Kannatusterohke põlvkondade lugu

Nora Ikstena
„Emapiim”
Tõlkinud Ilze Talberga ja Contra
Kirjastus Hunt, 2018

„Mõeldes emast, tema ja minu sündimisest, ei lase mind lahti mõtted sellest neetud suhtelisusest, mis on samamoodi neetud juhuse või ehk mõne suure arusaamatu plaani tagajärg. Me sündisime seal ja siis, ja see määras meie elu. Meil oleks olnud muu elu, kui vaid oleksime sündinud mujal.” (lk 28)

„Emapiim” jutustab paralleelse loo ema ja tütre üleskasvamisest Nõukogude Lätis. Lugeja ees avaneb sügavalt psühholoogiline jutustus kannatustest ja elutahtmatusest, teos hõlmab nii hingeelu kui ka nõukogude aja karmi reaalsust. Autobiograafiliste sugemetega raamat avab eemalseisja jaoks anonüümseid ajaloosündmusi emotsionaalse ja kannatusterohke kogemuse kaudu. Teisi Nora Ikstena eesti keelde tõlgitud teoseid „Elu pühitsus” ja „Neitsi õpetus” ühendab „Emapiimaga” põlvkondade temaatika ning naiste räägitud lugu. Raamat on kirjutatud austusavaldusena Ikstena emale ja sellesse on põimitud nii autori isiklikud kogemused kui ka fiktsioon.

Samal ajal jutustatavad lood võimaldavad näha eri aegade elukeskkonda ja mõju isiksuste moodustumisele. Teose omapärane ülesehitus muudab lugemise esialgu keeruliseks, sest tegelasi otsesõnu ei kirjeldata ning ajaliste hüpete seotus tuleb ise välja nuputada. Loo arenedes muutuvad ühenduskohad peatükkide vahel arusaadavamaks. Mulle meeldis Ikstena taibukas ja põnev jutustamisvõte, sest see hoidis loo ettearvamatust ning fragmendid eri perspektiividest segunesid pidevalt täienevaks tervikuks.

Ema lugu räägib ajast, kui nõukogude võim oli veel küllaltki uus ning vastuseis sellele värske ja hõõguv, tema tütre üleskasvamise ajaks on okupatsioon aga juba lõpusirgel. Kaks perioodi võimaldavad lugejal paralleele leida: kuidas võideldi võimule vastu ning millisel moel noorem põlvkond propaganda mõjuväljas olles sellesse suhtus. Emas süttis viha võimu vastu juba noorena, sest ta oli läbi elanud aja, mil kodumaa temalt ära võeti: „Ja minus hakkas sihikindlalt juurduma vihavaen kogu selle silmakirjaliku topelteksistentsi vastu, milles inimesed olid sunnitud mängima kahte rolli. Neil tuli kanda lippu mai- ja novembridemonstratsioonidel, ülistades Punaarmeed, seda maailmas kõige tugevamat, ja ülistades revolutsiooni ja kommunismi, oma kodu köögis aga loputasid nad selle kõige klaasikesega alla, lüües risti ette ja oodates Inglise armeed, mis saabub Bolderaja kaudu ja vabastab Läti Vene saapa alt.” (lk 26) Sel ajal, kui tütar umbes sama vanaks sai, oli tsensuur range ja kokkupuuteid muu maailmaga ei olnud ning kuna ta ei kujutanud teistsugust elu ettegi, ei saanud ta ka ema etteheidetest aru: „Ta ütles, et me olevat kunagi vabad olnud. Vabad? Millest, ei saanud ma aru.” (lk 59)

„Emapiim” on ajastutruu teos. Ikstena tõstab esile rusuvaid ja süngeid aegu ning kirjeldab Nõukogude okupatsiooni, selle vägivalda ja vaimset masendust ilustamata. „Olen olnud selle aja tunnistaja ning proovin rääkida tõde ja kirjeldada aega nii, nagu see oli,” ütleb Ikstena intervjuus Eesti Päevalehele.¹ Sündmuskohti kirjeldab autor napilt ja jätab lugejale loomaailma ülesehitamisel üsnagi vabad käed. Peatükid on lühikesed ja konkreetsed, autor väldib mahukaid dialooge ja pikki lauseid ning rõhub ennekõike tegevustele-tunnetele. Kirjutatu ei lumma lugejat luulelisuse poolest (autor väldib liigseid kõnekujundeid), ent saavutab selle efekti lihtsa ja otsekohese stiiliga.

Teoses käsitletakse ka ema ja tütre suhet. Lugeja jälgib peatükk peatüki järel mõlema tegelase kasvamist, seejuures tuleb ehedalt esile keskkonna mõju inimese iseloomu kujunemisele. Ema, kes hoolimata okupatsioonist kasvas üles armastavas perekonnas, kujunes siiski ajapikku inimeseks, kellel puudus igasugune elutahe. On aga paratamatu, et inimest kujundab pereväline keskkond sama palju kui vanemad ja nende püüe tagada parim lapsepõlv. Maailma mõju on lapsevanemate kontrolli alt väljas, isegi kui nad annavad endast parima, et lapsel oleks võimalikult hea elu.

Teosesse on osavalt põimitud tegelast psüühiliselt mõjutavad tegurid, eriti ema hingekriipiv igatsus Läti Vabariigi järele ja elutahte puudumine. Tema isa võitles aktiivselt okupatsiooni vastu, seetõttu ta ka suri ning sellest saigi alguse ema viha Nõukogude Liidu vastu. Viha tõttu oli ta igapäevaelus eemalolev, kuritarvitas alkoholi ja muid aineid. Seetõttu ei toitnudki ta tütart emapiimaga ega suutnud olla talle hea vanem: „Ma ei tahtnud elada ja ei tahtnud, et ta joob piima emast, kes ei taha elada” (lk 72). Tütar ei pidanudki teda oma emaks, nende osad olid justkui vahetatud: juba sünnist saadik kasvatas hoopis tütar ema. Tütre tõelisteks vanemateks kujunesid vanavanemad.

„Emapiimas” on osavalt kasutatud metafoore, mis esinevad teoses killukestena, kuid hõlmavad üht suuremat teemat. Raamatu keskel kirjeldatakse seika, kus hamster sööb ära oma poja, ning tütar on haavunud ja vihane. „Ma vihkasin Bambit. Ma soovisin, et ta oleks surnud. Mida oli tal puuris puudu?! [—] Ma otsustasin Bambit enam mitte kunagi välja lasta. Nädalast nädalasse ta ootas mind, lootes minu armulikkusele. Ma saabusin, tema tõusis tagakäppadele, toetudes vastu puuri seina ja justkui noogutas mulle, palus: lase, lase mind vabadusse. Aga minu süda oli kalgistunud.” (lk 94–95) Hiljem mõtiskles ta juhtunu üle pidevalt ja vanemaks saades asendus viha mõistmisega. Seda olukorda saab mitmeti mõista: ühelt poolt võiks see kirjeldada kommunistlikku režiimi, kus inimene, keda tuleks pidada usaldusväärseks juhiks, õõnestab tegelikult oma rahvast. Kui tõlgendada seda lähtudes perekonnasuhetest, tekib huvitav paralleel loo sündmustiku ja hamstrite olukorra vahel: ema röövis tütrelt nooruse ja lapsemeelsuse, sest tütar elas oma elu justkui puuris, pidi hoolitsema ema ja majapidamise eest. Sama juhtus ka hamstripuuris: Bambi, olles vabadusest ilma jäänud ja meeleheitel, röövis oma pojalt elu, seda aga otseses mõttes. Ema tõlgendas olukorda seevastu teise nurga alt: hamster vabastas poja kitsast puurist ja piiratud elust, kus ta ise pidi kannatama – just sellisena nägi ema ka elu nõukogude ajal. Vanemaks saades suutis tütargi olukorda hamstri vaatevinklist näha ja palus oma teo eest andeks. Hamster tahtis üksnes kitsast puurist vabaneda, aga tütar oli temalt vabaduse röövinud. Sarnane olukord oli tegelikult ka emal – ta ei tahtnud elutahet kaotada, vaid see võeti temalt ära.

„Emapiim” kirjeldab ühiskonna mõjusid perekonnale ja indiviidile niivõrd realistlikult, et see ei jäta lugejale muud võimalust kui kogu hingega loosse süveneda. Teos polnud minu jaoks sugugi kerge õhtulugemine, see nõudis täielikku tähelepanu ja vaimset valmisolekut kirjeldatut läbi elada. Minimalistliku stiili kaudu tulid selgesti esile nõukogude aja süngus ning tegelaste inimlikkus ja emotsioonid, mida pikad ja sügavamõttelised laused ehk edasi ei annakski. Oma riigi mineviku aus ja otsekohene käsitlemine on oluline: igaüks võiks teada oma rahva teekonda.

Autor pälvis arvustuste võistlusel Ulakass Värske Rõhu eripreemia.