prantsuse keelest tõlkinud Johanna Kiik
LONDON
Kahekümne viie aastaselt kirjutasin õhukese esseistliku raamatu Hans Christian Andersenist. Olin siis noor ja arvasin, et olen veenvalt näidanud tihedat seost taani kirjaniku elu ja töö vahel, kuid see oli enesepettus. Aastaid hiljem, kui ma seda teksti päriselt lugesin, tähendab, lugesin nagu kellegi teise kirjutatud teost – mis sellest lõppude lõpuks oligi saanud –, hämmastas mind sealt leitu. Asjakohaste arutluskäikude asemel, mida uskusin end mäletavat, avastasin ma lehekülgede viisi peaaegu poeetilist erakluse kaitsekõnet ja kuulsin noore naise summutatud häält, mis oli kuulunud mulle, raamatute taha peitunud introverdist tüdrukule, kes oli ühtaegu pelglik ja uhke ning proovis raevukalt maailmas korda luua. Käsitledes järgemööda vaesust, mis iseloomustas Anderseni noorusaega, tema seletamatult halba mainet kodumaal, tema muinasjuttude selget keelekasutust, tema käärilõikeannet, rääkisin ma eneselegi märkamatult loo vastupanust ja kõigi kiuste elatud elust, mis peegeldub ka tema loomingus. Kuid selles tekstis oli veel midagi, mille olin täiesti unustanud: olin pühendanud suure osa (tegelikult ebaproportsionaalselt suure – tervelt nelikümmend lehekülge sajast) lahkhelile Dickensi ja Anderseni vahel. Kirjanikud kohtusid 1847. aasta juunis, kui Andersen viibis Londonis, et takistada oma teoste piraatväljaannete avaldamist Inglismaal. Ta oli just hakanud väljaspool Taanit tuntust koguma, ja kui ta ühes Londoni salongis Dickensiga tutvus, armus ta nähtavasti silmapilkselt – see oli küll platooniline armastus, kuid sugugi mitte vähem hävitava jõuga. Tema kirjad on tulvil selle armastuse lapsikuid avaldusi; Charles Dickensil seevastu oli hoopis teistsugune iseloom, ja kui inglise romaanikirjanik Anderseni oma vastuskirjas kombekohaselt külla kutsus, ei kujutanud ta küllap ettegi, et tema kutset võetakse sõna-sõnalt. Kuid ometi saabus 1857. aasta märtsis ülevas meeleolus Andersen Dickensite majja Kenti krahvkonnas. Ta jäi sinna viieks nädalaks – piisavalt kauaks, et kogu pere, kaasa arvatud lapsed, teda vihkama hakkaks. Pärast lahkumist ei kuulnud Andersen oma sõbrast enam midagi. See lugu oli minu esimese raamatu tegelik tuum: purunenud sõprus, vastamata armastus. Kirjutasin selle raamatu 1963. aastal Amsterdamis, majas, kus olin sinuga elanud seitse aastat ja kus elasime veel üle kümne aasta, enne kui esimest korda lahku läksime, seejärel uuesti kokku saime ja asusime koos elama ühte teise majja, kuhu jäime neljateistkümneks aastaks, kuni kohutava lahkuminekuni. Kui ma kodust tulema hakkasin, polnud mul aimugi, et kohtan sind siin Primrose Hilli kõnniteel, kus sa tuled nagu võluväel mulle vastu, käes pruun kortsus paberkott, milles, nagu sa mulle hetk hiljem teatad, on kaks väikest kaneelirulli. Tahaksid ilmselt küsida, kuidas mul läheb, ja rääkida mulle oma elust, kuid juba kakskümmend kolm aastat, kõigil su äraoleku päevadel, olen ma sinu peale mõelnud, nii et sedapuhku sa rääkida ei saa, Frank. Hoopis mina räägin, ja mina üksi. Ma jutustan sulle kõigest, siin ja praegu, tänaval seistes, ma jutustan sulle kogu meie loo algusest peale, sest ma pean seda ka ise kuulma. Ma ei väsi sind vaatamast, kaotatud ja taasleitud Frank. Las ma alustan.
Kuigi olin üllatunud, et kõigist võimalikest kohtadest leidsin su just Londonist, tundsin su kohe ära, kui sa mulle Adelaide Roadil vastu tulid. Ja ometi, kui olin sulle viibanud ja sind emmanud ning hakkasin sind põhjalikumalt uurima, imestasin endamisi, kuidas võisin ma küll nii vaistlikult teada, et selle krimpsus vanamehenäo all oled sina. Kuni sa minuga rääkisid, naeratades oma lummavat naeratust, ei suutnud ma end tagasi hoida ja arvutasin välja, et sügisel saad sa kaheksakümneaastaseks. Seda oli raske uskuda. Kuid juba mõne hetke pärast olid mu silmad sinu uue välimusega niivõrd harjunud, et sain sellest üle nagu hobune takistusest, ja mul õnnestus sind näha, sind, kes sa olid kortsude ja hallide juuste taga täiesti endine, tegelikult peaaegu valusalt tuttav. Frank Appledore. Kakskümmend kolm aastat pole ma kaotanud lootust sind enne surma veelkord näha – kuidas võinuks ma küll teada, et meid lahutab üksteisest vaid paar tänavat. Sa seisad mu ees aprillikuu jaheduses, seljas suur villane mantel, millega näed välja nagu kolonel; su nägu on päevitunud, ja ma näen, et su kõrvalestal on ikka veel arm august, mille sinna kunagi torkasid. Sa räägid, Frank, ja ma näen su hambaid ning mulle tundub, et oled lasknud ära parandada oma parema silmahamba, mis oli õnnetuses viga saanud; mis aastal see juhtuski, aastal, kui mind polnud seal; mäletan, et tavatsesid mulle öelda: Sinuga koos olles ei juhtu minuga õnnetusi, Helen, sinuga on mul turvaline, kordasid sa mulle sageli, justkui kahetsedes. Minu parim omadus, ettevaatlikkus, polnud sinu silmis midagi väärt. Ometi oli su isa just seetõttu valmis sind minu hoolde usaldama, hoolimata sellest, et olid must paar kuud vanem. Tuleta meelde. Kui me Amsterdami elama läksime, olin mina see, mina üksi, kes vanemaid meie plaanis veenis, sest et minu sõnal oli kaalu. Ma ei ole sind alati ohu eest kaitsnud, aga olen andnud endast parima. Ma vannun. Siin sa oled, sa pole muutunud, kaheksakümneaastaselt meenutad sa ikka noormeest, keda tundsin – kuid samas oled sa nagu sünnilinn, kuhu naastes märkame kahetsusega, et üks meie lemmikhooneid on meie äraolekul maha lammutatud ja selle asemele on ehitatud Starbucks. Sa oled praeguseks vana mees, Frank. Minuga koos olles sinuga õnnetusi ei juhtunud. Ma olin alati ettevaatlik ja sina alati põlglik. Tõtt-öelda oleksid sa praeguseks surnud, kui ma poleks üle poole su elust sinu kõrval olnud. Ükski mees, Frank, ei ole kangelane naise silmis, kes on ta parim sõber.
Kõik kinnitasid mulle, et vananedes kaotan ma mälu, kuid seda ei juhtunud, just nagu mulle seitsmeteistaastaselt kinnitati, et küll ma ühel päeval taipan, et raamatukaante vahelt päriselu ei leia, kuid seegi oli vale. Veel pole ma kaotanud lootust enne surma täiskasvanute valesid mõista. Nagu varem, nii ka praegu olen ma keskmisest pisut tähelepanelikum. Noorpõlves pidin kogu aeg valvel olema – lapsena, et mu vennad mind ei tapaks, teismelisena nende vägistamiskatsetest pääsemiseks – see muutis mind iseäranis tähelepanelikuks kõige suhtes, mis minu ümber toimub. Kuna mu isa oli diplomaat nagu sinugi oma, õppisin ma juba varakult märkama peidetud vihjeid vanemate vestlustes, ja hiljem, kui ma ise täiskasvanuks sain – vähemalt teiste silmis –, ei suutnud ma harjumuspärast valvsust kaotada. Saatkondade lapsena kasvasin üles maailmas, kus kõige olulisem oli tunda ja järgida norme, mõista, mida vestluskaaslane soovib, enne kui ta seda isegi teab. Kui sind peaks huvitama, siis olen Londonis elanud kaheksa aastat. Näed siis – olen lõpuks naasnud oma isa kodumaale ja saanud selleks, kelleks sisimas arvasin end mitte kunagi saavat – inglaseks. Seitsmekümne kahe aastaselt kolida on küll üsna veider kogemus, kuid vähemalt ei pea ma üksi olles teiste pärast muret tundma. Minu pärast ei muretse keegi peale käputäie inimeste, kes on ka ise juba nii vanad, et ei saa väita, et nad mind kaitsta suudaksid, nii et lõpuks piisas sellest, et helistasin kolimisfirmasse, ja mu mööbel veeti küsimusi esitamata uude kohta. Üürisin kolmetoalise korteri British Library lähedal ja olen sellest ajast peale veetnud oma päevi lugedes, nagu mul elu jooksul harjumuseks on saanud. Vahel olen ikka veel üllatunud, et olen siin, vaatan aknast välja ja mõtlen: London? Aga miks London? Ja sedamaid meenub mulle, miks. Pärast seda, mis meiega Normandias juhtus, naasin esialgu üksi Amsterdami. Vapustusest – muud põhjust ei suuda ma praegu leida. Läksin lihtsalt tagasi sinna, kus mul oli oma maja – maja, kus olin nii kaua koos sinuga elanud, et tegelikult oli see halvim koht, kuhu varjuda. Ja ometi hoidsin seletamatul põhjusel sellest kohast kinni ja jäin sinna aastateks elama. Aga kui lõpuks otsustas linn maja fassaadile sinu autahvli panna, pakkisin kotid, nutt kurgus, nii kiiresti kui võimalik, ja hoolimata kõigest – milleks seda enam varjata – oli mingi osake minust kohutavalt uhke, et asjad nii olid läinud. Oled sa seal käinud, oled sa seda tahvlit näinud? Paksust roosakast vasest ruut: In dit gebouw begon de schilder Frank Appledore zijn carrière – mind ärritab nii seal öeldu kui ka ütlemata jäetu.
Kas on iial olnud kaht erinevamat inimest kui meie sinuga? Sina ei austanud midagi, mina aga austasin kõike. Sul oli annet elu nautida, just nagu minul tööd rügada. Sina olid päikseline, muretu, võimetu tegema midagi, mis sind ei huvitanud; mina aga olin ülemäära uhke oma võime üle alistuda, silmi imepisikeste täheridade lugemisega viimse piirini kurnata ning ikka ja alati teiste ootusi ette aimata. Olin tähelepanelik, nagu loom on tähelepanelik, tajusin helisid ja lõhnu, mida teised ei märganud; minu ülitundlikkus tegi mind ühtaegu väga hoolivaks ja äärmiselt türanlikuks: olin kõigega kursis ning seega tahtsin, et kõik oleks minu kontrolli all. Hiljem küsis abikaasa mult pool-naljaga, ajal, kui ma teda veel naerma ajasin: Miks sa küll kirjatööd teed, kui sul on kapteni hing? Vastus on lihtne, on seda alati olnud: Sinust lihtsalt ei saanud kaptenit, kui olid sündinud 30ndate lõpus suursaadiku tütrena. Mu mees oleks pidanud seda teadma, aga usun, et nagu enamik selle aja mehi, ei teadnud ta tegelikult kuigi palju end ümbritsevate naiste elust, ka mitte oma abikaasa omast. Sinagi, Frank, oled selle ajastu mees. Usun, et oled hea inimene – sügaval sisimas ilmselt palju parem kui mina –, aga sa näed vaid seda, mis sind huvitab. Muust ei tee sa välja. Ilmselt just seetõttu olen mina spetsialist oma kitsal erialal, sina aga kunstnik. Nii nagu sinu maalitud pildid, mis kujunesid kiht kihi haaval, kuni ilmusid korraga üleni nähtavale, võttis meiega juhtunu aastaid kuju. Kuid ma arvan, et meie loomuses oli algusest peale midagi, mis viis meid allakäiguni ja põhjustas süütu inimese surma.
Minu sünniaastal tegi Briti peaminister Neville Chamberlain teise maailmasõja kartuses diplomaatilise visiidi Münchenisse, et kohtuda kantsler Hitleriga, mis lõppes sellega, et ta kiitis heaks Saksamaa plaani Tšehhoslovakkia okupeerida. Mu isa oli sellel reisil kaasas. Chamberlain oli siis kuuekümne üheksa aastane ja tal oli vaid kaks aastat elada jäänud. Mu isa oli peagi neljakümneseks saamas, diplomaadiametiks ideaalses eas. Ta oli välisministeeriumis tööle asunud esimese maailmasõja lõpus. Mida ta sõja ajal täpsemalt tegi, võib minu arvates kokku võtta ühe sõnaga: valetas. Ma ei tea, mis osa tal oli Bad Godesbergis neil paaril päeval 1938. aasta septembris. (Sel ajal ei küsitud oma isalt niisuguseid küsimusi. Ulatati talle vaid kord päevas, teeajal, suhkrutangid, ja see oli põhimõtteliselt ka kõik.) Ometi tean, et tõenäoliselt just küsitava lojaalsuse tõttu peeti vajalikuks saata mu isa kogu sõjaks Šveitsi turvalisusse, kus temast sai saatkonna minister Bernis Thunstrassel; seejärel, sõjajärgsete aastate segaduses, ajal, kui kogu Euroopa ikka veel kaikus riikide kokkupõrkest, nimetati ta ametisse Triestes, siis Ateenas, ja lõpuks, 1950. aastal, pandi ta Briti saatkonna etteotsa Roomas. Enne seda, kolmekümne kolme aastaselt, oli ta Amsterdamis tööreisil, kus ta mais 1931 kohtus minu emaga tolle vanema venna juures õhtusöögil, abiellus temaga kaks kuud hiljem ja eostas järgmise seitsme aasta jooksul Fredi, Maarteni ja minu. Mina olin viimane. Mu isa oli halb isa, kuid hea kõnemees: karm, kuid sõnaosav – igal aastal tõi tema jüripäevakõne pisarad silmi inglise emigrantidele, kes olid kogunenud villa Wolkonsky aeda Roomas. Kas mäletad? Olen küll selle mehe ainus tütar, kuid mina pole kunagi osanud rääkida. Olen elu jooksul kirjutanud kümneid tuhandeid sõnu, aga nende väljaütlemine on alati tundunud võimatult raske. Kui ma vaid oleksin sinuga õigel ajal rääkinud, Frank. Kui ma oleksin sulle kordki öelnud midagigi selle asemel, et lihtsalt teha, alati teha, alati kõik ära teha, kui ma oleksin osanud kasutada sõnu, mida ma ometi kirjalikul kujul professionaalselt valdasin, kui ma oleksin osanud neid taltsutada nii, et nad mu häält kannaks, siis poleks midagi sellist juhtunud, eks ole? Just sellepärast ma nüüd räägingi, ja seepärast pead sa mind ära kuulama.
ROOMA
Meie lugu algab villa Wolkonskys, kus Nikolai Gogol kirjutas „Surnud hinged“ ja kus ajal, kui meie seal elasime, asus Briti Rooma saatkond. Minu isa oli suursaadik. Sinu isa oli tema nõunik. Fotol, mis on mu mälus ere kui küünal, oleme me kõik peal. Minu isa John Gabriel, puutumata martiini käes, vahib kaamerasse vähimagi kavatsuseta naeratada. Tema kõrval minu ema oma läikivate juustega, nina valguse tõttu veidi krimpsus. Sinu isa Horatio, lõbus, käed laiali, toetub vastu dekoratiivset palmipuud, samas kui su ema Kate istub temast rohkem kui meetri kaugusel ja vaatab pildilt uneleval ilmel vastu. Sinu vend Adrian seisab tema selja taga, vaatab maha, teda ei huvita grupipilt. Minu kaks vanemat venda on tagapool, nad räägivad omavahel, nende käed, liigutuse pealt tabatud, on udused. Nad on erakordselt nägusad, aga kui ma seda pildiosa vaatan, hõõguks see justkui kurjusest. Mina olen veidi kaugemal, käed rinnal risti, põlved kramplikult koos, vaatan otse ette. Ja sina, sina oled otse minu kõrval, jäljendad minu asendit ja naeratad avalisui. Roomas on suvi. Seal me olemegi. Praegu oled sa kuulus kunstnik, kes on võib-olla suremas, kui vastab tõele, mida ma hiljuti lehest lugesin, aga kui ma sinuga tuttavaks sain, olid sa vaid kaheteistkümneaastane nagu minagi. Sel ajal sa muidugi ei maalinud – õigupoolest ei maalinud sa üldse enne kahekümne kaheksandat eluaastat, mitte nagu jääb mulje legendist, mida su austajad aina ketravad – võib-olla olen mina viimane elus inimene, kes seda teab; kui ma seda äkitselt mõistan, tulevad mul külmavärinad peale, mõeldes, et maailm, mida tundsime, maailm, kuhu sündisime ja kus üles kasvasime – seda pole enam, see on haihtunud. Meie vanemad surid üksteise järel. Adrian on surnud. Ka mu vennad surid lõpuks: kõigepealt Fred, jahiõnnetuses viisteist aastat tagasi, siis Maarten aasta või paar hiljem kõhunäärmevähki. Et nad põrgus põleksid – ja aeglaselt. Polegi kedagi alles peale sinu ja minu, igaveste pesamunade, toonaste lugematute grupifotode ainsate ellujäänute. Rahvuspüha, uusaasta, kuninganna sünnipäev, esimese maailmasõja mälestuspäev – suurendan vaimusilmas väsimatult neid pilte üksteise järel, pikeerin nagu röövlind meie kahe uduse näo juurde teiste seas, püüdes meenutada seda ammust aega, kui olime kõige nooremad Briti Rooma saatkonnas, kus meie isad valitsesid käsikäes ja meie emad närbusid, kumbki omal moel, ja vihkasid teineteist sellise jõuga, et ainult üks korralik martiini suutis seda pinget maandada ja panna nad koos naerma ühesugust lämbuvat naeru, pea tahapoole kaldu, justkui lakitud krunni raskuse all – meie suursugused jõudeelu elavad emad, kelle sarnaseks, vandusin endale, ei saa ma kunagi.
Kõik sai alguse 1950. aasta sügisel. Sinu pere oli Rooma jõudnud nädal varem kui minu oma ning meie saabudes korraldati teie juures tutvumisõhtusöök. Meie isad olid muidugi juba korduvalt kohtunud, ilma et meile oleks nende kohtumiste täpseid asjaolusid kunagi selgitatud, kuid kahe koos saatkonda juhtima valmistuva perekonna tutvumine oli vältimatu protokollijärgne rituaal – teadsin seda omast kogemusest. Kõigis linnades, kuhu meie isade ambitsioon meid viinud oli, tuli ka meil, lastel, oma kindlaks määratud osa täita. Juba kolimise ajal olin jõudnud sind villa koridorides märgata, möödusid sõnatult kui vari või vaatasid mind läbi akna nagu tegelane mõnest õdede Brontëde kõhedusttekitavast romaanist; kuid olin sind ignoreerinud nagu sina mindki, olin säästnud oma jõudu eelseisvaks katsumuseks: see kohustuslik ja lõputu esimene õhtusöök, mille peatset toimumist oli meile tõotatud. Paar päeva pärast meie saabumist, kui kõik meie asjad olid lõpuks lahti pakitud, tulime ühel õhtul teie korteri massiivse ukse taha kella helistama: mu vanemad, kaks venda ja mina. Kui su ema meile ukse avas, märkasin tema selja taga teid: Adriani ja sind, mõlemal seljas triiksärk ja jalas viigipüksid, nõjatusite vastu kaminat ja teist õhkus tõredust. Meie emad – raske uskuda, et nad mõlemad ei aimanud juba esimesest pilgust, kuivõrd nad teineteist kogu kooselu jooksul põlgama hakkavad – vahetasid kombekohaseid ülepaisutatud komplimente, enne kui meid üksteise poole lükkasid, pobisedes käigult meie nimesid ja vanuseid. Adrian oli tol aastal juba üheksateistkümneaastane ja vanematega Rooma kaasa tulnud ainult seetõttu, et tahtis jätkata oma ladina keele õpinguid; peagi lipsas ta minema. Mu vennad, kes olid olnud kaks masendavalt rumalat last ja kellest said peagi kaks masendavalt rumalat meest, olid seitsmeteistkümne- ja kaheksateistkümneaastaselt kaks loomalikult vägivaldset teismelist, uskumatult lollid, juba esimesest pilgust sain aru, et see oli ka sulle täiesti selge. Täiskasvanud olid jutuvada saatel edasi kõrvaltuppa liikunud, samal ajal kui mu vennad nuhkisid ringi nagu koerad, otsides tuhatoosi ja pudelit kanget alkoholi, nii et ootamatult leidsime end omaette olevat – sina ja mina. Siis ütlesidki sa mulle selle lause, viidates õlaga söögitoa tiibuste poole:
„Kas sina vihkad ka oma perekonda?“
Oh, Frank, mäletan seda, nagu oleksid need olnud esimesed mõistlikud sõnad, mida kogu elu jooksul kuulnud olin.
Julia Kerninon (36) on prantsuse kirjanik ja tõlkija. Fénéoni kirjanduspreemiaga pärjatud „Eneseunustuses” (2018) analüüsib ülitundlik ja pingestatud, kuid kõhedalt tasaseks surutud jutustajahääl eneseohverduse, egoismi, trauma, armastuse ja vimma plahvatusohtlikku segu kahe andeka inimese ebavõrdses suhtes.
Johanna Kiik (28): „Mu praeguse meeleseisundiga sobivad päris hästi kokku kitšee poeedi Humberto Ak’abali luuleread „Ma olen lind: / mu lennud on / mu sees.””
