Päevik

Kaarel Viljaste päevik

Kaarel Viljaste 12.12.2022

29. septembril
Morning Glory Coffeeshop 
Berliin 

Uuh, porgandikook. See on ikka parim. Aga see eksemplar siin on selline armas pläust, mille sa esimeste küpsetamiste aegu kokku keerad: riivid porxxi natuke liiga suure riiviga, unustad, et küpsetuspulber tuleb enne jahuga segada, lisad glasuurile kahe teelusika asemel kaks supilusikatäit sidrunimahla jne. Ja see, mis lõpuks ahjust väljub, on üllatavalt ontliku välimusega, maitse aga… noh, ütleme, et hu-vi-tav. Nagu pidu käiks suus. Nagu kannaksid lemmiksärki ja millegipärast kaenla alt sügeleb, aga põhjust ei leia, ükskõik, mitu korda särgi pahupidi keerad. Kergelt ebamugav, veider, mitte päris õige. Ei tunne koogi maitset, vaid kõigi koostisosade maitset eraldi. Aga toorelt. Millegipärast tundub, nagu selle kõige taga oleks David Lynch. 

Ja kohv? Võtsin sel korral mandlipiimaga, mis on juba tavapärasest erinev, aga asi pole selles. Vesine. Lahja. Liiga palju vett ja liiga vähe kohvi. Nagu Karlova Kohv, kui nad oleksid ära unustanud, kuidas kohvi valmistada.  


1.
oktoobril
Gut Gezogen
Berliin 

Ometi üks asjalik kohv. Kõik on tasakaalus: kangus, täidlus, rammusus, hapusus, magusus, merevahust läki-läki pead ehtimas.  

Kaneelirull maitses pigem nii, nagu ma kunagi ette kujutasin, et võiksid maitsta liivakoogid, mis ma lasteaias tegin. Mhmmm, Rõngu Liivapagar. Mekk on kuivapoolne, kuid teatud väheldane ja end harva ilmutav karamellitoon seal siiski on. Midagi sellist, mida kohtasin aastate eest Hiiumaal Käina Konsumi iirisesõõrikute näol. Enam neid sealt ei saa, mitte kuskilt ei saa. Pood kolis ja sõõrikud koondati.  

Psühhogeograafiast. Kohvik asub keldris, selle ees tänaval on mõned lauad, kõik erinevad. Meister Gambsi toolid ümbritsevad Starogradi kojamehe elutoalauda. Üks komplekt on ostetud IKEAst. Üks laud on tuletõrjehüdrant, naftatünnidest toolid ümber. Neljanda komplekti moodustavad istumisaluseks koolitatud lõikelauad ja sovetlik taburet. Siseruumide kohta ei oska ma öelda muud, kui et paratamatult kipub seal peale tunne, nagu Taavi Eelmaa kutsuks mind kohe tangot tantsima. 


12. oktoobril
Bistroo 8 Vinohrady
Praha 

Sööme Helenaga brunch’i ja mõtleme, et varsti läheb pimedaks, pikad hommikud on ikka salakavalad. Kui konnotatsioonid sõnaga „bistroo“ pole puhtamate ja meeldivamate killast (ütleme, on lihtsalt sardellilõhnalised), siis see koht on isegi ontlik.  

Koogitükk on suurem kui mu pea. Õnneks on tegu Joosep Tootsi vaimusünnitisega: rosinaid, pähkleid ja muid pudinaid noaotsaga taga ajama ei pea. On olemas puhas maitse, selline digitaalne, eks, ja on siinne maitse – täielik filmilindifestival –, mis on soe, pudrune ja päris, ümmargune, täisväärtuslik, full-bodied, well-rounded ning igasse suunurka jõudev.  

Tšehhidel on küll mingi värk kreemide ja soustidega, eriti võiga, selles mõttes on bistroo aus nimi igale siinsele asutusele, ka juuksurile ja ujulale. Eile söödud sushis oli raudselt võid, pitsal olid reaalsed õlilombid ja praegusestki võileivast jääb pool taldrikule. Mõnes kohas on kohvgi või maitsega. Kui iga Berliini klubiürituse kirjelduses seisab „we celebrate cultural and sexual diversity“, siis tšehhi köök celebrates the diversity of butter. Ilmselt rändab sulavõi ka otse veeni. Maslenitsa iga päev, боже мой.  

Õnneks on selle konkreetse kohviga siiski paremini. Joogi soe kvintessents nagu kargaks keelele ja suulakke, ma tunnen seda jõudu. Sõõm liigub veenvalt läbi taju, maitse on äärmiselt stabiilne, miski ei jää segaseks, midagi pole vajaka, midagi ei jää üle. Lõpuakordides hajub mekk ühtlaselt ja suus säilib ülev meeleolu. 

13. oktoobril
The Bowl
Praha 

Pidin söömises pausi tegema, sest ma hakkasin nutma. Ma kogen ülimat õndsust, mis võib inimest toidu söömisel vallata. Totaalne kogemus, mis lööb matsuga hinge kinni ja kõditab hanesulega põlveõndlaid. Ülev silmapilk. Oh õnnis hetk, oh viibi veel! Ma söön parimat porgandikooki oma elus. See on üks neid piiride nihutamise hetki – koht, kust pole tagasiteed, pärast mida on kogu eelnev kogemustepagas teise väärtusega, kergelt, vaid karva võrra tuhmim ning samaväärse emotsiooni saamine on sedavõrd keerulisem. Kõiki järgmisi kooke mõõdetakse selle etaloni järgi ning nad leitakse olevat puudulikud. Mul on natuke kahju, et maitsesin seda kooki säärases varajases elustaadiumis, õrnal elukevadel, sest kogu ülejäänud teel surmani on nüüd vähem ruumi võrratuks lummuseks. See on järjekordne samm lähemale elu ammendumisele, pärast mida on tühjus, entroopia.  

Filigraanselt peenes biskviidis on poolikud kreeka pähklid, mis teevad lisaks maitsele ka konsistentsiga imesid ning tasakaalustavad oma robustsusega õrna tsitrusehõrku toorjuustukreemi. Tunda on idamaist vürtsi, õrna jõuluhõngu, nagu oleks koostisosad kokku toonud kolm tarka, kes öötaeva säravate tähtede järgi navigeerides end siia Praha nurgatagusesse kohvikusse vedasid. Viirukiks kogu selle kulla ja mürri juures on kookoselaastud ja granaatõunaseemned. Aga kõige selle ees tuleb alla andnult tõdeda, et ei, „sõnad ei suuda midagi kirjeldada, ajavad asja kuidagi ära,“ nagu ütles mu kallis sõber Nele. Saab vaid kogeda.  

 


14.
oktoobril
Cafe Hrnek
Praha 

Kui ma kohvikutele mõtlen, siis teatud moel on tegu justkui maiustustega. Selliste suurte magusate ruumidega, kuhu saad sisse minna, kus on turvaline, kus leidub kindel linn ja varjupaik. Selline Willy Wonka värk. Kasvõi seesama Hrnek: seintelt pudeneb glasuuri ja põrandale langeb peen suhkrutolm. Mõnus.  

Siinne õunakook on nii tubli 4+, nii normaalne ning täiesti ja absoluutselt meeldejäämatu maitsega, et lihtsalt libiseb hammaste vahelt minema. Üdini iseloomutu. Aga hetkeks käib küll.  

Cappuccino on vahune, õkva paksu vammuse all, nagu siinne õlugi. Ma vaevalt leian oamärjukese üles, aga kui see õnnestub, siis on see tõepoolest rasvane. Kohvi ja piima mekk peaaegu nagu kohtuks, sirutaks teineteisele käegi, aga sõrmeotsad ometi ei puutu. Nagu sirged, mis igavesti lähenevad, kuid iialgi ei lõiku.  

Pealegi, miks pole teised kohvijoogid mungaordude järgi nimetatud? Kuhu jäävad tsistertslased, dominikaanid, frantsiskaanid? … ну, так много потенциал!  


4. novembril
Fili Café
Freiburg 

Kohv on taas vahe ja mahe korraga, mekid on lahutatud, kuid järgivad sama trajektoori – nagu need ebatõenäoliste korrelatsioonide graafikud, à la USA riiklik juustutarbimine ja lahutused Maine’i osariigis. Vektorid on samasuunalised, malelaud peegeldub, maitse riimub! Pärast kohvi jääb tassi interjööri vooderdama ühtlane vahuvaip, mis justkui hoiaks keraamikat viimse hetkeni soojas. Nele mu kõrval lõpetas just labakinda kudumise.  

Kohalikuks koogiks on Torta della nonna (vanaema kook) – sidruni-keedukreemiga pirukas, mida katab ühtlane paks tuhksuhkrukiht. Kreemi mekk on mahedam versioon kunagi Eestis müügil olnud sidruni-pumatikommidest, mille müügilt kadumine on 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof. Väga kalkuleeritud pirukas, nagu oleksid selle valmistanud Šveitsi nunnad: selline hillitsetud, kena, sujuvalt mõnus, smooth and groove ilma groove’ita. Spice Girlsi vastand. Ei ole nunnad hoos, on ilma hoota. 


17. detsembril
Landeau Chocolate Café
Lissabon 

Siinset šokolaadikooki kirjeldas The New York Times kui „suus sulavat fantastikat“. Kohvik, pean ütlema, on meeldejääv: meretemaatika nagu Wes Andersoni käe alt, õige koguse tumeda puitmööbliga, et jätaks autentse mulje. Mulje vanusest, väljapeetusest ja usaldusväärsusest. Nagu silt „aastast 1806“, eks ole. Usutav. Aga tulles tagasi koogi juurde, siis see tõesti sulab. Sulab parasjagu, aga kakaopulbrikiht sunnib ettevaatlikult mäluma, et seda endale mitte kopsu tõmmata, mis muudab söömise pehmelt öeldes vaevaliseks. Nagu prooviks varakevadel rahvast mobiliseerida, et neid soist maad kündma sundida. Ühesõnaga, väga eluohtlik kook. Aga muidu kena. Kakaoga on üle valatud ka kohv, mis annab sellele iseäraliku ülbe mõrkjuse. No tore, aga kaugeltki mitte „fantastika“, eks ole. Kes seal Timesis küll töötavad?  


13.
jaanuaril
Winterfeldt Schokoladen
Berliin 

See kohvik meeldib mulle väga-väga-väga-väga-väga. Vaadake, on päevakohvikud ja on õhtukohvikud. Mandli koogipood Tartus on puhastverd päevakas, suisa hommiku poole kaldu, ikka nii, et käid põgusalt läbi ja poputad end kiirelt. Wernerisse lähed jälle terveks õhtuks istuma, teed tööd, loed, kirjutad, naudid ja lahkud kella kümne ajal. Siinne kohvik on viimase sarnane, aga nõjatub veel enamgi öö suunas. Mil moel? Siin on pime. Ja see on teadupärast ühe kohviku või baari olulisim omadus – säilima peab mingi privaatsus, salaseltslase tunne.  

Koht on oma elu sügisaastates, siin on üle sajandi vanad paljaks lihvitud uksed, rosetid laes, kääksuvad põrandad, baroksed riiulid ja vitriinid ning suure liiliamustriga maalitud seinad. Lisaks on siin õiged nõud: vanaema portselan, daamilikult väärikas ja õrn. Laudu on vähe ja kitsus tekitab intiimsuse. Ja ma tunnen, et siin on see olemas. Koha vaim. Mingi energia, mis elab ja pakub seltsi. Isegi üksi olles tundub, nagu koht oleks rahvast täis. Ajalugu on kohal. Ainult lauad kerivad oma modernsusega veidi hoogu maha. Siin istumine on omamoodi kultuurielamus – on nii palju, mida tunnetada. Raamatu avamine oleks liiast. Sellist kohvikut ei saa teha. Ta kujuneb juhuslikult, kuni ühel päeval avastad, et ta on olemas. 


20. jaanuaril
Kaffeehaus Lübeck
Lübeck  

Kõrvitsasupp on sama plass kui see kuradi Põhja-Saksa ilm. Ja see on juba päris kuradi plass. 

Olete tundnud seda peenema kohvi maitset, eks. Kergelt hapuka mekiga, innukas, aga mitte pealetükkiv, mis laheneb joomise ajal ühtlaselt ning jätab keele alla igavese järelmaitse? Aga siis on veel meistriklass, vanemohvitser, kõrgem auaste, kes seda eelmist kohvi käsutab ning on igas mõttes üle. Kelles on kõik omadused justkui võimendunud, kuid auväärsel ja suursugusel moel. Tegu pole uusrikkaga, kes üritab muljet avaldada ja piinlikult üle paneb. Oi ei. Ei-ei. See on kohv, mis toob maitse nagu kuldkandikul kohale ning vaid kutsub endast osa saama. Esimese sõõmu järel mõtlen järele, kas sain üldse kohvi, sest mekk on niivõrd eksootiline. Rösti hõng jätab tunde, nagu oleksin sumedal maiõhtul teinud kohviubadest lõket ning nuusutaksin järgmisel hommikul oma jakki. See on midagi enamat kui „meeldiv lõhn“ – see on memuaar, tundmus, silmapilk. Tekkiva mälestuse lõhn. Kohv ja piim ei segune hetkekski päriselt, vaid põimuvad imeliselt, kord on üks esil, kord teine, ning maitsed vilguvad nagu „Gimme! Gimme! Gimme!“ algusakordid. See on empiiriline kommipood. See on laitmatult juhitud maitsekontsert mu suus, kus helilooja, dirigent ja orkester sulavad üheks ning komponeerimine ja esitus leiavad aset samal hetkel. See on välkmale kümne kilomeetri kõrgusel 1000 kilomeetrit tunnis! See on tuumaplahvatus. See on HEA! KOHV! Ja nüüd! Ovatsioonid. 

Lõpuks on lemon curd ka lemon’i maitseline. Siin majas (kus elas tõenäoliselt juba piiskop Alberti isa) juba sidruniga ei koonerdata.  


24. jaanuaril
Café Blaumond
Berliin 

Intensivo. Vat see on intensivo. Nagu malakaga lajataks. Otse roostene järelmaitse, kergelt grillitud kastanite poole kaldu. Ühesõnaga, nagu raudlatiga… Maitse on nii reaalne, nii käegakatsutav, nagu saaks ma selle niitipidi suust välja tõmmata ja lauale rulli keerata. Mekk liigub küll piiri peal, kõrghetkedel on see napilt liigõhuke, aga säilitab tasakaalu. See muudab kogemuse puhtaks. Alasti maitse. Aga nagu ei ole ka. On selline puhastes riietes talupoja maitse, mis sooritab laheda liu särtsumäe otsast pastelsetesse voodilinadesse. Nagu keegi annaks hammaste plagisedes vastu lõugu, aga teeks kohe pai, öeldes „Mauu!“. Alguses on „Ich will“ ja pärast on „Aadama itk“. Alguses on vana-aastaõhtu ja pärast suur reede. Alguses on metamfetamiin ja pärast kompvek „Miisu“. Nagu hammustaks jäist kaktust, mis sulab ema tehtud kakaoks. 

Piim ja kohv on maagiliselt ühtinud nagu kokkulepitud abielu poole sajandi möödudes. Nagu lõpuks oleks kohtunud peatamatu jõud ja liikumatu objekt. „Ebony and ivory live together in perfect harmony…“ nagu käivad laulusõnad.  

Kohvik näeb välja, nagu keegi oleks murdnud sisse Elva Valgesse Baari ning geriljasisekujundust teinud. Tunne on äärmiselt tänapäevane ehk lootusetult minevikumaiguline. Antsla kohtub Dennis Rodmaniga. Kuldse WC-nurga kohal on kartulikorv ja kuivanud lilled, läikiv flamingo vaatab tõtt mingite juurikatega ning vineerist lauad sobivad vastupandamatult suureks maalritööks kasutatud vana redeliga. Ja üllataval kombel kattub seinal olev staatiline kellaaeg 4:44 silmapaistvalt kohviku tundelise temporaalsusega. See pole ei õhtu- ega hommikukohvik. Selleks on ta vastavalt liiga energiline ning samal ajal uinutav. Kohe saaks nagu töölt lahti, aga midagi peaks veel ära tegema, nagu oleks pühapäeva õhtu või viimased minutid veepargis, nagu hilisõhtune bussisõit, kui metsa tagant hakkavad paistma tuttava linna tuled. Juba mängib „Closing time“… ja ongi aeg. 


28. jaanuaril
Pööriöö
Tartu 

Vahel on piim ja kohv eraldiseisvad entiteedid. Vahel on nad läbipõimunud: proovides maitseid eristada, satub kord üks, kord teine esile, nii et mõttesse tulevad vanaema kaltsuvaibad, mis polnud kaltsudest, vaid kilekottidest tehtud. Ja siis on see kolmas variant, selline, kus maitsed on absoluutselt eristamatud. Nagu päriselt oleks see vedelik otse lehma udarast tulnud. Oleks nagu suur suutäis… miskit, mingit vahtu, kõik on sulanud pehmeks ja ühtlaseks, kuid mittemidagiütlevaks massiks. Pole huvitavat teekonda, pole eel-, põhi- ega järelmaitset. Väga anti-BDSM. Väga vanilla. Igati süütu. Nagu malbe talleke vetsupaberis mängimas. Nagu Volli ja Neeme. Nagu ilma triipudeta kask ja võiga mannapuder. Lihtsalt üdini mammu. 

 

 


Kaarel Viljaste (26) 

Mis viis sind Euroopa kohvikuid mööda seiklema? Millega veel sel ajal tegelesid? 

Kauged linnad sattusid teele puhtalt Erasmuse pärast. Olin Berliinis ja reisisin sealt siis ühele ja teisele poole.  

Tegelesin sel ajal väga aktiivselt mitte millegi tegemisega ja üritasin leida viise, kuidas oma aega ära istuda. Ühikas, kus ma elasin, oligi rohkem vangla kui millegi muu moodi: valged seinad, sinine valgus, kitsad toad. Seega tegin väikestviisi dopamiinipaastu ja otsisin vastust küsimusele, mis juhtub, kui istun pikalt käed rüpes. Proovisin kõik mõnusad tegevused (peale harvade kohvikuskäikude) ära jätta. Mõjus nii, et kui lõpuks galeriis head kunsti nägin, hakkasid pisarad lahinal jooksma, sest sensoorne elamus uhas tsunamina üle.  

Kuidas jõudsid toidu-/kohvikukriitika kirjutamiseni ja oma stiilini? Kes on olnud sinu eeskujud? 

Ehk pole ma osanud vaadata, aga ei saaks öelda, et tohutul hulgal eestikeelset toidukriitikat silma oleks jäänud. Leidsin, et kuna mulle nii kohvikus käia kui ka kirjutada meeldib, siis täidaks natuke seda kriitikanišši mõningase loomingulise ja lobasuise mõtestamise-kirjeldamisega.  

Alguses kirjeldasin rohkem olustikku, aga aegamööda hakkas maitsemeel kohvilurrist üha enam nüansse välja filtreerima. Alati saab minna sügavamale, kaevuda lõpututesse kihtidesse ja igas kihis pikalt püherdada. Selles mõttes on eri meelte teritamine suur nauding.  

Proovin igasugust tõsidust vältida, aga samas tabada hetke, mil kohtuvad absoluutne soga ja kaalutlev meel. Endal on ka huvitav jälgida, kui palju ma suudan erinevaid tekste kokku segada, jäädes samal ajal maitsekuse piiridesse. Aga peamiselt ikka nii, et endal naljakas oleks. Selle poolest on eeskujudeks loomulikult Mart Juur ja Andrus Kivirähk. Viimasel ajal olen üritanud ikka enam enda moodi kirjutada.  

Mõni hiljutine meeldejääv kultuurielamus ja/või -soovitus? 

Väga lihtsalt tuleb soovitus minna vaatama Jette Loona Hermanise ja Johhan Rosenbergi „Eden Detaili“. 

eelmine / järgmine artikkel