Maria Esko on tõlkija ja Loomingu Raamatukogu toimetuse assistent, ta korraldab Eesti Kirjanike Liidus lastehommikuid ning noorte tõlkevõistlust ja noorte tõlkijate suvekooli (lisaks on ta salakirjanik, muusik, uurija jpm). Tema senised olulisemad tõlked on Annie Saumont’i novellikogu „Aeg elada ja teisi jutte” (Loomingu Raamatukogu 33–35, 2018) ja Virginie Despentes’i romaan „Vernon Subutex 1” (Varrak, 2019).
Kuidas sa tõlkimise juurde jõudsid? Miks sa tõlgid? Ning miks prantsuse keel ja kultuur? (Umbes nagu: „Lible, miks sa jood?” – „Kui purju ei teeks, siis ei võtaks tilkagi.” Kas tõlkimine joovastab? Sellesse, mis sulgudesse jääb, võid suhtuda naljaga … aga võib-olla isegi mitte.)
Tõlkel ja tõlkel on vahe, see on teada, eks, enamik inimesi lihtsalt ei pea selle peale eriti sageli mõtlema. Üsna varsti pärast seda, kui alustasin Tallinna Ülikoolis romanistikaõpinguid ja hakkasin suurtes doosides kvaliteetkirjandust neelama, jõudis mulle kohale, kui suur saab see vahe päriselt olla, ning mind tabas tõlkijaameti ees ühtäkki nii suur aukartus, et ma ei julgenud sellega tegelema hakkamise peale isegi mitte mõelda – raudselt ei saa asja ju.
Kaia Sisaski tõlkekursusel võtsime aga ükskord kodutööks ette mõned Queneau stiiliharjutused. Nende keeleveidruste lahtimuukimine osutus minu jaoks nii tohutult põnevaks, et enam polnud lootustki aukartuse paku taha pidama jääda. See vist vastab juba ka küsimusele, miks ma tõlgin: naudin keelekihtides sobramist, ja kui satun hea leiu otsa, siis jah, see on joovastav. Liblest saan niisiis vägagi hästi aru, mõte joovastustunde võimalikkusest muudkui kutsub tõlkimise juurde ja aitab läbi järada ka tülikamad pähklid, mis minu kärsitut iseloomu proovile panevad.
Prantsuse keel kui lähtekeel tuleneb ülikooliaegsest erialavalikust, mis on omaette õnnelik juhus, ja olen selle eest praegu siiralt tänulik. Nimelt astusin kuu aega enne sisseastumisvestlust prantsuse keele riigieksami ruumist välja ja vandusin, et sellest hirmsast keelest ei taha ma enam kunagi mitte midagi teada, hehee. Olen mõningaid tekste tõlkinud ka inglise, itaalia ja hispaania keelest, aga erisugustel põhjustel pole neist keeltest tõlkimine mulle nii südamelähedane kui sellest „hirmsast” prantsuse keelest.
Annie Saumont ja Virginie Despentes. Miks need autorid? Kas neid ühendab miski? (Tahaksin siinkohal kohatult öelda: miski peale bioloogilise soo. Aga ma teen ju nalja! Nalja, mõeldes just nimelt Despentes’ile ja tema feminismile – kui temas feminismi on. „King Kongi teooria” jne. Kas on?)
Annie Saumont’ini jõudsin Triinu Tamme kaudu, kellega Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni korraldatavas noorte tõlkijate suvekoolis ühe novelli kallal pusisime. Hiljem sai Triinust minu juhendaja ja toimetaja nüüdseks kaante vahele jõudnud juttude tõlkimisel (minu igavene tänu talle!). Virginie Despentes’i raamatu ulatas mulle aga Krista Kaer lausega „Nii, siin on nüüd loomingulist ropendamist vaja”. Esimese hooga hakkasin pabistama, et kuidas küll olen suutnud endale ropendamiseksperdi maine tekitada … Siis aga lõi peas tuluke põlema, et Saumont’i novellides sageli esinev (kohati) obstsöönne kõnekeel mul ju tõlkimisel kõige paremini välja kukkuski ja mul poleks midagi selle vastu, kui saaks sama joont edasi ajada. Ma ei oleks tõesti osanud ette kujutada, et slängi ja roppuste tundmise võlukunst võiks mulle kunagi midagi peale paksu pahanduse kaasa tuua.
Siit saangi sujuvalt hüpata Saumont’i ja Despentes’i ühiste joonte juurde. Kui neid kahte inimest tausta ja häälekuse mõttes omavahel paberi peal võrrelda, ei tohikski neil peale bioloogilise soo nagu midagi ühist olla. Üks oli suurte akadeemiliste huvidega äärmiselt vaoshoitud tõlkijanatuur, teine on aga kunagine seksitöötaja ja igas mõttes kaosekuninganna, kes teenis tuntust esiti just käreduse ja hillitsematu raevukusega. Samas on mõlemad (küll eri taotlusega, aga siiski) teinud suulisusest oma tunnusmärgi ja mõlema kirjanduslikud tegelaskujud on eranditult fruktid. Inimestel, kes soovivad ilukirjandusest leida eeskujusid, kangelasi ja imetlusobjekte, ei maksa kummagi raamatuid kätte võtta.
Minu jaoks olulisim avastus polnud aga mitte see, et mõlemad sorivad oma loomingus inimolu ja -loomuse hämaramates nurkades, vaid see, kuidas nad esitlevad tegelasi igasuguseid hinnanguid andmata. Nad kingivad neile hääle ja lasevad neil lihtsalt rääkida, justkui püüdes ise aru saada katkistest mõttemaailmadest, millega on raske (või vahel haigettegevalt lihtne) samastuda. Selles seisneb minu jaoks ühtlasi Virginie Despentes’i feminismi võlu, sest jah, feminism on kindlasti tema loomingus üks olulisimaid jooni ja Subutexi-triloogias vaatleb ta näiteks seda, kuidas naisest kui seksualiseeritud objektist saab keskea lävel justkui nähtamatu varikuju, kes võiks üldiselt piirduda oma laste kasvatamise-koolitamisega ja muus osas teistele mitte ette jääda. Despentes’i noorusaja raev on aastate jooksul teinud ruumi soovile just nimelt vaadelda, mõista ja analüüsida, mis on minu arvates eriti nauditav ja imetlusväärne. Näiteks on nimetatud triloogias üheks kõrvaltegelaseks vägivaldne mees nimega Patrice, kes peksis aastaid oma laste ema, kuni naine leidis endas lõpuks jõu lahkuda. Peatükis, mis koosneb suures osas Patrice’i sisekõnest, tutvub lugeja halba aimamata lihtsalt ühe kunagise rokipeeruga, kes – nagu enamik Subutexi-tegelasi – ei ole suutnud oma nooruspõlvemaailmast päriselt välja murda ega saa sellest ise aru. Edasi meenutab ta oma laste sündi ning kirjeldab väga emotsionaalselt isaks saamise ilu ja valu. Selle peale hakkab Patrice lugejale juba täitsa meeldima, kui ühtäkki on, kõmaki, laual räige koduvägivald. Despentes laseb mehel analüüsida oma ohjeldamatut viha kui inimelusid hävitavat haigust, mida Patrice endas ise jälestab, ehkki natuke paraku ka imetleb. Loomulikult on lähisuhtevägivald täiesti vastuvõetamatu nähtus nii Despentes’ile kui ka mulle, küll aga leian, et kurjusega ei saa võidelda, kui ei püüta selle tekke- ja toimemehhanismidest aru saada.
Kas tõlkijal võib-olla kultuurilis-poliitiline programm? Kas tõlkija võib täita kultuuriliselt revolutsioonilist rolli? Kui mõelda eesti kultuuriloole, siis ehk peaksime vastama jaatavalt … aga võib-olla mitte tingimata?
Et Despentes oma tegelastele selliselt läheneb, muudab ta minu jaoks kultuurilis-poliitilises mõttes äärmiselt oluliseks autoriks ning tõesti, teda tõlkides on mul tunne, et ka minu roll on eesti lugejale peale hea lugemiselamuse pakkumise vahendada ka mõtteviise, millel võiks olla mõju ja millesse mul on siiralt usku. Selleks et raamatuga revolutsiooni teha, peavad raamatus praegustes oludes paraku kohtuma nii suured ideed kui ka loetavus ja müüdavus, õnneks on Despentes’il see kombinatsioon suurepäraselt käpas.
Joovastusest ja naudingust juba rääkisid, ent milliseid raskusi oled tõlkides kohanud? Kas tõlkimine on valmistanud piinu?
Piinu ikka on, muidugi. Näiteks siis, kui olen võtnud tõlkida teksti, mis mind sisu poolest absoluutselt ei köida. Et ma ei elatu tõlkimisest, peaks edaspidi seda viga olema õnneks küllaltki lihtne vältida. Nii Saumont’i kui ka Despentes’i puhul on aga kuidagi kujunenud nii, et see, mis kõige rohkem raskusi valmistab, pakub lahenduse saabudes ka kõige suuremat rõõmu. Mõlemad autorid on loonud hulganisti väga kummalisi tegelaskujusid, igaühel oma mõtteviis ja selgesti eristuv hääl. Vähe sellest, et nende häältega öeldud sõnad on vaja eesti keelde üle tuua, peavad nad minu kui tõlkija peas kuju võtma ja rääkima hakkama. Ainult nii on võimalik saavutada usutavust, mis on olnud autori taotlus. Mõni tuttavlikum või lihtsalt markantsem eksemplar hakkab kohe rääkima, mõne puhul on vaja hirmsat moodi maadelda, et neid üldse endale kuidagi ette kujutada. Kui üldine toon on enam-vähem paigas, tuleb hakata peenhäälestusega tegelema, selliste üksikasjadeni välja, et milline tegelane ütleks pigem „perse” rõhuga r-il ja milline „persse”. Olen tabanud end seltskonnas maniakaalselt üles märkimas sõnu ja väljendeid, mis võiksid näiteks mõne Despentes’i tegelase suhu sobida. Seda tuleb muidugi salaja teha, et sõbrad liiga valvsaks ei muutuks … Kui lõpuks tunnen, et olen kellegi hääle enda jaoks päriselt kätte saanud, siis ongi kogu nähtud vaev kohe ununenud ja tekib valmisolek järgmist pundart lahti harutada.
Kas oled mõelnud tõlkimise asemel ise kirjutada? Kas sa pole tabanud ennast mõttelt raputada maha tõlkimisega kaasnevad originaalitruuduse rasked ahelad – et ei peaks enam pead vaevama, kas aias õitsesid päevalilled või pelargoonid, kas ametniku särk oli sinine või lilla … Või õigemini: pead peaks ikkagi vaevama, ent ükski toimetaja ega lihtsalt ninatark lugeja ei saaks tulla ütlema: „Te eksite! Päriselt X niiviisi ei kirjutanud.”
Eks ma vahel kirjutangi ise, kui miski üle ääre ajab ja välja tulla tahab. Ei juhtu just harva, et mõni mulje või tunne minus värsistatud kuju võtab ja kusagil märkmikus maandub, aga see on ainult minu enda jaoks, ambitsioon avaldatud autoriks saada puudub mul täielikult. Päris kindlasti eelistan ennast vaevata tõlketekstis ettejuhtuvate lillesortidega ja vaielda kellegi teise loomingu tõlgendamise üle, kui jääda ketrama, mis lilled tahan mina ise kuhugi õitsema panna, kas ma ülepea mingeid lilli tahan, või tegeleda sellega, mida teised inimesed minu kirjutistest arvavad. Või järsku ei arvagi midagi, see on veel kõige hullem!
Olen kuulnud, et tegeled muusikaga. Kas võiksid sellest lähemalt rääkida? Kas tõlkimisel võib olla seoseid muusikaga?
Tõsi ta on, olen tegelenud laulmisega ja teen praegugi suure rõõmuga siin-seal „sutsakaid”, kui projekt pakub huvi ja laulusoolikas sügeleb. Viimati sattusin üritusel „Südasuvine bluusibardakk. Jürgen+Erki 70” Jürgen Roostega üht mõrvarlikku ballaadi esitama (Nick Cave’i ja PJ Harvey „Henry Lee”) – sellest õhtust saadud laeng kestab siiamaani.
Despentes’i raamatutel ja muusikal on üpris konkreetne seos, sest „Vernon Subutexi” kõigist kolmest osast leiab ohtralt muusikaviiteid, suur osa mainitud lugudest ja artistidest on ka autori enda lemmikud. Samuti kahtlustan pärast Subutexi esimese osa tõlkimist Despentes’i tõekspidamises, et kui miski üldse maailma päästab, siis muusika. Natuke abstraktsemal tasandil arutledes on eelmises vastuses mainitud häälte ettekujutamine minu jaoks kindlasti suuresti muusikaline tegevus. Inimeste kõne on rütmistatud, heliline – see tuleb ära tabada ja eesti keele helidesse ümber tõlkida. Nii Saumont’i kui ka Despentes’i tekstidest leiab kohti, kus rütmide ja kõladega on sihilikult mängitud, viimase puhul näiteks islamiusku pööranud noore Aïcha mõttemaailma tutvustavas peatükis, kus ta kirjeldab, mida tundis, kui sai teada, et tema varalahkunud ema oli pornostaar. Selle peatüki algus on minu jaoks nii tugevatest emotsioonidest kantud ja spetsiifilise rütmiga, et pidin sõnade valikut ja süntaksit erilise hoolega mitu korda üle lihvima. Ma muidugi väga loodan, et olen suutnud kõik sellised lõigud üles leida ja autorite vääriliselt lahendada.
Kuidas hindad kohalikku tõlkemaastikku? Kas tõlgitakse piisavalt, kas tõlgitakse hästi? On sul lemmiktõlkijaid?
Meil on täiesti fantastilisi tõlkijaid ja minu meelest ei osata seda veel piisavalt hinnata. Mul on näiteks tuttavaid, kes loevad Houellebecqi inglise keeles, sest nad on millegipärast veendunud, et tema looming ei saa eesti keeles kuigi hästi kõlada. Neile tuleb lihtsalt meie suurepärased tõlked vägivaldselt nina alla suruda, pole parata.
Olen mõne lemmiku puhul puhtast kretinismist muide ingliskeelseid tõlkeid uurinud ning nendel konkreetsetel juhtudel on eestikeelsed olnud palju täpsemalt, leidlikumalt ja stiilitundlikumalt sooritatud. Kui võtan kätte näiteks Indrek Koffi, Triinu Tamme või Leena Tomasbergi tõlked, ei teki mul kvaliteedi suhtes kahtluseraasugi. Samuti Heli Alliku puhul, kes on pühendanud nii palju aega ja hoomamatus koguses vaeva, et Louis-Ferdinand Céline’i looming eesti keelde tuua. Nii prantsuse kui ka muudest keeltest tõlkivaid imetlusväärseid meistreid on veelgi, rohkem kui jõuan siin mainida.
Samas on paljude oluliste lähtekeelte puhul üliheade tõlkijate pink ikkagi lühem kui oskuslikku kätt nõudvate teoste järjekord. Eks ainult kvaliteetkirjanduse tõlkimisest ole ka sisuliselt võimatu ära elada ja ilmselt on palju neid, kes eri kaalutlusil kas ei tõlgi üldse, kuigi võiksid, või piirduvad lihtsamate tekstidega. Just seepärast toimubki juba kolmandat aastat Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni korraldatav noorte tõlkijate koolitusprogramm, mille raames toimuvad tõlkevõistlus ja noorte tõlkijate suvekool, kus algajatel tõlkehuvilistel on eriti väärtuslik võimalus saada tagasisidet oma ala parimatelt.
Mida tulevikus tõlkida tahaksid?
Järgmised paar aastat on mul tõlkimise vallas planeeritud, sest võtsin vahepeal Mariliin Vassenini ja Ulla Kihvaga kolme peale tõlkida Anna Gavalda uue jutukogu, mis peaks ilmuma järgmise aasta esimeses pooles Rahva Raamatu kirjastuses, samuti on käsil „Vernon Subutexi” teine osa, seejärel ka kolmas. Kui see kõik ükskord tehtud saab, siis tõenäoliselt tahangi jätkata kõnekeelt au sees hoidvate autorite lainel või liikuda mingite muude stiili- ja keeleveidruste juurde, mida ma praegu veel ette kujutada ei oska.
Milline kirjandus sulle meeldib, mida vabal ajal loed? Kas pigem proosat või luulet … või üleüldse teooriat?
Minu elu olulisimaks raamatuks jääb igavesest ajast igavesti Antoine de Saint-Exupéry „Väike prints”, olgu see täiesti selge, aga mu viimase aja lugemiskogemused jaotuvad enam-vähem nelja kategooriasse: Loomingu Raamatukogu, tõlgitavad raamatud, tõlkimist toetavad raamatud ja eesti luule.
Kui asusin Loomingu Raamatukogu toimetusse tööle, tekitasin endale kohe harjumuse lugeda läbi kõik, mida me välja anname. Algul pidasin seda töö osaks, siis aga sain aru, et see lihtsalt ongi suurepärane viis tutvuda väga heade eesti ja välismaa autoritega. Praeguse aastakäigu senised lemmikud on mul kindlasti Mare Kandre, Urmas Vadi, Alain Mabanckou, Andrus Kasemaa ja Etgar Keret.
LR-i tõlkekirjandus kattub ka mu kolmanda kategooriaga, st tõlkimist toetavate raamatutega, sest parim viis ennast tõlkijana arendada on lugeda suurepäraseid tõlkeid. Sinna alla käivad ka sellised uuemad lemmikud nagu Gaétan Soucy „Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke” (tlk Triinu Tamm), Emmanuel Carrère’i „Limonov” (tlk Indrek Koff) ja Maylis de Kérangali „Parandada elavaid” (tlk Leena Tomasberg).
Eesti luulet olen viimase aasta jooksul väga palju lugenud, sest mu lähemas tutvuskonnas on kuidagi kahtlastelt palju säravaid luuletajaid ja ühel hetkel tundus piinlik, et ma nende loomingust midagi ei tea. Hakkasin siis ennast hooga kurssi viima ja avastasin, et huvi ei taha kuidagi raugeda. Luulet loen aga samamoodi, nagu kuulan muusikat või käin kunstinäitusel: mõistuse osavõtuta, esteetilist ja/või emotsionaalset matsu otsides. Niisiis ei tea ma mitte kõige vähematki luule tehnilisest poolest ega oskaks kuidagi kommenteerida kellegi värsistamisoskust. Hindan seda, kui mõni kujund suskab sinna, kus kõige valusam on. Eriti naudin head lavaluulet, kus muusika ja vaatemäng teksti mõjulepääsu toetavad ja sellega terviku moodustavad.
Püüan leida aega ka originaalkeeles raamatute lugemiseks, viimati oli selliseks Michel Houellebecqi värskeim teos „Serotoniin” („Sérotonine”, minu teada on see Indrek Koffil juba töölaual). Houellebecqi raamatud olen kõik innukalt läbi lugenud ning muidugi nautisin viimasegi puhul vana head taktitundetut huumorit ja oskuslikku surkimist kõikvõimalikes hälbimustes, aga pärast Despentes’i käredat ja küünilist maailmaparandajalikkust (saan aru, et need sõnad ei käi kokku), jäi „Serotoniin” minu jaoks natuke enesekeskseks ja seepärast ka lahjaks.
Humanitaarteaduslikke tekste olen jõudnud kahetsusväärselt vähe lugeda, viimati Kaia Sisaski „Noor-Eesti ja prantsuse vaim”, aga mu lugemisjärjekorras on aukohal Bruno Latouri „Me pole kunagi olnud modernsed” (tlk Anti Saar), Johan Huizinga „Kultuuriajaloo ülesanne” (tlk Mati Sirkel) ning Gilles Deleuze’i ja Felix Guattari „Mis on filosoofia?” (tlk Anti Saar).
Despentes’i „Vernon Subutexi” on võrreldud Émile Zola romaanidega. Mida arvad (prantsuse) romaani hetkeseisust? Või üleüldse romaanikunstist?
Zola oli mu kooliaja suur lemmik ja ehkki ma ise teda Despentes’iga päris hoobilt küll ei oskaks seostada, siis järele mõeldes leiab tõesti sarnasusi viisis, kuidas nad püüavad võimalikult ehedalt välja joonistada kõiksuguseid inimtüüpe nende täielikus ilutuses.
Prantsuse romaani hetkeseisust mul vist nii terviklikku pilti ei ole, et midagi põhjapanevat öelda. Häbi tunnistada, aga ma pole isegi tutvunud Guillaume Mussoga, kes on juba alates 2011. aastast Prantsusmaal müüduim autor. Tahaksin öelda, et taas on näha ühiskondlikult angažeeritumate autorite tõusu, aga see ei pruugi olla kirjandus, mida kõik ilmtingimata lugeda tahavad. Kui müügiedetabelite tippu vaadata, leiab sealt ka niisuguseid teoseid, mille lugejad otsivad ilmselt pigem mingit laadi eskapismi.
Mind rõõmustavad alati sellised autorid, kes oskuslikult ja jõuliselt sotsiaalsele närvile suruvad ning räägivad sellest, millest ei räägita. Leïla Slimani (eesti keeles ilmunud „Hällilaul”, tlk Sirje Keevallik) on samuti üks eriliselt hea näide, kes on mul seni mainimata jäänud.
Selge on see, et romaan kui žanr omab ilukirjanduses endiselt võimupositsiooni, eriti Prantsusmaal. See on täiesti mõistetav, sest romaan on terviklik, välja arendatud tegelaskujudega lugu, millesse jõuab ikka ka sisse minna, enne kui peab jälle välja tulema, aga juba Annie Saumont’i, prantsuse novellikuninganna pärast soovitan kõigil teinekord ka mõned lühivormid ette võtta.
