Teisipäeval, 23. novembril pälvis Aliis Aalmann luulekogu "Verihaljas" eest Betti Alveri nimelise debüüdipreemia.
kaheksakand
meil paistab vana päike, mis
kiirgab vanu asju
tuhka ja tolmu
alguses polnud päikest
ega kuud. polnud
maad ega taevast. olid
soo ja mättad
seal sündisid lauka lapsed
natuke pärast päiksetõusu algust
lauka lapsed
koperdasid ühest loigust teise. üleni
porised. sõrmeotsad mustikased, murakased
vana päikse süda aina aeglasemalt tiksus. naerust
soe. kammis lauka laste tuulepesajuukseid
kuivatas nende soojärvest tilkuvad riideid. alguses
polnud isegi kuud. olid soo ja mättad ja
lauka lapsed. palju vähem
kõike kanda
mu nimi on näkk
päiksest kuumavatel kividel
päevitavad
.. soomuskehadega neitsid
naeravad
kuldtükid kurgus
kalad silmavetikates
ujuvad ajal eest ära
hingavad
kaela kaudu välja
oleks ma ometi üks neist
aga mina
ei jõua joosta, ujuda
ega lennata
vananen inimese kombel
kuigi nimi ütleb muud
*
mu käed hoiavad valusates
...............pihkudes habrast kuuvalgust
ja ikka ta valgub
...............sõrmede vahelt
..............................nagu vesi
kui näen unes su siluetti
ütle, kas olen armunud
..............või lihtsalt kergelt
..........................kuutõbine loom
ütle, kas valgun
...............keeldude vahelt
.............................endiselt su jalge ette
kas sa aitad mu püsti
*
kusagile jäid mu armid
teises keeles teisel maal
mul vaid hägu ja härm
kaks nägu ja toonane lärm
kus käisin, kellega ja miks
kõiki radu ei igatse
tanklaparkla kohvikut ja päevavarje
sõõrikuid ja limonaadi küll
ütlesid, et
vaata, pilvedes oleme meie
need kaelakuti viirpapagoid
toetasin pea su õlale, see
vajus unenäost läbi
on vaid lahkuvad luiged
ja kohisev liiv nagu Piusa
aeg muudkui läheb
isegi armid ei jää omaks
kulutan selle näo ära, enne kui
võtan järgmise. tean, et järgmisega
tuleb ka igatsus
eelmine / järgmine artikkel