Andrus Kasemaa
„Mees otsib naist”
EKSA, 2019
Mu sõber tahtis kunagi Andrus Kasemaaga intervjuud teha. Ta on suutnud oma taskuhäälingusse meelitada kõiksuguseid külalisi, aga Kasemaa skoorimine osutus keeruliseks. Ei leidnud sõber luuletaja Facebooki kontot, meiliaadressi, telefoninumbrit ega teisi kontaktandmeid. Viimaks helistas ta Hiiumaa raamatukogu juhatajale, kes oli kunagi seotud ühe Kasemaa teose esitlusega. Sellega projekt lõppes. Raamatukogust öeldi, et see on üks äärmiselt tagasihoidlik ja kummituslik tegelane, kes „kirjutab ja kaob” ning keda polevat isegi Hiiumaal liikumas näha. Olin varem mõne Kasemaa teksti peale sattunud, aga autori salapära tõi mind tema loomingu juurde tagasi.
Hea ülevaate Kasemaa raamatu unikaalsusest annab sisukord. Teose kontseptsiooni tundmata võib näida, et selle on kirjutanud rahuldamata, obsessiivne, lausa maniakaalne naistehull. Nimelt jätab roppude pealkirjade (luuletuste esimene või esimesed paar rida) müriaad nõudliku ja kiimalise üldmulje. Mõned näited: „Tutvun alt karvaste naistega”, „Suurema riistaga osav noormees”, „Hea imeja saab tööd”, „Sülita pihku ja haara riist”, „Tussupuudus ajab hulluks” jne. Sääraseid luuletusi on kokku tervelt 140, mis võib esmapilgul mõjuda alarmeerivalt. Need, kes armastavad Kasemaa sügavat romantikukülge, võivad küsida: kas tõesti on üksindus poeedi NII kaugele viinud? Kui lugeja aga neljaleheküljelisest (!) sisukorrast kaugemale jõuab, võib kergemalt hingata: Kasemaa ei kujuta endast ohtu. Eessõnas on mainitud, et luuletuste algused ei pärine autori seni varjul olnud hingesoppidest, vaid hoopis tutvumiskuulutustest. Autor on kogunud kokku portsu leherubriigist „Mees otsib naist” pärit tutvumiskuulutusi ja need enda äranägemise järgi luuletusteks arendanud.
Ainuüksi kuulutuste lakooniline, ent ablas sisu mõjub meelelahutuslikult. Ma ei olnud varem nii otsekoheseid tutvumiskuulutusi lugenud ning olen tänulik, et Kasemaa on luuleriiulitele toonud nende üksikute, hedonistlike ja lihtsate inimeste vabameelse suhtumise seksi. Piltlikult öeldes potsatas mu salatisse tükike pühvliliha, mille järele oleksin vaevalt et ise kööki läinud.
Humoorika nüansi annab teosele see, kuidas kaunishingest Kasemaa muudab tutvumissoovide külge poogitud poeetiliste teemaarendustega täielikult autorite kavatsusi, valades kirjeldatud lihatüki üle koorese irooniakastmega. Näiteks on ühe kuulutuse autor käsitöö all silmas pidanud midagi sootuks muud kui Kasemaa, kes kutsub oma autoripositsioonilt hoopis käsitöötallu varraste, lõnga ja lammaste juurde. Tänu sellistele viguritele lisab „Mees otsib naist” Kasemaa loomingusse üllatavat värskust, mis mõjub kui kosutav Hiiumaa metsatuul. Võrdluseks võib vaadelda autori uusimat luulekogu „Muusa” (2019), mis ilmus veidi pärast kõne all olevat kogu ning toob taas esile Kasemaa romantikukülje. Ilmselt kuulutuste mõnevõrra dikteeritud sisu tõttu ei leia siinses kogumikus kuigipalju autori varasemaid meelisteemasid (nagu sõda „Olla luuletajas” (2017) või Alatskivi kant „Lagunemises” (2009) ja „Kustutamatutes õhtutes” (2012)). Siiski säilib selles kasemaalikkus, mille loovad igaühele mõistetav sõnastus, nutikad puändid ja vabalt voolavad värsid.
Kuulutuste räiguse ja Kasemaa poeetilise teemaarenduse koosmõjul on tekstide lõpp süütum kui algus. Tekib umbes sama efekt nagu ansambli Head Mehed, Õppind Riistad laulus „Aasiast tulid hunnid”, kus esialgne (aimatav) viide seksile järgmiste ridadega süütuks pehmendatakse: „Aasiast tulid hunnid, / kellel pikad muuuustad mantlid seljas. / Ise olid nälgas, / tegid kisa, kära, / liputasid Tüüüürgi piki mõõkasid, / läksid edasi” jne. Kasemaagi on haaranud ühe kuulutuses esineva sõna ja sellega edasi jooksnud nagu taluhoovilt varastatud kanaga rebane (viimane näib raamatute „Lagunemine” ja „Kustutamatud õhtud” põhjal otsustades olevat autori lemmikloom).
Säärane ühe sõnaga edasilippamine on nähtavasti olnud lõbus – nii mõnigi kord läheb Kasemaa kuulutuse edasiarendamisega hoogu. Seda ilmestavad onomatopoeetika („hips-hops sops-saps siuhti! Säuhti! / Uh-ähh! / kops-kips-kops pimps-pumps / musi lumps!”, lk 13), kordused („ma tahan sind vaadata aegajalt sind musitada / aegajalt sest mulle meeldib / musitada aegajalt tahavad kõik musitada / musitada on nii tore ja hea aegajalt”, lk 45) ja uudiskeelendid („pumpelnikkelkrakker”, „mu nadinunnadi ja nadinannadi”, „mamselkörtsel hümpel tümpel”). Kasemaa proosateose „Vanapoiss” arvustuses ütleb Vilja Kiisler säärase lustimise kohta tabavalt, et „infantiilsuse üle vindi keeramise lõbu pressib ridade vahelt valimatult välja”[1]. Siinkohal tooksin esile mõned oma lemmikvimkad (originaalkuulutused on rasvases kirjas): „kes suhu võtaks sünnipäeva puhul / seda vana sünnipäeva viisi // mida ema ikka mulle lapsena laulis ja teised / lapsed lasteaias” (lk 32); „tutvun naistega kellel on ilusad karvased tutid / toakardinate küljes // tahaks tuua enda kõutsi teie poole mängima” (lk 113); „Tutvun kõik augud mängus naisega / Lotomängija Raplast” (lk 101).
Kuna Kasemaa kasutab päris inimeste tutvumissoove, mõjuvad neid jätkavad luuletused sageli iroonilise pilkena kuulutuste autorite pihta. Ka tema varasematest tekstidest leiab iroonianoote, kuid need polnud mõeldud reaalsete inimeste kohta nagu „Mees otsib naises”. See ei mõju aga pahatahtlikult, vaid esitleb ennast pigem lihtsalt võimalusena, mille luuletaja on ära kasutanud. Pealegi tundub vähetõenäoline, et see raamat kunagi kuulutuste kirjutajate kätte satub.
„Mees otsib naist” paneb paratamatult mõtlema ka inimese üksindusele nutiühiskonnas, kus näost näkku tutvumine jääb üha harvemaks ja leidub neid, kelle jaoks ainus võimalus lähedust kogeda on perverssusele kalduva eneseeksponeerimise kaudu leheveergudel. Kui enamasti võib kirjeldatud (pealiskaudsusekriitilise ja teistest võõrandumisele viitava) taseme ridade vahelt välja lugeda, siis mõnel juhul on Kasemaa selle rõhuva tunde ka otsesõnu kirja pannud. Sellega on teosest õhkuv õõv viidud oma täieliku potentsiaalini: „Sooviks leida ühte ja püsivat naist kellele / pakkuda kõike mida tema on väärt / väärtuse määran sulle mina” (lk 123); „Voodisse ja taha. Tuleme, teeme, läheme, / rohkem kunagi ei kohtu. // Mitte kunagi isegi su matustele ei tule / leinasõnumit kunagi ei loe / su nime ei tea / ei mäleta enam kui vana kord olen isegi pilti sinust / ei jookse silme eest filmilindina mööda // nagu sind polekski olemas olnud” (lk 80). Kõhe. Iseäranis kõhe tundub aga, et Kasemaa valitud tutvumiskuulutused peaksid oma eesmärgi poolest üksindust hoopis vähendama …
Autor on mõtisklenud ka selle üle, kelle sulest võiksid kuulutused pärineda. Ühe tegelasena figureerib pseudoautor Aleks. Maamiis Aleksil on mitu külge: küll tahab ta naist, kes oleks „normaalne ja kena”, küll näitab oma vallatut poolt, soovides segi ajada vanamuttide lõngad ja peita ära paksude kaalu. Vastuolu tekitab aga luuletus, kus varem üksnes kenasid naisi ihaldanud Aleks ütleb hoopis, et „ole kole või ilus vahet pole mulle käivad kõik” (lk 81). Aleksile pakuvad konkurentsi vana kooli rüütel Kuido ja mossis preilidele päikest lubav Gustav.
Kohati tekib igatsus toimetajatöö järele, sest esineb palju kirjavigu. Üksikutel juhtudel tekib lootus, et viga on tehtud meelega (nt sõnas „seksmaniak”), rõhutamaks veelgi rohkem teose tegelaste harimatust, naeruväärsust ja toorest suhtumist intiimsuhetesse. Teised kirjavead aga kurvastavad, sest nii nutikas teos väärinuks kindlasti finessideni viimistlemist.
Kasemaa tehnikaga eksperimenteerimine võiks hästi sobida mõnele loovkirjutamise kursusele, see pakub rohkesti edasiarendamise võimalusi. Miks mitte „Naine otsib meest”? Miks mitte kasutada inspiratsiooniks ajalehepealkirju, matusekuulutusi, reklaame? Kuna autor on seda võtet juba kasutanud, võivad järgmised sama tehnikaga loodud teosed mõjuda plagiaadina, aga oma lõbuks tohib väärt ideega vast ikka mängida.
Ma ei tea, kus Kasemaa oli, kui mu sõber teda tabada püüdis, aga võib-olla kirjutas ta parajasti järgmiseid ridu: „kujutan alati ette olen seda nii kujutanud ette / et maailmas poleks enam inimesi ja rahu ja vaikus on // ja inimesed ei lendaks enam ringi / ja see ongi minu kõige kõige seksikam fantaasia” (lk 35). Andkem pealegi luuletajale ruumi. Sest ilmselt just seal Hiiumaa metsade vahel suudab Kasemaa edaspidigi originaalseid ideid leida, pannes lugeja naerma, nutma, pead vangutama ja kaasa noogutama. Seda kõike oma selgel, üldinimlikul ja lihtsal viisil, mis – kes teab? – võiks ehk siiski kõnetada ka maamiis Aleksit. Kusagil ta ju on.
Arvustus pälvis Värske Rõhu noorte kriitikute konkursil eripreemia.
[1] Vilja Kiisler. „Lumehelbeke laseb lollakatele krae vahele” – Sirp, 14.06.2019.
