romaanikatkendid
rootsi keelest Grete Liis Titma
Excerpt from PAPPAKLAUSULEN by Jonas Hassen Khemiri. Copyright © 2018,
Jonas Hassen Khemiri, used by permission of The Wylie Agency (UK) Limited.
Vanaisa, kes on isa, on tagasi maal, kust ta ei ole kunagi lahkunud. Ta seisab passikontrolli järjekorras. Kui politseinik peaks klaasist akna tagant kahtlustavaid küsimusi esitama, jääb vanaisa, kes on ka isa, rahulikuks. Ta ei ütle politseinikule siga. Ta ei küsi, kas ta ostis oma politseivormi postimüügikataloogist. Ta hoopis naeratab ja esitab oma passi ning tuletab politseile meelde, et ta on selle maa kodanik ega ole olnud ära rohkem kui kuus kuud. Miks? Sellepärast, et siin elab tema perekond. Tema armastatud lapsed. Fantastilised lapselapsed. Pettumuse valmistanud eksnaine. Ta ei viibiks reisil kunagi kauem kui kuus kuud. Kuus kuud on maksimum. Tavaliselt on ta ära viis kuud ja kolmkümmend päeva, vahel viis kuud ja kakskümmend seitse päeva.
Järjekord liigub edasi. Vanaisal, kes on isa, on kaks last. Mitte kolm. Üks poeg. Üks tütar. Ta armastab neid mõlemaid. Eriti tütart. Inimesed ütlevad, et lapsed on isa moodi, aga isa ise ei näe mingit sarnasust. Neil on ema kasv, ema jonnakus ja ema nina. Nad on tegelikult mõlemad väikesed või õieti üsna suured koopiad oma emast, eriti poeg. Poeg on nii ema moodi, et isal, kes on vanaisa, tekib vahel, isegi päris tihti, tahtmine temaga päid kokku puksida. Ta ei tee seda kunagi. Loomulikult mitte. Ta hoiab end vaos. Ta on elanud sellel maal piisavalt kaua, et teada, et tunded on halvad. Tundeid tuleb hoida väikestes lahtrites, eriti hea, kui tähestikujärjekorras, ja mitte välja lasta enne, kui juhised ja joonised on käepärast, kui spetsialistid on kohal ja riigiasutuse inspektorid saavad võtta vastutuse selle eest, mida tunded teha võivad.
Järjekord on toppama jäänud. Keegi ei saa kurjaks. Keegi ei tõsta häält. Keegi ei trügi. Inimesed ainult pööritavad silmi ja ohivad. Vanaisa teeb samamoodi. Ta meenutab aega, kui ta oli isa. Laste sünnipäevad ja päikesereisid, džuudotrennid ja kõhugripid, klaveritunnid ja lõpuaktused. Talle meenub pajalapp, mille tema tütar, või vahest poeg, tööõpetusetunnis tegi, peale tikitud sõnad maailma parim isa. Ta oli fantastiline isa. Ta on fantastiline vanaisa. Kes iganes midagi muud väidab, on valetaja.
Kui vanaisa, kes on isa, jõuab passikontrollini, kulub ainult mõni sekund, tema ja klaasi taga oleva politseivormis naise pilgud kohtuvad, naine skaneerib vanaisa passi ja suunab ta edasi.
*
Poeg, kes on isa, sõidab kontorisse niipea, kui lapsed on magama läinud. Ta korjab ühe käega posti kokku ja paneb teise käega siseukse kinni. Ta paneb toiduained külmikusse ja viskab trenniriided kappi. Enne, kui ta tolmuimeja välja võtab, teeb ta majapidamispaberi ja kühvliga köögile, vannitoale ja koridorile paar ringi peale ja koristab ära viimase ööpäeva prussakalaibad. Ta vahetab voodipesu magamistoas, käterätikud vannitoas ja täidab kraanikausi veega, et kuivanud räpased kohvitassid saaksid end ise pesema hakata. Ta teeb rõduukse lahti, et tuulutada. Ta loobib köögis prügikasti reklaamlehed, kortsu kuivanud kiivid, mandariinid, mis on kõvad nagu golfipallid, lõhki rebitud aknaga ümbrikud ja pruunid õunasüdamed. Ta vaatab kella ja saab aru, et tal on küllalt aega. Ei pea eriti kiirustamagi.
Ta peseb koridoris ja köögis põrandat. Ta puhastab vanni, kraanikausi ja tualettpoti. Kui ta valmis saab, jätab ta puhastusvahendi ja švammi vannituppa. Ta kujutab ette, et kui isa neid seal näeb, siis on suurem võimalus, et ta ei jäta kontorit sellisesse seisu nagu eelmine kord. Ja üle-eelmine kord.
Poeg valab kohvikapslid espressomasinast kilekotti, koti paneb ta kasti ning kasti kappi kõige taha. Õelt sünnipäevakingiks saadud lõhnaküünlad paneb ta teise kilekotti ja peidab tööriistakasti. Kallid tuunikalakonservid ja klaaspurgid seedermänniseemnete, Kreeka pähklite ja kõrvitsaseemnetega paneb ta tühja värvikassetikarpi külmkapi peale.
Peenrahakausi, mis seisab koridorikapi peal, tühjendab ta oma paremasse teksataskusse. Päikeseprillid paneb ta seljakotti. Ta teeb veel ühe ringi. Kõik on korras. Kontor on isa tulekuks valmis. Ta vaatab kella. Isa peaks juba siin olema. Ta peaks kohe-kohe jõudma.
*
Isa, kes on vanaisa, seisab pagasilindi juures. Kõik kohvrid näevad samasugused välja. Need on läikivad nagu kosmoseraketid ja neil on rattad nagu ruladel. Kaugelt näha, et need on valmistatud Aasia rämpsutehases. Tema kohver on aga korralik. See on valmistatud Euroopas. See on vastu pidanud üle kolmekümne aasta ja peab veel vähemalt kakskümmend. Kohvril ei ole rattaid, mis katki läheksid. Sellele on kleebitud nüüdseks pankrotistunud lennufirmade kleepse. Kui ta kohvri pagasilindilt maha tõstab, küsib üks maadlejamusklitega tüdruk, kas tal on abi vaja. „Tänan, ei!“ ütleb vanaisa ja naeratab. Tal ei ole mingit abi vaja. Eriti mitte võõrastelt inimestelt, kes loodavad abi pakkudes tänutäheks jootraha saada.
Ta tõstab kohvri pagasikärule ja veeretab seda väljapääsu poole. Lennukil oli mingi tehniline rike. Reisijatel lasti lennukisse minna ja siis jällegi maha tulla. Ta lapsed said hilinemisest ilmselt interneti kaudu teada. Poeg võtab õe auto peale. Nad sõidavad kiirteel põhja poole. Poeg pargib auto sinna, kus on väga kallis lühiajaline parkimine, ja tütar võtab pakiruumist isa stiilse mantli. Tütar oma päikselise naeratusega. Poeg, kõrvaklapid peas. Kinke ei ole neil vaja. Piisab sellest, et nad on ise seal.
Illustratsioon: Romy Nõulik
Jonas Hassen Khemiri (43) on rootsi romaani- ja näitekirjanik, kelle teostes paistab silma erk sotsiaalne närv. Romaan „Isaklausel“ (2018) avab eri vaatenurkadest kolme põlvkonna keerukat lugu, mille keskmes olev kokkulepe, isaklausel, sunnib vaagima armastuse ja kohustuse vahekorda perekondlikes suhetes.
Grete Liis Titma (18): „Käin Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumis. Rootsi keelt olen õppinud selle kaudu, et juba väiksest saadik olen iga oma suve Rootsis veetnud. Lisaks mängin korvpalli.“
