Luule

“*Ja ma istusin selles suures bussis” jt luuletusi

Caroline Kuzmin 2.02.2024

*

Ja ma istusin selles suures bussis nende vahvate nägude ja juttudega. Ma istusin alati akna pool ja ma ei näinud välja, ma ei näinud seda lund ja neid puid ja ega ma eriti neid juttegi kuulnud. Mõtlesin ainult sinule ja tahtsin, et aeg kiiremini liiguks, sest su embus tundus ikka liiga kaugel olevat. Buss täitus iga kilomeetri pealt aina rohkem unega ja minul oli rohkem aega segamatult unistada, tead küll millest.
Ja kella vaatamisest saigi mu teine hobi ja ma ei olnud üldse oma soenguga rahul, mu juuksed olid järsku liiga sirged ja liiga siidised, kuigi seal ei olnudki mingit vahet, sest sinu juurest lahkudes on need alati sassis ja silmade ees ja ma ei arvanud, et me nii kiiresti läbi saame.
Ma olen alati uskunud, et kolm on kohtuseadus, aga ma ei ole kunagi osanud mõelda, kui mitmekülgselt see võib kehtida, ja ma tahan selle maha jätta.
Ja ma olengi kurb ja ma tahaksingi kasutada vulgaarseid sõnu ja ma tean neid väga palju ja ma olengi pettunud, et sa tegid meie mõlema jaoks õige otsuse, eriti minu jaoks, ja ma olen kurb, et sa ei tahtnud proovida seda jõge jälle vett täis kallata, ja ma loodan, et elu on meie mõlema vastu hea.

 

 

*

Sest liblikad koorusid juba kevades,
kui mina ja sina ikka teineteisele ainult
otsa vaatasime, kuhugi jõudmata.
Sest minagi tahtsin lennata koos karikakardesse istuma, aga sinu käsi sikutas mind sokist ikka tagasi.

 

 

*

Mu sõbrad ei taha sinust enam kuulda ja mina ei taha sinust enam mõelda.
Ometi leian ennast selles majas sinu suust tulevaid helisid uuesti ja uuesti läbi mängimas.
Tean peast, mida sa lausud, ja ikka veel ei ole mul vastuseid, mis oleksid sobinud.
Ikka veel ei ole vastuseid, kas miski oli üldse päris, kas su naeratus oli salakaval või pisut tagasihoidlik.
Kas minu süda oli sama külm kui sinu toas lõunati, sest aken oli lahti olnud, sest sul ei olnud vaja väljas kanda kindaid, sest minu kätel oli soojust liialt, sest see käib kuuldavasti niipidi, et kui ühte on, siis teist ei ole.
Ma mõtlen, kas sa kahetsed, seda esimest hetke või seda viimast, sest mina kahetsen, et sinust vahel aru ei saanud ja aitäh ei öelnud, sest mina kahetsen, et ma ära minnes rohkem kaasa ei võtnud ja rohkem mäletamiseks ei jätnud.
Kas sa kahetsed, et me erinevat moodi kasvasime ja erinevat moodi arvame,
kas sa kahetsed, et me nii palju tasa olime ja nii vähe jagasime.

 

 

*

Kerge on tuule kantud liiv,
kerge on vaadata päikest,
kui see loojub merre,
milles rohelised vetikad tantsivad
ja luiged armuvad.
Kerge on sinule mõelda öösiti,
värskelt vahetatud voodipesu ämbris,
kerge on süüdistada sind kõiges,
mis minuga juhtus.

 


Caroline Kuzmin (19): „Salaja olen haldjas.“

eelmine / järgmine artikkel