Luule

“*Ja siis ongi see moment –” jt luuletusi

Emili Kolk 14.02.2024

*

Ja siis on see moment –
seisan vannitoapeegli ees,
kaks teed on lahti, kumma valin,
mida võtan uskuda.
Õues on ere kevadhommik.
Veel on loodus enam-vähem raagus.
Ühel pool laup vastu ürgüksilduse
peegelsiledat minamaailma läve.
Teisel pool ere kevadhommik.
Jalutuskäik tööle.
Hommikusöök.
Mingi kleit.
Vahin nagu loom – kuulan, vaen.
Ilmaeglaselt riietun, korjan end kokku, panen paika.
Rünkrasketest rõivastest, talumatult teravast
südame piiri kompamisest ja survest peanaha all
ma seekord mitte ei vaju, vaid astun hoopis mingi sammu,
mis lubab minna trepist alla,
hommikust sööma,
tööle.

 

 

*

Püsin ääripidi koos
tuumturvalisel maal
üllatun mis koht see on
kogun mõõna aardeid

Tuumturvalisel maal
võitja ja kaotajana
kogun mõõna aardeid
püüan meenutada oma nime

Võitja ja kaotajana
korjan end kokku
püüan meenutada oma nime
pean lähenema teisiti

Korjan end kokku
üllatun mis koht see on
pean lähenema teisiti
püsin ääripidi koos

 

 

*

Õues on aina viu ja viit.
Oluline on kuulda lindu,
kuulda, mida ta teeb ja kuidas.
Oluline on ka istuda päikeselaigus
ja lasta ligi absoluutne
headus.
Mis on veel oluline?

 

 

*

Otsin hulkurit eneses
olen siin kus ritsikad
ja miljonid tähed
lõke põleb
jõgi voolab
väga tasa
võib-olla on ta siit mööda käinud
võib-olla on keegi teda siin näinud
kuulan puu praksumist tules
ritsikaid
ehk näen tast mingitki jälge

 

 

*

Kuidas elada koos
dinosaurusega
kuidas leida talle toitu
ja kuidas harjuda temaga
et ei ehmataks
et ei kaotaks pead
kui ta oma mitmekümne miljoni aasta vanuse
koonu välja pistab
kuidas leppida
tema suuruse ja rohmaka ettevaatamatusega
väiksemate olendite suhtes
kuidas vaadata otse
ta suurde tumeniiskesse
saurusesilma
ja näha seal
enese kohkunud peegeldust
selle suure looma süda tuksub
minu sees
püüan mahutada
seda krobelist ürgorganit
oma väikesesse rinnakorvi
seepärast kipub
ta vahetevahel valutama

 

 

*

Kui kõik ära taandada
mis siis jääb?
mate soojus peos
su sammude müdin trepist alla tulles
varese neli kraaksatust
mööduv auto
tunne et keha ei valuta
su mõtted mida peaaegu kuulen
rütmiline leige tuul ülahuulel
sa pesed teekannu
vesi vuliseb ka õues
valmisolek, valvelolek
inimene nagu tärkav pung
tardub mõne jäise sõna peale
ka puhtalt soojast pilgust aga
võib täielikult pingelangeda
kõige all lihtsalt tuline tuum
mis hoiab meid ilmaruumi kukkumast.

 


Emili Kolk (30): „Kirjutamine on minu jaoks kui leivakoorukesed, mis kõige kiuste aitavad lõpuks ikkagi tee koduni leida. Kirjutamine on üks väike võimalus, kuidas inimene saab head teha.“

 

eelmine / järgmine artikkel