimeduse raadio” (Omailm) ning mõlemat teost iseloomustab teatav unenäolisus või reaalsusest irdumine. Tõsi, sellal kui „Valerahategija” jääb tegelikult jalgadega maa peale, hõljub „Pimeduse raadio” kusagil kõrgemates sfäärides, muutudes paiguti suisa esoteeriliseks. Kumbki aga lugedes vastu ei hakka. Õnnetuseks peab nentima, et erinevalt luulest, kus joonistus välja selge dominant, oli noor proosa-aasta 2020 liialt napp, et mingeid põhjalikumaid üldistusi teha. Kui, siis võib ehk mainida, et ükski radarile ilmunud autor ei püüdnud avaldada n-ö totaalset romaani, vaid jäädi pigem lühikeste vormide või spetsialiseerunud žanride juurde pidama.

Kokkuvõtlikult võib nentida, et trükikunsti võidukäik on teinud võimalikuks olukorra, kus kes tahes avaldab mida tahes. Noortele autoritele, iseäranis luuletajatele, jääb üksnes soovida jõudu ponnistustes ning veel kord (enese)kriitikat. Viimase puudumine on nii Paljasjala kui ka „sa näed minu ilu / ma näen sinu valu” taga. Mulle näib sageli, et avalikkuse ette paisatava kirjasõna parema kvaliteedi tarvis oleks karmimat sõela, millesse jääksid kinni nood kirjanikuhakatised, kes ei ole veel küpsed raamatut avaldama. Osalt funktsioneerib sellena kirjandusperioodika, ent sellest on lihtne mööda minna. Institutsioonilist tsensuuri või kvaliteedikontrolli muidugi kehtestada ei saa, ja kui saakski, siis kuivõrd saaks usaldada inimesi, kes on valmis endale säärase kohtumõistjarolli võtma? Eks väljendub siingi demokraatliku maailma võlu ja valu – kui igaühel on võimalik sõna sekka öelda, siis on paratamatu, et see on võimalik tõesti.

Aga alustavad sõnakunstiarmastajad, kes te maksate, et iga teie uitmõte ja hingeliigahtus trükivormi valataks, et teid raamatuks tehtaks ja nõnda surematuks muudetaks (vähemalt DIGARis ja sundeksemplare koguvate raamatukogude hoidlates), siis makske vähemalt hästi, et kellelgi sellest midagi tolku oleks. Kasvõi trükitöölisel, kuigi vast saab temagi leiva mõne mõistlikuma tööga lauale.

 


 

[1] Pille-Riin Larm. „Esimene vasikas” – Sirp, 27.11.2020.
[2] Marja Unt. „Linna laulud ja hääled” – Vikerkaar, nr 12, 2020, lk 110.
[3] Peeter Sauter. „Hübriidne lüroeepika” – Sirp, 02.10.2020.
[4] Peeter Sauter. „Järsku ongi hea kiire mööda lasta?” – Sirp, 23.10.2020.
[5] Maarja Jaanits. „Teele Lember on oma esikkogus kriitiline ja eneseirooniline” – Postimees, 03.12.2020.
[6] Alvar Loog. „Kes kirjutas aasta parima ilukirjandusliku debüütraamatu?” – Postimees, 22.11.2020.
[7] Skandaalne poliitik Ruuben Kaalep avaldas luulekogu, kus tuleb juttu ka isamaalisest pruudist” – Elu24.ee, 10.09.2020.
[8] Helen Pärk. „Kirjanik tapab Tallinna parkides noori naisi” – Postimees, 30.03.2020.

eelmine / järgmine artikkel