Proosa

Käsikiri

Johan Haldna 4.12.2023

Jõulud. Küll kõik läheb hästi, kui ma siit lahkun.

Lahkusin sealt, ei suutnud lahkuda siit, ma olen nüüd teises kohas.

Mu ema kass – meie kass – jäi mind kummitama. Kassid ei saa olla suured, kuid mina olin siis väike. Asjad polnud veel piisavalt kahanenud, maailmas oli koletisi ja ma ei näinud mustapesukorvi sisse. See oli nagu kaev, mis sauna hämaramast nurgast mu pilgu endasse imas. Kaev, hirmus tühjus. Nüüd ma olen suur ja ütlen, et mind inspireerib tühjus. Kus on surmahirm? Ära liiguta ust, mille taga on koletised, kui ta on suletud, ja koridorivalgus, kui ta on praokil.

See kass seisab kahel jalal, mis on laiali ning põlvest kõverad, minu poole rind ning nägu – see kõik, mis on nii haavatav ja veel vastsündinult pleekimata. Aga käpad on tal pea kohal, ta on nagu kõlahark, silmad vaatavad minust läbi, mind pole ei nende ees ega ka kuskil mujal. Ma ärkan – unest või hajameelest – ning hakkan ennast otsima.

On paar võimalust: liikuda mööda jälgi, mis on mu ees, minna tööle, leida end teiste inimeste sõnadest. Mind pole nendes. Ma kardan tööd.

Esimene jälg.

Nooleta vibu tõmbub pingule ning siis vabaneb. Ma jooksen, kuid jään tahtmatult aeglasemaks, kuni lõpuks rammestun ning langen maha. Sarapuuvõsa ning nina juures kõduhais, mida ma juba tunnen.

Aeg on vahetada rada, aeg on leida tee, mis viib koju. Tee on leitud, kuid tundmatu. Ma pole seda mööda varem käinud ning ikka hõõguvad mu kuklas tolle kassi silmad.

Samas on aeg pöörata ümber. On raske, ma tunnen neid lapsepõlve pimedaid koridore, kuid nüüd olen ma suur.

Teine jälg.

Tähtsaim asi jälgede otsimisel: pööra ümber. Jäljed on tavaliselt seal, kust sa oled tulnud, ja isegi kui ma mõtlen, et olen meteoriit, siis ei ole. Seda võimalust siiski silmas pidades on mul uus põhimõte, mis on õigupoolest seesama: keera oma sisemine pool välja. Tee nii, nagu ma ütlen, siis pole võimalik eksida.

Mu pilk, mis on nüüd fikseeritud sisemusse – ümberpööre –, vaatab krobelist paekivi. Teine jälg, aga esimene õige. Võtta tükkideks lahti see sammaldunud kivimüür mu isakodu taga võsas. Kivi kivi haaval lähevad need nii: esimene silm, teine silm, musi, kalli, tšau, kõlahark, „ma armastan sind“.

Põhikoolis oli mul õpetaja Igor, kes ütles, et ühel ajaloolisel hetkel tõstis Winston Churchill ühe käe kaks sõrme, V-kujuliselt. VICTORY. See U-kujuline kõlahark, selle kassi käpad – uputus, uudis, Uus tänav. Kool algas kell kaheksa ja „Aktuaalne kaamera“ algas kell üheksa. Nad viisid mu lõtvunud keha voodisse, et allkorrusel vaielda. Mu õde läks ise.

Kolmas jälg.

Ma ei pannud seda müüri uuesti kokku. Ma unustasin õige paigutuse – ja ükskõik, sest polnud seda deemonit, kes oleks osanud kivid aatomitäpsusega tagasi panna. Kivimüüridega on vastik lugu: neid ei saa õigesti kokku panna. Tuul puhus varem läbi, tuul puhub alati läbi: müür on alati seal olnud, ta ei ole muutunud, ta on nüüd ebaterve, katki. Nagu porutšik Rževski – ma nutan. Pisarad tungivad kivide sise-musse ning muudavad nende kuju. Kivid hakkavad meenutama tõllarattaid – nagu kassi silmad. Siit on kerge lahkuda hobuste juurde. Pärnu. Alati kolm nädalat augustis, aknad hoovi, kus on rohelise võrguga kaetud marjapõõsad.

Neljas jälg.

Ma pean alati koju naasma. See tähendab, et samal hetkel, kui ma lahkun, tulen ma juba tagasi ja mul ei ole võimalik päriselt lahkuda. Õigemini, see on väga raske. Selleks tuleb unustada minevik – unustada või kustutada tõsiasi, et lahkudes ma juba saabusingi tagasi. Parim viis asju kustutada on alkoholi abil, nii et me jõime viina, mul olid sõbrad kaasas, mina olin nendega kaasas, midaiganes. Mu lähenemine oli puudulik, kuna ma naasin ikkagi koju, ka okseloigus. Ning viin oli vastik, aga igatahes talutavam kui tõllarattad ja see kriiskav noot, mis võnkus kõlahargist. Ajapikku sain ma aru, et mind köitis – st vägivaldselt sidus – miski muu kui eksistents. Ning hobused ei kappa ilma kaerata, pealegi tahavad nad õhtuks talli jõuda. Osta hobune ja kaera. Vastik. Minna tööle. Olgu. Jäljed on nii hägused, ma valin teise raja ja teen uued selgemad jäljed.

Töö algab.

Mida kõike ma läbi pole teinud, kus kloaakides roomanud, nüüd ma tean, et kodu leiab inimene koos töökohaga. Selleks, et puhata, peab ennast vastumeelt väsitama. See pole juhus, et enne Marxi keegi kodudest ei rääkinud. Kodu peab olema hermeetiline – tuleb elada üksi, nii kultiveerib inimene endas tõelist olemist, sest ta kajab igalt seinalt vastu, iga objekt on peegel ning ta ei pea palju pingutama, et ennast näha. Mida ma küll varem tegin?

Kuidas sain ma ilma tööta, ilma selleta, mille kaudu ma iseennast tunnen? Kes oli see, kes jälgi järgis? Nüüd ma tunnen teda ja oskan öelda, mida ta valesti tegi, miks ta läbi kukkus. Vastus on lihtne: ta ei käinud tööl. Mida ta sealt õuest otsis?

Sara Ahmed ütles, et kogu lääne filosoofia kirjutati siseruumides laua taga. Tema sõnul oleksid nad võinud õue minna. Vale puha. Mu arust võiksid inimesed rohkem laua taga istuda. Siis ongi nii: sa pead seal istuma. Sul poleks tulnud pähe need mõtted, kui sa oleksid võinud edasi liikuda. Palun hinda seda. Ja mine vara magama. Tööd on vaja teha.

Töö jätkub.

Järjest rohkem tunnen ma ennast. Järjest rohkem hoolin ma teistest inimestest ka. Minus tekib vajadus selle sõna järele: „solidaarsus“. Ja igaüks teeb tööd, igaüks teenib endale ise leiva ning pärast õhtusööki läheb sinna, kus on tema koht. Minu koht on ühes autogaraažis, mis pole enam see, mis ta kunagi oli, vaid midagi muud. Puust baarilett ja lokkispäised prillidega inimesed. Neil pole tätoveeringuid. Muusika ja pehmed taburetid. Mu perse on puhas ja mu kurgust voolab alla külm vedelik – odav õlu. Sa pole joonud alkoholi ega tundnud rahuldust ilma 8-tunnise tööpäevata. Sina oled olemas. Sul on blondeeritud juuksed. Sa koputad jalgu toolipulkade vastu. Sa puhkad pead nagu puhatakse käsi. Mul on vaja endale keegi leida, nii et ma alustan otsimist. Ma ütlesin endale, et ma ei lähe välja, et ma ei ava ennast. Vastu pimedat hommikut võidab üks soov teise. Trammis.

„Vaata, kas mu kell on õige? Ma ei saa enam aru.“

„Jah, ta läheneb õigele, ta eemaldub õnnetusest… Ma astun igal hommikul erinevasse trammi, aga see tundub alati nagu üks ja seesama. Kas sa mõistad mind?“

„Kõlab nagu see lugu sellest inimesest, kes siin linnas elas.“

„Milline lugu?“

„Seal alleel, sellel tänaval elas inimene, kes polnud kunagi merd näinud. Ta oli ikka arvanud, et küllap see sarnaneb tema Doonauga. Ühel hommikul sai ta aga aru, et meri võib Doonaust väga palju erineda. Ta oli lugenud, et meri on soolane. Uudishimu aina kasvas ning tõusis surivoodil meeleheitlikusse kõrgusse. Tal ei jäänud üle midagi muud kui surra ahastuses.“

„Mulle oleks meeldinud, kui ta oleks viidud mere äärde surema.“

„Mulle ka.“

„Kas tal oli perekond?“

„Kolm poega.“

„Nad oleksid pidanud ta mere äärde viima.“

„Unistustega võib juhtuda kaks asja: nad täituvad ehk haihtuvad või jäävad püsima.“

„Ma ei ole sinuga nõus.“

„Kas sa ei tahaks unistada Siberist ja sinna mitte kunagi minna?“

„Ei, ma tahaksin sinna minna.“

„Sina ja su elujõud… sa oled selline… sa pole teistsugune.“

„Unistustega võib kahte asja teha: neid täita ehk minema visata või täita mõni teine ja esimene kõrvale jätta.“

„Siis ma ei kavatse Siberist unistada.“

„Miks?“

„Seal on nii palju sääski.“

„Selge, siis lähme talvel.“

Töö hakkab häirima.

Kõik kandub üle olevikku. Kõik hakkab meenutama aja pikkust. Kõik on selline, nagu tundub, olevik ei peida midagi. Ja me tegime plaane. Me tegime nii palju plaane. Me ei rääkinud oma plaanidest kellelegi. Sa ei ütle oma töökohta üles. Sa ei taha minu unistusi. Ning tulevikust saab unustus, nii nagu minevikki alati häguneb.

On vaja kokku kolida. On vaja eraldi elada. On vaja kannatada külmas öös, hoolimata tugevaimast tuulest.

Mina sain kopsuhaiguse ja sa lahkusid. Sa ütlesid „järgmise korrani“ ning ma usun sind ikka veel.

Ma ei suuda enam töötada.

On aeg astuda pimedasse, kus ööl on silmad, et ära tunda omasugune. See, kes väljus pimedast, polnud enam mina, tema silmad avastasid peeglist teise keha ja teise näo. Ja ometi olen ma üks. Tuul puhus kestendava naha ja kooruva isiksuse minema. Ma tulin koju, kus polnud mu armast, kus polnud lapsi, keda me ei saanud. Minu tuba. Minu köök ja sohva. Ma võin seda ikka öelda, ehkki ma oma sõnu ei usu. Kõik see võib sama hästi kellegi teise oma olla. Ma ei näe ennast enam objektides ega tööriistades, seinad ei kaja vastu. On aeg kasvatada habet, on aeg ennast mitmes mõttes kokku võtta ning hingepillikeeled häälde pingutada. Siis astun teise inimese juurde ning palun, et ta mängiks. Ma tean, et lugu ja liikmed on tema omad, aga mul on oma kõla.

Hiljuti ma avastasin, et teised loomad mängivad pilli sama hästi kui need loomad, keda ma kutsun inimesteks. Aga ma ei salli neid mitteinimloomi, ei oska nendega kõnelda. Ma kolin isakoju, kus pole enam ema. Ma kolin isakoju pärast ema surma. See juba on midagi. See on algus. Võime pihta hakata.

Ma küsin teistelt.

„Poeg, sa oled palju kodu- ja välismaa vahet rännanud. Sa oled kasutanud raha, mida mulle meeldib sulle anda. Mida sa oskad mulle rääkida? Mis lugusid on sul mulle pajatada nüüd, kus ema enam ei ole?“

„Kallis isa, ma võin sulle kõigest rääkida, aga see pole põhjus, miks ma siin olen.“

„Meil on aega. Istume. Ja pärast lähme sauna.“

„Ma otsin ennast. Kas sina leidsid ennast? Kas sa oled ennast leidnud?“

„Me tulime koos sinu emaga haiglast välja. Pärast sinu sündi. Ma olin nii palju suitsetanud, et su ema ei tahtnud mind suudelda. Me istusime taksosse ja ma mõtlesin sind süles hoides, et see on järjekordne niit, see on kruvi, mis mind maailma külge kinnitab. Et mul ei saa olema rahu. Ja et rahutus ongi ainus väärtus. Kas sa mõistad?“

„Ei.“

„See on nii: maailmas, või ehk ainult inimese elus, on kaks asja: enesetapp ja kirg. Kirg on rahutus. Enesetapp ja kirg on ühe ringi vastandpunktid – st nad viivad üksteiseni.“

„Aga enesetapp on tupik. See on surm.“

„Ei ole. See võib lõppeda surmaga, aga enesetapp on eelkõige kriis, milles säilib kirg – tahe üle saada, sõnastada ja lõpmatuse poole liikuda. Enesetapp kui reaalne tegu leiab aset siis, kui sa jääd seisma ja ei suuda või ei oska seda ringliiklust jätkata.“

„Isa, ma pean nende sõnade üle järele mõtlema. Jätkame seda vestlust homme. Ma olen väsinud kõigest, eelkõige filosoofiast, ja sinul on oma maailm, mida ma ei suuda korraga vastu võtta.“

„Homme mind enam ei ole.“

„Ma ei saa aru.“

„Vahel, vahel, vahel… Kuidas ma ütlesingi?“

„Et enesetapp võib lõppeda surmaga.“

„Ma olen sind oodanud, Johannes, aga minu maja süttis aastaid tagasi. Ma olen talunud seda kuuma sinu nimel, et sinuga rääkida. Ma ei kavatse rohkem kannatada.“

„Käi perse.“

„Johan.“

„Kuula iseennast. Ütle, et sul pole kirge, ja ma võin sind uskuda.“

„Sul on õigus.“

„Armastus on kirg. Küll ajutine, aga ta on sild. Teiselpool silda on teine kirg, pikem ja suurem ja stabiilsem.“

Teine päev.

Me käisime isaga poes, ostsime hakkliha ja piima. Siis rääkisin ma talle Amsterdamist, Berliinist, Budapestist ja Siberist. Kõik jooksis kokku ning ma tundsin kohustust kõigest rääkida. Seejuures mõtlesin ma kahest asjast: (1) ma ei ole ikkagi isalt küsinud, kes ma olen, ma ei alustanud sellega, mis mul plaanis oli; (2) ma olen see kruvi isa elus – kas mu sõnad, meie vestlus on akutrell, mis seda kruvi eemaldab? Kas mind kuulates kasvab isa huvi maailma vastu või eemaldan ma viimase kruvi, mis teda selle külge kinnitas – enda kui müsteeriumi?

Ma ei tohi oma eesmärgist lahti lasta, ma pean püsima omal rajal ja olema see klaver, kitarr, flööt, mida võiksid mängida mind ümbritsevad inimesed.

Ja jällegi on siin mu ema kass, silmad nagu tõllarattad, käpad nagu kõlahark, ma tunnen üha enam tema lähedust, eelkõige ta pilku. Nii nagu Budapestis on hirmus ümber nurga minna, kui vaimud või päris inimesed sind kiviseinte vahelt vaatavad.

Kolmas päev.

Tema eest ma põgenesin. Aga tõde on selles, et põgenedes reedad sa oma asukoha. Ära peida ennast, kui sa pole täielikult peidetud. Ma ei taha seda enam. Ma ei taha peitust mängida, õigemini mängida elu ja surma peale. Mul pole aega isaga vestelda, tema saatus pole minu kätes ja mul pole põhjust teda õpetada.

Astun välja varjust, mis mind ei varjanud. Õpin seda kassi tundma läbi hoopide, mida ma talle annan ja ise temalt saan. Mu pehme neer ja tema parema käpa terav küünis. Tule, ma pole valmis.

 


Johan Haldna (24):

eelmine / järgmine artikkel