Hommikul lahutab valgus midagi lahti, aga silmad kleepuvad ikka üksteise külge, ärkan plaanitust hiljem. Soemüürid magamistoa seinas peegeldavad julgelt päikest. Nägin unes suurt kruiisilaeva Tallinna ja Helsingi vahel ning „Pealtnägija” skandaali Laura Põldverega peaosas: nimelt üritas ta end maskeerida laevatööliseks, aga siis selgus, et on hoopis laulja, ning ta pidi seda tõestama. Soomlased hakkasid talle suurt kontserti korraldama.
Lähen kohvikusse, olen pisut unine. Muster mu saabaste all on kulunud siledaks nagu lutsukivi, raske kohvikoor vajub ripsmetest läbi. Veeklaasid veiklevad päikese käes. Kui olin laps, võeti meil klaasid ainult siis välja, kui külalised tulid – ja sisse kallati näiteks morssi. Ja siis pandi sektsioonkappi tagasi, aga mitte vitriini vaatamiseks, vaid kõrgemasse riiulisse, karbi sisse. Või siis kasutati neid teisel puhul: kui keegi tõi limonaadi. Sest limonaadi pidi kindlasti mõlemale lapsele võrdselt kallama, kruuside puhul ei saanud kindlaks teha, kas ikka on ühepalju.
Tulin siia tööd tegema, aga kuulan kõrvanurgast inimeste juttu (nii väikses ruumis on raske mitte kuulda). Ja teised kuulavad ka. Siin-seal tehakse nägu, et teatakse, mida tähendab „hea kohv”, „kvaliteetne uba”, „ma tahan, et mul oleks rohkem aega”.
Paari päeva eest nägin unes, kuidas Kambja bussipeatuse juures on mingi ilusate rõdudega kunstnike villa, seal on alati suvine ilm ja kuskil kaheksa inimest korraga peatumas. Aga bussiga Tartusse edasi sealt kohe kuidagi ei saa. Võrust alustav liin on Kambjasse jõudes juba puupüsti täis ja kunagi pole roolis see bussijuht, kes seisjaid peale võtab. Oledki seal kinni.
Ka ilmsi olen viimasel ajal palju bussiga sõitnud ja ka seal on bussid täis. Nii luxid kui ka taistod. Liiklus on tihe ja kui kehva nähtavusega tehakse möödasõitu, siis reisijad ahhetavad, matsutavad ja ütlevad „issand”. Mõttes loomulikult, keegi midagi välja ei näita, bussiakna ääres istudes peab olema kauge ja külm (eriti kui vihma sajab), siis võib-olla võtab mõni kaamera ka peale.
Tartu–Põlva–Võru liinil tunnistasin haruldast hetke, kus meid sõidutas naisbussijuht ja napilt enne sihtkohta jõudmist sõitis vastu samasugune maakonnaliini buss, mille juht oli samuti naine. Nad tegid mingit sarkastilist rõõmujoovastuse žesti ja pööritasid silmi. Meie juht ei saanud sõidu lõpuni muiet huulilt. Tavaliselt piirdutakse tagasihoidliku (ent oi kui kandva) viipega. Üldiselt pole kurvemat vaatepilti kui bussijuht, kelle lehvitusele jäetakse vastamata. Eriline tunne, et olen nüüd kõiki tasandeid näinud. #luxaeterna
*
Kolmanda klassi lapsele avaldab tohutult muljet, kui ema apteegi valve alla paneb või valve alt maha võtab. Veidi murelik rutakus, keskendumise tippklass, mida pole justkui harjunud nägema. Selles, et tuleb oodata märguannet „Nüüd võib tulla!”, on mingi võlu. Või selles, et üks uks saab emalt nii palju tähelepanu? Ah, aga kui ma nüüd aastaid hiljem ise seda toimingut teen, pole asi pooltki nii pidulik. Võib-olla sellepärast, et mul ei ole jope ja helkuriga tütart, kes püha üritust imestusega pealt vaataks.
Surgin võtmega lukusüdamikku, panen ruttu koodi (aga vajutan piisavalt sügavale, sest pult on vana ja nõuab füüsilist jõudu), pärast õigeid piikse õhetan professionaalsusest. Seinal ilutseb detailne juhend, mida teha valehäire puhul. Turvafirma kontaktid. Kui ei jõua õigeks ajaks uksest välja või läheb kood valesti või midagi kolmandat, siis küsitakse salasõna (sellele on ring ümber tõmmatud).
„Teree, kas mul läks kogemata häiresse praegu, aadress on …”
„Jaa, saame tühistada. Salasõna on teil kuidas?”
Kes see siis salasõna jagab? Ei tunne seda dispetšerit. Kuidas peaksin talle usaldama saladuse?
Muidugi on nõks vähem eriline see, et ta vist juba teab seda sõna ja lihtsalt tahab, et ma talle sama tõestaksin. Vastab päev otsa kontoris kõnedele inimestelt, kes tekitavad valehäireid, ja küsib sedasama neetud salasõna. Ma loodan, et ta istub patjadel ja kannab paraadlikku kostüümi. Need, kes objektile kiirustavad, kannavad ju musti tööriideid (rohkete taskutega!!), aga see salasõnaemand või -isand peaks neist kuidagi eristuma. Sest tema teeb kõige salapärasemat tööd. Paneb inimesi ebamugavasse olukorda: ütle mulle. Ütle võlusõna! Samal ajal kannab mingit spetsiaalset kodumaise disainiga rüüd. Mis siis, et helistajad seda ei näe. Pimedas ei näe keegi G4Si töötajaid ka, kui nad sündmuskohale lendavad. Roolis on ainult üks mees ja teised hüppavad taskutest välja. Dispetšeri varrukad on kindlasti kõrged ja tugevast tüllist, see on spetsiaalne materjal tööpostil püsimiseks. (Lapsena tuli alati sõnaga „tööpost” silme ette see rohetanud puidust elektripost – ja tööpostil olija peab seda posti valvama. Kui keegi midagi vajab, saab ta tulla posti juurde. Ja kujutate ette, terve päev vajatakse ja telefon on punane!) Niisiis kõrgub turvateenuste kontserni peakontoris patjade mägi, mille tipus istub seinale kinnitatult üks Karina (või Anti?), kelle unenägudes kõlavad läbisegi kõikide ettevõtete ja kodude salasõnad.
Karina, palun vormista need kuni kolme minuti pikkuseks vokaalinstrumentaalpalaks ja osale järgmise aasta „Eesti laulu” demovoorus. Kui pääsed poolfinaali, saab eesti rahvas suure äratundmisrõõmu osaliseks ja saadab (lõpuks) Eurovisioni lauluvõistlusele midagi, mis esindab kogu eesti rahvast. #usumekarinat #demokraatia #turvalisusehuvid
*
Igal juhul olen nüüd valehäirete ja muude vahejuhtumiteta uksest sees ning soojendan ihuliikmeid. Söön kiriku abiruumis Rimi pitsat ja topin paksu koraaliraamatut koopiamasinasse (laulud on piisavalt vanad, nii et autorikaitsega ei tohiks probleeme tulla). Varsti koguneb prooviks punt pillimängijaid, kellega mängin nädala pärast soome ja eesti jõululaulude ühislaulmisel. Sõna otseses mõttes ühislaulmisel: samad laulud kõlavad korraga nii eesti kui ka soome keeles. Kirikusaali mõnusalt avaras akustikas seguneb kõik hõrguks laheüleseks sõprushäälutuseks (aga soomlased on agaramad kirikuskäijad, nii et jäävad vist valjemini peale).
Oktoobri ja detsembri vahel on üks näiliselt paari nädala pikkune periood, mida tuntakse novembri nime all ning just siis on viimase minuti jõulukontsertide ja muude taoliste sündmuste plaanimise kõrgaeg. Kuna kord aastas – jõuludel – on muusika vaat et kõigi inimeste jaoks kuidagi sobilik meedium millegi kaunistamiseks (vt ka Jeesuse sünd, perekond, hapukapsas), siis sageli tulevad sellel perioodil hirmsad kõned tundmatutelt numbritelt ja tihti ei teagi, kas võtta vastu või mitte – ühele elektrilise hambaharja müüjale ma juba suutsin ära öelda pärast pikka ja põhjalikku suuhügieeniharjumuste küsitlust. Igal juhul on ühislaulmine paari nädala pärast käes ning viisakas on vastav repertuaar ansamblile nootide kujul ette valmistada, niisiis trükin LibreOffice Writeri fontide lahtrisse „Ei au, ei hiilgust” ja selline tunne, et kõik korras.
*
Ma tahan kõiki tervendada. Aga selleks pean uuesti alustama. Ma tahan sündida kirbuna. Saada teile kõigile lähedale. Ma tahan mõõta sinu särgi pikkust oma sammudega, aga olen nii erutatud, et mu jalad hüppavad ebaloomulikult pikaks, need hüpped on veidi kohmakad ja kirbuhigi voolab kahele poole laiali. Ma olen just värskelt juuksuris käinud, nii et higi jõuab näoni, juuksed ei saa enam midagi kinni püüda. Mu siilipea ajab sind sügelema. Hõõrun igal õhtul nii kaua oma lühikesi kirbupeakarvu sinu põlveõndlasse, kuni ise uinun. Ma ei hammusta sind üldse, ei ime verd. Saan olla selline sort, kes ei pea hammustama. Minust ei jää ühtki jälge. Tunned üksnes teravaid juuksekarvu. Meie mõlema pead on öösiti kuklas, ma käin su jalutsis magamas, hommikuks liigun jälle põlveõndlasse. Kuni ühel hommikul ärgates märkan, et me pole enam koos. Ma olen mingis tiigis, kus vohab vesikupp. Leban ühe lehe peal. Kas sina tõid mu siia? Mulle tundub, et siia ma jäängi. Ma ei jõua kuhugi hüpata. Mu ümber on park, siit lähevad inimesed läbi ja mööda. Ja nende õnnaldes on ka keegi. Mu juuksed kasvavad jälle pikemaks, pulss pole enam nii rahutu.
Aga mina tahan ikkagi kõiki tervendada. Ja selleks pean uuesti alustama.
*
Kui kurk on haige, siis toimub mingi kehast võõrandumine. Lähen mandlite sisse ja hoian hinge kinni, et midagi paigast ei liiguks. Tervenege! Imen losengi (siiamaani pole otsustanud, kummal silbil rõhk on) ja kui see on juba õige pisike, neelan ta kogemata alla. Ja siis ta jääb kuhugi kinni. Seejärel liigun lae alla nurka ja vaatan oma vaaruvat kogu, kes tarbib meediat ja soojendab riisi. Ootan, et tablett veereks mu siledast seedetraktist alla, mm, milline sujuv teekond, veereb ja sulab, samal ajal panen selga midagi valget ja naeratan kaamerasse.
Kui seljas on midagi valget, siis ei julge nägugi pesta, sest jube külm hakkab järsku. Tumedad rõivad neelavad soojust palju paremini. Aga kodusel päeval ei saa ju võimalust kasutamata jätta ning kõiki lapsepõlves nähtud reklaame saab kehastada vaid valges. Käsi liigub üle näonaha ja tunnen tapeeti. Otsaeest oimukohtadeni – nii ühel kui ka teisel pool – on reljeef krobeline. Nagu see pabertapeet, mis vanasti klaveriklassis oli: sõrmeotsaga katsudes üsna pehme, saab küünega mustrimunakesi katki suruda. Seda ei hakka proovima. Meenub väikesest Philipsi televiisorist nähtu aastal 2006 – suumitakse brüneti pruunisilmse naise näkku ja siis on poorid ja siis näidatakse, kuidas kõik seal sees laheneb. Näitleja (tundub, et poolakas, kui usaldada seda, mida dubleerimise alt kuulda on) on silmanähtavalt teadlik kõigist elusorganismidest oma nahapinnal, ta reageerib animatsioonidele värvikalt. Kiiresti lükatakse sisse üks „enne” ja „pärast” lähikaader, ent näitlejal on juba enne-klipis väga ilus jume, tal on selle pabertapeedi vastand. Tapeeti pole olemas, see on ära kakutud, puhas seinapalk alt näha. Pane põsesarnalt pärl veerema ja hoia hinge kinni, et see ikka täpselt jookseks: mm, milline teekond, mööda kaela, õlalt alla, käsivarrelt peopesa poole, sõrmed haaravad kuulikese kinni ja asetavad selle teiste omataoliste hulka kuskil järgmises reklaamis. Ma tean, et ma ei näe seda naist väljaspool telerit, ta ei satu ilmselt kunagi ka Võrru ega Tartusse, ta ei paku mulle huvi. Kogu teaduslik toiming muidugi võetakse kokku 20 sekundiga ning vaatan reipalt reklaame edasi.
Kunstiõpetuse tunnis õhupalli abil meisterdatavad papjeemašeemaskid on lihtsalt ettevalmistus reaalsuseks, nahk vananeb ja vahetub, rakud jätavad pidevalt kõigiga hüvasti ja kui sa ei niisuta-pehmenda-mudi-hoolitse, siis käid ja pudened. Eriti kui kurk on haige. Aga see on kuidagi armas ka: olla kursis oma happemantliga. Ja täna on minu happemantliks kuub 19. sajandi algusest. #retrobohovintage #läbiommäänumuhammõtsiil
*
Ahju segades on iga hetk tegelikult seesama hetk. Üks ja sama ahjusegamine. Nägu läheb nii-nii-nii kuumaks ja mõnusaks, olen kõrgel temperatuuril, nagu mind alles valmistataks. Aga ei valmistata, olen juba palju aastaid olemas olnud. Sellegipoolest kogen tekkimise tunnet. Koldest õhkab üks tore tervitus. Tere tulemast. Kuidas läheb. Ei saa terekätt ulatada, kuum on. Roopi vaja. Ja küll on alles toredaid ahjuroope tehtud! Pikki ja kergeid, lühikesi ja kuidagi kohmakamaid. Mõni on nii ootamatult raske käes hoida. Kes minu roobi valmistas? Roop oli juba enne minu sissekolimist siin. (Isegi kardinapuid polnud, aga ahjuroop ikka oli – privaatsus pole teisel korrusel midagi väärt, kui külmetama peab). Pole aimugi, kes, aga küllap ta rõõmustas, kui valmis sai. Hea ikka midagi valmis saada.
Kahtlustan, et Eestis on tuhandeid, ei, kümneid tuhandeid ahjuroope. Ikka paarsada tuhat? Nendes mahajäetud taludes ja suvilates kindlasti ka. Mõnes garaažis äkki mitu. Kaminaga kodude omanikel seisab uhkelt mitu roopi mingis … roobikorvis, roobivaasis. Roobikonteineris! Mis on samuti sepistatud. Ja tangid, udupeen. Saab individuaalselt tukke tõsta. Minu kodutänaval võiks ahjuroope olla … sadakond ehk ikka. Majad on kahel pool tänavat, igas korteris vähemalt üks ahi … ei, tegelikult ei tea, võib-olla on mitmel pool üle mindud õhksoojuspumbale või põrandaküttele. (Aga kuidas nad saavad elada ilma ahju segamata?) Siin majas on roope ehk viis-kuus tükki. Minu korteris aga üksainuke.
Meenub, kuidas olen seganud muid ahjusid teistes linnades ja majades, kuidas olen tundnud väsimust või kurbust. Esimesena kohe need kaks, jah, olen nukker ja vaevatud ning tulen koju ahju kütma. See müür nõuab tähelepanu. Mitte nagu väike laps, aga nagu üks staatiline ja väärikas asi, tehtagu temasse tuld! Ja ma teengi. Rebin paberit ja sätin ahjule suhu, halgude vahele. Söö. Tunnen voolavat vastutust, paratamatust, olen ehk kellessegi armunud. Tunnen, kuidas sees miski pakitseb, kui hää on sellele täna ahju segades jälle mõelda, see miski on jäänud iga ahjukütmisega kaugemale.
See vallaskass on jälle minu korteris, hea küll. Tal on ka ahjuga oma suhe. Pole teda ammu näinud, nüüd elan korrus kõrgemal ja alumist ahju kütab üks mees, kes teda vist tuppa ei lase.
Mäletan kordi, kui oli hirmus külm ja teadsin, et võib-olla alles hommikuks läheb soojaks, aga see süte surkimine. Kõik kahvatub süte surkimise kõrval. Oeh, kuidas mulle meeldib süsi surkida.
*
Ma tahan, et meie käed suudleksid. Ja meie jalad. Kui me ise ei saa. Kui meil on liiga soe või liiga valus. Ma tahan, et nad suudleksid. Meie suud on nüüd sõrmede vahel, randmetes, põlvedes, kandades, nad annavad mõista, et nii on tähtis.
Jääb ikka nii, et kui ma olen sinust kaugel, siis mu käed suudlevad sinu omi. Me lonkame ja laulame, tuleme oma vesikuppude vahelt välja. Kõik ihuliikmed tiigiveest ja süljest läbi imbunud. Sülg kleebib meie sõrmi kokku. Ma tahan, et ta kleebiks.
Pargiteele raputatakse südasuvel kruusa ja soola. Õhtuks sulab asfalt ära, ainult õigetest kohtadest. Meie sulame ka veidi, aga ainult veidi. Puhkame muru peal ja oleme või, oleme vesivannis sulatatud või.
Ja see ehk ongi hea või.a
