Kuidas ma Jim Morrisoniga malet mängisin
See ei olnud tavaline päev.
Küll aga algas ta nagu tavaline päev. Pingutades avasin äratuskella peale silmalaud, komberdasin vannituppa ja viskasin hõbedasest kraanist voolavat jääkülma vett näkku, et end veidi rohkem inimlooma moodi tunda. Läksin nüüd juba vähe reipama sammuga magamistuppa tagasi, sättisin valge voodipesu korda ning vahetasin pidžaama teksade ja helesinise triiksärgi vastu. Seejärel tegin musta teed ja ühe juustuleiva. Sõin rahulikult, mul oli aega – ärgata nii, et ei peaks kiirustama, oli juba keskkooliajast sisse juurdunud komme. Vaatasin rõdult, kuidas autod mööda tänavat vuravad ja läitsin sigareti. Värske õhk ning nikotiin äratasid mu täielikult üles, olin valmis.
Jalutasin tööle, väikesesse arhitektuuribüroosse, mis oli juba viis aastat mu teine kodu. Tol päeval ei olnud kuigi kiire. Joonistasin, mõtlesin, helistasin paarile kliendile, et nende soove täpsustada. Ajasin kolleegidega puhkeruumis kohvitassi taga juttu. Kuna olin pea kõigist tublisti kogenum, mõtlesid nad ilmselt, et minult on midagi õppida. Kolme paiku lahkusin ning kõndisin suitsetades lähedalasuvasse Aasia söögikohta, kus ma iga päev peale tööd käisin. Tellisin munanuudlid kanaga, kõrvale tomatimahla. Kui söödud, otsustasin veel veidi linna peal ringi jalutada. Käisin plaadipoes, kust ostsin kolm vinüülplaati: David Bowie „Blackstar“, Miles Davise „Miles Smiles“ ja Haruomi Hosono „Hosono House“ olid head täiendused mu IKEA-riiuli muusikasektsiooni. Minu üllatuseks oli plaadipoe lähedusse püsti pandud uus raamatupood, ruumidesse, mille akendel oli varem naeratanud kinnisvaramaakleri ilus nägu. Mis seal ikka, vaatan sisse, mõtlesin.
Väike raamatupood nagu väike raamatupood ikka. Oli kodumaine, tõlke- ja võõrkeelne kirjandus, filosoofia, aimeteosed, ajakirjad. Kuna olin äsja raamatukogust seitsmesaja viiekümne ühe leheküljelise tellise Murakami „1Q84“ laenutanud, otsustasin lähemalt uurida perioodikasektsiooni. Sirvisin teadusajakirju, olin valmis, värske National Geographic käes, astuma kassa juurde, kus kahekümnendates blond teenindaja mind kui ainukest klienti piidles, kui mu pilku püüdis üks pealkiri mulle tundmatu kirjandusajakirja kaanel:
Kuidas ma Jim Morrisoniga malet mängisin
Panin National Geographicu värisevate kätega tagasi ja võtsin tolle ajakirja ettevaatlikult kätte. Otsustasin seda mitte sealsamas lugema hakata. Maksin, soovisin kassas istuvale neiule head päeva ning kiirustasin koju.
Käisin duši all, panin selga valge T-särgi ja dressipüksid ning läksin rõdule suitsetama, jättes ajakirja voodile oma aega ootama. Miskipärast ei tahtnud ma seda kohe lugeda, nii tundus õige. Olin lihtsalt ärevil. Või ehk isegi hirmul.
Peale neljanda koni tuhatoosi vajutamist otsustasin, et pean südame rindu võtma. Pesin vannitoas seebiga suitsuleha kätelt, kõndisin värisedes magamistuppa ja istusin voodile. Võtsin ajakirja kätte ja vaatasin sisukorrast, mis leheküljel antud teos on. 41. Lasin nelikümmend lehte näppude vahelt läbi ning hakkasin lugema.
Miks ma ühe lugemata novelli pärast selliseid tundmusi läbi elasin? Okei, ma räägin. Mina mängisin Jim Morrisoniga malet. Ei usu? Ärge uskuge. Aga parem uskuge. Sest see juhtus.
Novell oli kirjutatud üsna kehvasti, tegu oli ilmselgelt fiktsiooniga. Kohe kindlasti ei pannud see mind uskuma, et kirjanik oleks päriselt Jim Morrisoniga malet mänginud. Pärast veel üht sigaretti otsustasin ise kirja panna, kuidas ma Jim Morrisoniga malet mängisin, nii hästi kui mäletan ja oskan. Siin see on.
Kuidas ma Jim Morrisoniga malet mängisin
Juuni lõpp, Pariis. Olin just saanud kaheksateist. Kell oli veidi seitse läbi, istusin hotellitoas, lugesin Hemingwayd ning ootasin, millal mu vanemad söömast tulevad. Plaanisin minna esimest korda üksinda linna peale, tõmmata sõõrmed Pariisi hõngu täis, juua veini, rääkida võõraste tüdrukutega.
„Mõtlesin, et lähen jalutan väheke,“ ütlesin emale-isale, kui nad tuppa astusid.
„Mine-mine,“ ütlesid nad justkui ühest suust.
Ma ei oleks arvanud, et see nii kergesti läbi läheb. Kodus, Stockholmis, olid nad minu üksinda välja laskmise koha pealt pigem ettevaatlikud, eriti siis, kui sain kaheksateist ja mitmesugused kõrtsid avasid mulle oma uksed. Ju tahavad veidi omavahel puhkust nautida, minu segavate märkusteta. Mulle sobis see sajaprotsendiliselt.
Jalutasin mööda tänavat, ahmisin endasse hooneid, tänavaid, prügikaste, inimesi. Tundsin, kuidas veri mu soontes vaikselt punaseks veiniks muutuma hakkab, tundsin end elusalt.
Peale mõningast kõmpimist otsustasin sisse astuda ühte kohvikusse. Café de la Paix. Siis ma seda veel ei teadnud, kuid too kohvik oli olnud mitmete kuulsate kultuuritegelaste lemmikpaik. Zola, Tšaikovski, Maupassant, kui nimetada vaid mõned. Istusin maha ja vaatasin ringi, igal pool sagisid inimesed, pariislased. Miskipärast on tunda selget vahet pariislase ja stockholmlase vahel, mõtlesin. Mõne minuti pärast tuli teenindaja.
„Vous commandez quelque chose?“ küsis kõhn pähkelpruunide juuste ning erepunaste huultega noor teenindaja.
Kuna ma prantsuse keelt ei mõistnud, siis ei jäänud mul muud üle kui õlakehituse saatel suud maigutada. Minu jaoks kõlas see kõik ühe eristamatu pudruna.
„Vous commandez quelque chose?“ kordas neiu ja lükkas mulle menüü nina ette.
„Kaffe,“ vastasin emakeeles, lootes, et see sõna tähendab ka Prantsusmaal sarnast jooki.
„Cinq minutes,“ ütles teenindaja ning lahkus kiirustades.
Imelikul kombel oli kohvikus selle dialoogi ajal rahvast vähemaks jäänud. Inimesed jõid üksinda veini, mõned sõid. Äkitselt kõnetati mind.
„Kas siia võib istuda?“
Pöörasin pead ning vaatasin üles. Hetkeks jäi mul hing kinni. See oli Jim Morrison, lihast ja luust rokikuningas, poeet, Lizard King. Ta kandis lühikeste varrukatega valget triiksärki ja nahkpükse. Pikkade mustade juuste ning ajamata habemetüükaga The Doorsi esilaulja istus vastust ootamata minu vastu. Tal oli kaenlas malelaud.
„Malet mängid?“ küsis ta minult.
„Mä-mängime pealegi,“ kokutasin. Isa oli mulle kunagi malet õpetanud.
Morrison pani malelaua paika, koukis taskutest välja malendid (millised muljetavaldavad taskud!) ja hakkas neid ükshaaval paika sättima.
Enne kui ta sellega ühele poole sai, tuli teenindaja mu kohviga. Nähes, et enam ei ole ma suvaline nooruk, kes kohvikus aega surnuks lööb, vaid kuulsa Jim Morrisoni kaaslane, oli ta palju aupaklikum. Naeratas, kui kohvi lauale pani. Tegi väikese kniksu. Morrison, malendid paika pannud, noogutas teenindajale. Neiu punastas ja ruttas jällegi leti taha.
„Sa võid valgetega mängida,“ ütles rokkstaar.
„Ai-ai-täh,“ kogelesin ning tegin esimese käigu. e4.
Ta alustas klassikaliselt, e5.
Mõtlesin, et panen jõu karjapoisi peale. Qh5. Muidugi, inimene, kes, malelaud käes, kohvikusse läheb, oskab ilmselt seda läbi näha, kuid otsustasin siiski proovida. Ehk on see malelaud-käes-ringikäimine mingi Morrisoni uus trikk, uue imago loomine või midagi.
Jällegi tantsis ta minu pilli järgi, tulles välja ratsuga, c6.
Liigutasin lippu. Oleksin kangesti tahtnud temaga rääkida. Millest, ei teagi, lihtsalt rääkida. Kõigepealt lausun mina midagi, tema vastab, ehk küsib midagi, me saame tuttavaks … Aga mu vastane oli läbinisti ruudulisse väljakusse süvenenud. Oli aru saada, et see ei olnud tema lahinguväli. Ta oli ise ennast mobiliseerinud võõrasse keskkonda, kuna päris sõjatandril oli ta juba kõik võitnud. Korter Pariisis, austajannad, raha, eralennukid, kallis šampanja, surematus, igavik …
Ta higistas, teadmatuses. Instinktiivne algaja mõte: liigutada teist ratsut; kuid mulle tundus, et ta kõhkles. Kui ta oleks mõelnud, oleks ta kindlasti mu plaani läbi näinud. Oli raske uskuda, et ta ei mõtle. Suur poeet, ta peaks pidevalt mõtlema. Ja ehk mõtleski. Aga millele? Ta oli seal kohvikus, ent samas ka kuskil ära. Tundus, et juba pikemat aega.
Ja siis ta tegigi otsustava käigu. Ratsu. Kolm hüpet: kaks ette, üks kõrvale. Ja mina muidugi, mõtlemata, liigutasin veelkord lippu, võttes ta etturi enda pihku. Vaatasin võidukalt Morrisoni näkku, mul oli nüüd piisavalt julgust pooljumala silmadesse vaadata. Ja ta vaatas vastu. Siis hakkas ta vaikides malendeid taskutesse tagasi toppima. Laud koristatud, tõusis püsti, vaatas mulle korra veel silma ja lonkis uksest välja. Ta oli väsinud.
Järgmisel päeval sõitsime vanematega koju. Olin sunnitud naasma hallikasse igapäeva, päeva, kus ei olnud Jim Morrisoni, malemängu ega punaste huultega teenindajat. Seal olid vaid jahedad õhtud, igavad inimesed ja lihapallid tomatikastmega. Sellest, et Pariis, Morrison ja male jäävad mulle pikaks ajaks meelde, sain juba siis aru. Ostsin The Doorsi vinüülplaadid, riputasin seinale Morrisoni postri ning mängisin kohvikus juhtunut peas kordi ja kordi läbi. Ma ei rääkinud sellest kellelegi. See ei tundunud õige.
Kolm päeva peale Rootsi jõudmist nägin leheputkas ajalehte. Asi oli lehe esikaanes. Seal ilutses teate-küll-kelle pilt, kuid ainuüksi see ei olnud piisav, et mind hingepõhjani šokeerida.
Jim Morrison oli surnud.
Toibudes aegamööda esimesest šokist, mis tabas kogu läänemaailma noori, sain aru, et ta ei olnud maleväljale sisenenud sellepärast, et oli pärismaailmas kõik võitnud. Vastupidi. Ruuduline lahinguplats oli varuvariant, põgenemistee. Kuigi eks ta teadis isegi, et põgenemisteed ei ole. Kõik, kõik oli kaotatud. Ning kui sa oled juba korra võitnud, on kaotusest, eriti sellisest, välja tulla pea võimatu.
See oli lugu sellest, kuidas ma Jim Morrisoniga malet mängisin. Ilmselt oli see ka millestki muust. See võib tunduda rumala väljamõeldisena, kirjandusliku trikina. Aga parem uskuge, et pole. Miks?
Sest see ei ole.
Sulgesin pärast kirjatüki salvestamist Sony sülearvuti kaane, pesin käed. Väljas oli juba hämar, aeg oli möödunud kiiresti, nagu aeg tihtipeale möödub. Tegin ühe juustuleiva, istusin rõdule ja suitsetasin pikkade mahvidega sigareti. Seejärel pesin hambad, võtsin riided seljast ning pugesin teki alla, kustutasin tule ja sulgesin silmad. Homme on jällegi tööpäev. Kas ka tavaline päev? Eks aeg näitab.
Uinusin üllatavalt kiiresti. Kõik, ka aeg, oli käinud sellist rada pidi, et ma ei märganud, et „Kuidas ma Jim Morrisoniga malet mängisin“ novelli sisaldav ajakiri oli mu voodi pealt kadunud.
Tšellosuvi
Katkised laeplaadid jõllitasid oma valgete silmadega prill-lauata vetsupotti, kus vesi viis viimsele teekonnale tatise vetsupaberi. Ma astusin välja.
Kaubanduskeskuse tasulise WC ees tegid meiki noored tüdrukud. Väljas kõrghoonete vahel sulas asfalt ning inimesed hoidsid märgi rätikuid peas, rannad meenutasid rokk-kontserte ja mina olin lõpetanud keskkooli.
Keskkool oli tülikas, jah, see on sobivaim sõna. Alguses ei saanud vedama, pärast ei saanud pidama. Või tegelikult, sai küll pidama, lihtsalt selle vedama saamise ja pidama saamise vahele jääv aeg oli üsna lühike. Aga nüüd oli see läbi, peale nädalavahetust pidin minema ettekandjaks ühte vanalinna pitsarestorani, et toetada enda tulevasi keemiaõpinguid Delfti tehnikaülikoolis Hollandis. Isa tahtis küll mulle elamise osta, aga ma ajasin ikka vastu, soovisin ise ka õla alla panna. Ei teagi miks.
Igatahes, istusin rongis sõidusuunaga Aegviitu, olin teel endise klassivenna juurde, et tähistada lõppu. Seal istmel tühja pilguga mööduvaid puid, põõsaid ja kuldseid põlde vaadates jooksis mul silme eest läbi kogu keskkooliaeg ning tahes-tahtmata kerkis esile üks konkreetne juhtum.
Umbes pool aastat tagasi, see võis olla laupäev või pühapäev, ütleme, et oli laupäev (mulle on laupäevad alati sümpaatsemad olnud), oli igatahes üks väike auk vedama ja pidama saamise vahel. Ma istusin samas rongis. Rong suundus Aegviidu poole, mina matkale ja mõtteid korrastama. Peamiselt ülikooli ja eksamite asjus. Olin üksi, tumeroheline seljakott koos termose ja võileibadega mu süles.
Järsku istus mu kõrvalistmele – mis oli imelik, sest rong oli üpriski tühi –, halli-oranžimustrilisele toolile minust veidi vanem näiv nooruk, samamoodi üksi, punakaspruuni kotiga. Ta kandis musta kilejopet ning sama värvi pükse, jalas olid pikad matkasaapad. Ta vaatas mind, vähemalt nii mulle tundus, samas ta võis ka aknast välja vaadata. Kuna istusin akna pool, ei öelnud ma midagi ja pingutasin vaikuses ajurakke, kust ma seda tüüpi teadma peaks. Tema välimuses ei olnud midagi erilist, mis, juhul kui me oleksimegi kunagi kohtunud, oleks meelde jäänud. Keskmise pikkusega, pruunid juuksed, sinised silmad, kaks kõrva, üks nina. Mõtlesin edasi.
„Ta on nüüd kuulus,“ ütles ta mõne aja pärast.
Sain aru, et ta tõepoolest oli terve see aeg mind vaadanud. Ja see ajas mulle hirmu nahka. Ma ei vastanud, ilmselt vaid mõmisesin midagi, lootes, et äkki ta ikka ei suhtle minuga, et tegu on suvalise hulluga. Sest ma ei olnud siin ju selleks, et vana (unustatud) tuttavaga mälestusi heietada, ei.
„Ma ei ole teda juba mitu aastat näinud. Ta läks koolist ära ja nüüd ainult esineb, täna Moskvas, homme Bernis, järgmine kolmapäev Tokyos. Maailm leidis ta, aga minu jaoks ta kadus.“
Nüüd olin kindel, et ta räägib minuga, kuid paraku ei tulnud mulle ikka midagi meelde. Küsimus „Vabandust, kes te olete?“ hakkas juba rongis hõljuvatesse õhumolekulidesse paiskuma, kui siis –
„Ta oleks võinud tšellot edasi mängida, minna ülikooli, jääda siia …“
Nüüd ma teadsin, kellest too kahe kõrva ja ühe ninaga noormees mulle räägib.
Teisest kuni kümnenda klassini õppisin muusikakoolis tšellot. Olin selles nagu enamikus teisteski asjades keskpärane. Sain hakkama, kuid nii mina kui ka õpetaja mõistsime, et tulevikku mul tšellistina ei ole. Ainuke, kes sellest aru ei saanud, oli mu ema, kelle otsus oligi olnud panna mind pilli õppima. Ta oli olnud lootustandev noor pianist, ent üks hetk pidi unistuse professionaalsest klaverimängust sinnapaika jätma, sest kaotas väikese sõrme õnnetuses, millest ta mulle kunagi ei ole rääkinud (kahtlustan, et buldog hammustas ta pisipeetri ära, ta on buldogite vastu pidevalt pisut vaenulik olnud). Niisiis lootis ta ehk, et viin tema teekonna võiduka lõpuni.
Igatahes, minuga koos õppis ka üks tüdruk, kes oli küll andekas, ta mängis tõesti hästi, kuid teda huvitas tšellomuusika veel vähem kui mind. Ükskord, kui me tundi oodates rääkima juhtusime, ütles ta, et talle meeldib hoopis punk. Ega ma isegi suurem tšellomuusika austaja polnud, aga punk – see sõna oli tuttav, kuid mis muusika see on? Kodus kuulasin huvi pärast Sex Pistolsit (esimene bänd, mis sõna „punk“ guugeldades ette tuli), minu jaoks oli see liiga vaenulik, aga see selleks.
Ükspäev too tüdruk enam tundi ei tulnud. Mitte et ta enne puudunud ei oleks, ent seda oli tunda, et nüüd oli ta päriselt ära läinud. Aasta-kaks hiljem kuulsin uudistest, et ta oli oma punkbändiga maailmakuulsaks saanud. Tuuritasid ja andsid albumeid välja.
Aga kes see noormees mu kõrval oli? Peigmees?
„Vend,“ ütles noormees ja ulatas käe.
„Meeldiv,“ ütlesin ja vastasin sama liigutusega.
„Käisin tal tihti muusikakoolis vastas, seepärast tundsin su ära, vaatasin, et matkaline ka, tundus paslik rääkima tulla.“
„Ahah, nojah.“
„Tšellot mängid veel?“
„Ei.“
„Ahah, nojah.“
Sain aru, et see vestlus ei lähe kuhugi, õnneks hakkasime kohale jõudma, parimal juhul läheb ta teises peatuses maha, kui ei, siis saab ehk aru, et tahaksin üksi olla, ega matkarajale ei minda ju sõpru otsima.
Ta ei saanud aru. Mis seal ikka, mõtlesin. Ülikooliplaanide haudumine olekski väsitav olnud. Õpin siis maailmakuulsa punklaulja venda tundma. Isegi privileeg ju, kui nii mõelda.
Kõndisime mööda lumist laudteed ning rääkisime esialgu ta õest. Mina rääkisin, kuidas ta oli olnud ka tšellistina andekas, tema aga, kuidas peale muusikakoolist (ja tuli välja, et ka üldhariduskoolist) lahkumist ta ainult bändiga proove tegigi. Vanemad olid pettunud, ta läks sõbra korterisse elama, siis andsid nad esimese kontserdi kahekümnepealisele publikule, lasid välja paar laulu, sõlmisid lepingu välismaise plaadifirmaga, kes nad avastanud oli, avaldasid albumi, mis sai tohutu heakskiidu nii publikult kui ka kriitikutelt, tuuritasid mööda Euroopat, lasid välja teise, veel vängema, veel pungima albumi, mis tegi neid ülemaailmseteks staarideks, ja nüüd tuuritasid nad vahetpidamata mööda maailma lavalaudu. Perekonnaga polnud õde viimased aastad üldse suhelnud. Aga ta oli kuulus ja, võis arvata, et ka rikas.
Peale mõningast vaikust ja looduse imetlemist, sest see oli tõesti ilus, tundus sobiv küsida, mis ta ise teeb.
„Õpin ülikoolis filosoofiat. Ma tean, hee-hee, lähen tanklasse tööle, aga mulle meeldib see. Filosoofia, mitte tanklas töötamine. Mitte et ma tanklas töötanud oleksin. Äkki meeldib ka.“
„Tore, kui meeldib, mida õpid,“ andsin igati mõistva ja korrektse vastuse.
„Eks ta ole. Kuigi ma tahaks, et mulle meeldiks hoopis majandus.“
Tema minu kohta ei küsinud. Mõru kergendus.
Edasi jalutasime vaikuses mööda Paukjärve-äärseid oosiorge. Ta õde pole sellist maastikku ilmselt väga ammu näinud, mõtlesin. Huvitav, millal ta üldse viimati looduses käis? Lennuk-hotell-lava-hotell-lennuk ja nii edasi oli ilmselt tema igapäevane menüü.
Jõudsime puust vaatetorni juurde. Ronisime üles, istusime maha. Võtsin kotist võileivad ning hakkasin isukalt sööma. Tema ei söönud, vaid sulges silmad ja ajas pea kuklasse.
„Mängi palun tšellot,“ ütles ta äkitselt sosinal.
Ma olin suuremaski segaduses kui siis, mil ta rongis minu kõrvale istus ja seosetut juttu rääkima hakkas. Kuidas ma peaksin tšellot mängima? Näeb ta siin kuskil tšellot?
„Palun,“ sosistas ta, kõlades haiglaselt ja meeleheitlikult.
„Mul ei ole tšellot kaasas, pealegi ei mäleta ma kuigi palju,“ ütlesin, isegi kergelt paanikasse sattudes.
„Palun mängi,“ kordas ta, „palun.“
Kuna ta hääl kõlas tõepoolest nii, nagu sõltuks sellest ta elu, hakkasin püüdlikult ümisema seda, mis kunagisest meeles oli. Mmm-mm-mmm-mm-mmmm-mm. Ta näole kerkis õnnis naeratus, olin teda ravinud, lõpetasin ümisemise ning jälgisin, mida ta teeb. Ei midagi.
„Võib-olla ei olnudki tšellot vaja.“
Korraga oli kõik tavaline. Nagu seda polekski juhtunud.
Sõin lõpuni, kõndisime vaikuses tagasi peatusesse, rongis istusime kõrvuti, kuid ei vahetanud ühtki sõna. Vahetult enne lõpp-peatust läks ta vetsu, otsustasin, et ei hakka teda ootama, ja läksin oma teed.
Mõtlesin selle vahejuhtumi peale mitu nädalat, aga kellelegi sellest ei rääkinud. Ei oleks olnud vaja. Ometi on see mu keskkooliaja kõige eredam mälestus.
Mulle tundub, et aja möödudes olen hakanud sellest juhtumist veidi rohkem aru saama. Mitte et ma seda kuidagi seletada oskaks, ei. Ja äkki ei olegi vaja.
LÜHIDALT: JOONAS VÄLI (18)
Mida kirjutamine kui tegevus sulle pakub?
Vabadust. Vabadus midagi teha või öelda tuleb tihtipeale teiste inimeste vabaduse arvelt, rääkimata füüsilistest piiridest, mille seavad loodusseadused. Kirjutades on vabastav neid piire nihutada. Kuna ma olen pigem nn kõvade alade poole kalduv ning kirjutamine ongi mu ainuke loominguline väljund, ei kujuta ma eriti ette, kuidas oleks 365 päeva aastas selles üsnagi rangelt reglementeeritud maailmas ilma vahetevahel vähemalt mõnda neist reeglitest eiramata normaalselt funktsioneerida. Kirjutamise kaudu saab seda teha teistele liiga tegemata.
Oled veel võrdlemisi noor. Millal sa kirjutamisega tõsisemalt tegelema hakkasid ja mis selleks sulle tõuke andis?
Ausalt öeldes, ma ei mäleta. Kõige varasem mälestus enda kirjutatud teksti kohta on 2019. aasta HeadReadi festivali verinoorte programmis esinemine, täpsemalt peegli ees loo kordamine. Mis andis mulle tõuke sinna esinema minna? Pole aimugi, võin ainult spekuleerida, et otsisin mingit loomingulist väljundit. Tagasi mõeldes on tegelikult üpris veider, et ma kirjutama hakkasin, see käis kuidagi üsna suvaliselt, ma ei mäleta, et oleksin lapsena mingeid tekste või luuletusi kirjutanud. Mulle meeldis legodega mängida, mis on kirjutamisega tegelikult üsna sarnane. Võib-olla on kirjutamine selle mängimise täiskasvanulikum võrdkuju?
Mida parasjagu loed? On sul mõni soovitus?
Lõpetasin hiljuti Michel Houellebecqi „Elementaarosakesed“, mis oli mul veel lugemata. Yukio Mishima „Star“ ja Truman Capote „The Duke in His Domain“ on toredad lühijutustused filmistaaridest. Pooleli on rootsi teadlase Nick Bostromi raamat superintellektist ja Paide Teatri „33 kõnet“, nende vahele loen Flemingu vanu Bondi-jutte ja samuraide eetikakoodeksit.
