Kaevuvesi kõlbab juua
Isa jaoks oli see talu tähtsam kui metsatukk, mille ostuks tal enam raha ei jagunud. Seesamunegi, kust nüüdseks on puud maha võetud – peale üksikute männihiiglaste, mis nüüd kõrguvad üle lageda, valvavad vaiguseid kände ja vabisevad ise kui kõhetud tuletornid. Aga isa toimis nõnda ja jättis selle metsa ostmata, kuna ületee tukast alates hakkas läbinisti mädasoo. Kui kuivendada, jookseks vesi naabri maale. See väike saluke, mis meie oma, oli konnade paradiis ning tootis terve suvi sääseparvi. Nad ründasid kohe, kui lämbe õhk päikse loojudes lahenes, tulid oma varjupaikadest välja ning sirutasid rabedaid tiibu. Sellest vanast konnatiigist, mis oli olnud linaleotusauk, tuli lahti saada. Kui palju hakkas muutuma nüüd, mil meie olime siia tulnud. Rottide hävitatud käsitsiõmmeldud linased särgid, pitsid, sukad – kõik lendasid lõkkesse, nii et mõni kandmata särk ei jõudnudki oma aega teenida. Tulelont neelas saja-aastase vaeva ja viis selle tähtede poole. Kas sa tuleksid kunagi minuga neid tähti vaatama?
Kraavi kaevasime isaga kahasse. Tema rohkem, eks mina vähem. Konnatiigi juhtisime läbi metsa ojja. Põllule eksinud kurg vahest mäletab veel, kust kunagi oma pidusöögi oli saanud, aga keegi ei saaks enam aru, kus oli olnud see tiik ja kus voolanud too kraavike. Sina ei tea, kuidas ma väikese kõplaga põlvini veesoones juurikaid peksin, et vesi kiiremini voolama pääseks. Linnud lendasid meie järel ja nokkisid veepinnalt putukaid. Mu prillid olid soppa täis ja mulle tundus, et olin saanud hakkama millegi väga kasulikuga. Kõik need puud, mille vahelt vesi voolas, on nüüd kadunud. Kuivanud juured võiksid seda veel mäletada, aga nad on surnud. Sina ei teagi, milline mets siin kunagi oli. Vaid pesapuu on alles, sest kastiga puud ei tihatud puutuda. See kast päästis selle puu, ehkki ta ei päästnud ühtegi lindu, kuna sai pandud liiga madalale.
Sa küsisid minult, kas eestlased räägivad sõjast. Jah, kogu aeg. Aga sina samuti. Sa pakid mõttes seljakotti, et kui midagi peaks juhtuma, minuga koos põgeneda. Meie lapsepõlve tuttavlikud fantaasiad. Kas sa tuleksid minuga sinna, kus on palkmaja lõhn ja mesilased sumisevad terve öö seinte vahel? Meie kaaslasteks oleksid hiired, kes varastavad seepi, ja sul ei oleks meie ilusas saunas end millegagi pesta. Isa see ei häiriks, aga sind küll.
Meil pole enam naabreidki. Ma tean, kus olid talud, aga mitte seda, kelle nartsissid kasvavad meie kõrvalkrundil, kus on maja sisse kukkunud. Seal rippus kellegi mantel, nagu unustatud. Kas võiksime endile naabreid ise juurde tekitada? Olla Orase talu Aadam ja Eeva? Aga kuidas saan ma sellele loota, kui seebitükk on varastatud ja sina end pesta ei saa? Sulle meeldib ju puhtus.
Kui sa minuga tuleksid, kas me jääksime kärbatama nagu vanad männid või elaksime igavesti, ajaksime üha uusi mugulaid nagu nartsissid, mille sealt õue pealt siiski endile tõime? Kui tuleks maailmalõpp, kas roniksid minuga keldrisse, kus vesirott pani nahka minu ajalehtedesse pakitud taliõunad ja pasandas seejärel terve keldri täis? Kas teeskleksid, et oleme vesirotid, ja sööksid minuga õunu, peakohal kukkuvate pommide ja lennukite helid? Kui me oleme vaid vesirotid, mis neil siis meist tahtagi oleks? Kas sa hoiaksid mu jalast kinni, kui ma hirmust hullununa välja joosta üritan, või jookseksid ise esimesena metsa? Kui vaenlased ukse avavad, mis keeles sa neid tervitaksid? Vahest arvad, et olen rumal. Miks me siis kohe üle lahe ei läinud? Alatskivil ei ole enam kooli, Juhan ei kirjuta mesilastest, neidki sureb iga aastaga üha rohkem. Milleks see vana talu? Isegi isa ei tahtnud siin üksinda olla. Aga sulle ju meeldis proovida hakkama saada. Selleks me hakkamegi ju matkama, et hakkama saada. Sa ütlesid, et keegi peab alati olemas olema. Kas sa usaldad mind, kui ütlen sulle, et kaevuvesi kõlbab juua? Kas sa peseksid end ka seebita?
Soomlased
Bussid on sellised kummalised poolavalikud kohad, kus inimene juhtub kuulma vestlusi, mis sobiksid pigem poolprivaatsesse keskkonda. Kord juhtusin bussis pealt kuulma üht vestlust kahe umbes seitsmenda või kaheksanda klassi noormehe vahel. Pikem rääkis lühemale, kuidas ta Soomes sugulastel külas käis. Teine kuulas suu paokil ja noogutas elavalt kaasa.
„Sa kujutad ette,“ rääkis pikem. „Minu nõbu läks spordipoodi ja ostis kuuesaja euro eest endale kolm paari tosse, nagu see ei oleks mitte midagi.“ Lühem poiss, kelle vanemad jagasid ilmselt kuutsadat eurot võrdsete osadena terve aasta peale, vaikis.
Ka mina vaikisin hinges. Kuidagi piinlik hakkas. Mulle tuli meelde, et Soomes on häbi olla eestlane. Kas mäletate seda uudist, kus Eesti Soome kooli õpetajad õhkasid rõõskavail palgeil, et siin koolis käivad lapsed isegi ei võta enam soome nimesid? Kas Rootsis on häbi olla soomlane? Kas Norras on häbi olla rootslane? Võib-olla ei ole. Aga tahaks ikka pigem olla norrakas kui rootslane. Noh ja mis siis, et meil on ka kuningakoda. Brittidel on samuti, ja kes nad lõppude lõpuks on – common red tabloid celebrities.
Ma tundsin kaugelt üht tõupuhast Eesti perekonda. Nende kollaps algas samuti Soomega. Ema oli isa poolt soomlane ja mees hakkas kalevipojaks. Kalevipojad teadagi on alati paremad kui emad – neil on raha, nad on harva kodus, nendega ei jõua õieti tülligi minna. Kalevipoegadega ei pea lapsed poes vaidlema, nad ostavad kõike. Emad on aga kogu aeg närvilised, kuna pole kaks nädalat meest saanud ja veeretavad iga senti peo peal, enne kui välja käivad, peavad kuuarvestust piinliku täpsusega, nagu oleks maksudega ülekoormatud füüsilisest isikust üksikemad. Seega on nad ihned ja ei osta suurt midagi. Lastele meeldivad kalevipojad rohkem, sest neid peab taga igatsema. Tööle minna emad ei saa, kuna lapsed on kodus; armukest võtta ei saa, kuna lapsed on kodus. See õnnetu ema oma lastega aga leidis peale mitut luhtaläinud enesetapukatset lahenduse – ta näitas oma mehele, et saab samuti Soome kolimisega hakkama. Niisiis kolisid mõlemad eraldi Soome.
Veel tundsin ma üht soomlast – üht täidlast ja vana matemaatikaprofessorit, kes oli ühtlasi ka polüglott ja diabeetik. Ta oli praktiliselt invaliid ning läbi ja lõhki soomlane, kuna oli ka laktoositalumatusega. Ja muidugi olid tal valged juuksed ja hele nahk. Ta rääkis seitset keelt ja elas koos naisega, kes teda hooldas. Nendest seitsmest keelest polnud aga minule kasu – inglise keelt keeldus matemaatikaprofessor rääkimast (ei olevat akadeemiline ega ilus keel) ja vene keelt ta ei osanud, seega istusime emaga kohmetult ja vaikisime enamuse õhtust. Soomlane rääkis ja tema naine tõlkis meile mahlakamaid ja paremaid juppe. Ema oli viisakas ja noogutas kaasa, soomlane oli rahul. Soomlane rääkis, et tema Tallinnast väljas ei käi – ei olevat turvaline, sest igal pool on venelased. Ja üldse need venelased olevat hirmus rahvas. Tema naine noogutas kaasa, õige, tema ema peika lasknud kõik pärandused enda nimele kirjutada. Tulevad siia ja vsje naši. Minu ema noogutas samuti viisakalt kaasa. On jah hirmsad inimesed. Kes ei teaks seda paremini kui tema ise.
Venelased
Vanaisal oli kombeks küsida, kas ma käin vene lasteaias, kui väiksena ikka ja jälle lusikas tassis teed jõin. Minu jaoks oli arusaamatu, kuidas saab täiskasvanud inimene niivõrd nõrga mäluga olla – kas ta siis tõesti ei mäletanud, et ma ei käinudki lasteaias? Ma mõtlen vahel, kas minu isa võiks minu tulevaselt lapselt sama küsida. Tema vanaisa käis Sinimägedes. A mis nad siis trügivad meie õue peale? Vanaema käis oma isa matustel poolsalaja ja temast ei kuulnud ma kunagi mitte midagi. Ta suri Venemaal.
Minu ema ei pidavatki kunagi lugemist korralikult selgeks saama, ta on ju venelane. Ja tema ema ei pidavatki kunagi käima hakkama, kuna põdes skorbuuti. Käimise õppis ta siiski ära, ehkki peale sõda süüa midagi ei olnud. Minu tädi abiellus ja vahetas eesnime. Slavik pani kõrvad pea alla 45-aastaselt ja vanaema jäi nooreks leseks. Slavik oli väga armukade inimene. Nii ka mina. Mis sa jändad nende vene poistega? Aga ma hirmsasti tahtsin jännata, et isa vihale ajada. Tütred kitkuvad isadega alati ühes ja samas lauas ühte ja sama kana. Ma ei saanud väiksena kunagi aru, mis häda nende venelastega on. Mordavarot olla hirmus vanamoor küll – seda ma kuulsin –, aga see-eest naljakas. Venelased olid tobedad küll, aga neil oli t.A.T.u ja Dima Bilan ja golubaja luna, nad ei saanud ju ometi nii hirmsad olla, ehkki aru neist muidugi ei saanud. Ka minu tõupuhas vanaema ei saanud aru, kui Slavik talle peale tantsupidu koju saates Puškini luulet luges, ja ilmselt nii oligi parem.
Kodusõda kahel rindel. Siia sa enam ei tule! Tuleb küll, mingu või mustlasele, aga see on minu tütar! Kolm venda mäletavad. Arstiks ei saanud. Aga tibla koju tuua mõistab küll. Kas sa oled juba unustanud, kes paljajalgsena üle igat värvi vormides laibamägede kodus sealihatünni järele läks? Kas sa oled juba unustanud, kelle käed vene sõjaväes külma said ja kes mõistuse kaotas? Kas sa oled juba unustanud, et naabripoiss tuli metsast granaadiga ja lasi endal labakäe otsast?
Ei, ta polnud unustanud – tädi, kellel mõistus segi läks ja kes peast juukseid tõmmates metsa jooksis, kui naabripoiss tema lapsel soolikad läbi lasi, kuna täiskasvanud ei mõista püssi luku taha panna. Ei, ta polnud unustanud torti, mis talle õe sünnipäeval toodi. Ei, ta polnud unustanud paksu tädimeest, kes ei ulatanud ise saapapaelu kinni siduma, kes šokolaadi tõi ning kes surres korises nagu suur õhupall. Ta polnud unustanud nöörivabrikut ega tantsuõhtuid ega põõsaid ega bussijaama, mis ka öösel lahti oli, ega silda, millelt ta alla ei hüpanud. Ei, ta ei unusta ka nüüd vanamoori, kelle arvates tegi ta kõike valesti juba sellepärast, et ta eestlane oli. Ta ei unustanud seda vanamoori, kes käis terve polguga Poola all ja kes pani ordenid rinda, kui tänavale läks, nii et Slavik häbist punastades teisel pool teed käis. Niisamuti ei unusta ta ka Slaviku poolvenda, kes nägi välja täpipealt nagu Putin. Nii nagu Slavik ei unustanud oma isa, kellelt ta palgiga vastu jalga sai, kui suitsu varastas, ja see jalg valutas terve elu. Nii nagu ta ei unustanud, et see polnudki tema isa. Nii nagu tema isa, kes polnudki tema isa, ei unustanud, kui nägi minu tädi hõõrdunud jalgu, millega too tuli suusatunnist, aga pidi kodust põgenema, ja ta ei unusta, kuidas peale seda tahtis ta autoga silla pealt ühes Slavikuga alla kihutada. Nii nagu mu tädi ei unusta, et mitte kaua pärast seda, kui ta oli oma isal juukseid lõiganud, küsis ta: miks sa, isa, nii palju jood, jäta maha, ja too vastas, et поздно, дочь. Nii nagu ei unusta minu tädi neid unetuid öid, mil ta oma ema ja õega põlvini vees seisis, kuni isa magama jäi. Nii nagu ei unusta mu vanaema noid lugematuid kordi, mil ta ikka ja jälle Slavikul püksid üles sikutas ja ta mehisel jõul koju vedas. Ega seda korda, kus ta enam ei läinud. Ega neid kordi, mil suri järjest nii palju inimesi, et ei olnud raha, mille eest neid matta. Ja keegi ei unusta, et surnuülevaataja oli nii purjus, et kukkus peaaegu taksost välja ning teda veeti garaaži alla püksivärvlit pidi nagu Slavikut, kui ta suure kaarega maja ette sõitis ja autouksest välja kukkus. Ega seda autot, millel Slavik läbi jää Saadjärve põhja vajuda lasi, aga pärast korda tegi ja turul maha müüs. Ega seda, kuidas tal kraanakonks pähe kukkus ja pea lõhki rebis. Ja siis, kui ta taksot sõitis ja teda rööviti, aga tema jooksis plank käes röövlitele järele. Ja siis, kui ta vuntsid maha ajas ja lähimad sõbradki teda ära ei tundnud. Ja siis, kui minu ema astus herilasepessa ja ta kihutas haigla ette nii, et auto sõitis põõsasse, ja ta jooksis haiglasse, minu ema süles, kuna tollest hakkas Quasimodo saama. Ja seda korda, kui ta soos jõhvikaid korjates peaaegu mülkasse uppus, aga koju tuli ikka täis korviga. Me ei unusta.
Rootslased
Me kohtusime ühe rootslasega.
Ta pidas šokolaadikohvikut ja rääkis poliitikast.
„Kas siis venelasi ka küüditati?“ küsis ta.
Annika Lindok (27) tudeerib kirjandust, vahel joonistab enda tarbeks. Otsib, kust mida veel õppida saab.
