Proosa

Kellele maasikatorti?

Aurelia Aasa 13.01.2022

Kiirabi olevat jõudnud alles siis, kui mu pisike roosa keha oli juba ruudulise teki sisse mässitud. Kummaline oli istuda kolmkümmend kaheksa aastat pärast seda täpselt selsamal põllul kolletava vahtrapuu all. Oli vananaistesuve soliidne lõpp ja septembri viimane kuumalaine täitis hinge igatsusega. Mida kõike see heinamaa ei peitnud! Lambasitta. Lapsepõlvemälestusi. Verd. Vajusin sügavamale kulunud aiatooli ja jõllitasin pelgliku metslooma kombel hoovi peal askeldavaid naisi, kes tassisid lauale pirukavaagnaid ja morsikanne. Nende päevitunud nägudel leemendas higi. Mina rüüpasin laisalt punast veini, tundes piinlikkust, et ma ei tõtanud soliidses eas daamidele appi. Polnud tuju.

Hiilin alati suguvõsa kokkutulekutelt minema. Lapsena istusin laua all ja varastasin vanaema küpsetatud pirukaid, teismelisena toppisin pudeli põue ja ronisin lakka heinapallide vahele. Nüüd soovisin seltskonnast irduda, sest tundsin, et ei kuulu sinna punapõsksete sitsikleitides naiste, emade ja vanaemade keskele. „Sellest sirgub küll üks tugev maanaine,“ oli vanaema mu sünni järel öelnud. Vahepeal kahtlesin, ega ta liiga palju pettuma ei pea, kui mind pilvepiirilt vaatab. Oma inspiratsioonikoolitusi võin ju alustada laenatud sõnadega: „Astu sisse, nagu sa kuuluksid sinna“, aga auditooriumi ees ma ei ütle, et isiklikus elus on isegi suguvõsakokkutulek minu jaoks väljakutse.


Kurgivedelik voolas mööda Tõnu raseeritud lõuga alla, kui ta pitsi peale sakuskat hammustas. Naine ulatas mehele pitstikandiga taskurätiku. Kujutasin ette, kui pühendunult ta oli seda lohku vajunud tugitoolis heegeldanud. Nüüd hõõrus valge pits Tõnu vananevat määrdunud nägu.

Tiina pressis suhu kolmandat kringlitükki. Vaarika-martsipanikreem määris ta suuääri. Osa pudises rohelisele kleidile. Ta ei rääkinud kunagi midagi, isegi mitte oma kaaslasega. Olin alati mõelnud, milline on nende kodune elu. Millest nad räägivad? Või ei olegi sõnu vaja, kui „Aktuaalne kaamera“ truu sõbrana taustal pläriseb?

Tundsin ennast pikas lauas võõrkehana, olin ainus, kelle nägu ei katnud rahulolu hea toidu ja seltskonna pärast. Sellist rahulolu ei saa osta. See ei peitu uhkes majas ega sotsiaalmeediakuvandis. Sääraseid nägusid ei leiagi sotsiaalmeediast. See rahulolu vaatab vastu tolmusest autoaknast laupäevases kolkakülas, turujärjekorras või pagaripoes, kui elu kannab järjekordsele perekondlikule sündmusele. Ma ei pea neid rahuloluilme kandjaid isiklikult tundmagi. Tean niisamagi. Need on nemad. Naised, kelle hulka ma ei ole kunagi kuulunud.

Ants valas naistele veini. Toodi uusi pudeleid. Odavaid. Lapsed olid laua ümbert laiali jooksnud, aga õhtul kella seitsmeks oli vanematel sellest ükskõik. See on üks asi, mis mulle joviaalsete koosviibimiste puhul meeldib: kolmanda pokaali järgne ükskõiksus, mis laotab eri ühiskonnakihtidele oma halastava loori.

Ja sealt see tuli. Alfreda viinast kähedaks joodud hääl niitis vikatina üle laua: „Sa ei tohiks nii palju juua, kui tahad veel lapsi saada.“ Ants naeris. Mu õde läks näost punaseks. Mina vahtisin tummalt otsa naisele, kes kolmkümmend kaheksa aastat tagasi mu ilmale aitas tuua. Ühes vanaemaga olid nad siis, vikatid käes, heinateolt kodu poole jooksnud. Vähemasti nii rääkis perelegend ja mina olin seda alati uskunud, uhkustundega edasigi rääkinud. Kuigi mulle vahtis hommikuti magamistoa peeglist vastu tumedas ülikonnas naine, kujutasin tolle minimalistliku maski all alati ette ürgnaist. Kedagi võimsat, karvast, jõulist, kartmatut. Kedagi nagu mu tädi Alfreda.

Ma armastasin Alfredat. Samas närisid hinge pilgud, mis tädi sõnadest süttisid – hukkamõistvad, nukrad, haletsevad. Sekundid jooksid. Süda puperdas. Olin kui valgusvihku sattunud valge jänes, kes ei suuda otsustada, kas joosta paremale või vasakule, ja lõpetab seetõttu autorataste all. Nägin veretükke mustaval, niiskust õhkaval asfaldil. Süda läks pahaks. Jõllitasin juhmi näoga enda ees seisvat torditükki. Taevaroosal kreemil uhkeldasid sümmeetriliselt laotud maasikad. Kujutasin ette, kuidas mu õde Kai neid hommikul ettevaatlikult ritta oli seadnud, kaitstes verivärsket kihlasõrmust rasvase kohupiima eest. Tundsin ennast õe ees isegi natuke süüdi, kui taldrikult pooliku torditüki sõrmede vahele krabasin ja tädi Alfreda suunas lajatasin. Ma ei tahtnud lõpetada jäneselaibana.

Maasikad voolasid mööda Alfreda tuhmsinist pintsakut allapoole. Kõrvalistujad hakkasid naise kostüümi paaniliselt salvrätikutega puhastama. Kollased salvrätiku tükid kleepusid tviidpintsaku kihtidesse. Ants naeris ja rüüpas veini, seekord otse pudelist. Kellele klaasid, kui pidu on sedavõrd värvikas staadiumis? Enne kui keegi suutis midagi öelda, võtsin kandikult teise tüki. Rauge hääl mu peas kordas küll kasvava paanikatundega: „Säilita rahu. Säilita rahu. SÄILITA RAHU.“ Nägin ennast üleni musta riietatult auditooriumi ees seismas ja muigega lausumas: „Ära lase enda koeraajul võimust võtta.“ Vein aga oli teinud oma töö. Ketikoer oli vabaks lastud. Sihtisin. Maasikatort lendas Antsule näkku, pressides end halastamatult mehe näokarvadesse ja kortsudesse. Tundsin laudkonna õgivaid pilke. Haletsuse asemel täitusid need hirmuga. Nii mõnigi püüdis end nähtamatuks muuta, et oma pühapäevariideid kaitsta.

„Kellele veel torti?“ küsisin vihapisaraid alla surudes. Ants ulatas oma taldriku: „Ära ainult rohkem palun head kraami raiska,“ sõnas ta naerdes. Maasikavahu tagant võis tabada tema õnnelikke silmi. Olin tänulik, et ta elu liiga tõsiselt ei võtnud. Allutades emotsioone kontrollile, haarasin kreemiste kätega kinni tordilabidast. Serveerisin Antsule uue tüki, seekord taldrikule. Püüdsin naeratada, ehkki teistele tundus see tõenäoliselt meeleheitele aetud klouni grimassina.


„Kas sa oled hulluks läinud?“ küsis Kai sisisedes. Oleksin võinud vanduda, et tema silmas oli üks veresoon lõhkenud. Rüüpasin veini. Klaas sai kreemiseks. Ma ei olnud käsi pesnud. Lauast tõusmine oleks tõmmanud liigselt tähelepanu. Ignoreerisin õe küsimust. Olin ma hull? Õnnetu? Tüdinud?

Kui palju kordi olin igatsenud olla üks nende seast. Üks nendest naistest. Olin tundide viisi vaaginud, kes mulle siis peeglist vastu vaataks, mitu venitusarmi mul oleks. Sünnitused oleksid mind palju vanemaks teinud. Mul ei oleks enda jaoks aega. Kas keedaksin paneelmaja köögis kartuleid või jälgiksin klaasist äärelinnaelamu diivanil, kuidas lapsehoidja lauda katab?

„Kas sa kuuled mind?“ raputas Kai mu kätt. „Halloo! Oled sa seal?“

Kehitasin õlgu ja vahtisin nooremat õde. Kujutasin ette, kuidas kolmekümne aasta pärast jätkab ta täpselt sedasama perekondlikku idülli. Muigasin. See sobiks talle.

Enamik pidulisi oli juba teiste teemade juurde pöördunud. Muusikat keerati valjemaks. Kõrvu kostsid heledad naerupahvakud.

Siis tabas mind külm dušš. Jäine vesi voolas mööda selga ja nägu allapoole. Kiljatasin ja kargasin püsti. Joobnud näod pöördusid meie poole. „Veesõda! Veesõda!“ kostsid eemalt laste kilked. „Ole õnnelik, et sa ei pea riideid keemilisse puhastusse viima,“ kostis selja tagant tädi Alfreda kuiv hääl.

Lõdisedes pöörasin pea tema poole. Ta oli riideid vahetanud, aga hallikaspruunides rasvastes juustes rippusid mõned maasikatükid. Alfreda käes kõlkus tühi punane ämber. Vahtisin teda. Tema vahtis mind. Mu keha vappus külmast. Läbivettinud pükskostüüm kleepus naha külge. Tuul oli tõusnud ja pildus taluhoovil kuldseid lehti. Siis hakkasime mõlemad naerma. Hüsteeriliselt, läbi pisarate. Teised ühinesid naeruga. Ainult Kai oli šokis. Ta ei tahtnud tunnistada, et on geneetiliselt osa sellest allakäinud kambast.


„Kalle, palun vala veel veini.“ Kandsin lillelist kleiti, mille Kai oli mulle oma kohvrist otsinud. Hea õnn, et keegi meie perest võttis kaasa vahetusriided. Olin teda alati sellepärast norinud – kes käib kahepäevasel koosviibimisel kohvriga? Nüüd olin selle eest tänulik.

Lõime Alfredaga kokku. Vahepeal olin aidanud tal maasikatükid juustest välja rookida. „Sa oled võimas naine, võimas!“ hüüdis tädi teiselt poolt lauda, ehkki ta pehmeid sõnu oli üha raskem eristada. Tahtsin samaga vastata, aga juba tõmmati ta tantsima. Mõistsin, et see, mis mulle näis dramaatilise seisukohavõtuna, oli talle vaid sõnakõlks vaikushetke täitmiseks. Madal palk ja maatöö olid ta karedaks teinud. Ja kui ta elas, siis ta elas. Mina unistasin. Analüüsisin. Mõtlesin. Temal ei olnud selleks aega, tõenäoliselt ka mitte tahtmist. Ja teised lauasviibijad – nemad olid samasugused.

Kollased lehed kleepusid tantsuliste jalgade alla. Igatsesin nende lillelistes kleitides naistega ühineda, aga ei julgenud. Kartsin, et isegi samasugustes riietes näeksid nad minust läbi. Nad näeksid mu üksildust ja kontoritööle pühendatud tunde. Näeksid pungil rahakotti. Näeksid treenitud käsivarsi, milles ei ole maanaise sitkust. Näeksid jätkuvaid eneseotsinguid, piinlikkustunnet, üleolekut ja silmist välja pressivat egoismi.

Veiniuimases geniaalsuses mõtlesin, et võib-olla on elus pelgalt kahte sorti inimesi – need, kelle elu on rännak ühelt perekondlikult koosviibimiselt teisele, ja need, kes peavad igalt sündmuselt varem lahkuma, sest ootamas on töö, kallim või karm enesedistsipliin. Mina kuulusin teise rühma. Ehkki tõenäoliselt oleks päevast päeva kuumas bussis tiirutav Kalle väitnud, et ma ei teegi tööd. Ei teagi, mida see tähendab. Võib-olla olekski tal õigus olnud. Ma ei tundnud majandussurvet, mis lauas istuvat poemüüjat näris. Ei pidanud tõusma kell viis nagu Kolja. Mul ei olnud kohustusi viie lapse ees. Tundsin vaid, et olin pannud kogu raha meelerahu fondi, meelerahu polnud aga juba ammu tundnud.

„Ületa oma hirmud,“ kordasin vaikselt. Hingasin sisse. Välja. Sisse. Välja. Tõusin ja liitusin tantsuga. Õu oli pime. Ainult puumaja akendest immitsev valgus heitis hoovile varje. Šampanjakork lendas pauguga taevasse. Mõned prouad asusid lauda koristama täpselt sama agaralt nagu olid hommikul seda katnud. Teised tantsisid. Sulgesin silmad ja lasin elul end minema kanda.

Kui silmad taas avasin, oli hoov praktiliselt tühi. Ainult kaks kreemitordiohvrit, Ants ja Alfreda istusid laua taga. Võib-olla nad naersid minu üle. Võib-olla tundsid muret mu vaimse tervise pärast. Võib-olla rääkisid tööst.

Siis astus Alfreda minu juurde ja haaras mu külmadest kätest. Hetk hiljem tantsisime valssi. Täpselt nagu lapsepõlves.

„Saada mulle keemilise puhastuse arve,“ ütlesin tädile sosinal, kui pea ta õlale toetasin.

 


LÜHIDALT: AURELIA AASA (28)

„Maasikatordist“ kumab läbi tammsaarelik konflikt maa- ja linnainimese vahel. Kas see lõhe on Tammsaare ajaga võrreldes paranenud või läinud suuremakski? 

Tammsaare loomingust tuttav väsimatu töörügamine on mind alati hirmutanud. Ükskõik kui palju tema tegelaste üle nalja visata, kukume paratamatult ise samasse lõksu. Aga „Maasikatordi“ konflikt ei ole linna- ja maainimese vahel – lõhe on väärtushinnangutes. Peategelane on oma elu pühendanud tööle, aga ta on ka võõrdunud elust väljaspool tutvusringkonda. Samas ei mõisteta ka teda. Selle konflikti kaudu vihjan ootustele, mida üksteisele peale surume. Me eeldame ümbritsevatelt inimestelt väga palju, igaüks omamoodi. Mida see ühiskonna kohta ütleb, kui isegi pereringis ei suudeta leida ühist keelt? Ja kas ühine keel tähendab tingimata sarnaseid vaateid?  

Mainid ka ürgnaiselikkust – kas see omadus on linlaste seas kadumisohus või on seda võimalik ka linnas kultiveerida? 

Ehkki kasutan terminit „ürgnaiselikkus, on sel sooga vähe tegemist. Me kõik etendame mingit kuvandit. Ka suguvõsakokkutulek on kuvandite mäng. Selles loos tähendab ürgsus kontakti oma juurte ja iseendaga. Mind paeluvad kultuuris ja ka enda loomingus karakterid, kes julgevad maski eest tõmmata, näidata tooreid emotsioone. Loos kehastab sellist toorust tädi Alfreda. Ilmselt ajaks ta paljudel kopsu üle maksa. Aga selles peitubki tema võlu ja ürgsus. Selles on jõudu ja kartmatust.  

Palume kultuurisoovitusi! Kuna tegeled ka filmikriitikaga, siis näiteks mõni filmielamus, mis möödunud aastal silma jäi? 

Maggie Gyllenhaali „Kadunud tütar“ on ideaalne näide kaasaegsest draamast, kus karakterite väljapeetud olemuse all pulbitsevad trillerlikud tunded. Film on rännanud mitmetel olulistel festivalidel ning jõuab juba selle aasta lõpus Netflixi.   

 

 

eelmine / järgmine artikkel