vene keelest Kaia Beilmann
Mul on töölaual Wordi fail, mille pealkiri on „moments“. Sinna panen ma kirja neid hetki elust, mil ma olin täiesti õnnelik. Et mitte unustada, et ma olin. Ja et ma olen õnnelik.
Siin istun ma kirjanduskoolis seminaril. Ma kirjutasin spetsiaalselt D jaoks soneti, lootes, et ta tuleb, aga teda ei tulnud ikka veel. Kuid siis ta tuli, ma lugesin talle soneti ette ja pärast läksime baari. Ta luges mulle Tsvetajeva luuletusi, pani käe mu põlvele ja suudles mind. Ja ma olin õnnelik.
Siin läksime A-ga toidufestivalile. See oli kuu viimane päev ja meil polnud üldse raha. Võtsime automaadist 500 tenget [1] , et KFC-st kõige odavamad burgerid osta, ja ostsimegi ja sõime ja need olid kohutavad. A jutustas mulle igasugu lugusid tšehhidest ja uusaastast ja ma naersin jube palju. Ning siis tuli meie juurde üks mees ja küsis, kas meil on paratsetamooli. Ja mul oli. Mul on alati paratsetamooli. Ma andsin talle tableti ja tänutäheks viis ta meid veinikasiinosse, kus me jõime palju veini ja naersime. Ja ma olin õnnelik.
Siin olen ma baaris tööl, L-iga samas vahetuses, ma ei tea, miks, meie vahetused ei langenud kunagi kokku. Esmaspäev. Baaris oli ainult neli inimest, meie sõbrad. Ja me kõik jõime mingit R-i toodud veidrat alkoholi ja naersime. Mina laulsin šansooni ja pärast läksime me N-iga Tole tänava 24 tunni sööklasse ja sõime seal topeltburgerit. N ütles, et ma ei suuda teist topeltburksi süüa, aga mina sõin. Ja me naersime. Pärast aga ütles N, et ma pean siit riigist ära sõitma, ja hiljem ometi sõitsingi. Me sõitsime taksoga koju ja oli koidik. Ja ma olin õnnelik.
Siin vaatasin ma esimest korda „La La Landi“. Me arvasime, et seda filmilaenutusse ei tule, nii et sõitsime Illusiooni kinno linna teises otsas. Ma vaatasin seda filmi ja mul oli väga hea olla. Ma nutsin, aga ikkagi oli hea. Ja ma olin õnnelik.
Siin peame me koos V-ga tegema reportaaži kirjandusfestivalilt. V magas sisse ja ma vihkasin teda selle pärast, sest me jäime hiljaks ja kõik oli juba lõppenud. Aga siis saime teada, et tuleb järelpidu, ja läksime sinna. Ma ei tahtnud minna. Mu jalad olid märjad, sest mul olid ketsid jalas ja vihma sadas. Ning päev enne seda oli olnud Halloween ja mu silmad olid laineriga koos. Meie V-ga istusime diivanil, inimesed tulid meie juurde ja küsisid, kes me sellised oleme. Aga siis ma nägin D-d ja tundsin ta ära. Ta tuli ligi ja rääkis minuga. Ma ei mäletanud ta nime ja me V-ga otsisime teda pärast Facebookist ja võrdlesime teda teiste meeste fotodega. Ma pidin ära minema, sest meil õega olid piletid teatrisse. Sõitsin teatrisse bussiga nr 127 ja mu jalad olid ikka veel märjad. Meil olid piletid viimases reas, vaatasime „Õhtusööki lollidega“ ja vaheajal ütlesin ma õele, et olen armunud. Ja ma olin õnnelik.
Siin istun ma oma sünnipäeval üksi oma toas ja olen väga kurb, sest ma arvan, et V ei soovigi mulle õnne, aga kell 12 öösel ta helistas ja luges mulle 20 salmi Brodskit. Ma läksin õue ja vihma sadas, seisin vihma käes, kuulasin Brodskit ja nutsin. Ja ma olin õnnelik.
Siin läksin ma varakult töölt ära, et minna Hearsti näitusele. S ja mina saime ekslikult sellele näitusele kutse, ja et meid kindlasti sisse lastaks, riietusime nagu hipster-kunstnikud. Pärast läksime me kinno Jarmuschi filmi vaatama, ma ootasin seda päeva nii kaua. Me vaatasime pimedas filmi ja naeratasime. Ja ma olin õnnelik.
Siin sõidame me V-ga kell kolm hommikul lennujaama, sest mul on vaja kiiresti A-le armastust avaldada. Enne seda istusime pool ööd baaris, jõime siidrit ja rääkisime meestest ning siis võitis Chelsea Manchester Cityt ja meile valati tasuta viskit. Ma tellisin kanatiibu ja jagasin neid trummariga, kes minu vastas istus. Kuni mulle meenus, et on kolmas juuli ja A sõidab jäädavalt ära. Me sõitsime lennujaama ja istusime sinna, otsides A-d ja tema venda, kahte pikka korealast, sest me isegi ei teadnud, mis kell neil lennuk läheb. Mul olid jalas bordoovärvi sukkpüksid ja ma nägin välja nagu prostituut, V aga jäi mu õla najale magama. Ma nägin A-d ja ütlesin talle, et tulin hüvasti jätma, aga tegelikult avaldasin talle armastust. Ja pärast istusime V-ga bussis, kell oli kuus hommikul ja koidik oli väga ilus. A sõitis päriseks minema, aga mina vaatasin aknast välja ja naeratasin. Ja ma olin õnnelik.
Siin oleme me klubis „Tantsud“, tulime kuulama K lemmikbändi. Nad mängisid laulu „Igavesti noor, igavesti purjus“. K ja mina hüppasime ja tantsisime. Ja ma olin õnnelik.
Siin istume me V ja K-ga öösel pargipingil ja mõtleme, miks ei ole Almatõs sadamat, kuhu me saaks minna, ja isegi merd pole. Üldse mitte midagi ei ole. Mida teha, ei tea. Ja me tahtsime D akende alla midagi roppu kirjutada, aga öösel kell kolm polnud poes kriite. Me tahtsime värvi osta, aga jäime mõtlema, et meid võidakse kohtusse kaevata. Mõtlesime, et võiks kellelegi kirjutada, aga kedagi ei olnud onlainis, ainult P. K kirjutas talle ja P saatis pildi mingitest silmadest pimeduses ja me naersime. Aga pärast tuli A ja me läksime 24 tunni sööklasse, istusime seal ja laikisime Tinderi mehi ja rääkisime neist. Me sõitsime koju alles koidikul. Ja ma olin õnnelik.
Siin olen N-i sünnipäeval suletud baaris. Ma tulin töölt varem ära, panin ilusa kleidi selga ja kinkisin N-ile „pensionäri komplekti“. Ta sai ikkagi nelikümmend. Ma istusin J-iga samas lauas, siis hiljem tuli S ja me laulsime Queeni laule, toimus midagi arusaamatut, aga oli väga lõbus. Ning pärast varastasin ma kimbu karikakraid, mille keegi N-ile kinkinud oli. Istusin taksosse ja taksojuht küsis: mis lõhn see on? Ma tahtsin öelda „alkoholi“, aga sain aru, et ta mõtles karikakraid. Ja ma olin õnnelik.
Siin olen ma A sünnipäeval Tartus. Pärast pitsakohta läksime Wernerisse ja istusime seal, sõime porgandikooki ja F rääkis igasugu mõttetusi. Naersime, nagu oleksime end ära suitsetanud, ega suutnud lõpetada. Ja ma olin õnnelik.
Siin töötan ma kolmandat vahetust järjest baaris. Seal olid N, S, mingi imelik mantliga mees ja veel keegi, kes sarnanes mu eksi, V-ga. Võib-olla on need eri päevad, aga mulle tundub, et see on üks ja sama. Mäletan, et sel päeval mängis ArtBand laulu „Stand by Me“ ja kuigi talv polnud veel käes, tundsin ma, et on uus aasta. Ja ma olin õnnelik.
Siin olen Sotšis, sõitsin siia noorte luuletajate talvekooli. See oli talvekooli viimane päev, kõik oli juba läbi, T ja mina kõndisime mööda prospekti ja mängisime mängu, kus nimetasime eri värvi objekte. Tema valis punase ja mina rohelise. Selles mängus võidab see, kes nimetab rohkem. Punane nagu Marilyn Monroe huulepulk. Roheline nagu valgusfoori värv tänaval, mida me ületame. Me naersime ja pärast läksime poodi, ostsime šampust ja majoneesiga salatit. Ja ma olin õnnelik.
Siin olen ma Sotšis, istun rannal koos P-ga. Me vaatasime merd, arutasime elu ja kõige üle maailmas. Ja sel hetkel ma tundsin, et on olemas veel üks minusugune inimene. Jah, täpselt samasugune. Ja ma olin õnnelik.
Siin tulime me V-ga filmifestivali lõpetamisele. Meile ajakirjanike akrediteeringut ei antud, seepärast istusime mingisse võõrasse bussi kirjaga VIP. Mina teesklesin eesti näitlejat ja tema minu tõlki ning keegi ei paljastanud meid. Buss viis meid vastuvõtule ja seal oli toitu ja mingisugused inimesed. Mulle meenus, et unustasin korteri võtme maha, ja meil tuli terve öö väljas olla. Ja ma olin õnnelik.
Siin olen ma Varssavis, jalutan koos tüdrukuga, kelle nimi on A, leidsin ta Couchsurfingust. Ta viis mind Varssavi parimasse džässibaari, seal oli džäss ja P-nimeline saksofonist. Ma läksin P juurde ja küsisin, kuidas tal läheb. Tal oli kõik hästi. Aga pärast läksin ma läbi öise Varssavi hosteli poole ja mõistsin, et nähtavasti ainus asi, mida ma selles elus tegema pean, on kirjutamine. Ja ma olin õnnelik.
Siin jalutan ma A-ga Tartus kella kaheni öösel. Me ajasime juttu ja ma tahtsin, et see öö ei lõppeks. Sääsed sõid mind. Aga ma olin õnnelik.
Siin läksime S-i ja K-ga „Mamma Mia“ teise osa eellinastusele. Pärast filmi kõndisime mööda jõekallast, laulsime ja tantsisime ABBA laulude järgi. Ja ma olin õnnelik.
Siin läksime K-ga kaubanduskeskusesse talle pulmakleiti otsima. Me ei leidnud kleiti ja läksime džässiloengule. Me tantsisime seal ja seejärel läksime baari, kus oli vinge inglise laulja. Ja me läksime jälle tantsima, kuigi kõik teised inimesed lihtsalt istusid. Oli tugev paduvihm, K ütles mingile tüübile, et ta on lahe, ja tüüp suudles teda. Ma vaatasin neid ja naeratasin. Ja ma olin õnnelik.
Siin olen ma peol S-i juures Baizakovi tänava üürikorteris, Otau kvartalis. Ma suudlesin J-iga kõigepealt kapis ning siis madratsi taga rõdul ja me valasime Bibiguli veini mu seelikule. Ja ma olin õnnelik.
Siin on mu esimene päev Cannes’is, ma tulen rongijaamast ja kõnnin mööda teed Festivalide palee poole. Ma nägin hiiglasuurt plakatit kirjaga „Cannes’i filmifestival“ ja sain aru, et minu unistus on täitunud. Aga pärastpoole istusin ma Grand Lumière’i saalis, vaatasin Dolani uut filmi ja nutsin. Ja ma olin õnnelik.
Siin olen ma Milanos. Ma läksin mööda tänavat Duomo poole ja minu ümber olid väga ilusad inimesed. Nad kõik olid ilusad ja see oli nii veider ja rabav. Ja ma olin õnnelik.
Siin kõnnime me K-ga Berliinis ringi ja iga kord, kui näeme kedagi Adidastes, hüüame: Adidas! Mina võitsin selle mängu. Ja ma olin õnnelik.
Siin olen ma Prahas, läbisõidul. Ärkasin kell kuus hommikul rongijaama kõrval asuvas hostelis ja läksin välja. Ma vaatasin jõge ja taevast ning tundsin, et pean sinna jääma. Ja ma olin õnnelik.
Siin olen ma Mökus sel päeval, mil kohtusin V-ga. Me rääkisime temaga filmidest ja Monty Pythonist ja ma tundsin, et olin leidnud kellegi, kes minust aru saab. Ja ma olin õnnelik.
Siin on see päev, mil ma esimest korda stand-up’i tegin. Ma viskasin laval nalja ja inimesed naersid. Ja teiste esinemiste ajal istusime V-ga lava juures põrandal ja naljatasime teineteisele kõrva. Ning pärast istusime Möku aknal ja ta ütles, et tahab mind suudelda. Ta suudles mind „Don’t stop me now“ ajal ja siis me tantsisime ABBA saatel, kuni baarmenid meid välja viskasid. Ma tundsin esimest korda, et ma päriselt kellelegi meeldin. Ja ma olin õnnelik.
Siin olen ma järgmisel päeval V juures. Me seksisime, naljatasime ja vaatasime lolle Youtube’i videoid. Mu jalg oli tema jala peal ja ta hoidis mu kätt enda käes. Ja ma olin õnnelik.
Siin sõidame me K-ga öösel Prahas mingisuguses trammis. Me sõitsime valele poole, aga ei saanud sellest kohe aru. Me olime väga purjus ja meil oli väga halb, aga miskipärast väga hea olla. Ja ma olin õnnelik.
Siin oleme K-ga Bratislavas ja sööme tänaval kebabi. Seal oli palju inimesi ja nad kõik olid nii õnnelikud. Ma pole kunagi näinud nii palju õnnelikke inimesi ühes kohas. Ja mina olin ka õnnelik.
Siin istun ma hommikul pärast kohtamist R-iga tema korteris ja vaatan, kuidas ta hommikusööki valmistab. Ta sõi alati hommikusöögiks liha, see oli nii imelik. Aga pärastpoole õpetas ta mind tangot tantsima. Ja ma olin õnnelik.
Siin sõidame me taksos Dua Lipa saatel Mökusse Vikeri peole, kus A oma sünnipäeva peab. Me tantsisime oma kõlariga oma muusika saatel õues ja jõime kaheliitrisest plastpudelist viina koolaga. Siis ma ei teadnud, et see oli meie viimane Viker enne pandeemiat. Ja ma olin õnnelik.
Siin tantsime me K-ga Mökus laua peal mingisuguse 2000ndate muusika saatel. Baarmenid ei teadnud, mida meiega teha, ja lihtsalt filmisid meid. Ja ma olin õnnelik.
Siin laman ma hommikust saadik R-i rinnal. Ma jäin külmetusse, mul on palavik ja pea valutab. Ma lamasin suletud silmadega, tema hoidis mind kaisus ja silitas pead. Mul oli rahulik ja hea olla. Sain aru, et võin veel terve igaviku niimoodi lamada. Ja ma olin õnnelik.
Siin kõnnin ma Delta suunas pärast raamatukogus käimist ja vestlust Mökus. Sel hetkel ei toimunud midagi, kõik oli nagu tavaliselt, aga maailmas oli kõik väga halvasti. Aga ma olin ikkagi õnnelik.
Siin istume me K-ga Karlovas pingil ja mõtleme välja start-up’i. Me mõtlesime juba välja, millele me raha kulutame ja kuidas meie impeerium Google’it võidab. Sel hetkel mõtles K mulle välja uue elu mõtte. Ja ma olin õnnelik.
Siin istume me K-ga hilisõhtul Barcelonas kaldapealsel pingil ja sööme vahvleid. Me ostsime need lõbusalt hispaanlaselt, kes ei rääkinud inglise keelt ja vadistas valjult midagi hispaania keeles, aga siis unustas meile jäätist panna, kuigi me tellisime vahvleid jäätisega. Me püüdsime seda talle žestidega selgitada, kuid ta ei mõistnud meid ja kui siis mõistis, vabandas kaua ja pani meile kahekordse portsu. Ja vahvlid olid kohutavalt magusad, šokolaadisiirupiga üle valatud, ma määrisin veel uue jaki ära. Sel hetkel jooksid meist mööda mõned inimesed, mõni läks lihtsalt õhtujooksule, mõnel oli asju ajada, igal juhul tõttasid nad kõik kuhugi, neil kõigil oli mingi eesmärk. Aga meil eesmärki ei olnud, me sõime lihtsalt vahvleid ja kõik. Ja ma olin õnnelik.
Siin istume juba teise D-ga laste liumäe all, sest vihma sajab ja me unustasime vihmavarju maha. On meie esimene kohting ja sel hetkel ma arvasin, et see jääb viimaseks. Sest ma ei tahtnud teda laikida. Ma istusin Tinderis ja aevastasin, svaipides kogemata D paremale poole. Ma ei teadnud siis, et olen temaga nii õnnelik, et unustan hetked temaga siia faili kirja panna. Lapsepõlves ütles ema, et ei tohi end tagasi hoida, kui tahad aevastada. Tal oli tuline õigus.
[1] See on 2022. aasta alguse kursi järgi pisut üle 1 euro (toim).
Anastassia Štšurova (24) sündis Kasahstanis ja elab praegu USAs. On lõpetanud Tartu Ülikoolis slaavi filoloogia eriala ning käinud Almatõ Avatud Kirjanduskooli draama- ja luulekursustel. Kirjutab veebiajakirjale Manshuq kolumni „Nooruse eksimused“ (Ошибки молодости). Vallaline.
