Armin Kõomägi
„Perifeeria kangelased”
Loomingu Raamatukogu, nr 27–28, 2020
Seisin Subways, kotis Armin Kõomäe uus novellikogu „Perifeeria kangelased”. Pilk libises üle võileibade, millest odavaim – no ikka sellise suurusega, mis kõhtu ka täidaks! – oli singi-sub hinnaga 4,95 eurot. Taipasin, et äsja soetatud raamat maksis vähem: 4 eurot ja 50 senti. Olgu, novellid on nimetatud teoses küll lühikesed, aga seda paremini seeditavad; pealegi leidub neid seal tervelt 24 tükki. Saab kas või 24 päeva järjest aeglaselt nautida, võileib nii kaua ei säiligi. Olin tehtud valikuga rahul.
„Perifeeria kangelaste” puhul mõjub kosutavalt lugude lühidus, teine suur pluss on tekstide napid pealkirjad: „Süda”, „Elu”, „Koristaja”. Ei midagi liigset, üks lugu võrdub ühe sõnaga. Puhas, armastusväärne minimalism! Ühesõnaliste pealkirjade nõksu on autor muidugi kasutanud ka varasemates proosakogumikes „Minu Mustamäe” ja „Minu erootika saladus”, ning tegelikult on see väärt trikk. Sest lisaks silmade säästmisele toetavad ühesõnalised pealkirjad ligitõmbavat salapära: lugejal on enne novelli kallale asumist väga vähe aimu sellest, mis ees ootab. Nii tekib tal võimalus riskida, otsekui pea ees tundmatusse, häguse pinnaga järve sukelduda. Julge lugeja teebki seda, vaatab veidi põhjas ringi ning peab uuesti pinnale õhku ahmima tulles tõdema, et seal all oli täitsa huvitav. Ning juba ta sukeldubki uuesti, järgmise (novelli)aarde järele.
Aga miks? Mis „Perifeeria kangelased” huvitavaks muudab? Kõige laiemalt teevad seda lugude originaalsed teemad, lausa niivõrd, et see originaalsus muutub aeg-ajalt absurdiks. Näiteks „Perepuhkus” on lugu puhkusejanusest perekonnast, kes satub lahingukeerisesse, kuid suhtub sellesse hirmu asemel nalja, põnevuse ja – nagu pereema – isegi orgasmieelsete tundmustega. Samasugune veiderdamine paelus mind viimati siis, kui lugesin Etgar Kereti jutukogu „Kissingeri igatsedes”[1], mis sisaldab sarnaseid ootamatusi, muu hulgas lugu mustkunstnikust, kes tõmbab elus jänese asemel ühel päeval kübarast välja üksnes selle pea.
Kõomäe (nagu ka Kereti) veidruste järve aarded ei ole kullatükid, vaid pigem tavalised asjad nagu muruniiduk, ambitsioonika kirjaniku märkmed, gaasimaskid või suusapaar. Kuigi erinevad, pärinevad kõik siiski äratuntavalt samast järvest: Kõomäe omast. Mis tähendab, et „Perifeeria kangelaste” lood sisaldavad tublisti musta huumorit, provokatiivsust, liialdusi ja ühiskonnakriitikat, mida autori varasema loomingu austajad juba ka oodata oskavad.
Peamine põhjus, miks selles järves hapnik ruttu otsa saab, on ilmselt provokatiivsus, millega autor laamendab. Seepärast teeb lugude lühidus erilist rõõmu: hingata mulle meeldib, aga seda on vee all eriti raske teha, kui seljale surub imikuga tank. Nimetatud tapamasina-beebi kooslus pärineb novellist „Hetero”, kus Kõomägi mängib mõttega, mis juhtuks, kui elaksime heteronormatiivse maailma asemel hoopis homonormatiivses. Endale omaselt utreerib autor olukorda ning lõpplahenduse (muu hulgas selle, miks imik tanki satub), jätan heale lugejale avastamiseks. Teine samavõrd „riskantne”, st ühiskondliku moraalitundega mängiv lugu on ilmselt sõjahõnguline „Perepuhkus”. Võiks ju küsida, kas selliste teemadega provotseerimine pole mitte kohatu, aga ilukirjanduse kui väljamõeldu sildi kaitsva turvise varjus saab seda rahumeeli teha. Ja isegi hea, kui tehakse, sest niisugune äärmustesse laskumine on üpris efektne (ning seega mõjuv) viis ühiskonna valukohtadele tähelepanu juhtida.
Kui „Heteros” ja „Perepuhkuses” on üle vindi keeratud juba ainuüksi üldtemaatikaga, siis kitsamal süžeetasandil lükkab Kõomägi pidevalt provokatsiooninupu põhja ka teistes novellides. Ilmselt just selles peitubki põnevil sukelduja jaoks (peale originaalsete teemade) teose võlu. „Perifeeria kangelased” sisaldab kuhjaga hea maitse piiril balansseerivat musta huumorit, mis on enamasti saavutatud igapäevareaalsuse komponentidega üle võlli liialdades. Novelli „Süda” dopingukütid nõuavad sportlaselt kogu uriini loovutamist; „Töö” naistegelasele kingitakse rasestumise vältimiseks kuldspiraal, millel on ettevõtte logo; „Presidendi” nimikangelase kinnisideeks on kõnede pidamine. Niisugune fantaseerimine, reaalsuse edasiarendamine võib küll naerma ajada, kuid teisalt algab absurd, millesse lood jõuavad, siiski üldtuntud tõdedest. Näiteks novelli „Töö” puhul võib lugeja alguses äratundmisrõõmust muheleda – teab ju temagi agressiivseid pensionipakkujaid, kes sammaste pähemäärimise nimel kõigeks valmis on. Tõenäoliselt ei jõua pensionimüüjate prostituutlik entusiasm kunagi nii absurdselt kaugele kui Kõomäe novellis, aga arvestades ühiskonnas valitsevat saamahimu ja seda, kuidas tänapäeval õnnestub kõike seksiga maha müüa – kes kurat teab? Igatahes illustreerib autor osavalt, et praegune ühiskond võib kohati otsustada välimuse põhjal („Töö”) või olla muul moel pealiskaudne („Sitt”), korrumpeerunud („Lahendus”), ka üksluine ja mõttetu („Praam”, „Hävitajad”), aga ühtlasi nähtub „Perifeeria kangelastest”, et selle kõige kõrvaltvaatamine ja äratundmine on päris naljakas. Mis sest, et must, huumor ikkagi.
Teoses kajastuv ühiskonnakriitika avaldub nii mõnelgi juhul ka selles, et mitme tegelase jaoks on isegi katastroofiline sündmus (nagu kaaperdamine („Praam”) või sõda („Perepuhkus”)) parem kui tuim igapäevarutiin või toob viimasesse vähemalt kauaoodatud (positiivse) muutuse. Tuleb tunnistada, et mitmel korral tundus tegelaste põnevusnälg siinkirjutajale tuttav: on minulgi olnud neid surmigavaid päevi, kus mõte näiteks kontorisse tunginud kurjategijast tundub täitsa tervitatav. (Muidugi juhul, kui keegi viga ei saa.) Sellised äratundmised panevad taas mõtlema, et ehk ei olegi kõik kirjeldatu nii absurdne, kui esmapilgul tundub.
Nagu Kõomäe varasemaski loomingus, tulevad ka „Perifeeria kangelastes” jutuks naised kõigi oma kehade ja ihadega. Näiteks nii: „Seelik lühike, kontsad kõrged, avatud pluusikaeluses meelitles rinnahoidja roosa pits” (lk 58), „Pikad sihvakad jalad, kriminaalselt lühike seelik, liibuv topp, mille all puudus rinnahoidja” (lk 46). Sääraseid kirjeldusi on liigagi palju, arvamaks, et autor võiks seda tõsiselt mõelda. Pigem jääb mulje, et nagu selle kogumiku lugudes ikka, paneb autor lihtsalt täiega üle. Silvia Urgas täheldab „Minu erootika saladuse”[2] arvustuses, et naistest kirjutades on Kõomägi mehe pilgust teadlik ja provotseerib meelega – sama mulje jäi ka „Perifeeria kangelasi” lugedes. Liiatigi seepärast, et mõnikord nähtub selgelt (nagu novellis „Hävitaja III”), et Kõomägi mõistab naiseks olemise raskuseid ning püüab lugejas õrnema soo vastu kaastunnet ja empaatiat tekitada („Madli neelatab. Ta ei ole inimene, ta ei ole naine, ta on biifsteek”; lk 82).
Kuigi kõigist novellidest jooksevad läbi mõned üldised seaduspärad (nagu kriitika kapitalismi, rutiini ja pealiskaudsuse pihta), ei saa neid põhimõtteid otseselt omistada Kõomäe isikule. Seda eeskätt põhjusel, et autorile meeldib end „Perifeeria kangelastes” – nagu varasemaski loomingus – siin-seal objektiivse vaatlejana loosse sisse kirjutada: „Tema ees seisis inimene, kuidas teda nüüd kirjeldadagi. Noh, eks siin võiks üles lugeda mitu lehekülge kõikvõimalikke omadussõnu, ent milleks.” (lk 23) Niisuguse käsitlusega taandab autor end tegelastest, käitudes justkui reporterina, kes kõike veidrat distantsilt dokumenteerib ja lugejale ette kannab. Ohutu neutraalsusega, koos lugejaga toimuva üle imestades.
Siiski põrkasin ujudes aeg-ajalt mõne kivi vastu. Lugude absurdsuse tõttu võib tekkida segaduseoht, eriti kui autor midagi otse välja ei ütle, vaid lugejale aimamiseks jätab. Üldist sukeldumiselamust see eriti ei rikkunud, aga hetkeks võttis hoo maha küll. Näiteks loos „President” tuleb teemaks kartulite tassimine. Alguses määratletakse, et kartuleid on „oma viiskümmend kilo”, paar rida allpool selgub, et tegelane tassis keldrisse „mitu tonni kartulikotte” (lk 25). Kust tulid puuduvad kartulid, see vähemalt siinse lugeja jaoks ei selgunud. Kivina sukeldumistrajektooril mõjus ka mõne loo lõpp („Hävitaja II”, „Idufirma”, „Dünastia”, „Viirus”). Olles juba lugusid läbivate tugevate puäntidega ära hellitatud, tekitasid küsimusi novellid, kust ma neid ei leidnud. Jäi kaks varianti. Kas olin lugedes midagi tähelepanuta jätnud või lugu lõppeski rahulikumalt (või sama rahulikult) kui arenedes. Mõlemal juhul sai pea natuke haiget.
Siiski tasub kirjeldatud järve hüpata, sest selle liigirikkus on võimas. Ole sa pereema, president, muruniiduk või sääsk: Kõomäe raamatus võid ikka saada kangelaseks. Ja õigusega. Sest „Perifeeria kangelaste” isesugused karakterid aitavad (muidugi autori hoogsal dirigeerimisel) korraks heita kõrvalpilku sellele, kuhu inimkond võib jõuda, olgugi et avanev pilt võib kaasa tuua nii muhedaid äratundmisi, naeruturtsatusi kui ka õudusevärinaid. Jääb üle loota, et need heeroslikud tegelased panevad lugejat elu üle järele mõtlema, ehk avavad silmigi. Sest selleks kangelased ju ongi: et maailma aegamisi, kuid visalt päästa.
[1] Etgar Keret. „Kissingeri igatsedes” – Loomingu Raamatukogu, nr 27–29, 2019. Tõlkinud Margus
Alver.
[2] Silvia Urgas. „16 mehepilguga poplugu” – Sirp, 11.08.2017.
