küsis Sveta Grigorjeva
Vootele Ruusmaaga tutvusin viis aastat tagasi oma debüütkogu esitlusel. Järgnevate aastate jooksul oleme koos palju kordi esinenud nii Eestis kui ka välismaal. Ta on loonud heli mu luuletustele ja lavastustele. Pean Vootelet nii heaks luuletajaks kui ka oma heaks sõbraks, meie luulekeeled ja –meeled on ehk vastandlikud, aga nii ongi huvitavam suhelda ja koos maailma üle mõtelda.
Vahel leian end kordamast teatud luuleridu. Kuna kardan lendamist, siis näiteks lendamise ajal võin endale palju kordi ette manada Doris Kareva sõnu „Hirm on hirmsaim gravitatsioon” ja see aitab mul oma hirmu kontrolli all hoida. Kas sul on mõni lemmikrida, mille juurde ikka naased või mis sinuga kuidagi kaasas käib?
Minu lemmikread pärinevad Kalju Lepiku sulest, need on melanhoolsema alatooniga mõtted. Näiteks „Meeleheite ruuged marjad”, mis on seotud puberteediea mõistmatustundega. Samuti kõnetasid mind tollal luulekogust „Öötüdruk” kolm rida: „Kurbuse vastu rohi ei ole rõõm. /Kurbuse vastu rohi on kurbus. /Ainult küürakas tunneb küüraka kurbust.” Üle ega ümber ei saa ka minu lemmikluulekogust, Richard Brautigani raamatust „Hanguga elavhõbedat pildudes”. Eriti luuletus „Foto 8”: „Igavik /surkimas /hambaid /ristiga /millele Jeesus /löödi.”
Mida need read sinuga teevad või mida sina nendega teed?
Nad iseloomustavad seda (sotsiaalset) pinnast, mille tõttu hakkasin luulest huvituma ja sellega aktiivsemalt tegelema, kirjutama. Tol hetkel pakkusid nad lohutust, sest mõtestasid lahti või piltlikustasid olukorda, kuhu olin tahtmatult või tahtlikult sattunud.
Need read on mõjutanud minu luulekeelt: kujundeid, melanhooliat ja eneseirooniat. Eneseirooniat pean terve inimese tunnuseks – selles on segunenud huumor, hapud viinamarjad ja jäärapäine uhkus. Luulekogu „Hanguga elavhõbedat pildudes” on enamikul reisidel minuga kaasas, justkui ettekirjutatud märkmik.
Mõlemad autorid on mehed. Kas sa suhestud kuidagi selliste eesliidetega nagu nais– või meesluule?
Eks naisluule või naisluuletaja ole praegu saanud ühiskondlike muutuste kontekstis mingisuguse risustava lisatähenduse, justkui oleks iseseisev naisterahvas negatiivse tähendusega. Et eesti luulekriitikas kasutatakse seda terminit – kohati üsnagi vägivaldselt –, ei konstateeri selle erisuse olemasolu. Mõistan Aare Pilve, kes kunagi kirjutas, et eesti luule ongi naistekeskne, sest meie suuline laulutraditsioon jäi alles tänu naiste mälule ja laulmisele. Ka rahvusliku ärkamise ajal kerkisid esile just tugevad naisluuletajad. Aga kuskil ei kirjutata ega kuule ma meesluulest, ma pole kusagil näinud seda mütoloogilist või müütilist meesluuletajat. Veel vähem pean ennast meesluuletajaks, sest juba sõna „luuletaja” on minu jaoks liialt suursugune epiteet.
Samal ajal leian, et mingisuguseid eristatavaid jooni on sugude vahel siiski võimalik tõmmata, kuid see on pigem seotud luule ja selle tunnetatavusega. Ütleme nii, et tajun tihti seda erisust just eri vaatepunktide põhjal: kui erinevalt tunnetavad naised ja mehed kogemusi ning kuidas seda siis kirja panevad. Selles, kuidas kirjutab naine oma lapsest, kõneleb kaasa veel mingisugune muu tasand, mida mina isiklikult kohati ei taju või ei mõista. Võib-olla on see seotud sellega, et ma pole veel isa ja seetõttu on minu kogemuste pagas lihtsalt puudulik. Teemadest nagu perekond, armastus ja seks kirjutatakse erinevalt, aga see ei nõua minu arvates eesliidet nais või mees. Luule on luule ning see muudabki selle nii ilusaks, valusaks ja ausaks.
Mis on Instagrami-luule ja miks see sinu arvates nii popp on? See on murdnud täitsa Instagramist välja ning müüb nagu lohe. Lugesin ükspäev Rahva Raamatu poes neid teoseid ja leian, et see on ikka kohutav pask – ma ei saa üldse aru, miks inimesed selliseid asju ostavad. Kas sina oskad seda põhjendada? Olen ma millestki valesti aru saanud – või veel hullem, muutun nüüd ise vaikselt Mihkel Kunnuseks ning tean paremini, mis on hea luule ja kirjandus ning mis mitte?
Mul pole sotsiaalmeedias kontosid, välja arvatud Gmaili postkast ja oma koduleht, mis on üles ehitatud tasuta platvormile. Olen end igasugustest muudest sotsiaalmeedia võimalustest ära lõiganud. See on tinginud olukorra, et Facebook, Instagram ja Twitter on minu jaoks täiesti arusaamatud ning isiklikult ei suuda ma nende platvormidega kuigivõrd suhestuda. Samuti ei loe ma eriti blogisid. Kui mul on mingisugune mõte või vajadus millestki kirjutada ning seda jagada, siis kirjutan sõpradele ja sedagi valikuliselt. Seetõttu on mulle tihti tögavalt öeldud, et minu e-kirjad on kohati ilukirjandus.
Ma ei oska isegi oletada, miks inimesed tunnevad vajadust kõik kirja panna ja üles riputada. Ja pärast need veel raamatukaante vahel avaldada. Võib-olla olen küünik …
Su kogus on reisimisel ja linnadel oluline ja mingis mõttes isegi keskne koht. Mis sind reisimises paelub ja kuhu tahaksid kõige rohkem rännata? Miks inimene läheb ja miks ta tagasi tuleb; miks inimene läheb, aga tagasi ei tule?
Reisimine on mõnes mõttes lahti laskmine mingist eluperioodist, plärtsatus seisva vee tasapinnal, millest saab alguse järgmine eneseotsing. See on minu puhul seotud oma koha ja kodu puudumisega. Sündisin Kohtla-Järvel, kus elasin 12 aastat, siis aga otsustasid vanemad kolida Võrru. Emapoolsete vanavanemate juured on Võrumaal. Tundub küll, et mis selles nii hullu on, et kolid ühe korra elus ühest linnast teise, kuid minu jaoks on Võru kõigest linn, kus elavad minu vanemad, see pole minu kodu. Nii võin kiiresti mõnda võõrasse linna armuda, sest tajun selles koduks olemise potentsiaali (näiteks Kopenhaagenis).
Reiside puhul on olulisel kohal olnud tülpimus – kui väsin endast, teistest või oma elust, soovin kohe ära minna. Ju ma siis põgenen … (Suur-)linnade puhul paelubki mind romantiline anonüümsus, kiirus ja tempovaheldus. Naudin seda kontsentraadimuutust eneses – meeled on palju vastuvõtlikumad, tunnetan rahu ja enesele andestamist. Andestust just selles kontekstis, et mõtlen rohkem sellele, mille eest olen tänulik, kellest puudust tunnen, mida oma elus hindan ja väärtustan.
Sa oled ka muusik. Kas ja kuidas tajud sõna ja heli, muusika ja kirjanduse erinevust-sarnasust?
Minu jaoks on muusika ja kirjandus visuaalsed – iga lugu või luuletus on impressionistlik pilt. Seepärast on mõlemad meediumid minu jaoks impressionistliku pildi loomise teenistuses. Pean tunnistama, et muusikuna on minu nõrgim lüli rütmitaju ja seda lonkavat rütmi kuulen oma luuletusteski. Kompositsiooniliselt lähtun mõlema meediumi puhul samast: kõlavärvist, minimalismist, kujunditest ja õhulisusest. Kirjanduse puhul suudan olla eneseiroonilisem, teatrile helikujunduste loomisel saan tihtilugu katsetada eri žanritega.
Kuidas sa tekstidele heli lood, nii teiste kui ka enda omadele? Kuidas need helimaastikud sünnivad? Mis muusikat kuulad?
Kuulan üsnagi erisugust muusikat, aga püüan nautida ka vaikust. Viimased neli aastat olen teatri– ja tantsulavastustele aktiivselt originaalmuusikat kirjutanud ning neid perioode elan väga intensiivselt läbi. Kirjutamiskuud on peas üsnagi mürarohked: palju muusikalist materjali, eri motiive ja muidugi proovisaali müra: kõne, muusika, tants, kirg. Kõik see väsitab ja seetõttu võin kodus tihti lihtsalt lage vaadata, kuulata puude praksumist ahjus või leevikeste sädistamist okstel.
Samas on müral ja müramuusikal minu jaoks tohutu võlu. Paar aastat tagasi sain ühe võimsaima kontserdielamuse, kui olin Taanis Helsingøris Clicki festivalil, kus esines müramuusika pioneer Keiji Haino. Oli imeline, kuidas see vanem väljapeetud härrasmees suutis üksinda saali ja lava täita. Kontsert oli intensiivne, ligi kaks ja pool tundi ainult müra. Uksel jagati kõrvatroppe, pärast kumises peas veel tükk aega.
Artistid, kes on mind praegu kõige rohkem mõjutanud, on Mika Vainio, Hannu Karjalainen, Alva Noto ja Ryuichi Sakamoto, Loscil, Jon Hassell, Keiji Haino ning Brian Eno.
Luuleüritustel esinemine ja üleüldiselt muusikaga tegelemine andis mulle tõuke loomaks plaat, kus mõlemad valdkonnad siduda. Arvestades seda, et olen kirjutanud päris palju luulet just reisidel, otsustasin kogutud materjalile anda muusikalise lisaväärtuse. Nii tekkiski idee audioreisipäevikust, mille sissekanded on luuletused neile komponeeritud muusikaga ehk „Audioluule reisipäevik” (2017). Esimese loo „La Victoria” kirjutasingi Rakvere Teatri pansionaadis ühel jaanuarikuu hommikul, kui meenus Hispaania reis ja sellega seotud emotsioonid. Püüdsin meelde tuletada hetki, kus ja kellega kusagil olin ja miks. Võib-olla seepärast ongi see kauamängiv üsnagi lineaarne ja mingil moel pretensioonitu. Praegu olen seda materjali live’is esitades lisanud juurde improvisatsioone, tänu millele on tekstid kontsertide ajal muutunud performatiivsemaks ja laetumaks.
Su tekstid on üsna napid, samas vägagi värvikad, töötavad pigem afekti põhjal. Kas sul on kirjutades eesmärk või soov, kuidas need võiksid lugejat mõjutada? Lisaks on su tekstid üsna haikulikud ja kuigi sa reisid pigem lääneriikides, on elutunnetuse kirjeldus pigem orientaalne. On sind mõni jaapani luuletaja mõjutanud?
Olen sinuga päri, et minu napid tekstid on üsnagi afektipõhised. Visuaalsusel on mu loomingus väga tähtis osa ja seepärast nimetan oma luulet hetkede kirjanduslikeks fotodeks. Seepärast võib võtta minu luulekogu „Tavaline don Quijote” kui pildiraamatut, mis jutustab ühe lootusetu romantiku argipäevast läbi eneseiroonilise pilgu. Kuigi pildid võivad olla napid, siis tajun endalegi üllatuseks, kui palju erisuguseid magusvalusaid emotsioone olen tegelikult neisse laadinud-peitnud.
Jaapani luulega tegin tutvust tänu Ninniku raamatusarjale, kus on ilmunud Tanikawa Shuntarō „Sõnade asjatu flirt”. Oluline on olnud ka Konfutsiuse „Vested ja vestlused”, mis on küll hiina päritolu. Minult on nende mõjutuste pärast tihti küsitud, kas olen orientaalse kultuuriga põhjalikult tutvunud, kuid pean kahjuks alati eitavalt vastama. Arvan, et selline mulje tekib seepärast, et mulle on luuletamise puhul oluline just seisund. Tihtilugu vajan selleks vaikust, sisemist rahu ja aega. Iseendasse vaatamine nõuab julgust, sihipärasust ja aega, et end kõrvalt jälgida. Kuigi praegu võib jääda mulje, et olen tasakaalukas ja kõikumatu keskmega inimene, siis tegelikult see pole üldsegi nii. Seepärast ongi luuletamine ja sellega kaasnev seisund mingil moel enesele andestamise protsess, meelte avamise aeg. Inimtüübina olen aeglase vinnastumise ja arenguga. Luulekoguni jõudmine võttis ligi viis aastat, arvestamata veel varasemat aega, mis mind üldse luuleni tõi.
Kuidas suhtud kohustuslikku kirjandusse? Mina näiteks ei suutnud kooli ajal lugeda midagi, mida kaunistas sõna „kohustuslik”. Alatasa mõtlesin, miks on teatud raamatud tehtud kohustuslikuks ja teised mitte. Nii mõnigi kord peletatakse kohustusliku kirjandusega noored raamatutest eemale, sest üldjuhul on kohustuslikud sellised raamatud, millega õpilane ei suhestu. Mulle tundub, et õpetaja peaks olema kuidagi kompetentsem – keegi, kes on teadlik sellest, mis parasjagu kirjandusskeenel toimub ning mis võiks noori kirjandusest huvituma panna. Dostojevskist saan ma heal juhul alles praegu aru, 17-aastaselt aga …
Olen sinuga mõneti päri. Isiklikult pööraksin selle teema puhul tähelepanu pigem õpilaste suhtumisele. Kui puudub huvi elu sügavama poole vastu või kui puudub ideeline konflikt ühiskonna ja selle mõistmisega, siis puudub ka suhestumine. Kui mentaliteediks on negatiivne suhtumine või pigem huvitus, on õpetajal raske leida neid suundi, mis tagaksid kirjanduse vastu huvi. Seetõttu ei ole see suhtlus ühepoolne, vaid põhineb dialoogil. Siinkohal ongi oluline, et kirjandusõpetajal oleks suhtlemis– ja tunnetusoskus. Kas ta tajub klassi ja selle vajadusi või valib suuna, mis on kujunenud kaanoniks? Minul näiteks vedas oma gümnaasiumi kirjandusõpetajaga, sest ta oli aldis vestlema kirjandusega seotud teemadel: kellel on uus raamat tulemas, keda ta soovitab lugeda või mis stiiliga võiks tutvuda.
Mida pead tänapäeval eksperimentaalseks kirjanduseks? Mul on tunne, et ma muudkui esitan sulle küsimusi eri kirjanduslike žanrite kohta, aga mul on selliseid asju kuidagi huvitav küsida, mõelda enda jaoks lahti ja keerulisemaks žanrid, need, mida peetakse justkui iseenesestmõistetavaks.
Eksperimentaalne kirjandus tänapäeval – see on keeruline küsimus. Igasugused vormiga mängimised või oma keele väljamõtlemised on mulle alati huvi pakkunud: Anthony Burgessi „Kellavärgiga apelsin”, George Orwelli „1984” ja Aldous Huxley „Hea uus ilm”. Mulle pakuvad huvi igasugused düstoopilised teemad, kus luuakse oma nägemus, võib-olla mitte nii realistlik, kuid siiski. Praeguseks on nimetatud raamatud muidugi juba klassika ja enam mitte nii eksperimentaalsed, ent usun, et need toovad siiski esile mingid jooned, mis siiamaani ühiskonda ilmestavad.
Viimasel ajal olen tähele pannud, kuidas mingisuguses loominguprotsessis mõeldakse rahvale. Neile, kes on justkui juba eeldatavalt kunstist kaugemad ja peaksid seetõttu loomingust midagi saama. Seepärast tajun, et eeldatakse, mida ühiskond ootab, ja loomeprotsessis tullakse sellele vastu: lihtsustatud ja kiiresti/kergesti seeditavad teemad (lihtsad naljad, pateetika ja paksud värvid). Eksperimentaalsus kannab juba iseenesest tahet katsetada, nihutada või kangutada piire, standardeid, kaanoneid.
Kohtusime sinuga minu debüütkogu esitlusel, kas mäletad? Mina vaatasin, et teistest eemal seisab üks poiss, kes joob vett ja teistega ei suhtle. Loomulikult tulin sinuga rääkima ja nii meie sõprus alguse saigi. Ütle mulle, mis värk sellega on, et nii mõnigi luuletaja ei suuda ilma alkoholita kirjutada – kuidas sa suhtud luuletaja kui kurva hedonistliku geeniuse müüti? Kas sellel on praeguses ajas veel kohta? Ja miks on nii, et naiste loomingust rääkides ei saa ükski kriitik jätta mainimata autori imagoloogilist poolt (nt Lauri Sommer viimati Triin Pajast kirjutades[1]) või et meeste kirjutatud luulest oodatakse ikka mingit melanhoolset rüütlikuju? Kuidas neid stereotüüpe lõhkuda ja kas seda üldse peaks tegema?
Muidugi mäletan seda õhtut. Siiamaani meenub sinu punane kleit, kontskingad ja see põlemine, mis kohe tähelepanu tõmbas. See oli esimene Värske Rõhu üritus, kus oma luulet esitasin. Arvestades asjaolu, et olen karsklane juba üle kümne aasta, siis ei oska vastata, miks mõnel on vaja end pisut eelnevalt „turgutada”, et loomingu kallale asuda. Arvan, et tegelikult ei ole ühtegi luuletaja arhetüüpi ega ettekirjutust, milline peaks luuletaja olema. Mida see üldse tähendab? Kui inimesel on midagi öelda, leiab ta selleks viisi ja see ei vaja mingisuguseid sotsiaalseid mänge ega stereotüüpe. Praegu tunnen, et ühiskond vajab rahu, selgust ja usaldust. Küll see luuletaja sobitub igale poole, tema on harjunud igas kontekstis ja olukorras ellu jääma.
Usun, et stereotüüpe peab aeg ajalt painutama või siis lõhkuma. Aga enne peab mõtlema, millest need on tulnud ja mis väärtust nad kannavad. Milline on olnud see kultuuriline või sotsiaalne pinnas, millest need on võrsunud? Kuna vajan luuletamiseks tihti vaikust ja üksiolemist, siis võin tunduda kui melanhoolne kurva kuju rüütel, kuid pigem on see lihtsalt kirjutamiseks vajalik ja sel ajal ei taju ma seda kuidagi poosi või millegi muuna. See on seisund, millesse olen end ise või millesse on elu mind viinud.
[1] Vt https://kultuur.err.ee/869437/arvustus-pajast-paistab.
