Tuul viliseb katuste kohal ja ma imetlen, kui hästi kirjanik kirjutab. Lausa kadedaks teeb. Anton Tšehhov annab tegelastele tugeva hääle, elab neisse sisse, nende öeldu ja tegevus on „päris“. Olukorrad, mida kirjeldatakse, võiksid sama hästi olla nüüdisaegsed. Ikka leidub armastust, mille üks pool on peletis ja teine peletise valvur („Mees ja naine“), ummikusse jooksnud elupõletajaid, kes pöörduvad religioossete praktikate poole („Elu igavus“), kurioosseid juhtumeid ja elu raskuse-igavuse kiuste palju varjundeid. Vaimuhaigete haiglatingimused loodetavasti praegu nii hirmsad ei ole, aga Tšehhovi lood on aktuaalsed. Päevakohasust lubatakse ka järelsõnas ja kas pole suurte kirjanike teene just ajatutel teemadel kirjutamine?
Ajatu tragöödia
Kogumikus on seitse jutustust, neist neli esmakordselt eesti keeles, kõigi tõlkijaks „meister-selli“ individuaalõppeprogrammis [1] osalenud Anita Soovik (tõlkest hiljem).
Öeldakse, et iga kirjanik jutustab järgmistes teostes ikka sedasama lugu. Tšehhovi lugu võiks olla järgmine: nooremapoolne vaesest perest pärit, aga haritud isik, tihti arst, liigub kõrgemas seltskonnas, ravib vaeseid ja arutleb ka ajastu ideede üle, jätab ühesõnaga pealtnäha tavalise mulje, aga siis juhtub midagi – isik armub või läheb hulluks – ja lõpuks tuleb surm.
Tšehhov õppis juba koolis, aga kindlasti ka meditsiiniõpingute ajal ladina ja kreeka keelt [2] ning pole välistatud, et keeli omandades võis tekkida huvi ka antiigi näitekirjanduse suurvormi, tragöödia vastu. Tema jutustused ja näidendid liiguvad suure katastroofi poole, aga nende tegelased pole oma õnnetus saatuses süüdi. Kuigi 19. sajandi Venemaal ei kõrgu väikse inimese kohal Olümpose panteon, siis juhivad inimese otsuseid jõud, millele ei saagi nime anda, nii et lõpuks jääb ta maailma üksi ja kaldub absurdi poole. Näiteks kogumiku teises jutustuses „Piiskop“ on isiku elu koondunud kloostrisse, teda austatakse, ta näib oma rolliga rahul olevat, aga siis tuleb ema külla ja koogutab aupaklikult poja ees, emalikust lähedusest ei märkigi. Auline piiskop, kes on sisimas ikkagi oma ema poeg, ei saa ühtäkki enam kõigist nendest viirukipannitseremooniatest aru, hõljub palavikuliselt ühelt õnnistamiselt teisele, siis jääb haigeks ja sureb. Haiguse lõppfaasis jääb mulje, justkui vaataks piiskop iseenda elulaval etenduvat sündmustikku pealt, ja see distants ongi loo al(g)us. Tšehhovi jutustustes pole suuri kirgi ega peent naturalismi: teda pole asjata nimetatud realistiks. Selleks andis kirjanikutöö kõrvalt arstivisiitide jätkamine – või siis karistusõigust tundva venna küsitlemine psühhiaatriaravi paragrahviliste peensuste asjus [3] – pidevalt värsket ainest ja see tagab ka lugude elulisuse.
Kõnekad paralleelid
Arvustuse alguses mainitud ajatute teemade puhul võib alustada inimeste püüdlustest paremaks saada, mida saadab tihti paras annus tragikoomilisust. „Elu igavuses“ lubab polkovniku abikaasa Anna Mihhailovna ainsa tütre surma järel suitsetamise ja lihasöömise maha jätta ja tervendusmeditsiiniga tegelema hakata. Mõne aja pärast naaseb naise juurde aastaid eemal elanud abikaasa, nad istuvad koos lõunalauda, kusjuures „[m]õlemal oli seljataga hunnikute viisi jutuainest, kuid ei üks ega teine ei puudutanud neid hunnikuid“ (lk 8). Ehk leiab selliseid sisekõnesid aset ka praegu: naine on andnud tõotuse lihast loobuda ja mees küsib seepeale: „Miks siis? See ei ole tervisele kahjulik … Kui vaadata keemilist koostist, siis kala ja üldse kogu paastutoit koosneb samadest elementidest nagu ka liha. Tegelikult ei olegi mingit paastutoitu … („Miks ma seda räägin?“ mõtles vanamees.) Näiteks see kurk on paastutoiduks sama sobimatu kui kanatibu …“ (lk 8) Ja kui vanamees kuulutab hetk hiljem, et tuhande aasta pärast on iga köögi asemel „keemialabor, kus valmistatakse mitte midagi maksvatest gaasidest ja muust seesugusest kõike, mida tahad!“ (lk 9), siis ei pruugi ka see aeg kaugel olla, ning Tšehhovi vanamees on hoopis prohvet.
Kogumik vormub jutustuse „Palat nr 6“ ümber. See paikneb järjekorras täpselt raamatu keskel. Paljud kriitikud on seda pidanud Tšehhovi kõige olulisemaks teoseks. On kooleraepideemia. Kuuendas palatis töötav arst Andrei Jefimõtš mõtiskleb ravimise ja medikamentide mõttekuse üle, kuigi tegelikult on inimese roll, ja vahepeal õnn, kannatada: „Esiteks, räägitakse, et kannatused viivad inimest täiuslikkuse poole, ja teiseks, kui inimkond tõepoolest õpib leevendama oma kannatusi pillide ja tilkadega, jätab ta täiesti unarusse religiooni ja filosoofia, millest siiani ei leidnud mitte ainult kaitset igasuguste hädade vastu, vaid isegi õnne.“ (lk 70) Tundub, et nii on inimesed ikka aina sihiteadlikumalt õnnetuse suunas liikunud. Andrei Jefimõtš sedastab veel ühe sisutühja päeva järel meditsiiniarengusamme väikse kadedus-, aga suurema lootusetusenoodiga hinnates: „Mis siis sellest? On küll antiseptika ja Koch ja Pasteur, aga asja tuum pole põrmugi muutunud. Haigestumus ja suremus on ikka sama. Hulludele korraldatakse balle ja etendusi, aga vabadusse neid ometi ei lasta. Tähendab, kõik on tühi töö ja vaimunärimine, ning parima Viini kliiniku ja minu haigla vahel pole sisuliselt mitte mingit vahet.“ (lk 76–77) Siiski valutab arsti süda haiglate kehva seisukorra ja patsientide elutingimuste pärast ja ta lubab, et kui oleks sündinud kakssada aastat hiljem, siis oleks arstiameti pidamine tulemuslikum. Kogumiku kõige pikem jutustus pärineb aastast 1892. Seitsekümmend üks aastat oleks tal veel aega tõotus täide viia. Aga kas praeguse aja hr Jefimõtš, arst, on siis teistsugune? Või tuleks uurida arstidest kirjanikke? Ja progressi?
Tõlkest
Arstimise ja progressiidee asemel näib kergem uurida midagi „käegakatsutavat“. Või siis välja loetavat: 1930ndatel tõlkis värske kogumiku keskel oleva „Palati“ Friedebert Tuglas ja nii saab kahte tõlget hästi kõrvutada. Mis on muutunud? Ehitisest on saanud hoovimaja, jälgedest jäänused, nukrast neetud ilmest eriliselt hale ja äraneetud, ülesärgitavast „mingem“ vormist „lähme“, räbaldunud halattidest katkised kitlid ja kolivirnadest rämpsumäed. Hais pole enam läkastamapanev, vaid hingemattev, vali ja kõhn nägu hoopis karm ja kuivetu, kulmud longus olekust aga puhma kasvanud. Tömp inimene on tänapäeval juhm, suitsutare on omal kohal, aga selle lagi mitte enam nõgine, vaid tahmunud ja karmune tuba siiski vingu täis. Nõdrameelsed on uues tõlkes hullud ja talupojad külamatsid, mis mõjub hinnangulisemalt. Köha enam ei raiu, vaid paugub, juuksed on kahuste asemel kräsus, neeger on jäänud neegriks. Türklase kombel enam ei istuta, pigem rätsepistes, lollikesest on saanud ullike. Usklik doktor on muutunud jumalakartlikuks, kaelal paise asemel kasvaja. Seda kõrvutamist võiks otsa ja ääreta jätkata, aga selge see on, et igas järgmises tõlkes on tõlkija teinud ajakohase sõnavaliku, nii ka Anita Soovik. On tunda, et Tuglas on nii mitmedki eesti keelele tollal veel tundmatud mõisted jõuliselt, otse tõlkinud. Teisalt pani ta Tšehhovit ju ajaliselt palju vahetumalt ümber (kui kirjanik suri, oli Tuglas küll vaid 8-aastane), mistõttu olid ühiskonnas valitsenud meelsused värskemini meeles. Tõlkes on Tuglas rohkem kohal, aga ehk vaid seetõttu, et loen seda pea sada aastat pärast ilmumist. Olen alati lugu pidanud ilukirjanduse vanematest tõlgetest, ent ideede alalhoidmiseks on uued tõlked (ja seega toonaste küsimuste taassõnastamine) väga vajalikud.
Veel on Tuglase kõrvallaused võõrapärasemad (verb on lõpus, „nii et ta haiglasse harilikult söönuna ja rikkana tagasi tuleb“ (Tuglas [4]) vs. „nii et hoovimajja tagasi tulles on ta tavaliselt söönud ja rikas“ (Soovik, lk 60), verbirektsioon samuti („vaatab seltsimeestele“ [5 vs. „vaatab kaaslasi“, lk 61). Tagakiusamisest on saanud jälitamine, kalbe nägu kahvatu, grimasse enam ei tehta, vaid grimassitakse. Suurematest nihetest jäi silma, et „vägistajate tompus“ on pea sajand hiljem „vägivallatsejate juhmus“. Hullumaja on igapäevases pruugis muutunud seevaldiks. Küllap polnud 1930. aastatel, kui Tuglas novelli tõlkis, kunagises Sewaldite suvemõisas 1903. aastal avatud haiglahooned veel nii kaua töötanud, et asupaik üldmõistet tähendanuks. Kõik need erinevad tõlkelahendused räägivad sama lugu – vanemad sõnad on kasutusest läinud (nt „semstvo“ asemel „maavalitsus“) ja lause voolujoonelisemaks muutnud, võõra- või saksapärasuse minetanud. Originaaliga sarnaselt on Soovik jätnud tõlkes mitmes kohas ilma- või loodusnähtusi kirjeldavates lõikudes verbi isikustatuks, ja nii jääb kostma looduse tugev ja kaunis hääl, väljendamaks Tšehhovi lüürilisemat poolt. Näiteks „Palati nr 6“ XI peatüki alguses on Andrei Jefimõtš iga päev hoovimajas käima hakanud ja „sageli tabas õhtuhämarus ta Ivan Dmitritšiga vestlemas“ (lk 87). Originaaliski on nii (часто вечерняя темнота заставала его), kuid Tuglase tõlkes tuleb arst palatisse, kus „tihti üllatas teda vesteldes Ivan Dmitritšiga õhtune pimedus“ [6]. Õhtupime on eesti keeles mõlemal juhul subjekti rollis, aga Soovikul palju iseseisvam.
Edasisi mõtteid
Tšehhov kirjutas ka luulet, kuid laiem ilm teab teda siiski viljaka prosaisti ja näitekirjanikuna. Kas ei võimaldanud luulet kirjutada kiire elu ja ühiskonnas puhuvad muutuste tuuled, sajandivahetuse-eelne ja -järgne meelsus või kirjaniku natuur? Ikka on põnev mõelda, mis mõjutab kirjaniku žanrivalikut, ja kas sellest saab üldisemaid tunnusjooni välja lugeda ja praeguse ajaga paralleele tõmmata.
Üldisemaid järeldusi saadab järeleandmatu teravus ja seda taas jutustuses „Palat nr 6“: Andrei Jefimõtš sõnab ühes vestluses sümpaatsele patsiendile Gromovile, et „inimese rahu ja heaolu ei ole temast väljaspool, vaid temas eneses“ (lk 83). Teisisõnu, mitte mõtlev, vaid tavaline inimene vajavat heaoluks kalesse ja pidusööke. Patsient aga kostab peaarstile: „Te minge ja kuulutage seda filosoofiat Kreekas, kus on soe ja lehvib pomerantsilõhn, siin aga ei vasta see kliimale.“ (lk 83) Stoilise rahu otsimine ning asjatute rahvahulkade, sihitu tegevuse ja maiste hüvede vältimine kõlab küll lihtsalt ja loogiliselt, aga ei vasta siinsele reaalsusele: kui üle poole aastast on porine ja külm, hiljemalt novembris pime, siis kuidas peaks too sisemine tarkuselamp küll põlema süttima? Pigem tuleb ahastus peale ja siis proovibki inimene ümbritsevat mõjutada – ehitada, asjatada, kirgi üles kütta ja ikka võidelda –, kui väga ka ei tahaks lihtsalt tünnis kükitada ja tühise ilmaelu üle itsitada. (Muide, seesama Gromov lisab, et vähemalt Diogenes oleks küll Venemaal surnuks külmunud.)
1 Vt https://tolkijad.ee/artiklid/noorte-tolkijate-koolitamine-vahearuanne/.
2 Henry Troyat. „Tšehhov“ – Tallinn: Eesti Raamat, 2004, lk 18. Tõlkinud Victoria Traat.
3 „Tšehhov“, lk 113. 9. juulil 1890 jõudis aga Tšehhov Sahhalini saarele, kus võttis ette uurida sunnitööliste rasket eluolu.
4 Anton Tšehhov. „Jutustused“ – Tallinn: Tänapäev, 2005, lk 380. Tõlkinud Friedebert Tuglas.
5 Samas, lk 381.
6 „Jutustused“, lk 418.
ELSBETH HANNA AARSALU (27)
Kirjasõna on sulle lähedane mitut moodi: oled Värskes Rõhus avaldanud tõlkeid saksa keelest ja kirjutanud ka raamatuarvustusi nii kodumaisest kui väliskirjandusest. Tõlkimise ja arvustamise alus on teksti tõlgendus. Millest sina tõlgendades lähtud?
Pikemalt mõtlemata ütleksin, et lähtun kogemustest, lugemusest ja kõhutundest. Aga siis hakkan edasi mõtlema ja juba „tõlgendama“. Püüan tekstist leida selle, mis mind kõnetab, ja seejärel juurde uurida, eriti arvustusi kirjutades. Algne impulss jääb, aga tihti lisandub huvitavaid kihte. Autori senine looming on muidugi väga oluline. Aga ma väga armastan tõlkimise ja arvustuste kirjutamise käigus ajas ja eri autorite maailmades ringirändamist, nii saab väga palju rikkamaks.
Tõlkides on mulle väga oluline ka teksti visualiseerimine.
Oled mitmel puhul nii tõlkeautori valikul kui raamatuarvustusteski mõtestanud idaeurooplust; ka Tšehhovist kirjutades ei saa sa siinsest kultuuriruumist (ega -ilmast!) üle ega ümber. Mida idaeurooplus sinu jaoks tähendab? Kas ja kuidas kandsid seda tunnet endaga Berliinis elades kaasas?
Sellest saaks monograafia kirjutada. Või romaani! Novelliga läheks keeruliseks, aga võib-olla tuleks iva just eriti hästi välja.
Ajal, mil pisut sagedamini reisisin, oli Ida-Euroopa kohal, kui jõudsin Berliinist Riia bussijaama (Riia on küll imekaunis linn, aga nii lihtsalt oli). Berliinis elades tundsin, et mind tõmbab Lääne-Berliini. Võib-olla niimoodi kandsingi idaeurooplust endaga kaasas, et ma ei vaimustunud esmajoones idapoolsetest linnaosadest, näiteks Friedrichshainist. Või pompöössest Karl Marxi alleest. See tundus mulle natuke liiga … tuttav? Ja siis, jällegi, kauem läänes viibides nagu tahaks juba tagasi, ida poole … Vastuolu igatahes.
Mulle tundub, et Tõnu Õnnepalu on „Piiririigis“ midagi selle kahevaheloleku olemusest tabanud.
Mis on praegu sinu öökapiraamat?
Mario Vargas Llosa „Kutsikad“, mille sain lugemislaenuks sõbralt. Hispaania keelt ma kahjuks ei oska, aga Jüri Talveti tõlge on igatahes võluv!
