Luule

“*kellega olete seksuaalvahekorras” jt luuletusi

Slata Roschal / Elsbeth Hanna Aarsalu 28.02.2020

saksa keelest Elsbeth Hanna Aarsalu

 

*

kellega olete seksuaalvahekorras
kuidas end kaitsete
võtame nüüd ühe proovi
järgmine kord tühjendage enne põis
küll on ilus emakas
nagu õpikust
teil on sünnitamiseks sobiv vaagen
soolestik on täis
kas plaanite last saada
millal plaanite teist
millal plaanite kolmandat

 

*

Näen unes oma vanemaid, suuri elajaid, seda, kuidas neist saavad minu lapse vanemad, nad võtavad ta mult ära ja määravad mu rõvedasse abitusse ja eluaegsesse igavusse. Siis näen unes, et nad on kellegi tapnud, et ma olen sellest mõrvast teadlik ja ka mind võidakse seetõttu tappa. Siis olen taas oma lapse ema, aga unustan ta lasteaiast ära tuua, kell kuus pannakse kõik kinni ja ma seisan suletud ukse taga ega tea, millises neist paljudest tundmatutest lasteaedadest on minu laps. Ja ma jooksen ringi ja helistan ja komistan lõpututel vanadel betoontreppidel seni, kuni ta üles leian, tunnen ta riiete järgi ära, aga laps mind ei tunne. Siis ei näe ma unes enam midagi, tõusen üles ja lähen vannituppa ja teen seal selliseid asju, millest keegi eal rääkima ei hakkaks, kuid mis tuleb siiski ära teha. Seejärel värvin endale näo pähe ja asun teele. Kui ilm muutub, hakkab mul pea valutama, aga ka siis, kui olen liiga vähe maganud või joonud või söönud või ülemäära muretsenud, põhjus võib olla ükskõik mis, natuke kõigest. Võiksin olla näidiseksemplar end igal erineval moel halvasti tundvast inimesest, siit kipitab natuke, sealt sügeleb, ja pea valutab, muidugi valutab.

Tunnen end paremini, kui tean, miks mul halb on. Täna hommikul jõudis mulle kohale, et kõiges on süüdi mu ema. Ainult üht pole ta mulle edasi pärandanud, oma lokke, seda ainsamat, mida oleksin temalt tahtnud pärida. Vaatasin ühelt hiljutiselt fotolt, et näen tema moodi välja, ja mul hakkas hirmus. Kui talle helistan, ei helista ta tagasi, kui ma ei helista, küsib ta, kas midagi on juhtunud. Kui mu laps keset ööd kohutava karjatusega üles ärkab, jään rahulikuks, me peletame koos öise luupainaja minema ja ootame hea unenäo tulekut, aga kui mina õudustundega ärkan, pean ise uuesti magama jääma. Ükskord tundsin end üksikuna, paar aastat tagasi, ainult korraks, aga võib-olla ka natuke kauem, ma ei tea, millal see algas, peaasi et see läbi sai. Ma ei tea ka seda, kus mu keha lõppeb ja kas ta üldse otsa saab, aga nüüdseks tean, et mehed suruvad erutuse korral käsi põlvedel kokku ja naised peidavad need põlvede alla. Täna söön lõunaks makarone rukolapesto ja kirsstomatitega ja proovin toidu purihammastega läbi närida, et rukolalehed esihammaste vahele kinni ei jääks. Rukola on tervislik, aga ma ei saa sellest kõhtu täis. Kell on kaks, kahe tunni pärast lähen lasteaeda. Jätan vanemate kõneposti paar rahulikku hingetõmmet, võtan ühe peavalurohu ja asun uuesti teele, tööl käia on tähtis, muidugi on.

 

*

mu vanaisa imetabane surnust ülestõusmine
unenäos 12. detsembri ööl vastu 13ndat
meenutas halvasti unustatud ja piinlikku läbikukkumist
ratastoolis vanaema
naeratas hakkas külmkapist toitu otsima
ainult mina olin kurb ja segaduses ja tõmbasin endale
musta mantli selga käitusin justkui
kaaren küsisin
kuidas see asi siin peaks nüüd edasi minema nõudsin
lõplikku matmist
sellist mantlit olen ju alati tahtnud

 

Greifswald 

valikute rohkus viib vaimu valele teele
niisiis on siin üks tee üks tänav kõigeks kaks valgusfoori
poes viis seelikut ja särki mille vahel valida
lämmatavalt ühte tooni
kas jalutame ülesmäge majani jalutame tagasi
kõik teed viivad halli või halli
see koht on mittekoht teda toidab vihm
rahulik katkendlik hingamine
lihavõtetest uusaastani varjavad meid kapuutsid
uusaastast lihavõteteni talvitume tugitoolil
sööme ülessoojendatud struudlit ja mõtleme
oma tegelaskujule
ajaloo ja poliithariduse õpikus
mõtlemine on inimlik astmaatiline väsitav
talvituda tähendab pikutada ja magada
seega magame pikutades ja pikutame magades
tänaval kajakate kogunemine ja vihm

 

*

Arvasin, et neelan linna endasse, joon ta tühjaks, kõik tema ärid, hiiglaslikud reklaamplakatid, lõputud üksteisesse keerdunud tänavad, värviliste nägude virvarri ja Paabeli segaduse, aga tema, linn, neelas minu. Kohale jõudsin ühe ja naasin kolme kotiga, rongijaamast tahtsin osta aluspesu, pralineekarpe ja sushi’t, kuid selle asemel vedasin kaasa seitse antikvariaadiraamatut ja kehvemat sorti allahinnatud šokolaadi. Esimesel päeval võtsin kaks valuvaigistit ja püsisin õhtuni elus, teisel varisesin kottidega tänaval kokku ja hakkasin oksele. Seejärel lebasin voodil ühe tuttava juures, kes oli mu enda juurde võtnud, vähkresin küljelt küljele ja mõtlesin, mida võisin olla valesti teinud, miks mu keha linna omaks ei võta, miks veresooned, oimukohad, magu ja värisevad käed linna vastu protesteerivad. Linn polnud loodud selliste inimeste jaoks nagu mina, tema lõid inimesed, kellel on vastupidav magu, tugevad käed ja lai kolp, mina olin võõras, välislinlane, üks lühinägelik segadusesse sattunud isik jaama teadetetahvli ees. Esialgu tundsin linna saabumise üle samasugust rõõmu nagu Punamütsike vanaema juurde minnes, üks väike väljasõit, oodatud vaheldus, aga tee muutub pikaks, aina pikemaks, vanaema asemel on voodis kuri hunt ja Punamütsike kõnnib jälle koju tagasi. Hunt on huvitav, oodatud vaheldus, temaga saaks teha nii palju huvitavaid asju, tema kõrvale voodisse heita, vein lahti korkida, kuulata ta lugusid elust metsas, aga Punamütsike ja hunt, see ei saa hästi lõppeda. Nõnda seisan ma kilomeetripikkuse tänava kõnniteel, toetan näo ühe elumaja vastu ja oksendan. Imeline linn, need vanamoodsad vitriinid, antikvariaadid, alternatiivkohvikud, veganipitsad, Türgi puuviljaletid, Vietnami õmblusteenused ja looritatud naised, kellele tahaksin järele joosta ja otsa vaadata, nii ilusad näod, nii ilusad silmad, see must ebamäärasus nende puusadel, nad järgnevad oma meestele, mina järgnen neile ja eksin lõplikult ära, mida ma neist küll tahan, kus ma olen, kuhu lähen. Olen näoga vastu seina ja oksendan, linn mõjub veidralt, vaevalt olen teda hoomanud, kui ta pressib mu kokku ja lööb pea vastu välisust. Mul on halb olla, ütlen, mul on süda paha, ma ei saa siin magada, ma pole kaks päeva maganud, kuidas peaksin edasi elama, kui ma magada ei saa, ma tahan siia maetud saada, just siia, selle valgusfoori kõrvale.

01.10.16, Leipzig-Greifswald

 

*

Kui mulle peaks määratama midagi kodu või emakeele või perekonna taolist, kas siis seadusest või moraalist tingituna, leiaksin kohe võimaluse, kuidas nendest vabaneda ja anda nad üle kellelegi, kes neid rohkem vajab. Ma pole oma vanemaid juba kaua aega näinud, nendeta elan rahulikumalt, vabamalt, mul pole oma mõttetu töö, obstsöönse riietuse, tolmuse kodu, nõrga keelekasutuse ja valesti kasvatatud lapse pärast häbi, ma ei pea end õigustama. Kui tuleks sõda ja akendesse loobitaks kive, poleks see eal meie maja, eal meie aken, oleme lühiajalised üürilised, kolime majast majja, paigast paika, loobume tõotatud maast. Emakeeleta saab maailma lõpuks kahtluse alla seada, ta osutub kunstproduktiks, nõuannete ja käskude masinavärgiks. Aga mul pole seda kõike vaja, mu vanemad ei tea, kus ma elan, mu sõbrad ei tea, mis keelt kõnelen. Nõuan ainult õiglust, kui oma lapse peale karjun, kui mu laps minu peale karjub, kui olen ainuke, keda mu lapsel vaja on, kuigi ta vääriks kahtkümmet vanavanemat, kui mu keha ei pea enam sellele vastu, mida temalt nõuan, ta kapituleerub, langeb, see ajab mu vihast värisema, siis oleksin võimeline rusikatega aknad sisse lööma või kööginoaga oma keele väikeste tükkidena välja lõikama.

 

*

Kõnnin trepist üles ja mul hakkab aina veidram, kõhus on ebameeldiv tunne, kulmud tõmblevad ja mul on raske oma nägu kontrolli alla saada, oma kõhtu, mille sisu tõotab osaliselt üles tulla, mul on raske rahuneda, olen ma üldse kunagi osanud teadlikult rahuneda? Ukse taga ootab miski, miski mittehea, mittepüha, mitte kunagi lõppeda tahtev, haiglane ja üksildane. Panen poekoti maha, võtan võtme välja, tõmban saapad jalast ja jätan need ukse taha. Kui see juhtub, mõtlen, ei saa ma enam ära minna, siis pean koju jääma, üksi, pean helistama ja ütlema, et nad ei pea koduteel kiirustama, on julm lapsele öelda, et ta ei pea koju kiirustama, aga mul ei tule midagi paremat pähe. Koridoris on pime, riputan jaki varna, panen soojad sokid jalga, istun põrandale, ootan. Kedagi ei tule. Tõusen püsti, laon ostud välja, jagan need tubade ja riiulite vahel ära, teen endale ühe musta tee pruuni suhkru ja valge sidruniga. Vaikselt kerkib see tunne jälle üles, mul hakkab külm, siis jälle soe, võtan kampsuni ära ja käin paljaste luidrate kätega elamises ringi, kuni hakkab uuesti külm ja end teki sisse mässin, ilma kampsunita siiski. Nahk teki vastas, korraga soe ja külm. Siis istun uuesti koridori, peidan pea teki alla, ainult väike pilu jääb silmade ja nina jaoks, hingan sügavalt sisse-välja, ootan. Ja siis kuulen midagi, pööran pead, hääl tuleb köögist, nüüd siis köögist, kõigepealt summutatud nuuskimine, otsimine, kuulatamine, aga seal mind ei ole, hääl läheb valjemaks, tõuseb, õõtsutab, üks tool lükatakse ümber, ma kukun kokku, siis tiritakse uks lahti ja see jookseb mu poole, näen pikka välja sirutatud keelt, hiigelsuurt Musta, Baskerville’ide koera, ta jookseb minu poole, võtab hoogu, hammustab ja kugistab tükke mu valgest näost, kaelast, kõrvadest ja juustest.

eelmine / järgmine artikkel