inglise keelest Grethel Vahesaar
Kutse mõjus ootamatult. Noah kirjutas mulle – see oli esimene sõnum üle mitme aasta –, et nad plaanivad emaga taas pagariäri avada, ja siis küsis ta, kas saaksin neile appi tulla. Võiksin tema isa madratsil magada.
Ta vanemad olid juba aastakümneid pagariäri pidanud. Ma olin seal isegi paar aastat töötanud, enne kui Houstonist New Yorki kolisin, et mingit habetunud sitapeast raamatupidajat taga ajada. Ja kui ma olin läinud, tegutses pagariäri edasi ja maakera pöörles edasi ja Noah jäi Katysse, meie pisikesse Houstoni eeslinna, sellesse mulli kinni –, aga kui ta isa suri, sulgesid Noah ja Lynne pagariäri. Noah töötas lühikest aega lillemüüjana. Lynne leidis töö kaubanduskeskuses. Mitte keegi meist ei hoidnud sidet ega plaaninud ses osas ka midagi muuta.
Kuid siin see Noah nüüd oli. Lausa tööpakkumisega. Ja mul ei olnud tänu sellele va raamatupidajale parajasti kuskil elada. Teadsin ka, et Lynne mult üüri ei küsi – niisiis keerasin nende parkimisplatsile, surmväsinud 12-tunnisest sõidust, tundes kerget iiveldust endise kodukandi nostalgiast, tabasin Noah’ aknast välja vaatamas ja mõtlesin korraks, et pööran kohe otsa ringi.
Siis aga ilmus vaatevälja lehvitav Lynne. Seega lehvitasin vastu. Ja Noah astus sissesõiduteele oma tavapärasel viisil puhisedes, õiendas mu pakiruumi lukuga ja päris, miks mu kotid nii kuradi rasked on, sest kuhu kuramuse kohta ma enda arust teel olen.
*
Nende pagariäri oli tegelikult üks väike kahekorruseline elumaja. See asus ostukeskuse kõrvalkrundil kiirtee mahasõidu ääres. Kui liiga kiiresti sõita, võis see märkamata jääda. Aga maja muutis ümbruse kodusemaks. Ja esik viis elutuppa, kuhu olid paigutatud lauad-toolid – ja edasi tulid kassa, köök, selle kõrval tualett. Selle kõige taga terrassi kõrval oli peidus trepp. See viis kahte magamistuppa ja hobituppa, kus ma põrandal magasin, madratsi ja mõne taime ja liiga pehme teki vahele pressitud.
Kui ma laps olin, elasime pagariärist üle tee. Mu vanemaid ei olnud eriti kodus. Aga Noah’ omadel polnud midagi selle vastu, kui ma nende pool käisin. Nii et alguses tegin temaga pärast kooli kõrvaltänavatel ja garaažides pulli, seejärel veetsin ta vanematega pagariäris aega ja lõpuks voltisin isegi köögis tainast. Noah’ isa, noorepoolne korealane, õpetas mulle kõike taina voldikestest ja sellest, kuidas see peopesa järgi kuju võtab. Ta õpetas mind oma käsi usaldama. Ta oli pärit leivategijate perest ja tema abikaasa – mustanahaline naine San Diegost – oli pagariäris üles kasvanud. Nii et kui nad mulle ütlesid, et olen Noah’ kõrval õppinud päris hästi saiapätse sõtkuma, uskusin neid. Ja kui Noah’ isa ütles, et olen tema pojast parem, isegi niivõrd, et võiksin pärast kooli lõpetamist kaaluda tema õpipoisiks hakkamist, ei kostnud ma midagi.
Aga siis jäi Noah’ isa haigeks. Ja pärast seda jäid alles ainult Noah ja Lynne. Ja siis tulin ma kapist välja, aga Noah ei tulnud, ja ma ei näinud enam mõtet seal edasi jõlkuda, nii et läksin ära.
Ma põgenesin Los Angelesest New Orleansi, sealt Vancouverisse ja sealt Brooklyni, kus iganes mu järjekordne kallim parajasti elas. Noah jäi kodulinna. Ta õppis paremini küpsetama, kuid isa talle seda enam öelda ei saanud. Mina mängisin kellele iganes toapoissi, küpsetasin nädalavahetustel saiakesi. Alguses vahetasime pea igal nädalavahetusel sõnumeid, kuid mõnikord läks mul meelest – ja lõpuks ma enam ei unustanud. Tegin teadliku otsuse. Siis ei üritanud ka Noah enam minuga ühendust võtta.
*
Järgmisel hommikul pärast mu tagasitulekut, natuke enne koitu, nügis Noah mind jalaga ärkvele. Tema bokserites kogu kõrgus mu kohal, silmad kissis. Ta oli alati olnud raskema kondiga ja jässakas – nagu minagi –, kuid nüüd oli ta ka natuke habet kasvatanud, nii et teda oli raske äragi tunda.
Sa võiksid õrnem olla, ütlesin ma.
Sa ei teaks, mida selle õrnusega peale hakata, vastas Noah. Kõik on juba üleval.
Meid on ju ainult kolm.
Vahet pole. All on kohvi.
Sellise käitumisega ei leia sa endale kunagi meest, ütlesin mina, ja Noah krimpsutas ainult õige pisut nägu, enne kui nurga taha kadus.
Lynne voltis juba laua taga menüüsid ja ma kallistasin teda, vahtides altkulmu ta poega. Too seisis leti taga ja rüüpas kruusist. Aga siis hakkasime vaikselt ja iseenesestmõistetavalt sahvrit korrastama – niimoodi veetsimegi terve hommiku. Tolmu võttes, põrandat pühkides, retseptide kallal nokitsedes, jooke proovides. Kui jõudis kätte aeg retsepte katsetada, tundus tainas mu peos tuttav, aga samas veidi võõrastav, ja ma pöördusin tahtmatult Noah’ poole, jälgisin tema liigutusi. Ta oli märgatavalt paremaks saanud. Ja käed osavamaks. Lõpuks tõstis ta pilgu ja nägi, et ma jõllitan.
Kas mul on midagi näos, küsis ta.
Naeratus oleks tore, vastasin ma.
Noah tegi grimassi, ladudes ülima täpsusega ühe kihi tainast teise järel. Ta tegi korraks väikese puhkepausi ja hakkas siis jälle pihta.
*
Kui ma laps olin, polnud Katys suurt midagi peale riisipõldude. Meil oli videolaenutus. Koolid. Mõned spordiväljakud. Kaubanduskeskus ja kino. Tol ajal oli nii, et kui sa tahtsid päriselt pahandustesse sattuda, pidid sõitma itta linna poole. Vahepeal oli kõik muidugi muutunud: nüüd oli siin terve Hiinalinn. Venezuela immigrandid olid siia oma kogukonnad loonud. Siin oli väärtfilmikino, lugematu hulk kohti, kust savu osta, ja suur hulk kunstipoode piki äärelinna laiali puistatud – ainult et nüüd polnudki enam tegu väikelinnaga. Pagariäri seisis selle kõige keskel.
Ma tõin sinna kunagi ühe kallima kaasa, enne kui esimest korda osariigist ära kolisin. Noah’ isa surus tüübiga kohtudes tal mõlemat kätt. Lynne tegi sama ja saatis mulle üle tema õla muige. Ja ma mäletan, et tulin tol õhtul Noah’ juurde, rõõmust segane, nagu temagi. Kumbki meist ei uskunud, et midagi sellist võiks üldse juhtuda – meiega ja Katys. Arutasime, milline Noah’ kutt võiks välja näha (natuke vanem, pikem) ja kuidas nad kohtingul käivad (õhtusöögid kesklinnas) ja milline on nende esimene vahekord (arvatavasti kusagil põllul).
Aga loomulikult ei läinud kaua, kuni mu kutt mu mingi nukunäoga selli pärast maha jättis. Ja ööl, kui see juhtus, rääkisin sellest Noah’le, istudes tema autos, veidi arust ära, ja Noah istus minu kõrval ja noogutas tühjusesse. Olime sõitnud jalgpalliväljakute juurde – et oleks vaikust ja hingamisruumi – ja ma olin just unne suikumas, kui avastasin silmi avades Noah’ minu poole kummardumas, et nägu minu näo vastu suruda.
Ma vastasin ta suudlusele, algul mitte kuigi tõsiselt – ja seejärel väga tõsiselt –, enne kui eemale tõmbusin. Ja siis naeris Noah natuke hullumeelselt, nagu minagi kõrvalistmel vappudes –, kuni me mõlemad juba õhku ahmisime ja turvavöösid sikutasime, täiesti arust ära.
*
Kui pagariäri piduliku avamiseni oli jäänud nädal, loksus meil päevakava paika: Noah nügis mind enne koitu üles ja me askeldasime terve hommikupooliku pagariäris, rüübates kohvi ja kontrollides nimekirju. Lynne käis köögi ja panga vahet ning me töötasime pärastlõunani. Siis võttis Noah köögi enda valdusesse ja mina läksin leti äärde arvuti taha. Lynne esitas mulle sõbralikult küsimusi – sotsiaalmeedia, turunduse kohta –, kuigi ta teadis kõike isegi, Noah aga töötas tagaruumis, küpsetas ja ignoreeris meid.
Lõpuks nägi ruum välja täpselt selline, nagu olime ette kujutanud. Aga see tundus endiselt uskumatu, nagu mingi ime, miski, mida me poleks mitte kunagi suutnud ise, oma kätega teha.
Hoonet üle tänava silmitsedes kallutas Lynne pead ja küsis, kas me ei võiks poesilti käsitsi maalida. Noah arvas, et sellega on liiga palju jamamist – ja kui ma nõustusin, hakkas ta naerma –, aga Lynne vangutas meie mõlema üle pead. Ta ütles, et pole mõtet asju poole vinnaga teha.
Niisiis asusime tema pilgu all Noah’ga silti maalima. Lynne seisis meie kõrval ja kallutas pead ühele ja teisele poole. Üks hetk ütles ta, et silt on valmis ja näeb ilus välja, ja me nõustusime temaga: nägi tõesti.
*
Noah on mulle rääkinud ainult ühest kutist oma elus. See oli aastaid tagasi ühes meie harvadest telefonikõnedest: mina elasin tol ajal Brooklynis mingi portretistiks hakanud arstiga ja Noah elas Texases ja voolis omaenda armulugu. Noah küsis mult seksi kohta ja ma rääkisin talle kõike, mida teadsin. Ta küsis mult avaliku etiketi kohta. Ta küsis, mille poolest erineb oma kallima eest hoolitsemine iseenda eest hoolitsemisest. Ja ma olin temaga aus –, kuid mõnikord olin ka tõrjuv. Ühel päeval kõige selle keskel jättis kallim mu maha, kui ma tema kortermaja ukse all seisin. Uksehoidja ei lasknud mind üles, nii et helistasin alt kohvikust Noah’le.
Kui Noah oma kallimast lahku läks, oli mul juba uus elukaaslane. Ta ütles mulle ainult niipalju, et neil oli mingeid asju, millest nad üle ei saanud. See oli kõik. Ja see oli minu võimalus olla tema vastu soe, nii nagu tema oli minu vastu olnud, ja ma teadsin seda. Aga ma ei olnud. Ma küsisin Noah’lt, mida ta valesti tegi. Ma küsisin, miks ta nii kuradi keerulise iseloomuga on. Ja ma tundsin, kuidas Noah teisel pool toru noogutab, ja ma tundsin, et olen temast parem, kogenum, nagu täielik kuradi persevest, ja siis jättis mu uus mees mind samuti maha ja ma proovisin Noah’le helistada, kuid siis ei võtnud ta enam telefoni vastu, ta hoolitses isa eest, teda oli pea võimatu kätte saada.
*
Pagariäri avamise eelsel õhtul läks Lynne vara magama. Ta ütles, et pikk päev on ees, ja soovitas ka meil varakult magama minna. Niisiis lubasin, et lähen tema järel kohe üles, ja Noah ütles sama –, aga jäime mõlemad südaööni alla koristama. Ma pühkisin põrandat ja nühkisin seinu. Noah oli vait ja tegi oma asju. Ja siis ühel hetkel tõstis ta pilgu ja küsis, kas ma tahaksin kuskilt midagi süüa osta.
Olime esimest korda üle kümne aasta ühes autos. Võtsime suuna linna poole, aga Noah sõitis aina edasi. Ma ei peatanud teda. Olime sõitnud peaaegu tunni, enne kui ta Taco Cabana autorestorani juures peatus, ja siis istusime parkimisplatsil, näoga kiirtee poole, ja närisime pimeduses tortiljakrõpse. Ma tõesti ei arvanud, et sa tagasi tuled, ütles Noah kätt meie vahel vedelevasse kotti küünitades.
Noh, ütlesin ma, sa eksisid.
Oleksin kihla vedanud, ja kaotanud.
Hea, et sa hasartmängur pole.
Sa ei tulnud mu isa vaatama, ütles Noah.
Ma tean, vastasin ma.
Oleksid pidanud.
Sul on õigus, ütlesin. Vabandust.
Kurat küll, mida sa vabandad, vastas Noah.
Aga, ütlesin, ma ei olnud päris kindel, et sa mind siia tahad.
Misasja?
Ma ei tee nalja. Võib-olla see mind üllataski. Pidin oma silmaga veenduma.
Sa läksid ära, ütles Noah, jätsid mind maha.
Sellepärast, et sina andsid alla, vastasin ma – ja tahtsin samal silmapilgul sõnad tagasi võtta.
Istusime kahekesi ja närisime vaikselt. Noah õngitses mu kõrvalt kotist krõpse ja mina samuti.
Kuule, ütles ta. Ma ei pea ju sulle ütlema, et see pole aus. Sa ju tead, mis toimus. Kõik muutus.
Okei, ütlesin mina.
Mis okei?
See on ettekääne, vastasin.
Ei, ütles Noah, see on põhjus. Kõik muutus.
Ja mis kõige hullem, jätkas Noah, sina muutusid ka.
*
Mingil hetkel saime söödud. Sõitsime tagasi koju ega öelnud teineteisele sõnagi. Ma sättisin ennast põrandale magama ja Noah oma magamistuppa, ja ma kuulasin, kuidas ta norskas, kuni lõpuks ka ise ära vajusin.
*
Pagariäri avamise hommikul sadas lund. See oli Houstonis üle mitme aasta esimene lumi. Kartsime, et sellise ilmaga ei tule kedagi kohale, ja seisime kolmekesi pöidlaid keerutades kassa juures. Noah pesi põrandat. Mina toksisin oma telefoni. Lynne seisis meie kõrval, veendunud, et muretsemiseks pole põhjust. Sellised asjad käivad lainetena, ütles ta, peame lihtsalt vastu pidama, ja me Noah’ga vaatasime teineteisele otsa ja ma arvasin, et ta ütleb midagi, aga ta ei öelnud, nii et loomulikult ei öelnud ka mina midagi.
Aga Lynne’il oli õigus. Veidi enne lõunat astusid sisse paar valget naist. Ja seejärel üks aasia tüüp oma tütrega. Siis kari kooliõpilasi, telefonid käes. Ja siis lähenes letile väikeste puntide kaupa inimesi, ja mõnikord ka üksikuid, nad osutasid läbi klaasi toodetele ja näppisid menüüd. Hiliseks pärastlõunaks olid meil saiakesed peaaegu otsas.
Mina olin kassaga täielikult hõivatud, Lynne teenindas kliente. Noah viis kotikesi lauda ja jooksis köögis ringi. Me ei vahetanud peaaegu sõnagi, kuid see polnud just ebamugav: kui üldse midagi, siis pigem oli tunne tuttav. Töötasime taas koos. Tandemina, vaatamata kõigele. Asi polnud selles, et me ei tahtnud teineteisega rääkida, meil lihtsalt polnud midagi öelda.
*
Õhtul arvutas Lynne päeva müügitulu kokku. Ei midagi kolossaalset, aga rohkem, kui lootnud olime.
Hiljem koristasime ja sõime kolmekesi ja seejärel patsutas Lynne mind õlale ja lipsas üles, mina tema järel. Noah jäi alla kassa juurde retsepte lehitsema. Ja ma mõtlesin, mis ta seal all teeb, ja kuulatasin teda lehti pööramas – ja siis, teab mis aja pärast, ärkasin selle peale, et ta istus mu madratsi vastas ja vaatas mind.
Kumbki meist ei öelnud midagi. Noah lihtsalt istus põrandal rätsepaistes. Ta nägi kõigele vaatamata veidi rohkem enda moodi välja ja mõtlesin, kas mina näen samuti. Ja ma juurdlesin, kuidas ma reageeriksin, kui ta lähenemiskatse teeks, ja millega talle vastaksin. Ja mõtisklesin, et kas me olimegi algusest peale mingil moel selle poole liikunud. Siis patsutas ta mu põlve ja käskis mul enda järel alla tulla.
Olin uimane, aga ta oli küpsetanud. Nõjatusime letile. Noah palus mul maitsta enda ees olevat küpsetist, mingit täidlast ja krõbedat asja. See oli hiilgav, nagu ta väga hästi teadis. Ja mina teadsin, et tema teab. Ja ta tahtis seda mulle näidata. Ja ma ei osanud midagi öelda, nii et järgisin lihtsalt tema eeskuju: võtsin ampsu. Talle otsa vaadates. Ja tema võttis ka. Toetusime leti vastu, soojuses ja vaikuses, mäludes pehmelt, õrnalt seda segadust, mille olime endi vahel kokku keeranud.
Tõlge pälvis Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni tõlkevõistlusel inglise-eesti suunal esikoha.
Bryan Washington (28) on Houstonist pärit Ameerika kirjanik. Ta on avaldanud lühijutukogu „Lot“ (2019) ja romaani „Memorial“ (2020). Teda on pärjatud muu hulgas Dylan Thomase auhinna, Lambda kirjandusauhinna ja National Book Foundationi noore autori auhinnaga.
LÜHIDALT: GRETHEL VAHESAAR (32)
„Katy“ eestindusega võitsid 2021. aastal kirjanike liidu tõlkekonkursi inglise-eesti keelesuunal. Kuidas sa üldse tõlkimise juurde sattusid? Ja kuidas tõlkekonkursil osalemise kogemus mõjus? Kas sul on praegu veel põnevaid tõlkeprojekte pooleli, ees ootamas või unistustes mõlkumas?
Tõlkimise juurde jõudsin väikese ringiga. Sain esimese kõrghariduse geenitehnoloogias, sest see tundus mulle kui värskele gümnaasiumilõpetajale prestiižne, ning seetõttu toimetasin oma 20ndate esimeses pooles enamiku ajast laboris. Hinges kripeldas aga rahulolematus, sest tegelikult olen end alati rohkem humanitaariks kui reaalajuks pidanud, ja oma olemuse vastu juba ei saa. Kuna eesti ja inglise keelega on mul suhted üsna head, otsustasin pärast väikest eneseotsingute perioodi astuda paari sõbranna eeskujul Tallinna Ülikooli kirjaliku tõlke erialale, mille eelmisel aastal ka lõpetasin. Tõlkekonkursil jõudsin enne vanusepiiri ületamist osaleda kaks korda ja mõlemal korral sain veidi eneseusku juurde, et ilukirjanduse tõlkimine polegi midagi nii kauget ja kättesaamatut. Samas äratab see minus parajal määral aukartust ja annan endale muidugi aru, et olen alles lapsekingades. Hetkel tegelen vabakutselisena subtiitrite tõlkimisega, aga mõttes mõlgub ühel ilusal päeval ka mõne ilukirjandusprojekti ette võtmine. Vähemalt ühe raamatu võiks oma eluajal ikka ära tõlkida.
Mida head ja huvitavat oled viimasel ajal lugenud, kuulnud või vaadanud ja tahaksid teistelegi soovitada?
Minu eelmise aasta suurim lugemis- ja ühtlasi teatrielamus oli Vahur Afanasjevi „Serafima ja Bogdan“, mille meisterlikkust on raske vääriliste sõnadega kirjeldada. Karakterid ja nende elude keerdkäigud haarasid kaasa ega lasknud ka pärast raamatu läbilugemist niipea lahti. Hetkel on käsil Nadia Ghulami ja Agnès Rotgeri „Minu turbani saladus“ – tõestisündinud südantlõhestav lugu afgaani tüdrukust, kes mängis pere toetamiseks Talibani režiimi ajal 10 aastat oma surnud venda. See on üks nendest raamatutest, mis aitab oma esimese maailma probleeme hoopis uues valguses näha. Kui aga tagasi teatri juurde pöörduda, siis eelmise aasta lõpus käisin esimest korda Kellerteatris vaatamas Indrek Hargla tükki „Kodukäijad“ ja plaanin lähiajal uut külastust, kuna tegu oli väga meeldivalt ihukarvu püsti ajava õhtupoolikuga.
