Tõnu Õnnepalu
„Pimeduse tunnil”
EKSA, 2020
Arvustuste, nagu ka luuletuste kirjutamine on isekas, üldse on kirjutamine isekas, kui ei kirjutata just kasutusjuhendeid, sest need on kellegi teise kasuks ja hüvanguks. Arvustuste ja luuletustega pole ilmaski kindel, kui palju neist kasu on, nad on eeskätt ikka kirjutajate endi hüvanguks. Nii ka siin. Tõnu Õnnepalu tõdeb oma viimati ilmunud luulekogu „Pimeduse tunnil” tagakaanel, et „sel mu elu „pimeduse tunnil” olid riimid ainsad, mis aitasid”. Kirjutamisest sai arstiv masinavärk. Tõsi, rütm ja riimide korrapära on suigutav, etteaimatavus kaitseb teadmatuse eest, konkreetne ja jäik vorm päästab ebamäärasest laialivalgumise hirmust.
Autor lisabki, et riimid „näitasid valgust, vähemalt ülejärgmise reani”. Riimid ja nende loomine on nagu toimetuleku- või ellujäämismehhanism. Valguse näitamine saab ülemaks toidust, veest ja õhust, pimeduse tunni üleelamine seisneb vaimujõus seljatada sisemises pimeduses luuravad deemonid. Ning seda küll, see kogu on võrreldes eelmisega („Kuidas on elada”, 2012) tunduvalt tumedam, minnes selgelt olemisfilosoofiliseks, ent „kevad ja suvi ja” (2009) jääb siiski autori seni kõige raskemeelsemaks koguks.
Võib-olla mahendabki tekstide tooni riim ja vorm. Siire ning katkestused, millega Õnnepalu seni edukalt on hingekeeli painanud, puuduvad. „Pimeduse tunnil” opereerib võrdlemisi jäikade parameetritega. Enamasti nelja- või viiesalmilised, mõned ka kolme- ja kuuesalmilised luuletused on lõppriimilise abab-riimiskeemiga, mis paigutuvad nelikvärssidesse, iga värsirida on keskmiselt kolm kuni kuus sõna pikk. Riimid on enamasti lihtsad, võiks lausa öelda, et primitiivsed, näiteks tähti : nähti (lk 63), hea : pea (lk 45), laps : aps (lk 31), toa : loa (lk 29). Riimluule üheks kvaliteedinäitajaks võib olla riimide loomulik, heliline ja mõtteline kokkukõla, mida esineb ka selles luulekogus. Loomulikkust paistavad tekitavat just lihtsad riimipaarid, kus riimikõla moodustub sõnade ainult mõnetähelisest erinevusest. Tekstide primitiivsus, see, et selliseid ridu kirjutatakse algklassides, nende üha uuesti kasutamine on küll ühelt poolt igav, aga igav tähendab enamasti tuttavat. Mis on inimese jaoks tuttav, saab õige pea loomulikuks. Ja see tundub olevat Õnnepalu (ala)teadlik püüe: pakkuda vähe uusi tähendusseoseid ning harjumatuid kõlakombinatsioone, rõhutades hoopis seda, mis on juba olnud, mida ennegi on kirjutatud. Sellised riimid kõnetavad universaalselt paljusid lugejaid nii kõla kui tähenduse tasandil.
„Seal, kust ma alustan, on pime, ma õieti seal midagi ei näe.” (lk 23)
Ilukõne ning pompoossete sõnade asemel pakuvad lihtsad riimid lohutust ja tuge, neis on rammu ja piisavat asjalikkust rääkida Õnnepalule iseomaseks saanud teemadest, mis juba esimestes luulekogudes paika pandi: „Luuletaja esikkogus domineerivad puhtad graafilised looduspildid, [—] aga ka üksiolekute ning teiste tavaliste elusündmuste poeesia”[1] , „maa ja inimolemise ühtsuse tunnetus”[2].
„Pimeduse tunnil” ei ole erand: melanhoolsus, lüürilise mina hääl ja selle igatsev toon on jäänud samaks, kõneleja on endiselt üksi, eraldatud, millest (või kellest) ta unistab. Taandunud on taimemotiivid, nende asemel on igamatud ja tugevad ilmastikulised nähtused nagu tuul, pilved, taevas, sademed – enamasti see, mida üksi olles märgatakse ja mis romantilisel kombel hinge puudutab. „Kui talv ei tule, väljas puhub tuul, / ta puhub väljas, aga sees on tühi” (lk 11); „On koidutaevas tühi nagu hing” (lk 29); „See tuul saab ajapikku igaveseks / meist ühtevalu läbi uhtudes” (lk 37). Välised loodusnähtused seotakse minahääle siseilmaga, tekitatakse mulje, justkui üksindus ja tühjus peegelduksid vaatajale vastu kõikjalt, teda lausa selle alla mattes: „Selles elus / mu keha katab üksinduse pehme tekk” (lk 5). Üksindus on kõikehõlmav ja sellel on luulekogus peatähtis osa. „Pimeduse tunnil” mässib ennast üksindusse nagu tekki. Pimeduse tunnil eraldab pimedus minahääle teistest.
Eraldatusest ei kirjuta autor alati otsesõnu, vaid sageli läbi mälestuste, kus minahääl polnud veel üksik. Meenutused koosviibimisest võimendavad kirjutamishetkel kogetavat eemalolekut, luues sellele justkui kõlakoja. Mälestuste ja igatsusega mängib Õnnepalu ikka, sõltumata teksti vormist: möödaniku kaudu tajub minahääl eraldatust, oleviku ja möödunu nihet. Igatsemine pole nukrutsemine, vaid muutuste ja uute olude nentimine: „Siis oli kevad, mäletad, see tänav / [—] Me kumbki sinna minna ei saa enam / on talv ja muutunud ka palju muud” (lk 19).
Ilma- ja puuduolek, varjatud igatsus avaldub tekstides „sina” ja teise kaudu. Igatsetakse Kedagi, kellele konkreetse kuju andmine on ebavajalik, sest see on lugejal endal juba olemas. „Meid oli ükskord kaks, me kõndisime” (lk 9), „Ma ootasin sind päris kaua aega, / kohv külmaks läks ja kiviks kuivas sai” (lk 19). Ühtmoodi retrospektiivse ja futuurumi suunatud soovi kaudu teise soojaverelise ootamist kasutab poeetiline mina üksinduse leevendamise vahendina, samal ajal joonistab igatsus ja tulemuseta ootamine üksinduse teravad reljeefid kontrastselt välja.
„Ma olen põgenenud ummisjalu / ma olen tahtnud, et see ükskord kaoks.” (lk 23)
Sündimise ja valu vahel on Õnnepalu tekstides jäme võrdusmärk: „me siia sündisime, / me aeg sai alguse, me öö ja päev. // Ja sealt sai alguse ka meie valu.” (lk 23) Muidugi võib seda vaadata kui vastutuse teisele, sünnitajale lükkamist – kannatusi pole põhjustanud mitte minahääle isiklikud valikud, vaid need on paratamatud sünniga kaasa saadud „õigused”. Kuna sündimist pole minahääl vabatahtlikult valinud, puudub temal vastutus oma kannatuste eest. Teisalt võib kannatusi pidada lõivuks, mida sündimise ja elu imelisuse eest vastukaaluks tuleb tasuda: „kas see siis ongi sündimise hind?” (lk 5) Noil teemadel on autor pikemalt arutlenud kogus „kevad ja suvi ja”, raamatus „Pimeduse tunnil” jääb eksistentsist kirjutatu pigem siiski foonile.
Ometi ei ole need niisama ohked, vaid läbimõeldult aforistlikud ja ka bioloogiliselt küllaltki täpsed:[3] „Saab elust välja ainult elu kaudu / ükskõik kust kaudu siia sisse tuled” (lk 55). Ehkki autor on pääsemisvõimalustest rääkides kitsi, võib oletada, et pääsetee kannatustest ja valust peitub enesehävituses: „Ma kahetsen, jah, seda pattu, / mis elus tegemata jäigi vist. // [—] o-st läbi torgatud on köiest aas.” (lk 77) Tundub, nagu oleks minahääl kahe võrdselt piinava eetilise valiku vahel: taluda elamisega kaasnevaid piinu või püüda kannatustest patu läbi pääseda, kuid siiski patu tegemise tõttu moraalselt kannatada. Autor ei paku seega selget vastust ei sellele, kuidas elada vähem kannatusrikast elu ega kuidas sellest pääseda – ja ma ei pea siin silmas ainult fataalseid lahendusi.
Oma pimeduse tunnil oleme paratamatult üksi ja eraldatud. Pimedus on meid eraldanud teistest ja toonud endale äärmiselt ligi.
Ootamatu vormimuutusega on Õnnepalu saanud hakkama nii, et tema pikaajaline lugeja leiab tekstidest endiselt selle, mis on talle ikka omane. Luuletuste toon ja meeleolu on sama, teemadering küll veidi kitsenenud, ent sellevõrra sügavam – tekstid on parajalt mõtlikud ja kübeke kibedad, autor paistab nende tagant endiselt selgesti silma. „Pimeduse tunnil”, olgugi et tema tonaalsus on minoorne, pole kirjutatud, et inimesi veelgi enam masendada. Vastupidi, Õnnepalu on pimeduse tunnet vähemasti püüdnud kujutada kui inimestele midagi igiomast, loomulikku – ta on ausalt tuhlanud enda hinges ja häbitundeta laotanud seal leiduva laiali. Tema riimid puhastavad oma tuttavlikkuse ja lihtsusega. Eriti aga on osanud autor selgelt sõnastada ja märgata neid hetki, mil pimedust oli kübeke vähem, neid momente, kui riimid näitasid valgust. „Las olla elus lihtsalt vahe, / kus midagi ei hakka// ja mitte miski ei saa läbi / ja midagi ei toimu” (lk 41).
[1] Tõnu Õnnepalu. „Jõeäärne maja” – Tallinn: Eesti Raamat, 1985 (kaanetekst).
[2] Tõnu Õnnepalu. „Sel maal” – Tallinn: Eesti Raamat, 1990 (kaanetekst).
[3] Suuremas osas Õnnepalu mõtetest, mis mulle on kõige rohkem korda läinud, näeb bioloogi vaatevinklit: need on elutruud, iseenesestmõistetavad ja faktilised tõdemused, justkui ilma peidetud tähenduseta fundamentaaltõed. Õnnepalu ei kirjuta mitte „ka sisaliku tee kivil jätab jälje, kuigi me seda ei näe”, vaid hoopis „me ei näe sisaliku jälgi ja see on okei ja ühel päeval sured niikuinii, ükspuha sellest sisalikust”.
