*
keegi kirjutab meie pärast.
ta kardab, et kylm võtab meid ära.
et hommikud võtavad lohakuse endaga.
tema kardab, aga tema ei tea
et ma ei sorteeri prygi
ja et yhekordseid raseerijaid
korduvkasutan.
kardab, et ma ka väljaspool unustamist
siiski mytsi ei kanna.
et kasvan yle pea.
*
kodumaja trepp ja
tydruk unest ja väiksest kartusest
et ma ei meeldi talle. ta kysib.
„kas sa ei leia oma kodu yles“
ja on kylm ja nii kylm
et vinguvad kõik. ja minu suust tuleb vaid
„ma olen kõdu“
ning kodu mis ei ole kaugel
sylle siiski ei kuku.
*
me ei ole jooksupoisid
seelikutes
ja pitspesus
kätega, mis pesuveest läbi vettinud on.
kui loota on lihtsaim
ei ole me siniste silmadega.
ei karta tohi pilkude &
ytluste tagamaid.
ja sõnade asemel söögem siiski teineteist.
syndida võiks juba hõbelusikas suus
mis mõtet teda hiljem sinna toppida.
*
mina
rahvamees ja muidumees
pilved ja kylmast punetavad sõrmed.
mina
muidusööja, kes ma ytlen sinu avalduste peale vaid
„ei, järgmine“
mina
mina olengi võim.
mina ytlen, kunas ja millal.
mina, ahmides aina uusi kauge linna poisse, matan neisse sinu.
minule mina ja sinule sina.
sinule sinu mina.
mina,
parasiit ja kasimatu
kunagi tuleb ka minu päev ja viimne õhtusöök.
mina
eedeni aia valitseja.
parasiit või paradiis?
paradiisi parasiit.
*
ei luuletajad tunne muid puid
kui vaid papleid.
ei vaeva muu neid
kui vaid kõik.
Andrea Laar (17): „hetkel ajan kassiga hiirt taga“
