*
jaanikuus kell seitse
on päev juba nii väga kõrgel
vanades kolhoosi õunaaedades
niidetud külakeskustes
igavesti külmade
14. sajandi kirikute akendes
ja kuumutab
meie poe ees istuvate meeste
niigi päevitunud nägusid:
see aegki siin
on millegi eelne
me oleme
millegi eelses ajas
ja pärast seda, kunagi
me saame öelda:
praegu ei ole enam
nii nagu oli enne.
sa kummitad mind
läbi kahekümnendate
ja me lebame näljastena õunapuude all
enne kui läheme
oma ideede eest sõdima
mäletan iga puud
kus me tulikuumalt
olime
jalutuskäik
kui sa istud mõnel soojal õhtul
käed rüpes, sirelid vaasis
oma kleepuva köögilaua taga
enne seda kui sa ei kavatse hakata tegema tööd ja näed
keegi äkitselt seisatab tänaval
keegi äkitselt vaatab
su korteri akendest sisse
aguliakendest sisse
sel juhul sa võiksid teada ta ei
uudista sinu järele
ta vaatab inimesi kes sealsamas kunagi elasid
vaatab sinust täiesti läbi
vaatab nende varjudesse
sisse pidudesse ja vaiksetesse
kodustesse õhtutesse
ja teistesse kordadesse kui oldi koos
ja viskab ka ise mänguhoos
katki mõne pudeli
lõhkumisejoovastusest.
tõid plankude vahelt peotäie võililli
praadisime leiba
pärast läksid köögitrepist alla
ja ma ütlesin
vaya con díos
*
täna esimest korda
me magasime koos
panime ukse tubade vahelt kinni
ja heitsime kõrvuti lebama
teine teisesse voodisse
veel ei puutunud
sulle kingitud raamatute vahele
ma ei pannud midagi
ei ühtki kuivatatud lille, osja
eostaime meie jalutuskäikudest
ei märkinud midagi ära
ei kirjutanud pliiatsiga
tähendusliku numbriga leheküljele
ei jooninud alla sõnu
mis võiksid midagi öelda
kui mina ise ei saa
kõik mu väljajätud
pidid tähendama kõikmõeldavat
sest kõik mis sa mulle üldse andnud oled
olen ma jätnud alles
tulevaste
käsi on vee all hele
õhtutaeva all
ja puude varjude all
kui mind enam ei ole,
ujun ma ikka selles jões
kõnnin ma ikka mööda kärestikke
istun ma ikka
mahalangenud puudel
selle jõe kohal.
panen vesikuppude lehti
endale õlakuteks
lükkan vett vaikselt
suudme, mere ja lahe poole
silmapilgutuse hetkel
võid mind näha
enda elu taustal, olen
leppades veele pudenemas
ja luha-angervaksas
minu ujumine, jääb
sinu piltidele
sest ma olin enne.
ja käsi jääb vee alla
ja puuvari, sellele
õhtutaevas
õhtu langeb õlgadele
õhtu langeb õlgadele
langeb jahedalt
pärast kuuma päeva
kirsipuu vari langeb
värskele päevitusele
jahutab
paljastele õlgadele
peale
käsivartele
külmalt
jahe õhtu langeb
öö kuma eel
ihu ihu haaval
õhetab, tulekust
ploomileht, seljale
kuu
sa hõõgud maja tagant
mulle vastu
õhtu, langed
õlgadele
Ann Viisileht (31): „kirjutada võib: võlvkäikudes“
