Enam polnud valikut. Harriet pidi kööki minema. Ta oli seda juba mitu tundi edasi lükanud, aga nõnda pikk kilekotis seismine ei mõjunud toidule hästi. Viimaste nädalate jooksul oli naine püüdnud osta võimalikult vähe asju, mis külmkapi juurde (ja seega kööki) minemist nõuaksid, õhtust sõi ta enamasti mõnes töökoha lähedal asuvas restoranis, lükates kojuminekut võimalikult pikalt edasi. Aga täielikult ei raatsinud ta külmkapi kasutamisest loobuda, sest eelistas olukorrale vaatamata hommikuti ikkagi süüa kodus. Seda sai õnneks teha elutoas, aga külmikut sinna vedada siiski ei tasunud …
Harriet võttis esikust toidukoti ja hiilis ettevaatlikult kööki. Justkui hiilimine muudaks midagi. Et kell hakkas kümnele lähenema, oli köögis pilkane pimedus. Harriet klõpsas tule põlema, andes enne kööki astumist neile aega laiali joosta. Püüdes pilku põrandalt, seintelt ja teistelt pindadelt eemal hoida, kõndis ta kikivarvul külmkapi juurde ning tõstis asjad nii kiiresti kui võimalik riiulitele. Praegu polnud ta veel ühtegi näinud. Naine hingas veidi kergemalt. Äkki on nad … ära läinud? Harriet püüdis võimalikult vähe köögis ringi vaadata. Seni, kui neid ei paistnud, võis ta endale kinnitada, et sissetungijaid pole enam. Pea teki alla peitmine aitas öösiti lastel uskuda, et koletised ei saa neid kätte, praegu aitas silmade kinnipigistamine Harrietil arvata, et temagi on oma suurimast hirmust pääsenud. Kui nüüd ennast ainult kuhugi vastu ära ei lööks … Nii, praeguseks pidi ta köögist väljas olema. Harriet avas silmad. Oligi esik. Missioon täidetud. Naine tundis end tõelise kangelasena. Ta läks tagasi elutuppa, lootes, et telerist enne magamaminekut veel mõnda toredat romantilist komöödiat näidatakse. Kus see pult nüüd on? Harriet hoidis seda tavaliselt televiisori kõrval. Naine vaatas veidi ringi. Ja siis ta nägi neid.
Kolm rõvedat helepruuni ovaali, karvased jalad jultunult tema raamaturiiulil laiali, pikad õõtsuvad tundlad püsti. Mitte kuhugi kadunud. Vastupidi. Nüüd ka juba elutuppa jõudnud. Vastikuselaine voogas üle kogu Harrieti keha, naine võdistas õlgu. Silmade kinnipigistamisest polnud enam kasu. Tõde ei kadunud sellest kuhugi: nad olid seal. Mis tähendas, et Harriet pidi ikkagi minema. Jälle.
Vähemalt sai ta eilsega asjad pakitud.
Kastid lõhnasid hästi. Mõnus sooja papi ja keemiline teibitaguse liimi lõhn – Harriet armastas seda. Jah, tema enda koduotsingud olid pikad, piinarikkad ning lõppesid varem või hiljem kohast ilmajäämisega, aga veidral moel lohutas Harrietti mõte, et vähemalt tema asjad olid kaitstud. Vähemalt neil olid kodud: usaldusväärsed, alati olemas. Jäävad. See teadmine tekitas Harrietis mingi kindluse, mida naine praegusel segasel ajal nii väga vajas. Ta patsutas kõige suuremat kasti, justkui kinnituseks. See oli tema lemmik, kuigi päris vana ja kõigi nende kolimistega veidi narmendama hakanud. Harriet võttis lipendavast papitükist kinni ning kooris kasti küljest õhukese kihi. Kastitükk oli sõrmede vahel soe. Harriet veeretas sellest väikese kuulikese ja pistis suhu. Talle meeldis vahel pappi – nagu ka WC-paberit ja salvrätte – suus nätsutada, mõnus oli keele all tunda paberit, mille kihiline tekstuur sülje mõjul üha pehmemaks muutus, seegi tekitas teatud turvatunde. Et mõni asi on veel kontrolli all. Naine neelatas. Märgunud kuulike läks kergelt kõrist alla. Jah, Harrietile meeldisid tema kastid. Aga lisaks kastidele vajas ta praegu, et keegi need koos tema asjadega autole tõstaks ning Kadriorgu sõidutaks.
Paraku ei olnud enam kellelegi helistada.
Varem osutas talle niisuguseid teeneid Aivo. Tema ustav rüütel, ainult et mõõga ja kilbi asemel arsenalis akutrell ja valamupump. Usaldusväärsus, hoolivus ja viisakus käisid Aivo Allikveega kokku nagu Harrieti kastid ja mehe jämedate veresoontega käsivarred; nagu naise paljad õlad ja Aivo töömehejakk, mis nendele nii mõnigi kord härrasmeheliku žestiga laotus. Märkimisväärse sissetulekuga töökoht ehitusfirmas, korter Stroomi rannal, nii töö- kui ka eraauto – kas polnud tegu mitte täiusliku mehega?
Ei. Harriet nii ei arvanud. Sest Aivos oli midagi, millest naine ei suutnud mööda vaadata; midagi, mis mehe potentsiaalse kavalerina tema jaoks täielikult välistas. Ja Aivo ei saanud sinna midagi parata. Ei õnnestunud tal end trelliga Harrieti hinge puurida ega WC-pumba abil naise südant enda omaga samas taktis tuksuma panna. Midagi polnud parata. Aivo oli liiga hea. Harrieti jaoks oli Aivo mehe asemel pigem ustav kutsikas, kes teda nähes alandlikult juurde tuleb ja saba liputab. Alati etteaimatav, teenistusvalmis, kuulekas – ning seetõttu täiesti ebaseksuaalne. Mistõttu mõjusid kõik mehe pingutused pigem nende suhet õõnestavalt. Jah, paradoksaalsel kombel ei tekitanud mees Harrietis romantilisi tundeid täpselt samade tegevuste tõttu, millega too püüdis naise armastust võita. Alguses Aivo muidugi ei teadnud seda. Enne oma avameelset armastusavaldust oli mees arvanud, et on eesmärgi saavutamisele väga lähedal. Miks muidu naine kogu aeg just teda appi kutsus? Aivo jaoks tähendas selline pidev ühenduse otsimine ja abipalumine, et on ainult aja küsimus, mil tal õnnestub Harrieti pitsilistesse (just niisugused need Aivo kujutluspildis olid) aluspükstesse pääseda ja nendes varjatavate aaretega tutvuda. Ehitaja ei saanud hästi aru, miks naine pidi sellist komejanti mängima ega võinud lihtsalt öelda, et nende tunded on vastastikused. Siiani oli Aivo endale kinnitanud, et naisena püüab Harriet enda loomulikke ihasid daamilikult peita ja ootab temalt esimest sammu. Tükk aega kogus mees julgust, et tunnetega lagedale tulla. Siis see juhtus. Kuid paraku ilma, et maailma oleks juurde tekkinud uus armastav paar.
Sest tegelikkuses ei vajanud Harriet otseselt mitte Aivot, vaid tema vastutulelikkust, vahel ka autot ja jõudu. Ta ei kutsunud meest torusid parandama, kaste tõstma ega mööblit kokku panema sugugi seepärast, et oleks pööraselt armunud, kaugel sellest! Naine vajas lihtsalt aeg-ajalt abi, ja Aivo tuli alati. Tegelikult olid kõik need kolimised Harrietti viimastel aastatel nii tegevuses hoidnud, et tal polnud aega meeste peale mõeldagi; kui, siis Aivole, ning üksnes abistava instrumendi tasemel. Aivo ehitusobjektidel treenitud käsivars oli tema jaoks kõigest vetsupumba pikendus või akutrelli hoidja; mitte kunagi poleks ta lasknud sel hoida enda rindu, nägu või puusi. Kõige vähem oma südant.
Ometi oli mehe teenistusvalmidus Harrietile alati hästi sobinud. Talle, kes ta oli viimase viie aasta jooksul kolinud ei rohkem ega vähem kui üheksa korda. Saatus ei lasknud naisel kuidagi oma kohta leida ega puhata. Elu hoidis Harrietti pidevalt pingul, alati mures, ootamas järgmist julma hoopi, mõnda ebameeldivat avastust, mis teda uuesti kolima sunniks. See oli täielik õudusunenägu.
Seetõttu ei tundnud Harriet end Aivot ära kasutades ka kuigi halvasti. Tegelikult ei mõelnudki ta sellele, lihtsalt polnud aega. Naine oli kui uppuja, kelle ellujäämisinstinkt sunnib teda teise hädalise pead vee alla lükkama, et ise pinnale tõusta. Ja nii pidi Aivo mõningase õrritamise lihtsalt välja kannatama. Muidugi polnud see Harrieti jaoks ideaalne olukord. Ideaalne olnuks päris enda kodu, kauemaks kui pooleks aastaks korraga. Aga naine ei saanud sinna midagi parata, kui ikka ei sobi, siis ei sobi. Küll peletas ta minema naabrite juurest leviv suitsuhais; küll ajapikku liiga kalliks osutunud kommunaalmaksed või bipolaarsed naabrid, kes ühel õhtul üksteist mööda korterit loopisid ja tappa ähvardasid, teisel aga häälekas seksuaalaktis armastust jagasid. Viimane, delikaatsema loomuga probleem kimbutas teda Kuldnokal elades, kusjuures mõnikord kuulis ta naabrite lärmamist juba Mustamäe teelt kodutänavasse sisse keerates. Alati ei saanud kaugelt kohe arugi, kas naabrid tegelesid parajasti üksteise tapmise või armastamisega.
Ka Rohu tänavalt tuli kolida liigse müra tõttu, kuigi seal olid probleemiks pigem õhukesed seinad kui naabrite lärmakus. Põhja-Tallinna kahekorruseline puumaja näis olevat ehitatud justkui paberist. Vähe sellest, et Harriet oli mitu kuud osa saanud naabrite märulifilmidest või rokkmuusikast, kuulis naine sedagi, kui nad veekeetjaga vett keetsid või sahtlist söögiriistu otsisid. Kui televiisor või raadio liiga valjusti läbi põrandalaudade kostsid, võis Harriet minna ja paluda heli vaiksemaks keerata, aga ta ei saanud paluda inimestel vaiksemalt rääkida või mitte vett keeta, see näis naeruväärne.
Mis ka Harrietis vastumeelsust ei tekitanud, naine tundis alati ära, kui tuli aeg uude kohta liikuda. Kui tema kannatuste karikasse ei mahtunud enam ühtegi sigaretimahvi, kulutuste sekka lisanduvat eurot, naabritelt kostuvat mõnukarjet või kahvlikolksu. Tema praeguseks kannatuste aineseks olid kahjurid – ja taas oli käes aeg, mil nende vahele ei saanud pressida mitte ainumast prussakapoegagi.
Aivot see muidugi enam ei huvitanud.
Pärast viimast kolimist oli mees oma füüsiliste teenete eest lõpuks ometi Harrietilt sama vastu küsinud. Aivo-sugune häbelik ja vaikne töömees muidugi ei küsinud otse, ta vihjas, sihtides pärast hüvastijätvat kallistust kohmakalt huultega naise poole. Kui mees aga kuuma suudluse ja kirgliku embuse asemel vastuseks äratõukamise ja me-oleme-ju-sõbrad sai, pidi ta endale tunnistama hävitavat reaalsust: et ihaldatud daam oli teda kogu aeg vaid ära kasutanud. Selle väljatulek oli piinlik – Aivole, jah, aga tegelikult ka Harrietile endale. Sestap ei tulnud mehele helistamine enam kõne allagi. Ah et kõik ka nii keeruline pidi olema …
Tegelikult oli Aivo Harrieti austajaist kõige kannatlikum. Tema oli suutnud oma tundeid kõige kauem vaka all hoida, mis tekitas naises lootuse, et on lõpuks leidnud mehe, kellega saab lihtsalt sõpradeks jääda (ja kes nõustub talle seega aeg-ajalt täiesti platoonilist abi pakkuma). Harriet oli oma 40 eluaastast hoolimata (või just selle tõttu?) väga kaunis naine, kelles oli lisaks ilule mingi lummav aura. Oli see naise iseseisvus, valmisolek uute olukordadega kohaneda, pidev rändamine ja sellega kaasnev salapära või tema põhjamaine vaoshoitus, mida ometi saatis teadlikkus oma väärtusest – midagi Harrietis rabas mehed jalust. Paraku ei aidanud naine neid iialgi püsti, sest tema eesmärk polnud kunagi olnud mees, vaid kodu. Just seda ihkas Harriet kõige enam. Nii oligi see meestega täidetud väli pärast orkaan Harrietti täis langenud sõdureid, kes jäid veel kauaks lebama. Enamik neist pühkisid siiski mõne aja pärast põlved puhtaks ja liikusid tüki võrra väiksema südamega edasi, erandiks Karmo, kelle võitlusvaim ei lasknud tal kaotusega kuidagi leppida. Tema muutus tunnete väljendamise intensiivsuses lausa ohtlikuks ning just seetõttu pidi Harriet lahkuma korterist Nõmmel, mida tegelikult väga armastas. Pärast lähenemiskeelu taotlemist ja kogu seda janti Karmoga valis naine hoolikalt mehi, kellele oma uue elukoha avaldas. Õigupoolest oli parem, kui käsilase rolli täitis korraga ainult üks. Aivo sobis selleks imeliselt, aga mitte enam. Harrietil tuli ikkagi võõraste meeste hirmust üle saada ja kolimisfirmasse helistada. Ega seal saanud ju mingid obsessiivsed ahistajad töötada?
Kolm päeva hiljem oligi kolimisauto Harrieti ukse ees Akadeemia teel. Nagu ikka, tundis naine kolides nii kergendust kui ka väikest torget rinnus. Kuid torge torkeks, talle ei jäänud muud võimalust. Akadeemia tee ühikasse kolides oli teda ahvatlenud korteri soodne üürihind, pakkudes võimalust päris enda kodu soetamiseks raha veidi kõrvale panna. Aga prussakatega ta koos elada ei suutnud, olgu kuitahes soodsa hinna eest. Kahjur on kahjur, nendega koos elamine pidi talle juba nime järgi üksnes kahju tooma. Ja Harrietil tuli püüelda kahjudevaba elu poole. Ta pidi alati edasi minema, kasvõi üksi, ilma kellegi abita. Kodu sihina silme ees. Autot vajas Harriet aga siiski, veidi ka jõudu, seega jäi üle loota, et erinevalt paljudest teistest suudavad kolimismehed talitseda enda ürgseid ihasid, mis naisele minevikus nii palju tüli olid tekitanud. Võimalik, et Harriet ülehindas oma võlusid, aga varasemad negatiivsed kogemused andsid selleks piisavalt põhjust.
Õnneks selgus, et kolijad olid Harrietist märksa nooremad mehed ning naisele tõi kergendust taipamine, et niisugustel kompudel on kindlasti tematagi vallutusi lademetes. Oli see tõsi või mitte, igatahes tõstsid poisid tema asjad nobedalt autosse ja sealt väiksesse Kadrioru kortermajja Vesivärava tänaval, järgides täpselt Harrieti juhiseid selle kohta, kuhu tuppa midagi paigutada. Varsti võiski naine alustada kastide lahtipakkimisega. Kolm tundi, ja tehtud, asju oli aastatega üha vähemaks jäänud.
Harriet istus diivanile ja hingas veidi uut keskkonda endasse. Praegu tundus siin üsna vaikne olevat. Ühtegi kahjurit ka ei paistnud. Ta soovis kogu südamest, et see toimiks. Et tal oleks lõpuks ometi püsiv elukoht, oma turvaline pelgupaik. Kogemus näitas, et liiga vara ei tasu hõisata. Elab selle esimese öö üle ja siis vaatab jooksvalt, mõtles Harriet. Ta ei jaksanud enam karta, ent ei julgenud ka loota. Aga kuu paistis kastanivõrade vahelt otse aknast sisse ja see oli ilus. Jah, talle võis seal täitsa meeldima hakata. Ehk õpib ta seda kohta veel armastama. Ta vajas nii väga kohta, mida armastada – ja mis teda vastu armastaks.
Hommikul ärkas Harriet kummalise heli peale. Läbi une ei saanud kohe aru, millega tegu. Ahaa! Varesed. Naine tõusis voodist ja läks akna juurde. Ühe kastani ümber võiski näha linde, kes häälekalt puulatvade ümber ringi lendasid, sõeludes üksteise vahelt läbi, justkui omavahel pahased. See tundus Harrietile vahva. Ta filmis vareseid telefoniga ja saatis video emale. Nende põhiline suhtlus toimus sotsiaalmeedia vahendusel, kuna ema elas juba aastaid uue mehega Soomes. Harriet jõudis sinna harva, ta ei mäletanudki, millal viimati. Tegelikult tundis ema tütre pidevate kolimiste tõttu suurt muret, aga ega sinna midagi parata saanud. Oli ta ju korduvalt soovitanud Harrietil veidi aega nende juures Helsingis elada, et see saaks pisut raha koguda ja lõpuks päris enda korteri osta. Harriet vihkas aga Soomet isegi rohkem kui kolimissekeldusi, pealegi oli ta juba 40aastane. Ta ei saanud ema juurde kolida, ema ja selle kiila rasvunud loomaarsti juurde, kes alati magusa odekolonni järele lõhnas. Seega pidid kõik olema just seal, kus praegu.
Peale järjekordse korterivahetuse polnud Harrieti elus midagi muutunud. Ei saanud kauaks vareseid imetlema jääda, tuli tööle minna. Pärast kaheteisttunnist vahetust kaubanduskeskuses asutas naine end kodu poole teele. Mõnus, täna ei pidanud ta prussakate tõttu väljas einestama, lisaks asus uus koht Ülemistele märksa lähemal kui eelmine. Tegelikult oli tema teine Tallinna kodu Majaka tänaval logistiliselt muidugi kõige ideaalsem, aga sealt pidi Harriet välja kolima, sest omanik otsustas korteri ootamatult maha müüa.
Teel koju helistas talle Aivo. Harriet ei võtnud kõnet vastu. Telefoni vaadates märkas ta, et Aivo oli talle paar tundi varem ka sõnumi saatnud. „Igatsen Sind, kaunitar“ seisis seal. Ei. Ei mingeid kleepuvaid mehi enam, viimase kolimisega oli Harriet tõestanud, et saab üksi edukalt hakkama ega pea riskima endasse armunud meestuttavate töölerakendamisega. Taevas olgu tänatud noorte kolimispoiste eest!
Trepikojas möödus Harrietist vanem meesterahvas. Naist nähes lasi ta kuuldavale tunnustava ümina ja vaatas üles ronivale kehale järele. „Uopaaa! No sellist kanni võiks päev läbi vaadata!“ kuulis Harriet enda tagant. Naise kehale tekkis külm higi. Õõh! Ta väristas õlgu ja kiirustas edasi, jättes trepil üles pürgides mitu astet vahele. Kui vastik! Mis see siis nüüd pidi olema? Seekordne oodatud ootamatus, mis teda taas kolima sunnib? Kas tuligi ära? Ei. Kui mingi perverdist vanamees ongi siin ainuke miinus, siis selle kannatab ta ära. Seekord otsustas Harriet teha kõik võimaliku, et kauemaks jääda. Ta pidi proovima sellele kohale nüüd tõesti võimaluse anda.
Paraku selgus, et vanamees tähendas eriti rasvast miinust. Tema nimi oli Egon, ning ta oli väga üksik, väga pealetükkiv ja – nagu arvata võis – uuest naabrist väga huvitatud. Harriet püüdis teda vältida, aga alati, kui naine trepikotta astus, ilmus sinna ka Egon. Et mees elas oma ihaldusobjekti all korteris, polnud tal raske naise käikudel silma (õigemini küll kõrva) peal hoida. Pärast kolme nädalat elas Harriet juba üsna samasugust elu nagu ajal, kui ahistajaks muutunud Karmo teda tähelepanuavaldustega pommitas. Küll leidis Harriet töölt koju jõudes ukse tagant roose, küll valge kaisumõmmi, mida tema vanuses naisterahvale enam sugugi kinkida ei sobinud. Kõige hirmsam oli küünal; lõhnaküünal, mille pakend viitas sensuaalsetele elamustele, juures kirjake „Et Sul oleks vannis veel mõnusam. Tahaks ka tulla …“. Enamik Egoni kirjadest kajastasid mehe soovunelmaid pikemalt, luues värvika pildi kõigest, mida mees oma unelmate naabriga teha sooviks.
Harriet tundis end äärmiselt ebakindlalt. Vähe sellest, ta kartis. Prussakaprobleemi oli aidanud leevendada see, kui ta võimalikult vähe köögis käis. Lärmi vastu olid kuidagi aidanud kõrvatropid ja Viru keskuse kohal kogetud liiklusmüra sai blokeerida aknaid kinni hoides. Praegust olukorda Harriet aga kergendada ei osanud. Naine tundis, et alumise korruse pervert kuulab pidevalt, mida ta teeb, kus kõnnib – teadis Egon ju isegi seda, millal Harriet vannis käis! Iga naise liigutus oli arvel, mängimas osa kellegi perversses fantaasias, ta ei saanud ennast enam hetkekski mugavalt tunda. Jah, üks oli kindel.
Harriet ei saanud jääda.
Alati, kui uuel korteril mõni sobimatus esines, muutus see tema jaoks automaatselt ebameeldivaks. Justkui oleks kõikjale tekkinud must udu, mis kogu hea endaga katab. Praegu kattusid sünge perverdihingusega nii hommikused varesed, kastaniõied kui ka uue kodu hubane interjöör. See ei tundunud enam koduna. Noh, tegelikult ei tundunud juba ammu miski koduna. Täiesti lõpp, kas ta ei saagi kusagil elada? Ahastus Harrietis üha kasvas. Miks pidi igal korteril mingi miinus olema, miks ta ei võinud leida ühte, kuhu saaks lõpuks pidama jääda? Miks iga uus koht püüdis teda enda seest välja sülitada? Ta oli ju hea naine, ta polnud ometi seda kõike ära teeninud.
Harriet heitis nukra pilgu telefoni, kuhu oli ilmunud järjekordne sõnum Aivolt. Sedapuhku küsimusega, kas kaunitar tahab, et nad tema kastid millalgi koos ära viiksid. Ja siis sai Harriet aru. Mis oli kõigi korterite miinuseid ühendav asjaolu? Inimesed. Prussakad tekkisid inimeste tõttu, lärm tekkis inimeste tõttu, ka ahistamine – kõigi ühine nimetaja oli inimtegevus. Harriet mõistis nüüd, et teda oleks aidanud eramajja kolimine, selle ostmiseks puudusid tal aga endiselt sobivad vahendid. Klienditeenindaja palgaga sai hädavaevu iga kuu arved maksta ja süüa osta, maja ostmiseks pidanuks ta aastaid ema juures raha koguma. Harriet aga ei tahtnud, issand, kuidas ei tahtnud! Või proovida ikkagi see pervert kuidagi välja kannatada? Justkui vastuseks oma küsimusele kuulis naine alt kahtlast puurimist. Ta vaatas nõutult korteris ringi. Püha taevas. Harriet jäi enda ette jõllitama. Pääsetee oli ju sealsamas!
Mis oli alati olnud temaga, kõigi nende klammerduvate meeste, kolimissekelduste ja võõraste lõhnade kiuste, alati usaldusväärne, tuttav, kindel? Ainuke pidepunkt, miski, mis selles kaoses kodu tähendas. Prussaka- ja haisuvaba, tema enda tingimustel koht, kust ükski mees teda otsida ei oskaks. Lahendus, mis oli kogu aeg tal nina ees olnud. Ülejäänud omataolistest suurem ja vanem, kuid puhas. Kulunud ja ühest küljest veidi narmendav, aga kallis. Oma armastust talle korduvalt tõestanud.
Harriet tõusis diivanilt ja proovis, kas mahub kasti sisse. Jah. Mahub küll.
