Margit Lõhmus
„Sterne”
Värske Raamat nr 23
SA Kultuurileht, 2019
tagasivaade mineviku narratiivi algab möödunud sügisel. kadriorus. seal, kus elab – marupalava aafrika slummiga võrreldes – kõrgem keskklass. seal ühes kadrioru majas, seal, kus on palju maale ja ilusaid fotosid, soovitas üks eesti kunstnik mul lugeda margit lõhmuse teksti „ma tulen üheöösuhtest”. tol sügisel, 2018, ma seda ei teinud. ja mõni aeg hiljem, juunis 2019, olin margit lõhmuse debüütteost „sterne” lugenud üle kolme korra ja intervjueerinud teda 21. juunil 2019 kogo galeriis, fotografeerinud ja nüüdseks kirjutanud arvustuse; arvustuse, mida võiks ehk nimetada minu esimeseks antropoloogiliseks teoseks: kelly turk, seksuaalne agent.
oh, caesar, kus sa oled? olin mõni nädal tagasi privés tööl, vip-sektsioonis, üks laud 500 eurot, soomlased, palju mehi, oleksin nendega tantsinud, kui oleksin saanud, aga olin tööl. ja siis laud 250 eurot, neli vene naist, kes ei räägi inglise keelt, ja kõrval keskklassist soomlased. räägivad inglise keelt, aga mitte vene keelt. tundub, et tüüpidel pappi on. karl marxi terminoloogias. naised mulle rublasid, eurosid ega dollareid ei jätnud, võib-olla oli asi selles, et seirasin neid kui adam smith ja et naised naistele ei peagi jätma. tähistavad tüdrukute õhtut. neli institutsiooni, nagu althusser ütleb, aga mina ütlen viis institutsiooni. kõik ühtemoodi represseerivad. tõmbavad segamini. šampus, viin ja äkki miskit veel. mina oleksin ostnud coke’i ja keppinud nende 18 soomlasega segamini, rääkinud nagu roger scruton pilvelõhkujatest ja küsinud, poisid, mis te arvate: kuidas melanija knavs sloveeniast ameerikasse jõudis? vastus on: mõtle suurelt. modellid ja säärane elu.
vahepeal lauad siiski kontakteeruvad, aga ainult hetkeks. käiakse teineteisel külas. saadetakse sõnumeid. kiigatakse. ei tea, kas mõni neist soomlastest oskas vene keelt, vene muusika ju ometi mängis. serebro „mi mi mi”. ilusad vene naised, seksikad, trussikud välguvad, elena temnikova ja ahistajad. raske, vene poptööstus ikka oskab seksuaalset agentsust toota. üleval platel liigutavad end laisalt ja hektilistes reguleeritud vahetustes trikoos tantsutüdrukud, ei tea, kui palju nemad teenivad. mõtlen. ehk peaks isegi alustama karjääri esteetilist naudingut pakkuva tantsijana, stripparina, nii nagu amber ja kanye või rob kardashian ja blac chyna või cardi b ja see mees, kellest ta nüüd lahus on. gucci käru ja meet me at the top. 18 soome keskklassimeest, oletan, et keskklassi, miks nad muidu seal olid, lahkuvad umbes nelja paiku hommikul, tund varem kui neli tüdrukute õhtut pidavat vene naist, naised lahkuvad koos kahe mehega. annan neile kaasa pudeli proseccot. neist jäävad maha, oletatavasti mulle, sünteetilised sokid, otse venemaalt.
seksuaalne antropoloog, välitöödel, täht pimeduses, üsna siivsalt kinni nööbitud, mitte päris kurguni, aga üsnagi. kaelaluu oli paista. oleks olnud rohkem lahti, oleks võib-olla, fiktsionaalselt oletades, ehk rohkem dinero’t teeninud. mõelda vaid, 18 meest ja igaüks neist annab 50 eurot, minule. ja takso koju. institutsiooniga üsna pea suhtesse astuv naine ei andnud see-eest mulle miskit. sünteetilised sokid. abielu ja revolver laual. kauboi müts peas. diskor mängimas minu lemmiklugu kurikuulsast mehest, roman abramovitšist. vintage’i esituses, laulusõnade kohaselt romaanimaterjal ja elumees: roman-roman, kus sa oled[1].
väga rikas mees. miljardär. 15 things you didn’t know about roman abramovich. vikipeedia andmetel mitu korda lahutanud. rohkem kordi abiellunud. väidetavalt seitse last. väidetavalt. kus sa oled, roman? olen kuulnud, et ta on vahetevahel inglismaal. jalgpallikoondis ja keelake ära miljardäride klass. koška klimberdamas klaveril. aga mis seos on vintage’i laulul margit lõhmuse debüütteosega? väga ilmne, mina, kapitalistlik kirjanik, ateist ja seksuaalne agent, siinses kontekstis on mulle antud olla seksuaalne agent, omistatud hetkest, kui lõhmus soovis, et analüüsiksin tema kunsti, sellest hetkest alates sai minust seksuaalne agent, kes vabastab naisi monoteistliku munni ikkest. nimelt heidan lõhmusele ette, et kirjanikuna portreteerib lõhmus „sternes” vankumatult ja kibeda meelekindlusega keskklassi, enesega pahuksis olevaid mehi, odavaid narkootikume ja lahjat vägivalda. viide stseenile stephen kingi raamatust „carrie” (lk 67). mina aga tahan lugeda, kuidas elavad rikkad. mida tõmbavad ja süstivad rikkad. keda kepivad rikkad. roman. roman, kus sa oled. olen kui kleopatra, kes ootab julius caesarit. naine kui riik. mees kui riik. dünastia. hegemoonia. kui margiti slogan võiks olla „keelake ära miljardäride klass”, siis mina sõnan vastu, minu kampaania on: keelake ära keskklass. mis saab edasi? ehk midagi säärast nagu lõhmuse raamatukaane peal oleval pildil: india kastisüsteem või anarhia. käsi pimeduses. nähtamatu liigutaja. verine miski.
liigun tagasi tantsuplatsile, nimelt öeldi mulle, et kui ma ei tantsi, siis makstakse rohkem, seda ütles üks vanem naine, kes tegutses enamiku ajast tagaruumis, oleneb muidugi, kes ütleb, ja minu ametikohustused olid väga lihtsad, sellest teavitati mind ka ette, et kõik on siin väga lihtne, sa lihtsalt vii neile šampust lauda, ja that’s it. ja tõesõna, nii oligi. napim riietus oli vajaka. siis oleks ehk rohkem raha saanud. ühel hetkel aga seisan punase nööri läheduses, selle tõstmisel lastakse sisse need, kellel on rohkem kapitali. seal olin ka mina. tantsisin, kaardimakseterminal ühes käes ja teine käsi õhus, mõtisklused praktiseeriva seksuaalse agendina. tuua kirjandus lavalaudadele, päris ellu. nicolaus copernicus ja täht indiast. kas laurence sterne ei olnud mitte satiirik ja järjekordne jahuses parukas mees, kes pääses ajaloosisesesse narratiivi? ja kas mitte mikołaj kopernik (ja mina olen siin just nagu mikołaj), ja ma kahtlustan, et margit tahab siiski olla see satiirikust sterne, mitte täht pimeduses, kas see poola astronoom, kas mitte tema ei otsinud oma tähte? raamat, mida mitte keegi ei lugenud. „the book nobody read: chasing the revolutions of nicolaus copernicus”. oletusel, et lõhmus vabastab keskklassi ja mina vabastan miljardärid.
ühel hetkel sätib dj peale vintage’i laulu „roman”. unustan automaatselt töökohustused – mitte et ma juba enne ei tantsinud, ühe koha peal, asetan kaardimakseterminali tagumisse ruumi, punaste sametkardinate varjus olevasse ruumi, tõmban ühe nööbi rohkem avali ja liigun aktiivsel sammul tantsuplatsile, sean end sisse üsna keskele ja tantsin, filmilikult, olen kui näitleja, kes teostab kirjaniku loomingut ebaloomulikus järjekorras, hõiskan kaasa: „ладно не отвечай, зачем тебе это надо!” järsku takistab mind aga vanema naise tundmatu käsi, miski, miski haarab käsivarrest, poole laulu pealt, poole laulu pealt, roman-roman, tundmatu pimedusest järsku välja kargav valge käsi katkestab tantsu, tirib mind pügala võrra alla, käe omaniku suu ligidusse, sosistades: meie sinuga ei tantsi.
tõstatan nüüd järgmise küsimuse: kas see takistav käsi diskovalguses oli käsi, kes noomis mind mitte elamast kaasa ühele venemaa ja iisraeli rikkamaile mehele ja kassnaisele, kes oletatavasti ei küündinud tema lemmiknaiste kategooriasse. või teisalt, kas see võis olla käsi, kes palus mul siiski jääda oma klassi piiridesse, long live the middle class, või tagasi pöörduda aafrika marupalavasse slummi? kas see võis olla miljonäride klassi esindaja, kes haistis, et mina ei olegi seekord peo bella? kas see võis olla miljardär? mõne abramovitši lähikondlane? kas see võis olla margit lõhmuse debüütteose „sterne” potentsiaalne lugeja? kas see võis olla tüüpiline keskklassi esindaja, kes lihtsalt ei mõistnud, et mina kaitsen miljardäre ja miljonäre? või see valge käsi diskopõrandal ei tähenda tegelikult midagi, see oli lihtsalt juhus? nagu kopernik ja sterne? keskklassile pimeduses vilkuv valgus? plakati peale on kirjutatud anarhistlikus disainis, anarhistlikus käekirjas: keelake ära mutterfukking keskklass ja ajaloosisene narratiiv!
[1] Vt https://www.youtube.com/watch?v=hcRlypUPvGI.
