“isa oli surnud” jt luuletusi

*
ISA OLI SURNUD,
ta lamas kodutalu õuel
kirstus.
Ilm oli ilus, aga
külm.
Enam polnud
midagi teha.
Isa teadis seda
ise ka ja
ta naeratas.

*
ISA OLI SURNUD.
Ta lamas kodutalu õuel kirstus,
aga mu saabastes olid augud
ja mu jalgadel hakkas külm.
Õnneks olid mul mustad
bambussokid jalas
ja auke polnud eriti näha.
Külanaised ei saanud
pärast matuseid rääkida,
kui vaene on oma
surnud isa kunstnikust poeg.

*
ISA OLI SURNUD,
aga
ta number oli mu telefonis
ikka veel alles.
Ma ei helistanud
isale kunagi niisama.
Alati kohustusest,
et õnne soovida
või häid pühi
või et kuulata ära
sureva mehe viimased sõnad.

*
ISA OLI SURNUD,
aga ta tuletab
ennast mulle kogu aeg meelde.

Ta elab edasi
ema värisevates kätes
ja minu haiges peas.

Ühe venna tegudes
ja teise…

Isa oli surnud
aga ta tuletab ennast
mulle kogu aeg meelde.

*
MA OLEN RONGIST MAHA JÄÄMISE TUNNE, AGA
mul pole isegi piletit
ekslen uduses hommikus
perroonilt perroonile
taustaks valjuhäälditest
viimane kutsung.
Jooksekski
aga kuhu?

Ma olen rongist maha jäämise tunne.
Kõik teised on juba peal
istuvad pehmetel toolidel ja
tõstavad jalgu üle põlve.

Ainult mina
ja mõned narkomaanid
ei leia oma rongi.

Ma olen rongist maha jäämise tunne.

(Vahel ärkan öösel
kehal külm higi
ja mu akende tagant
Soo tänaval
sõidab
mööda pikk ja ühtlase hooga
reisirong
kõik on peal.

Siis haaran ma
oma jalgratta ja
hakkan rongi jälitama.

See on salakaval rong.

Ta pöörab Soolt
Kalevisse ja
veereb
sihikindlalt läbi kitsa Kalamaja.

Jõuan veel järele.

Ta pöörab Balti Jaama

ja ma olen veendunud
et saan ta perroonil kätte
aga ei.

Rong siseneb ennastsalgavalt
jalakäijate tunnelisse
seal kaotan ta lõplikult.

Lähen tagasi koju.
Panen ratta tagasi trepi alla
ja lähen voodisse.

Mu kasside kaastundlikud pilgud
pimedas toas
muunduvad varsti jälle rongituledeks.

Hommik on kaugel.)

*
OLEN KÄTELNUD KURADIGA
selle kuradiga
kes nagu
agar telefonimüügimees
mulle pääsemist
lubab.
Ta helistab
ja me räägime
ja ma ei suuda
ta kõnesid
võõralt numbrilt
mitte vastu võtta.

Ma olen vestluses
kuradiga
kes nagu
agar telefonimüügimees
või püsiannetuse paluja
minuga vastu mu
tahtmist
suhtlemist jätkab
– mul ei ole hetkel aega
– see on kiire jutt
– kuulake ära, ainult hetk
ja olete vaba

*
SEISAN RANNAS.
Must triiksärk seljas
püksid ja viksitud
kingad jalas.
On juuli
28 kraadi.
Kaasa riietub lahti
ja jookseb vette.
Mu fookusest väljas pilgu läbi
hakkab rannas sadama lund.

On juuli aga ma tean
et homme on jõulud
ja
ma tahan koju.

Taavi Teevet (25)

Selles numbris avaldatud luulekimp koosneb luuletustest, mis on esmalt ilmunud möödunud sügisel A-galerii näitusel „Ainueksemplar“ metalli graveerituna, ning nende mõttelisest jätkust. Milline tunnetuslik vahe on sinu jaoks paberile ja ainueksemplarina metallile kantud sõnal? Milline on olnud tagasiside näituse külastajatelt?

Metallile kantud sõna justkui nõuaks rohkem. Vaimselt ja füüsiliselt. Astun luuletaja rollist metallikunstniku ja trükkali rolli ja veedan tekstiga koos kauem aega. Ühtpidi tore, sest iga tekst avab ennast rohkem, aga teistpidi piin, sest pidevalt silme all olevad sõnad ja mõtted muutuvad varem või hiljem ahistavaks.

Vast üks meeldivamaid tagasisidestusi tuli ühelt tuttavalt, kes ütles, et pärast näitusel olevate tekstide läbilugemist saab ta minust paremini aru.

Trükis ilmunud raamatud leiavad oma koha lugejate öökappidel, raamatukogudes ja -poodides. Milline on „Ainueksemplari“ teoste jätkuelu?

Teosed eksisteerivad füüsiliselt mu töölaua sahtlis, vaatan neid aeg-ajalt ja pole tööde saatuses kindel. Võib-olla rändavad nad ühel hetkel vanarauaplatsile, kus keegi tööd üles korjab ja kohmetunult surnud isa kohta loeb.

Mingil teisel tasandil eksisteerivad teosed aktiivselt edasi ja tekstide sisu tuleb siin-seal jälle jutuks.

Mõni kultuurisoovitus?

Kõige muu kõrvale, mida maailm pakub, julgen soovitada sõita või jalutada Balti jaama. Istuda turu ees pingile ja vaadata seda rahvaste paabelit, kas või kümme minutit. Sadu ja sadu inimesi oma mõtete ja muredega. Väike laps, kes ajab tuvi taga. Armeenlane, kes küsib suitsu. Politseinik ja turvamees, kes äratavad pingil tukkuvat hiidlast. Akordionist, kes mängib korraga kõiki maailma laule. Keegi, kes vabanes just vanglast. Keegi, kes peab kohe vanglasse minema. Reformierakondlane, jumalakuulutajad, ordenikavalerid ja mina.

Tõeline kultuurikogemus.