Illustratsioon: Ellu-Marie Meos
Kunst ja originaalloome. Kunst ja jäljendamine. Ma tahan sellest rääkida. Paul Cézanne kopeeris Louvre’is maalikunsti õppides Delacroix’d, proovides tabada tema pintslitõmmet, käeliigutust. Julgen öelda, et selline on iga kunstniku või kunstiharrastaja (mis on üks ja seesama asi) loometee algus. Kui ma proosat kirjutama hakkasin, tahtsin kirjutada täpselt nii nagu Kurt Vonnegut. Kui ma hiljem luulet kirjutama hakkasin, tahtsin kirjutada nagu Juhan Viiding. Kõige lihtsam on sellise asja kohta öelda „inspiratsioon“, aga samas võiksin öelda ka „jäljendamine“. Kuidas need sõnad kunstiloomes erinevad? Autoriõiguse seadus kaitseb „originaalset tulemust kirjanduse, kunsti või teaduse valdkonnas“, täpsustades, et „teos on originaalne, kui see on autori enda intellektuaalse loomingu tulemus“[1]. Sellega antakse mõista, et (1) eksisteerib selline asi nagu originaalloome (või „enda intellektuaalne looming“) ja (2) seda on vajalik kaitsta, samas kui kunstniku õigust jäljendada pole vaja kaitsta.[2]
Värske Rõhk on avaldanud minult 334 luulerida ja nendest 5 pole mu enda kirjutatud, ning 4129 proosasõna, millest 44 pärinevad teistest teostest. Siinkohal on juba palju raskem väita, et tegu oli inspiratsiooni ja mitte kopeerimise või lausa varastamisega. Kopeeritud ridade ja sõnade osakaal on mõlemal puhul küll väike, aga see ei vabanda välja loomevargust. Selles essees mõistan ma ennast õigeks ja kaitsen ka teisi taskuvargaid, tuues välja jäljendamise produktiivse ja vabastava külje ning inspiratsiooni sundiva külje. Väidan, et inspiratsioon ja jäljendamine pole kategooriliselt erinevad mõisted ja nende sarnasuse teadvustamine annab rohkem argise ja vähem püha vaate kunstiloomele.
Mu esialgsed mõtted inspiratsiooni ja loomevarguse teemal süttisid hiphopist ja sämplitest; olukordadest, kus mulle tundus, et ilma kindla sämplita ei oleks lihtsalt olnud võimalik mõnda lugu kirjutada; olukordadest, kus sõnad viitavad sämpli sõnadele või laulja kasutab sämpli viisi. Nendel hetkedel pole sämpel enam passiivne helilõik, mida muusikaprodutsent või laulja endale sobivaks vormib, vaid aktiivne komponent teose loomisel. Musternäide: Lil Wayne’i „I Feel Like Dying“ kasutab nii sõnu, viisi kui originaalsalvestust Karma-Ann Swanepoeli loost „Once“. Sämplid on hiphopi lahutamatu osa, mida kritiseerivad eranditult vaid väljaspoolseisjad ning pea alati autoriõiguste ja honoraride teemal. Kuid hiphopis jäljendatakse ka teisipidi – üksteiselt võetakse üle ridu ja terveid salme. Mõne artisti rida võib jõuda ka terve generatsiooni korduvkasutusesse, nagu „I don’t sleep / cause sleep is the cousin of death“[3] (Nas, „New York State of Mind“) või „cash rules everything around me / C.R.E.A.M. get the money“[4] (Wu Tang Clan, „C.R.E.A.M.“). Jäljendatakse ka stiile: süüdistusi, et keegi varastas kellegi teise flow, kuuleb erinevate räpparite suust umbes ülepäeviti (näiteks meenuvad Soulja Boy süüdistused Drake’i vastu).
Flow’d pole aga ei seaduslikult ega (mu meelest ka) kunstiliselt võimalik autoriomandiks lugeda ning sellest võimatusest on sündinud mitu erakordset näidet. Playboi Carti lükkas albumi „Whole Lotta Red“ avaldamist pea aasta aega edasi väidetavalt seepärast, et selle laulud lekkisid pidevalt internetti. Hoolimata püüetest neid voogedastusplatvormidelt eemaldada, kogusid lood üha enam populaarsust. Üks vale esitajanime ja pealkirjaga variant loost „Pissy Pamper“ jõudis isegi Ameerika Ühendriikide Spotify „Top 50“ edetabelisse, enne kui see eemaldati. Kahtlemata oli lugude „illegaalne“ staatus üks põhjusi, mis ajendas inimesi neid kuulama, kuid küllap veelgi mõjusam põhjus oli laulude unikaalne ja äratuntav flow: kiire tempo ja kõrge tooniga mõminaräpp ad extremum, kus on väga raske vahet teha häälikutel, sõnadel ja lausetel. Playboi Carti flow sai nimeks baby voice, aga hoolimata kultusest seda albumit ametlikult ei avaldatudki. Kuulajate seas üha tuntumaks saades muutus baby voice vaid mõne kuu jooksul flow’ks, mis lakkas olemast Carti „oma“, ja sai millekski, millel on küll autor, kuid mis on justkui igaühe kasutada. Mario Judah ja 645AR on tõenäoliselt kaks kõige kuulsamat näidet autoritest, kelle repertuaari saab iseloomustada märksõnaga baby voice. Varga ja omaniku vahelise piiri hägustumisel tekkis hiphopis uus olend. Küsimus ei seisne asja muusikalises väärtuses, vaid jäljendamise kui loomemeetodi potentsiaalis kunstimaastikku rikastada.
Mu väited on viinud mind üsna antiiksesse tupikusse: ideaalset koopiat ei eksisteerigi. Playboi Carti, Mario Judah ja 645AR ei tee identset muusikat. Mis neid siis ühendab ja mis eristab? „Stiile pole iial võimalik liita – liita saab ainult katkendeid, mis on seotud mingi veendumusega stiili kohta. Ja kas selle veendumuseni jõutakse enne või pärast lindistamist… selle olemasolu loeb, mitte viis, kuidas see ellu viiakse“[5]. Need laused kirjutas pianist Glenn Gould selleks, et põhjendada kontserdilavalt lahkumist ning propageerida muusika lindistamist elava esituse asemel. Need teemad mind hetkel ei huvita. Oluline on minu jaoks sõna „veendumus“: Gould tõi näite sellest, kuidas üht keerulist pala salvestades tekkis kaks head lindistust, millest kumbagi ei saanud omaette kasutada, sest nad olid monotoonsed, üks läbivalt legato ja teine läbivalt staccato. Järgnevalt põimis ta lindistused, võttes ühest ühe lõigu ja teisest teise. Kuid see ei tähendanud kahe stiili liitmist, Gould vaid rakendas oma nägemust selle kohta, millises stiilis tuleks seda pala mängida. „Stiile pole iial võimalik liita“ selles mõttes, et liitmise tulemus on ikka üks stiil, mida ei saa taandada kummalegi liidetud elemendile. Niisamuti ei kopeerinud Mario Judah ja 645AR abstraktset, üheselt mõistetud baby voice’i, vaid oma veendumust ehk tõlgendust sellest: Judah kui fänn, kes ei suutnud enam oodata, et Carti albumi avaldaks,[6] ning 645AR kui muusik, kes leidis uues hääles viisi, kuidas end muusikas täpsemini väljendada.[7] Teisisõnu kopeerisid nad Carti muusikale projitseeritud omaenda emotsioone, ning nende loomingust võib mõelda kui enesejäljendusest. Kui ma vaimustusin Vonnegutist ja täpselt tema moodi kirjutada tahtsin, siis võtsin ma üle ainult need asjad, mis mind vaimustasid: „eks ta ole-d“, kritselduste põimimised teksti, absurdse ulme, koolonid. Sarkasm ja lääne ühiskonna kriitika jätsid mind täiesti külmaks, olgugi et need olid Vonneguti enda jaoks olulised. Keda ma siis jäljendasin? Ennast või Vonneguti?
Siiani olen tegelenud terminoloogilise tähenärimisega: ega kunsti tarbija jaoks pole vahet, kas kunstnik inspireerus või jäljendas. Kunstniku enda jaoks aga on vahe. Arusaam kunstiloomest kui imiteerivast tegevusest pärineb samuti antiigist: Platoni käsitluses edastab kunstnik jumalikku sõnumit või impulssi, kuid teeb seda ebatäpselt, luues seejuures vasturääkivusi, mida jumalas endas ei eksisteeri. Tõlgendades Platoni vaateid jumaliku inspiratsiooni ja kunstniku autonoomia suhtele, väidab hollandi antiigiuurija Willem Jacob Verdenius: „Järelikult ei ole inspiratsioon luuletaja vabalt kasutatav anne, vaid sundiv jõud, mida pimesi järgida. Vastavalt näib luuletaja kunst olevat täiesti lahus tema tahtest ja ohjest.“[8] Inspiratsioon on Platoni käsitluses sundiv ja idealistlik tegur, see on impulss, mida kunstnik ei vali ja mille edastamisel on tal võimalik ainult vigu teha, st täiuslik vahendus ei ole võimalik.
Idee inspiratsioonist kui sundivast tegurist kehtib minu jaoks ka väljaspool Platonit ja Verdeniust. Kui võrrelda „inspiratsiooni“ ja „jäljendust“ keelelis-konnotatiivsel tasandil, tuleb esile paar märkimisväärset erinevust: inspiratsioon on eelkõige asi, justkui kutsumata külaline, vahest tervitatav, vahest mitte, kuid alati ootamatu, jäljendamine on see-eest tegevus, mille alustamine on kunstniku otsus ja millel tundub olevat teatud kunstiväline väljund – kunstnikul on kunsti luues mingi eesmärk, olgu see raha, maine või midagi kolmandat.
Hiphop on erandlik just selle poolest, kui vähe ta salgab neid kunstiväliseid eesmärke, neile hoopis viidatakse laulusõnades. Sellel eripäral on ajaloolised juured. Toon kaks näidet: esiteks, B-boying / breakdancing – tähtis osa hiphopist (olgugi tänapäeval ehk pisut tagaplaanile vajunud), mida harrastatakse n-ö lahingutes, kus tantsija eesmärk on vastasest parem olla ja seeläbi oma mainet parandada ([9],[10]). Mõni väidab lausa, et algusaastail asendas breiktants gängide lahinguid[11]. Teiseks, MCing / räppimine – hiphopi verbaalne komponent on samuti artisti mainega lähedalt seotud. Diskori haipimisest alguse saanud ([12],[13]), hakkas räpp üsna pea ka räpparit ennast üles kiitma. Tekkisid lahingud nii üksikisikute kui gruppide vahel,[14] mis on hiphopis endiselt asjakohased. Mõlema näite puhul on olulisel kohal materiaalsed protsessid, mis on mõjutanud teose sisu ja vormi, ning maine kui igapäevaelu komponent.
Kunstiväliste eesmärkide teadvustamine juhib tähelepanu teose tekkimise protsessile ja selle olemasolu põhjustele. See on perspektiivimuutus, millel on potentsiaal võõrandavaks, juhuslikuks loominguks. Kunstiloome lakkab olemast „püha“ või seletamatu ja saab argipäeva osaks. Kunstiteose rikkumatu terviklikkus lahustub ning selle asemele tekib osadeks lahtivõetav olend, mida võib sajal eri moel uuesti kokku panna või ümber vahetada.
Ma ei väida, et see on ainuõige viis kunsti tegemiseks; ma väidan, et vahel on hea nii kunsti teha. Paar aastat tagasi kirjutasin üht lühijuttu ja kurtsin sõbrale, et nii väga tahaks kasutada katkendit Gabriel García Márquezilt, aga ei saa, kuna ükski tema mõtte ümberjutustus ei tulnud hästi välja. Sõber soovitas katkendi ikkagi sisse panna ja lisada jutumärgid, aga muul moel mitte mõista anda, et tegu on tsitaadiga. Kui keegi on midagi õigesti öelnud, siis tõenäoliselt ta ei öelnud seda õigesti, vaid ma mõistsin teda õigesti ning seetõttu pole mul vaja tema sõnu ümber jutustada, vaid korrata seda, mida ma mõistsin. „And that was called recycling / or rereciting / something ‘cause you just like it / so you say it just like it / some say its biting / but I say its enlightening“[15] (Lil Wayne, „Dr. Carter“).
Inspiratsioon sunnib, jäljendamine on vabatahtlik. Kunstis pole üks etem kui teine, kuid sellegipoolest eksisteerib vaikimisi kokkulepe, et originaal on parem kui jäljendus või koopia ja et neid kategooriaid on üldse vaja eristada. Ma ei ole nende veendumustega nõus ning väidan, et kunstist, mis on tehtud millegi eelneva ajendil, olgu see inspiratsioon, muusa, modell või idee, leiab jäljendavaid osi igal juhul.
[1] „Autoriõiguse seadus“ II peatükk, § 4, lõik 2.
[2] Edasiseks lugemiseks: Silvia Urgas. „Sämplimine ja taassalvestamine Euroopa Liidu ja Eesti intellektuaalse omandi õiguses“ – Tartu: Tartu Ülikooli õigusteaduskond, 2017.
[3] „ma ei maga, sest uni on surma nõbu“ (ingl). Vrd Kreeka mütoloogiaga, kus Hypnos ja Thanatos on vennad.
[4] „kõike mu ümber valitseb papp / C.R.E.A.M“ (ingl). Fraasi „cash rules everything around me“ akronüüm, otsetõlkes ’koor’ (vrd ka „cream of the crop“ – ’koorekiht’). Sõnast „cream“ sai selle laulu mõjul slängisõna raha kohta.
[5] „One cannot ever splice style—one can only splice segments which relate to a conviction about style. And whether one arrives at such a conviction pretaping or posttaping . . . its existence is what matters, not the means by which it is effected“ (Glenn Gould. „The Prospects of Recording“ – „Audio Culture: Readings in Modern Music“ – London: Bloomsbury, 2017, lk 226.)
[6] Vt hiphopdx.com/news/id.59645/title.mario-judah-threatens-playboi-carti-with-satans-fury-if-whole-lotta-red-isnt-releaed-in-full.
[7] Vt www.complex.com/pigeons-and-planes/2020/01/645ar-interview-rapper.
[8] Willem Jacob Verdenius. „Mimesis: Plato’s Doctrine of Artistic Imitation and Its Meaning to Us“ – Philosophia Antiqua, Vol. 3, Brill, 1949.
[9] Jeff Chang. „Can’t Stop, Won’t Stop: A History of the Hip-Hop Generation“ – London: Macmillan Publishers, 2005, lk 122–125.
[10] Vt historyofthehiphop.wordpress.com/hip-hop-cultures/break-dancingdance/.
[11] Vt economictimes.indiatimes.com/news/sports/how-b-boying-went-from-street-to-olympic-sport/b-boying-the-dance-sport/slideshow/66213260.cms.
[12] Vt www.blackpast.org/african-american-history/mc-emcee-master-ceremonies/.
[13] Vt www.npr.org/templates/story/story.php?storyId=7550286&t=1647016474371.
[14] Vt blackmusicscholar.com/mcing-the-art-of-hip-hop/.
[15] „ja seda nimetati millegi ümbertöötluseks / või taasesitamiseks / lihtsalt sellepärast, et sulle meeldib / nii et sa ütled seda täpselt samamoodi / mõned ütlevad, et see on rottimine / aga mina ütlen, et see on valgustav“ (ingl)
Johan Haldna (23): „-“ 
