Luule

“*kas sa tead kui tark ma oma keeles olen?” jt luuletusi

Saara Liis Jõerand 3.06.2024

*

kas sa tead kui tark ma oma keeles olen?
kas sa tead kui tavaline ma olen?

oma keeles ma kaon inimeste sekka ära ma tean
kuidas minu keele inimesed liiguvad. ma tean kus
minu keele asjad asuvad neid saab keelega puudutada
neid saab keelega ühest kohast teise lükata.

where can i put the trash
where can i hide

 

 

võõrkeelne tsükkel

itaalia keelest tõlkinud autor[1]

 

I

vabandust ma ei ole siit

vabandust ma ei räägi itaalia keelt
ja ma ei taha rongijaama leida aitäh
ma ei vaja abi ma ei taha süüa aitäh

vabandust

ma ei taha kirjutada
ma ei taha kirjutada
ma ei taha kirjutada

vabandust

ma ei tea ma ei ole siit
palun aitäh
ma ei taha

aitäh

 

II

tereeeeee ma tahaks osta kümme punast jakki!!!
kümme jaa!

minu sõbrannade jaoks jaaaa
mul on palju sõbrannasid ma olen väga tore
ahh ja mul on väga suur maja kolme rõduga!
seal on alati väga lõbuus sa võid ka tulla!!
jaaaa üksteist punast jakki palun jaaaaa

siin on nii lihtne uusi sõbrannasid leida kas pole
siin on nii lihtne kodu ja tööd leida
siin on fantastiline kas pole!
elu on ilus elu meeldib mulle lalalalalalala

 

III

see köök on külm ja mul
on kogu aeg midagi vaja

(kolmapäeviti on mul janu
neljapäeviti on mul uni)

vabandage, kus on mu lemmikrestoran?

kus on elutoad sünnipäevad saladused
turuplatsid see punane jalgratas see
naaber kes on alati kodus need nädala-
lõpud need aastad

 

[1]   Autor valdab itaalia keelt Duolingo Section 2 Unit 4 tasemel.

 

 

*

sa polnud ukrainlane
enne kui algas sõda

sa polnud ukrainlane
enne kui tuglase rimi eestlasest kassapidaja sõimas su ühel päeval põhjuseta läbi (ja kui te koos tütrega juhataja poole pöördusite ja ütlesite this is not okay kutsuti tõlgiks see sama kassapidaja)
sa polnud slaavlane
enne kui dpd kuller ütles su võ panimajetje parusski peale idi nahhui
sa polnud eestlane
enne kui see prantslane küsis sult kas sõda läheb sulle nii korda sellepärast et eesti asub ukraina lähedal
sa polnud ida-euroopast
enne kui see ameeriklane ütles but you know every war has two sides
sa polnud gei
enne kui see marraskil nukkidega tüüp sulle kõrva sosistas et kõik peded tuleks põlema panna
sa polnud naine
enne kui plakatile sinu kahe meeskolleegi nime kõrvale sinu oma ei kirjutatud
sa polnud humanitaar
enne kui see kutt ütles et selle konverentsi ettekannete pealkirjad kõlavad nagu võistlus kes suudab mõttetuma uurimisteema peale tulla
sa polnud noor
enne kui need mehed su nädalate viisi ette valmistatud visiooni kuulates kärsitult pastakaga vastu lauda toksisid
sa polnud alla võtnud
enne kui su sõbranna ütles et olid jah varem natuke suurem
sa polnud ilus
enne kui ta sind koduteel jälitas
sa polnud just seda pluusi valinud
enne kui ta küsis kas sa tahtsidki meelega tema tähelepanu tõmmata
sa polnud temaga tantsupõrandal flirtinud
enne kui ta palus pärast sulgemist et äkki ta saaks ikkagi sinu juurest klaasi vett kuigi sa olid öelnud talle ei (ja kui sa ta tuppa lasid keeldus ta lahkumast)
sa polnud pead tema õlale pannud
enne kui ta sulle käe püksi surus ja ütles you look like you’d like submissive sex
sa polnud enda eest seisnud
enne kui ta pakkus et äkki sul hakkavad lihtsalt päevad
sa polnud enda eest seisnud
enne kui sul kästi oma tuppa minna et järele mõelda
sa polnud sõpradega head õhtut veetnud
enne kui su ärkvel püsinud isa sulle esikusse vastu tuli ja ütles et sa ei austa teda (ja nii iga kord)
sa polnud oma vennale toeks olnud
enne kui su ema kurtis kuidas ta lapsed on kõik tema vastu üles ässitatud
sa polnud tahtnud aidata
enne kui sul kästi oma asjadega tegeleda
sa polnud midagi öelnud
enne kui sa pidid vait jääma

sa polnud ukrainlane
enne kui algas sõda

 

 

*

veri tuleb mõnikord inimestest välja
ja määrib asjad ära.

ma näen helevalget mööblit.
ma näen raamatuid, mis on tähestikujärjekorras,
ja igaüht neist on kellelegi vaja.
ma näen lõunapakkumist ja salatit saab ise tõsta,
ja inimesi järjekordades üksteise taga hanereas rivis ja koeri
parkides, kus on rattateed ka.
koerad ei jää ratastele ette.
tolm langeb väga tasa.
kõik kampsunid on soojad ja kõik
kohvitassid pannakse varsti järgmisel päeval homme kappi tagasi.
uudised lähevad raadiosse tagasi.
unenäod lähevad patjadesse tagasi.

VÕTKE ASJAD EEST ÄRA VERD ON NII PALJU
ÄRGE MÄÄRIGE SEDA VERD

 

 


Saara Liis Jõerand (24)

foto: Kris Moor

Millises organisatsioonis sa tegutsesid, millised olid su ülesanded?

Töötasin Eesti Pagulasabis ühe ukraina naise keelepartnerina. Keelepartnerlus on Pagulasabi väljatöötatud vabatahtliku töö vorm, kus vabatahtlik viiakse kokku Eestis elava põgenikuga, kes õpib eesti keelt ja tahab seda harjutada. See tähendab, et keelepartner pole keeleõpetaja – minu keelepartner õppis eesti keelt õpiku abil ise ja oli meie kohtumise hetkeks juba täitsa korralikul algtasemel –, vaid vestluskaaslane. Saime temaga regulaarselt kokku ja rääkisime kõigest, mis vähegi pähe tuli ja millest jõud üle käis. Ja kui vahel kohe üldse ei käinud, aga jutuisu oli suur, siis rääkisime ka inglise keeles, kuigi idee poolest asi muidugi niimoodi ei käi. Aga sedakaudu sai minust vahel ka tema eestlasest ja eesti keelt valdav usaldusisik, aitasin tal mõnikord eestikeelseid taotlusvorme täita ja andsin nõu, kuhu ja kuidas mingite küsimustega pöörduda.

Milliseid muutusi sa iseenda juures vabatahtlikutööd tehes märkasid?

Olen aru saanud, et paljude lihtsate asjade niisama „teadmisest“ ei piisa, kui teemaga pole emotsionaalset, isiklikku, konkreetset sidet, mis neil kohale jõuda aitaks. Nii et maailm laienes neis vestlustes tegelikult tohutult, aga välja öeldes pole neil asjadel mingit uudisväärtust. Kui kohutav on sõda. Mida tähendab olla põgenik. Mida mina kui kohalik tema jaoks teha saan – ja kui vähesest võib tegelikult juba piisata, kui väärtuslik võib olla sõbralik pilk või žest. Mõtisklesin ka palju kodu, kodutunde ja kodukeele teemadel. Sain aru, kui suur ja tugev on see turvavõrgustik, mis ümbritseb mind vaid seetõttu, et elan keskkonnas, kus räägitakse keelt, mida ma väga hästi tunnen. Tänulikkus kasvas.

Kas headust on võimalik kirjutada?

Tean kindlalt vaid seda, et headust on võimalik lugeda – seda võib aeg-ajalt väga hea kirjandusega juhtuda ja see on väga eriline tunne. Keegi need tekstid ju kirjutas, aga kas ta pani headuse sinna ise sisse või jättis lihtsalt mulle selle sisselugemiseks piisavalt ruumi, ma ei tea. Ma ei tea ka, kas neil kahel on üldse vahet.

 

eelmine / järgmine artikkel