hoian mickey mouse’i käest kinni
ein ein ein tag meines lebens! ich will! will ich? will ich? seisan kinojärjekorras. olen hiljaks jäänud. film on itaalia keeles. saksakeelsete subtiitritega. saan natuke aru. kolm aastat tagasi olin siin lähedal. oli taasiseseisvumispäev. apokalüpsis. täielik hullus. uriinijoad. granaadid. soomukid. maskides mehed. kõlarid üürgasid itaaliakeelseid sõimusõnu. tulge lammutama. meloodia. aru sain vähestest sõnadest. noored fašistid vahajopedes. lubavad tappa tolle, kes neid represseerib. ahistab. nad tahavad teada, kes nendega räägib. kust see hääl tuleb? kusesed tänavad. nad nägid oma linna nii, nagu nad nägid oma elu: tolmuse kuseurkana. granaadid ei lenda. ratsavägi. palju mundris mehi. liivamäed. paljastatud rindadega naised, mehed kõigist ühiskonnakihtidest. mickey mouse’i süleluses.
üks pilet sellele filmile, millele olen hiljaks jäänud. millisele täpsemalt? „apooria teooria”. ostan pileti. toimub vahetus. tundmatu nägu rahatähel. viisteist minutit. kaks ust. ühes minu film. teises kellegi teise film. kõik otsused on õiged. astun saali. film käib. naine nikub meest. peaaegu kõrvalosaline armatseb kõrvalosalisega. nussivad ja tõmbavad kokaiini. peaaegu peaosalise tuharale on tätoveeritud vikerkaar ja kolm tähte. kõige ülemine täht on kõige suurem. positiivne vabadus.
wiktor kulerski päevikusissekanne
24. september 1993
punase päeviku sissekanne. pärast toda hommikut, kui kaotasin enda üle valitsuse. luuletus minu tunnetest ja läbielamistest, üle nädalase hilinemisega küll. ma vist kahetsen, kuigi justnagu oleks võitnud ka. võitnud enese enese üle. ma ei kahetse toast välja tormamist, kahetsen ehk seda, et ma ei suutnud lahendada sedasama ammu vindunud tüli kuidagi teisiti kui nii, nagu välja kukkus.
see oli juhus. see oli juhus. aga võib-olla juhus ongi me saatus. lugesin kunagi, juba ammu küll, tuntud vene kirjaniku teost ja üks tema tegelastest nentis, et meelelises kaoses säilib selgus.
ja säilibki, aga väga ratsionaalne, tahtega ratsionaalselt moraali minetada, aga mis saab siis, kui ma allun oma vihale. sest on ainult see hetk. kõik on siin. ja pärast seda ei ole enam midagi. ega ei olegi midagi, peale selle luuletuse. kes vabandust palub, see tõendab süüd.
libedad kui sapp, sinised kui armastus
kui võtsime end päris esimest korda alasti. nõnda kahekesi. sina ja mina.
oli minu ainukene mõte minu ainukeses peas mõte meist siin nõnda
alasti, meist kui protsessist, nõnda alasti. ma vaatasin kõrgelt meie peale,
vaatasin meie peale, nõnda nagu meie peale saab vaadata läbi kõigi
nende silmade, kelle ihust me siia oleme tulnud, kelle pärast sa siin minuga
oled, ja minu keha rääkis mulle kõige valgemal hetkel, kõige algupärasemal
hetkel, mil minust sai olevus, nõnda.
kõigi nende suuga, kelle ihust tulen, nõnda.
kui sa siit ära lähed kord, kord, kui sa siit ära lähed, hakkad sa mind veel armastama.
meie rinnust lendasid välja sinised tuvid, nad lendasid vastu lampi,
vastu seinu, vastu voodit, vastu ust, ja välisust, ja kööki, ja tagasi.
vastu klaasi, vastu nägu, vastu nägu, vastu meie käsi,
ja jalgu, ja selga, ja voodit, ja linu, kus magatasime end.
vastu meie mehelikke sääri, vastu meie naiselikke puusi,
vastu meie mehelikke silmi, meie mehelikke päid.
meie aukudest roomasid välja maod, libedad kui sapp,
väänlesid mööda põrandaid, mööda sääri, aina juurde ja juurde,
neid roomas aina juurde, noad käes, lamp kõikumas.
sõid meie nahka, meie silmi, sülitasid koledaid sõnu, närisid meie käsi,
sõid me juukseid, me linasid, me patju, raamatuid, mida me niikuinii ei lugenud.
surusid käed meie kõridele, surusid me pead vastu seina, kallasid tablette kõrist alla, surusid
kätte nuge. ümisesid: ma ei armasta sind, sest ainult mina tean,
kuidas see, kuidas see,
sa ei arvagi, mis sinust minu sisse jääb, ja see ongi halb.
ma loodan, et see luuletus lahendab kõik minu valud, ja pressingud edasisteks päevadeks.
sellest see vene kirjanik küll ei rääkinud, sellest selgusekoormast, mis tuleb hiljem, võib-olla rääkis, aga teisiti, ta oleks võinud ju lisada, kas või remargina, et kogu ülejäänud elu pühendatakse unustamisele. aga mina olen kangelaste soost ja suudan unustada kõik, ja mina suudan unustada, sest ma olen kui tiik. aga päris nii ma ka tegelikult ei arva. mina olen kui jõgi.
mina suudan koormast vabaneda, ja pealegi, kui keegi meist vabandust ei palu ega taha seda teha, siis ei olegi süüd. siis ei olegi koormat. ja mina olen kui jõgi. seega, milleks üldse see kuradima luuletus?
mis kuradi patukahetsus. ma loen selle hiljem ette, kõva häälega, nii nagu keskajal, ja see luuletus ongi mõeldud kõva häälega ettelugemiseks, auditooriumile, publikule. ja keegi publiku seast on tundnud neid samu tundeid ja ta saab katarsise, ja nõnda saab minu tegu suurema tähenduse kui see, mis praegu on, üks selge seik minust endast siin elus. või ta tunneb karistust, et jumal on näinud tema tegusid, veel keegi teab, ja tema teab siis ka mind. ta teab, kes ma siis olen, milleks ma võimeline olen, kuhu võin enesega minna. mida võib minult oodata. ükskõik kuidas sellele olukorrale lähenen, ikka on halb. juba inimlikul tasandil, ja hingelisel tasandil. ma kardan, et jumal nägi mind. ma vaatasin veel taevasse ja soovisin miskit. taas. ikka on mul vaja soovida sedasama soovi – milleks? kui ma üldse mäletaks, mis ma täpselt soovisin. kahtlustan, et olen soovinud seda mäletamatut soovi mitmes varasemas elus, ikka ja jälle. kui tobu võib üks inimene olla. ja ikka ja jälle kordub see taas. kas see luuletus siis ainult kinnitab mu süüd. äkki see ongi karistus, see kuradima luuletus.
vabaduse viljad
täna on pühapäev. raadiost mängib bändi ühel ilusal päeval jõuan kuule laul „ühel ilusal päeval”. istun lillas hommikumantlis laua taga ja ehitan üles klaaslinna. sest looduse sisse on mähitud deemon. rinnust valgub lõputu punane auk. leekides keerduvad tummade käed. respiraatorid. kunstlilledega dekoreeritud toad. tehisintellekt näljastele.
mis tähtkujust sa oled. mina olen kaksik. väga tore, minu parim sõbranna on samuti kaksik. ta kolis teise linna. siit eemale.
kas sa usud, et linnas elamine muudab inimese hingelist seisundit? kas sa arvad, et kui inimene näeb uut, siis ta muutub uueks? utsitan inimesi kogu aeg tagant, et nad koliksid kusagile kaugele. iga hinna eest. iga nädal. ainult siis on võimalik olla rahus. unustada tulevased elud.
carpe diem. milleks mõelda igavikule. milleks öelda „homme on taas uus päev, uued võimalused”? ja nii palju elusid on, mida mitte elada. ütlen neile, et jätke siinne elu ooteruumis, avage väravad, astuge ooteruumist päris ellu. lainesse. olge kogu aeg laeval. sadamat tundmata. sadamat isegi nägemata. triivige. odüsseus. aga jätke silmad alles. hoidke eemale nõidadest, või nautige neid. ärge tundke muret ei aidsi, autobiograafiate ega determineerituse pärast. carpe diem! uus valgustus. ja sa ütlesid, et sa uurid valgustusaega. ooteruum on mööda lastud võimalused. ärge muretsege aidsi pärast.
ta praeb köögis muna. kell neli hommikul. taaslavastan stuudio viiskümmend nelja. olen edie sedgwick, olen mustades sukkpükstes, jalgevahel auk. õiges taaslavastuses balansseeriksin diivanil. kas ma meenutan sinu meelest edie sedgwicki? kangutan paremat jalga ülespoole, nagu baleriin, kes elab ühikatoas koos kolme trupiliikmega. mind ootab teise linna maha jäänud keskkooliaegne kallim. ta usub, et olen eriline. tema eriline baleriin. ta kogub raha, et siia sõita. ta tahab vahejaamast lahkuda. aga seniks, ütle mulle, kas ma meenutan sinu meelest edie sedgwicki? ütlesin, et ma ei tea, kes ta on! aa, okei, ta oli see, kes käis bob dylaniga. ja tegi kunsti.
kes tahab olla müüdud? sõidan trammis. asun langenud linnas. sõitsin peatusest mööda. üks trahv. annopoli poole. tramm nr 25, annopol. uks avaneb mitu korda. ühest aknast paistab ookean. teisest minu nägu. pühin näo maha. järgnen linnaelanikele. uks avaneb mitu korda. kuni paistab trepp.
laev
kas igavesti võib-olla lõputult? mis juhtub siis, kui inimene muutub skeptiliseks kõige suhtes, mis lubab kesta lõppematult. suhted, mis tunduvad kui lõputu teene, sina viskad kinda maha, mina võtan üles (pea meeles: vaba tahe!), mina viskan kinda maha, sina võtad üles (pea meeles: vaba tahe!) ja me mõlemad teame, et: esiteks, feodalism on lõppenud, transformeerunud millekski keerulisemaks, teiseks, milleks korjata üles miskit, mis ei ole minu oma.
või armastus, mida kord alustasime ja mis muudkui kordub taas. ja taas. kui me sinuga usume metafüüsilisse kordusse. ühendusse, mis loodi sadu või tuhandeid aastaid tagasi.
ütled, et kui keegi ainult küsiks, millisel sajandil tahaksid elada või millisel kümnendil, siis vastaksid, et 18. sajandil või 1920. aastal. ja kui keegi küsiks minu käest, millisel sajandil tahaksin elada, vastaksin, et tahan olla siin ja praegu. modernist. ratsaväega eesotsas. ja saada ükskord fiktsiooniks altaril. nõnda nagu kristus – keegi ei mäleta, kõik ainult teavad.
muusika, mida kuulan taas ja taas. olenemata tüdimusest. olenemata frustratsioonist. olenemata mugavustsoonist. teades neid sõnu, tean ma juba neid meloodiaid, hääldusi, sõnu, sõnu, miski jäi vahele. turvaline. nagu loeksin raamatut, teades lõppu. alustaksin armastust, teades lõppu. monogaamia on igavuse algus. suudluste lõpp. ja igavesti, ja igavesti. ja taas vahetada poosi. muutuda masinlikuks. ja taas üle kirjutada. ja taas eneses kahelda. taas küsida, mida toob mäletatud algus. põletada küünalt kahest otsast, ja aina korrata, põletada küünalt kahest otsast.
üsna pea pühendan sulle mõne laulu – kuidas saad armuda kellessegi, kes ei tea gainsbourgi?
how can you fall in love with a guy who doesn’t know gainsbourg? if you expect him to be sweet with you, i will say good luck to you.
ekslen trammis, aknast valgustab silmi sillaehitus, konstruktsioonid, uus linn, vana linna rüpes, nööritud mehed, koeline metall, sõnad, maha jäetud sõnad – see siin on pühendatud anitale, olen olnud kaugel ära, see siin on kirjutatud minule, siinsamas lõid klaase kokku klaudia ja marcel ning lubasid korraldada revolutsiooni, seinad veriseks! siin otsustas torota, et ta siiski ei taha saada näitlejaks, liiga raske on lõhkuda mina, ta tahab olla publik, ta tahab olla hindaja, siin mõtles philip, et ta jätab siiski torota maha ning kolib viini, hakkab arstiks, või arhitektiks, või seiklejaks, kõik on juhtunud liiga ruttu, ja liiga vara. ja torota ei taha enam näitlejaks saada, philip ei usu inimestesse, kes ei usu iseendasse. siin pildistas mateusz koos oma musta koeraga pilvelõhkujaid. siin nuttis kasia, kuulates bob dylani „young at hearti”, taas jäi kaks punkti puudu, taas peab ümber otsustama, minema londoni ärikooli asemel indiasse, ennast kaotama, ja leidma, hüvasti fiktiivne raha, hüvasti suurkorporatsioon, kasia ei taha enam uskuda mobiilifirma prioriteetidesse. you can go to extremes with impossible schemes. ta kogus kapitali. vähemalt ta kogus kapitali. siin lubas silvia kolida valele poole silda, seal on odavam üür. ja skandinaavia mõjutused, nõnda väitis üks välismaalane. siin otsustas ola, et ta ei suitseta enam kanepit ega söö rahusteid. viimati, aasta tagasi, oleks ta oma truud sõbrad peaaegu kaotanud. vähemalt nõnda tundus. talle. siin otsustas ola, et ta läheb hoopis taani kunstikooli, siin otsustas ta, et temast saab professionaalne diskor, aga ta ei võta enam rahusteid, ja isegi kui võtab, siis ei räägi ta sellest eales kellelegi. siin mõtles jan, et temast saab midagi rohkemat, temast saab midagi suuremat, ja temast ei saa säärast nagu ta vanemad, lastekirjanikud, temast saab midagi tähtsamat. ta otsib nüüd sõnu, mida öelda. ja ta käib siin nii tihti kui võimalik. lisab aina juurde. sõnu. siin langetas malgorzata otsuse, et temast saab mõjukas kuraator, nüüd on tal vaja leida õiged ameerika investorid, ehk saab temast isegi kunstikoguja, praegu ta küll varastab kohalikest baaridest maale, vahetevahel ka mujalt, enamasti mujalt, aga võib-olla kolib ta hoopis pariisi, siinne elu on nii hall, nii tühine, ja keel, milleks rääkida ühte keelt, kui on võimalik rääkida paljusid, ja korraga. siin otsustasin mina, et käigu kuradile lääne investorid, mina pööran pilgu hoopistükkis aasiasse. hiina pank. hiina pank. mõned investorid on end siia juba kohale ehitanud. chinese pank. ja siis sõidan ühest metroo otsast teise. teisest metroo otsast esimesse. ootan aasia ärimehi.
13 päeva tagasi nägin unes, et mina ja mu vend püüdsime suurt pruuni lehma autosse suruda. punasesse autosse. lehm puikles vastu, ei tahtnud autosse minna. mitte et ta oleks olnud masinate vastu, pigem tajusin tema silmades umbusku. lehma silmades sillerdas sügav kahtlus. lummavad silmad kui hobusel. paisunud udarad, ootamas lüpsmist. sooned pungitamas sametise koe alt. tahtsin läheneda olukorrale diplomaatiliselt, küsisin: „püha lehm, milline on sinu kõige õnnelikum hetk siinses elus, või kui mitte siinses, siis mõnes muus ajas, jaga seda meiega.” lehm väristas lüpsmist ootavaid udaraid, skeletti, nahka, saba ja silmi ning vastas: „mind ei defineeri õnnelikud hetked, nii nagu mind ei määratle trauma. aga üks, mida tahan, on, et kõik seinad oleksid verised ja piima asemel serveeritaks mett.” siis ärkasin üles kauni naise kõrval, kes tahtis oma nägu varjata. kutsus mind kööki. pani istuma. praadis muna. sidruniga. ärritunud olekus. tema tahtis armastada, mina aga ihkasin lehma autosse pressida.
