Keset tormist merd paistis silmapiiril lumivalge puri, seilamas üle tumesiniste lainete. Seisin tumedas saterkuues üksinda teraval kaljul, oodates hetke, mil suudaksin kauguses tuvastada oma venna näojooni. Meie viimasest kohtumisest pidi järgmisel nädalal mööduma neli aastat ning tahtsin lihtsalt veenduda tema olemasolus. Võib-olla oli laeval pelgalt mõni kalur, kelle kompass teda põrgu poole suunas.
Minu kodu sai tõepoolest nõnda nimetada. Kaugelt vaadatuna võis see näida lausa keskaegse pärlina, kuid lähemale jõudes andsid murenevast fassaadist läbi tunginud ronitaimed teada kivikindluse tontlikkusest. Kõle tuul vilises tühjades koridorides, mille seinu ehtisid üksikud natüürmordid, autorid teadmata või isegi tundmatud. Öösiti vähkresin külmal asemel, üritasin leida asendit, kus adrulehk mind unest ei ärataks. Päeval hõljusin kui vaim ruumist ruumi, silmad auku vajunud, ja otsisin tegevust igavuse peletamiseks. Kord nädalas külastas mind maismaalt üks tilluke laev, kuid selle kapten ei osanud sõnagi prantsuse keelt, seega elasin ma maailmast pea täielikult eraldatuna. Kõdunesin üksilduses, lugedes tunde päikesetõusuni.
Vennalt saadud kiri vabastas mind aga rutiini ahelaist ja ma sain taas vabalt hingata. Esimest korda pika aja jooksul sain ma millestki unistada, homne ei olnud enam abstraktne mõiste. Enne pitseri avamist ei paistnud see hetk kunagi saabuvat, kuid nüüd andis vend mulle põhjuse astuda järgmisse päeva, seada end valmis ning teda peremehelikult lapsepõlvekodus kostitada. Ihkasin kuulda tema seiklustest, tahtsin näha oma peegeldust tema silmades, soovisin tunda tema tugevat kätt oma õlal.
Minu saatus jääda perekonna koduvalvajaks ei valmistanud mulle pärast isa surma muret. Kurbus, ängistus ja meeleheide äratasid minus viha terve maailma vastu ning üksildus näis taevase kingitusena. Pärast leina möödumist mõistsin, et olin vabatahtlikult nõustunud eluaegse vangistusega, sõnagi lausumata. See juhtus kuus aastat tagasi. Alguses käis vend mind peaaegu iga kuu vaatamas, kuid hiljem aina harvemini, kuni lõpuks haihtus ta jäljetult. Järeldasin, et elavate kirjas ta siiski püsis, kuna ka surmateatist ei saabunud. Ma ei pannud seda pahaks, sest talle ei sobinud kunagi see üksluine maastik ja oma juurte hülgamine andis talle võimaluse tiibu sirutada.
Isa hoidis oma kaht poega raudses haardes, kuid pärast ema surma ei suutnud ta meid mõlemat enam kontrollida ning vend lahkus, et alustada elu inimeste keskel. Isa raevu ohvriks jäin mina, kuid venna nimel suutsin seda kannatada, tema külaskäikude ajal täitis lossi kevadine värskus, mis andis ka mulle lootust helgemale tulevikule. Aastad möödusid ja ma kiindusin isasse niivõrd, et võtsin omaks tema õpetuse elada kooskõlas merega. Vere asemel voolab meis meri – sellise mõtte järgi me toimisime, kuni ühel päeval kujunes sellest rohkem kui lihtsalt mõte ja isa uppus.
Oma nooruspõlve meenutades hoidsin silmi pingsalt purjel, mis üha lähemale liikus. Niisutasin sõrme, et teha kindlaks tuule suund. Hetkel tundus see laevukese kasuks lõunast puhuvat. Lainetel kulges aeg teises tempos ja kuigi ma õppisin seda juba ammu, olin kärsitu. Kauaoodatud kohtumine näis juba käegakatsutav, kuid ometigi tundsin sõrmedes kerget surinat, mis levis üle terve keha.
Selgroogu läbis judin ja ma otsustasin ohverdada mõned minutid, et pöörduda tagasi lossi. Veendumaks kuupäeva õigsuses, tahtsin üles otsida venna kirja, kuna suvalise paadi vahtimiseks ei soovinud ma tervet päeva kulutada. Suundusin raamatukokku, kus olin kirja avanud. Lükkasin nikerdustega ukse lahti ja astusin oma ema pühamusse, mille seinu täitsid tema elu vältel kogutud köited. Ilmselt leidus siin eksemplare, mille väärtust ei oleks isegi eksperdid osanud kindlaks teha. Erinevalt ülejäänud lossist püüdsin ma raamatukogus korda hoida, et teosed oma ilu ei kaotaks ja et toas säiliks peidetud maagia. Sammusin akna all seisva laua poole, möödudes klavessiinist, hõõrudes sõrmede vahel selle kattelt tõmmatud tolmu. Ülemisest sahtlist avastasingi ümbriku ja avasin selle uuesti, kuigi loetud sõnad olid siiani meeles. Lugesin kirja üle ning lubatud külastuse kuupäev ühtis tõesti tänasega.
Mõne aja pärast seisin taas kaljul, nüüd juba päris kindlana, et varsti saan taas suruda oma venna kätt. Laevuke õõtsus tugeva tuule käes, kuid meie isa pojana pidi vend kindlasti mäletama, kuidas marusel merel toimida. Lapsepõlves viidi meid pidevalt koos veele ja kuigi saime alatasa tõreleda, siis mäletan mina neid heade aegadena. Isa väitis, et laeva juhtimine ei unune eales ja kui kumbki meist peaks kunagi rooli puudutama, siis käituksime nagu kalad vees. Iga kord kasutas ta sedasama sõnastust, sest pidas seda jube naljakaks.
Ometigi näis minutite möödudes laeva trajektoor aina ebakindlam. Taevasse ilmusid õudust tekitavad pilved, mis tõid endaga kaasa varajase pimeduse. Päike ei jõudnud veel loojudagi, kui tema peegeldus lainetelt kadus. Pigistasin käed rusikasse ja seisin tummalt kui majakas, üritades venda vaimu jõuga enda poole tõmmata. Hetkega saabunud kõhe atmosfäär viis mind aga tasakaalust välja. Mis siis, kui vend ei jõuagi kohale? Mis siis, kui meie viimased sõnad ongi juba vahetatud? Sünged küsimused kurnasid mu mõtteid ja ma vajusin põlvili.
Vaatasin morni taeva poole ja palusin tuulel vaibuda, sest kannatustest ma elus puudust ei tundnud. Venna laevahukk tähendaks ka minu sammu ahvatleva hukatuse poole, seega püüdsin leida võimalusi üksiku kapteni aitamiseks. Ma ei soovinud küll purje hetkekski silmist lasta, kuid jooksin siiski lossi, et haarata latern. Mere kohale langenud pimeduses võis süüdatud küünalt märgata mitme miili kauguselt. Rabeledes komistasin ukselävel ja pillasin tikutoosi, kuid lõpuks sain tahi põlema ning ruttasin kaljuservale.
Tõstsin laterna üles ja lasin eredal leegil tormipilvede varjust läbi lõigata. Vend jõudis lähemale ning mulle tundus, et mind märgates tõstis ta tervituseks käe. Lehvitasin vastu ning hõikasin: „Siiapoole!“, kuid tuul summutas mu hüüded. Tugevate iilide suund püsis muutumatuna, mis aitas laeva liikumisele kaasa. Liiga ränga tuule puhul võis vend aga karide ohvriks sattuda. Hirmunult püsisin paigal, hoides käes teed näitavat tuld, mis võis jääda viimaseks kontaktiks minu ja venna vahel.
Imekombel hakkas torm vaibuma ja lained jäid tasemaks. Taevast kattev läbipaistmatu loor murenes, lastes kiirtel taas särada. Laev jõudis maabumispunkti ja ma tõttasin vennale vastu. Esimest korda aastate jooksul tundsin end õnnest joobununa. Jooksin kaljusse raiutud treppi mööda alla, silmates aeg-ajalt laeva ja sellel askeldavat kuju. Mõtetest kadus igasugune etikett ja kombekus, millega plaanisin ennist vennale muljet avaldada. Suu kiskus naerule, sest lõpuks oli mul võimalus astuda vestlusesse teise inimesega! Raamatukogus veedetud tunnid ei tule kasuks, kui loetud teoste üle ei saa arutleda mõne kaasmõtlejaga. Tahtsin kuulda teateid välismaailmast, mis minuni muidu kunagi ei jõudnud. Plaane tekkis igal astmel juurde ning tõstsin tempot.
Jõudsin puidust kaile ja nägin oma väikse paadi kõrval nüüd ka üht uhkemat laeva. Hingasin sügavalt sisse, ajasin selja sirgu ning astusin alusele lähemale. Lauad kriuksusid mu jalge all. Lained laksusid rütmiliselt vastu vankumatuid kivirahne. Vend seisis parasjagu tekil, tema juukseid varjamas punasemustriline kapuuts. Tähelepanu püüdmiseks köhatasin tasa ja ta keeras minu poole.
„Härra Maudit?“ küsis mees ning ma astusin sammu tagasi. Vastasin noogutusega, püüdes toimuvast aru saada. Laeval ei seisnud mu vend. Mehe luine nägu, sügavhallid silmad ja pikad tuhakarva juuksed isegi ei meenutanud teda. Ta mõistis mu hämmeldust ja ulatas mulle kirja, millel seisis sõna „Surmateatis“.
„Kalju” on novellikonkursi Värske Novell võistlustöö.
Leon Hageli (19) huvi lugemise vastu tärkas pärast gümnaasiumi lõppu, kui kohustusliku kirjanduse asemel oli võimalik hakata ise teoseid avastama. Nüüdseks kulub tal raamatutele rohkem raha kui söögi ja elektri peale kokku. Hetkel õpib Leon Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudis prantsuse keelt ja kultuuri ning soovides puhkust akadeemiliste tekstide koostamisest, otsustas ta kätt proovida ilukirjanduses. Nõnda jõudsidki tema esimesed novellid paberile.
