Päevik

Inimesed on naljakad. Raamatupoe Puänt päevik

Elisa-Johanna Liiv / Triinu Kööba 12.04.2021

Inimesed on naljakad [1]

 

Raamatupood Puänt avas uksed 26. novembril 2016. aastal. Vajadus sellise pealkirjaga fail luua tekkis 2017. aasta jaanuaris, kui saime aru, et pidevalt tuleb ette naljakaid, kummastavaid ja toredaid olukordi, mida teineteisega jagada tahaksime. Teie ees on neist väike valik.

 

2017

 

17. jaanuar, hommik

Vana onu astub poodi sisse ja küsib esimese asjana: „Mis raamatupood see nüüd on? Mis kommipakk see laual on? Kas te sööte ise neid siin?”

 

31. jaanuar

Veidi külahullu olemisega vanem meesterahvas (osutab Indrek Hirve luulekogule): „Kui teil ainult kunstikirjandus on, siis mis see Hirv siin teeb?”
Elisa: „Meil ei ole ainult kunstikirjandus.”

Sama mees: „Sina olid see kunstiteadlane, jah?”
Elisa: „Ma olen seda õppinud jah.”
Mees: „Mul on siin mõned pildid, vaatame, kas sa tunned ära …”

(Kuu alguses ilmus Eesti Päevalehes artikkel väikestest raamatupoodidest Eestis, kus muu seas oli ka mainitud, mida me ülikoolis õppisime.)

 

7. märts

Vanem naisterahvas (kõnnib kiiresti riiulitest mööda ja jääb keset poodi seisma): „Mis te siis veel pakute siin? Inimesi ikka käib?
Jah, ma mõtlesin, et siinsamas kohe veel üks raamatupood, et kas saate ikka hakkama.
Üritusi ka teete siin?
Koduleht on teil või midagi?”
Elisa: „Kodulehte veel ei ole, aga Facebookis oleme olemas.”
„Nojah, ma siis vaatan sealt.”
Ja lahkub ilma riiulitele tähelepanu pööramata.

 

20. juuni, hommik

Elisa ja Triinu koristavad taga väikest laoruumikest. Elisa läheb vaatama, et äkki on keegi vahepeal märkamatult poodi sisenenud. Kes otsib, see leiab. Ligi hiilib hilises keskeas meesterahvas.
Mees: „Ahaa … eelmine kord oli siin üks tüdruk.”
Elisa: „Jah, mina olen poiss.”
Mees: „Ei, aga eelmine kord oli üks tüdruk siin.”
Elisa: „Ja kes mina siis olen?”
Mees: „Ei, eelmine kord oli üks tüdruk siin, kes pidi kaaluma, kas mu luulekogu siia müüki võtta.”
Elisa (taibates, et tegu on rohkem kui ekstsentrilise luuletajahärraga, kes eelmisel korral Triinule luulet ette luges ja soovitas Rahva Raamatust oma kogu osta, et seda siis edasi müüa): „Jah, me arutasime seda, aga ei ole huvitatud.”
Mees: „Ahah, aga ma saaksin teile kirjanikuhinnaga seda müüa. NELI eurot.”
Elisa: „Aitäh, aga me ei ole huvitatud.”
Mees: „Tahate, ma loen teile?”
Elisa: „Ei, ei soovi.”
Mees: „Teile ei meeldi luule, jah?”
Elisa: „Ei, ei meeldi jah.”
Mees: „Nojah siis, aga äkki ma ikka toon mõned …”
Elisa: „Ei, me ei soovi.” (Lõigates nii ära edasise arutluskäigu, mis võinuks venida piinarikkalt pikaks.)
Mees väljub poest.

Triinu hoiab kogu selle aja end peidus, targasti teeb.

 

5. juuli

Tuleb naine poodi sisse, jääb laua juurde seisma. Lihtsalt seisab ja seisab ja siis ütleb: „Ma tahtsin seda tunda. Mu sõbrannal oli õigus.”
Me Elisaga jääme kohmetute nägudega teda vaatama …
Siis lisab: „Siin on tõesti mõnus,” ja lahkub poest.

Tuleb üks naine uksest sisse, me ütleme talle rõõmsalt: „TERE,” ja tema ütleb: „No, thank you[2] ,” ja lahkub.

 

24. juuli

Üks keskealine naisterahvas alustab juttu tavaliste küsimustega:
„Te olete raamatupood, jah? Kaua te siin olete juba olnud? Kust te raamatuid saate?” Ja nii edasi.
Kui olen kõikidele küsimustele vastanud, siis ta vaikib natuke ja seejärel küsib: „Aga kas te puuvillast pesu tahaksite omale? Head trussikud on.”

 

30. september

Vanem naisterahvas: „Tere! Ma tulin vaatama, mis teil siin on. Uus pood, jah?”
Elisa: „Kümme kuud oleme nüüd siin olnud.”
Naine: „Ega te plaate juhuslikult ei müü? Ma ei mõtle neid (näitab vinüülide poole), vaid neid väikeseid. Ma otsin …” [Nimi läks kaduma.]
Elisa: „Ei, seda meil kahjuks ei ole. Meil ainult kolm erinevat on.” (Näitab.)
Naine: „No ma mõtlesin, et kui selline uus pood on, siis võiksid mõned üksikud olla.”
Elisa: „No mõned üksikud ongi.”
Naine: „No rohkem võiks ikka olla.”

 

6. oktoober

Vanem naisterahvas: „Kas SEE siin on pood???”
Triinu: „Jah, on küll.”
Naine: „Aaa …”

Naine (uuesti): „Kuidas äriga läheb siis kah?”
(Triinu ei jõua veel vastatagi, kui juba tulistab): „Saan aru küll, ega siin hästi ei lähe.”

 

30. november

„Kas inimesed ostavad siit päriselt raaaamatuid ka?”

 

 

2018

 

9. jaanuar

Vanem meesterahvas (podisedes): „Kas see on siin raamatupood?”
„Jah.”
„Kas ta ongi selline imelik vä?”

 

24. jaanuar

Siseneb meesterahvas:
„You had a book presentation about two months ago. I drank wine there but forgot to pay for it. I would like to pay now. It’s a matter of principle, supporting a small shop.” [3]

 

30. aprill

„Ma teie rahakotis sobrama ei hakka, noh, aga PALJU TEIL SIIS KUU KÄIVE ON?”

 

7. juuni 

(Kolisime vahepeal Pärnu maanteelt Telliskivi Loomelinnakusse.)

Siseneb üks ähmi täis veidike vanem naisterahvas. Ei ühtegi tere ega midagi, kohe hakkab vihaselt küsima, kus siin Telliskivis see trükikoda on.
Triinu: „Kahjuks minu meelest seda siin enam ei ole.”
Naine: „Kuidas te üldse raamatupoodi peate, kui ei tea, kus trükikoda on. Kust teie raamatud siis üldse tulevad?” (Käib närviliselt poes ringi.)
„Kas teil wifi on?” (Midagi ütleb veel, aga me ei saa aru.)
Triinu ei jõua vastatagi, kui naine kuskile raamatute juurde puhiseb ja moka otsast vihaselt mõmiseb: „Mis asjad neeed veel on. Mis seee on?”
(Jne …)
Liigub keskmise laua juurde ja vaatab raamatut „Kliima: külmavõitu”, mille peale teeb põlastava HÕÖÕÖH ja viskab selle tagasi lauale.
Podiseb veel midagi ja läheb vihaselt uksest välja.
Muidugi ei ütle head aega ega midagi …

 

23. juuli

Umbes 60ndates mees: „Siin oli enne kohvik.”
Triinu: „Minu teada pole siin olnud …”
Mees: „A kust sa tead???” (Kõnnib midagi enamat lausumata minema.)

 

2. september

Siseneb paarike (25 ringis). Tüdruk suundub raamatuid vaatama ja tüüp küsib, uksest sammu kaugusel seisatades:
„See on raamatupood?”
Elisa: „Jah, tundub nii.”
„Raamatupood siis, jah? Mitte raamatukogu ega midagi muud?”
Elisa: „Jah, raamatupood.”
Tüüp (astub sammukese edasi poodi): „See on siis see raamatupood, kus kasutatud raamatuid müüakse?”
Elisa: „Ei ole, ehk teed poe peal väikse ringi.”
Teeb kiire ringi, tüdruk lahkub vahepeal. Tüübile ei anna ikka rahu.
„Ma siin üritan aru saada, et te müüte siis neid kunstipäraseid raamatuid?”
Elisa: „Meil on eestikeelne väärtkirjandus. Ilukirjandus, filosoofiline, akadeemiline, kunstikirjandus. Ingliskeelne ilukirjandus ja kunstikirjandus.”
„Mis see oli, mis sa esimesena ütlesid. Väärt- kirjandus? Mis see on?”
(Elisa seletab.)
„Ma siis lähen harin end.”
Läheb vaatab ühte raamatut (Juske) ja lahkub kiiresti.

 

26. september

Elisa naaseb tualetist ja koridoris tuleb vastu noormees, kes ütleb, et just teda ta tagasi ootaski. Lisab veel, et üht-teist jäi juba akna tagant silma.
Vestlus võtab aga päris kummalise pöörde, kui juba poodi sisenetud.
Tüüp: „Kuulsin teist alles täna, kui mult küsiti, kas ma tean, mis Puänt on. Mis raamatuid te siis pakute siin või mis põhimõttel te valiku teete? Väikeses kohas paistavad ikka raamatud paremini välja.”
Jutu käigus on aru saada, et ta tuli midagi pakkuma.
Elisa: „Aga äkki siis vaatad ringi, mis meil on, enne kui mina sulle rääkima hakkan?”
Tüüp: „Jah, mulle tuli meelde, et mul on ju ka raamat.” (Muidugi tuli alles nüüd meelde.)
Elisa: „Aga äkki siis vaatad enne, mida me pakume. Oleks viisakas, enne kui oma asja pakud, et aru saada, kas sobiks.”
Tüüp: „Jah, mul on selline hästi pisike raamat. Kohe hästi pisike. Rahva Raamatule viisin müüki ja siis nad peitsid selle kuhugi ära, ja siis üks netipood müüs, aga nad ei täitnud kokkulepet, et sellele eraldi reklaami teha.”
Elisa on skeptiline. Tüüp otsib raamatu kotist välja.
Elisa: „Teeme siis nii, et sa vaatad, mis meil on, ja mina vaatan su raamatut. Tundub ju aus?”
Tüüp: „Tundub väga aus.” (Aga ikka ei vaata midagi.)
Elisa vaatab raamatut (vihikut), mis talle ulatatakse: „Lõpuni rahuldatud naised ehk Kolme stopi teooria”. Mõtleb veel, et okei, äkki on lihtsalt provotseeriv pealkiri. Ei ole. Ongi täiesti tuimalt kirjutatud vihik sellest, kuidas naisi rahuldada. Okei, lahe, ei.
Tüüp ei lepi eitava vastusega ja küsib, kas keegi teine on veel otsustaja (klassika). Ja kingib meile oma raamatu.
Elisa jätab siis raamatu Triinule tutvumiseks. Triinu viskab selle prügikasti.

 

8. detsember

Keskealine naisterahvas: „Ma ukse pealt ei vaadanud, mis raamatuid te siin pakute … suvalisi vä?”

 

18. detsember

Siseneb naine ja trambib kohe leti juurde: „Mul on vaja prantsuse keele õpetajale kingitust.”
Ma küsin vastu: „Kas soovid, et see oleks siis kuidagi Prantsusmaaga seotud?”
„Nojah, midagi Prantsusmaast või prantsuse autorilt.”
Pakun talle üht TLÜ raamatut, mille peale turtsatab: „Ehh, kas teil kõvade kaantega raamatut pole, kuidas ma pehmete kaantega kingin, see läheb ju kortsu.” Pööritab siis silmi ja ütleb, et vaatab ise edasi.
Suunan ta eestikeelse ilukirjanduse juurde: äkki leiab sealt midagi toredat. Pakun välja ka Veronika Kivisilla raamatu – see võiks kingituseks päris ilus olla –, mille peale naine jälle nähvab: „Tegu on MEESTERAHVAGA!!!”
Olen veidi segaduses ja mõtlen endamisi, milline see prantsuse keelt õpetav mees peaks siis olema … Või mis selle naise peas üldse toimub.
Ta vaatab mind pilguga, mis ütleb, et ma ei saa ikka mitte millestki aru ja olen talle pigem tüliks. Jätan ta rahule ega ürita rohkem abi pakkuda.

Natukese aja pärast on ta valiku teinud, tuleb maksma ja küsib, kas meil kinkekotti ehk ka on. Vastan, et meil on enda paberkott, kuhu sisse saab selle panna. Näitan talle.
Naine vaatab taas põlastava pilguga: „Sinna kotti ma seda vist ei paneks, raamat ei mahu selle sissegi ju.”
Ütlen, et mahub väga ilusti, mille peale ta krahmab mul käest paberkoti ja hakkab raamatut sinna sisse suruma, ise ei voldi kotti lahtigi, ja juba käratab uuesti: „See ei mahu ju! Ei, ma ikka ei taha SEDA!”
Lõpuks maksab raamatu eest ja lahkub.

 

30. detsember

Vanem meesterahvas sammub poodi sisse, vaatab mulle silma ja tuleb hooga leti poole. Viimasel hetkel keerab end 90 kraadi (kui juba mõtlesin, et ta kõnnib letile otsa). Siis teeb veel paar äkilist pööret, vaatab mulle otsa, nagu tahaks midagi öelda, aga ikkagi ei ütle ja tormab välja.

 

 

2019

 

4. jaanuar

Vanem naisterahvas: „Tere! Mul oleks tarvis miskit ühele 14aastasele poisile, kes Eestis ei ela.”
Võtan suuna lasteraamatute juurde ja mõtlen, mis võiks sellisele sobida.
Naine: „Teda ei huvita mitte miski, talle ei meeldi ükski asi ja ta arvab, et Eesti on kõige igavam koht üldse. Ma ei tea, mis sellisele osta … tegelikult ta eesti keelt põhimõtteliselt ei räägigi, kuigi ta ema on eestlane.”

„Aga kas teil midagi kihvti on sellisele?”

 

5. jaanuar

Vanem mees: „Tere! Ma siin uues osas pole käinud, kas siin on plaadipoodi ka?”
Triinu: „Ei, siin osas plaadipoodi pole, kõrval poetänaval on üks.”
Mees: „Jajah, seda ma tean. Aga mul oleks vaja Adele’i plaati.”
Triinu: „Tundub, et te peate siis Viru keskusesse minema, seal kindlasti on.”
Mees: „No ma siis võiks juba saja euro eest Londonisse ka sõita ja sealt selle osta.”
Triinu: „Aga Viru keskus pole üldse kaugel, sinna saab täitsa tasuta.”
Mees: (Podiseb midagi nina alla.)
Mees: „Aga kas teil fotoalbumeid on?”
Triinu: „Ei ole.”
Mees: „Siis ei ole mul siin küll midagi teha!” ja lahkub.

 

23. aprill

Siseneb naisterahvas ja ütleb, et nägi akna peal raamatut „Handmaid’s Tale” ja sooviks seda lähemalt vaadata. Ise maru õhinas.
Küsib, kas ma olen ka sarja näinud ja kas see raamat on täpselt sarja järgi kirjutatud.
Naeru varjates vastan, et ikka vastupidi. Raamatu järgi on sari tehtud.
„Aaa, issand! Ma mõtlesin, et vastupidi tehakse.”

 

8. mai

Reibas keskealine naine tuleb kahtlustava näoga poodi sisse: „Oeh, ma olen vist jälle valel ajal vales kohas! Kas siin ei toimugi praegu raamatuesitlust?”
Mõtlen, et pood on ju täitsa tühi, vist ei toimu tõesti … aga ütlen viisakalt: „Tõesti, meil siin praegu raamatuesitlust ei ole.”
„Kas see on ikka Rahva Raamat?”
„Ei, see siin on raamatupood Puänt.”
„Aga kus see Rahva Raamat on?”
Seletan siis ära, kus see asub: peab minema nii ja nii ja siis jõuab kohale.
„No selge, aitäh teile.” Naine tõttab poest välja, kui küsib veel kiirelt: „Olete te ikka täitsa kindel, et see siin Rahva Raamat ei ole, jah?”

 

31. mai

Naine tuleb kustutuskummiga leti juurde: „Do you have another one? A new one?”
Elisa: „I’m afraid it’s the last one.”
Naine: „People have touched this one …”
Elisa: „Yes, so have you.”
Naine: „But I don’t have dirty hands …” [4]

 

15. juuni, hommik

Esimene klient poes: „Mis nende kääridega teha saab?”
Elisa: „Tavaliselt kääridega lõigatakse.”
Naine: „Ahaa, et ongi lõikamiseks.”
Naine: „Aga miks nad nende pliiatsitega koos siin on?”

 

õhtu

Naine tuleb leti äärde semiootikaõpiku ja Jungi raamatuga.
Elisa: „See semiootikaõpik on väga hea.”
Naine: „Kasutasite seda õppetöös?”
Elisa: „Jaa … loengutega koos kasutasin, tuli minu jaoks sobival ajal välja, sain A, nii et midagi seal siis ikka on.”
Naine: „Te tundute jah selline tubli.”
Naine jätkab: „Aga samas, teil on tätoveeringud igal pool kätel, nii et olete ikka paha tüdruk.”

 

13. juuli

Kaks vanemas eas prouat tulevad poodi. Räägivad omavahel.
„Vaatame, mis raamatud siin siis on kah.”
„Mulle tundub, et siin on sellised, mis tekitavad minus allergiat. Hirmus. Lähme siit parem minema.”
„Oii, äkki sa nakatad mind ka. Lähme ära jah.”

 

26. juuli

Vanem paar vaatab raamatuid.
Mees naisele: „Arvutiga on nii, et kukub esimeselt korruselt alla ja kõik pilbasteks. Informatsioon kõik kadunud. Raamatu võid seitsmendalt korruselt ka alla visata, midagi ei juhtu.”

 

8. detsember

Pealt kuuldud vestluskatke: „Siin ei pea mingist jamast läbi sorteerima.”

 

9. detsember

„Teil ikka kaardiga saab maksta? Ma pole ammu nii head valikut näinud!”

 

12. detsember

Eellugu. Ühel päeval andis meie sõber Ave Elisale teada, et kui ta mees Tõnu tuleb poodi ja tahab talle miskit kingituseks osta, siis see võiks olla „The Book of Symbols”. Olgu öeldud, et Triinu ei teadnud sellest vestlusest midagi.
Hommikul tuleb Ave ämm koos Ave tütre Itiga poodi ning nad teatavad, et Tõnu saatis neid kingitust otsima ja et Avele peaks siit poest kindlasti midagi meeldima. Triinu võtab Elisaga kiiresti ühendust lootuses, et talle on salajast infot poetatud. Tuli välja, et oligi, ja ämm saab rõõmsalt õige raamatu endaga kaasa viia.
Saabub õhtu ning juhuslikult astub samal päeval Puänti sisse ka Ave ise, kaasas Iti. Kuna Itiga juba hommikul kohtusime, siis ta teab, mis värk on. Näitab näpuga Triinu peale ja pugistab naerda. Hea, et ta veel rääkida ei oska, muidu oleks saladus ilmselgelt paljastatud.
Ave aga vaatab natuke mõtliku ja mureliku näoga ringi ning küsib, kas meil enam raamatut „The Book of Symbols” polegi. Triinu peab ette manama kõige usutavama poker face’i ja teatama, et kahjuks on see tõesti otsa saanud ja praegu ei oska öelda ka, millal juurde tellime. Selle peale Ave kirub, et oleks ikka pidanud kohe reageerima, mitte ootama ja mõtlema.
Jajah 🙂

 

18. detsember

Siseneb meesterahvas: „Tere, tere, jah, ma olen siin esimest korda. Mõtlesin, et vaatan, mis siin siis on. Raamatud, jah, jah, kas teil laulikuid ka on? Ei ole jah. Aga siin on igasugu asju, jah, jah. Kas te teate, kas pükse on? Odavaid, aga head peavad olema. Nii palju asju on, et mina ei taha enda aega raisata, nii palju asju on, jah.”
Elisa: „Raamatupoest te pükse ei leia.”
Mees: „Aga kas te teate, kas kuskil siin on? Nii palju asju on, jah, et mina ei taha oma aega raisata, jah, nii palju asju. Odavad peavad olema, ja head, odavad ja head. Aga kas teil keeleõpikuid on?”
Elisa: „Meil on ilukirjandust.” (Oli aru saada, et pole mõtet hakata pikemalt seletama.)
Mees: „Ilukirjandus, jah, see on ajaraiskamine. Ma tahan praktilisi asju, jah, ei saa siin aega raisata, ikka praktilisi asju.”
Elisa (suutmata vastu panna): „Ja kuidas teil empaatiavõimega on?”
Mees: „See on mul hea, loomupärane omadus, ma olen tugev isiksus, jah, see on mul kaasa sündinud, jah. Ma ise olen laulja, ma olen väga tugev isiksus. Ma olen nii tugev isiksus, et ma laulan mitmes keeles. Hiina keeles, jaapani keeles, saksa ja itaalia muidugi, aga peab olema tugev isiksus, et laulda hiina keeles, jah. Te kuulete, kui võimas hääl mul on, laulan hiina keeles. Ott Lepland on minu kõrval poisike. Ma olen tugev isiksus. Jah, head aega siis.”

 

 

2020

 

1. veebruar

Siseneb vanem meesterahvas: „Kas siin mingit lastepoodi ka on, kus värviraamatuid müüakse?”
Elisa: „Ei ole vist …”
Mees: „Vaeseks on jäänud see linn, pean Viljandisse tagasi minema.”
Lahkub.

 

9. juuni

Kell 17.50 (10 minutit enne sulgemist) paneb Elisa koridoripoolset ust lukku, et tualetti joosta. Joostes läheneb püsiklient Aet: „Vabandust! Kas te panete kinni?”
Elisa: „Ma lasen su poodi sisse ja käin ise tualetis ära.”
Elisa jõuab tagasi.
Aet: „Vahepeal ei käinud rohkem kedagi, aga teil on mingi loom siin kuskil.”
Elisa hakkab naerma ja teeb „looma” häält.
Aet: „Jah, just!”
Elisa: (näitab kraanikausi all olevat kassi pilti): „See on mingi torude kiuks, mida vahepeal polnud, aga nüüd on tagasi tulnud!”

 

28. juuni

Tuleb naine koos sõbraga ja helistab kellelegi: „Kuule, kes see prantsuse filosoof on, kellest sa kogu aeg räägid ja keda tsiteerid? Mis sa ütlesid, FORKOO? Kes see on? Ahh, parem saada sõnumiga.”
Räägib sõbrale, et inimene telefonis ütles, et seda autorit poest küll kindlasti ei saa ja poes maksaks see niikuinii liiga palju. Kindlasti peab raamatukokku minema.
Tuleb leti juurde ja näitab telefoni: „Tere, mul üks selline ebakultuurne küsimus: kas teil on sellist autorit nagu see siin? Michel Foucault?”
Näitan talle neli teost ette ja ta valib neist ühe välja. Räägib veel poes olevale sõbrale, et need naabrid on tal sellised, et kogu aeg on Foucault ees ja taga ja nad võib-olla üldse ei räägi temaga enam, kui ta Foucault’ga ei tutvu.
Ostab raamatu, 15 € (polegi niiii kallis, kui telefonis hoiatati).

 

21. november

Naisterahvas kerib poe ukse ees telefoni, vaatab logo ukse kohal mitu korda, kerib edasi ja siis pöördub: „Tere … kas teie juurest saab Apollost tellitud raamatuid kätte?”
Elisa (komm maski all põses, ei saa rääkida) raputab vaikselt pead.

Sama päeva õhtul heliseb telefon:
„Tere, ma tahaks teile ühte raamatut müüki pakkuda, aga ma tahan seda näitama tulla, et millal ma võiksin tulla, kui on keegi kohal, kes saaks kohe otsustada selliste asjade üle?”
Elisa: „Aga mis raamat see selline on?”
Naine vastu: „Ilukirjandus, ma ei taha siin telefonis seda seletama hakata, sellepärast ma tahaksingi kohapeale tulla. Ma ei hakka midagi peale suruma.”
Elisa: „Aga kelle kirjutatud see raamat on?”
Naine: „Elukutselise kirjaniku kirjutatud.”
Elisa: „Kas sellel kirjanikul nimi ka on? Meil oleks mingit taustainfot ikkagi enne vaja.”
Naine (teeb sellised hääli, nagu ei teaks või ei tahaks öelda): „Teate, ma olen praegu sellises kohas, kus ma ei saa rääkida, kas ma võin teile viie minuti pärast tagasi helistada?”
No vaatame … Praeguseni pole veel helistanud. Tekib küsimus, mida sa häbened, kui isegi kirjaniku nime ei taha öelda?

 

19. detsember

Perekond kõnnib koridoris meie uksest mööda.
Laps: „Lähme vaatame siia.”
Ema: „See on raamatupood, te ju ei loe.”

 

 


 

[1] Me ise ka.
[2]  Ei, aitäh (ingl).
[3] Teil oli siin umbes kaks kuud tagasi raamatuesitlus. Ma jõin veini, aga unustasin maksta. Tahaksin nüüd ära maksta. See on põhimõtte küsimus, väikeseid poode tuleb toetada! (ingl)
[4] 4 „Kas teil on veel mõni? Uus?” – „See on kahjuks viimane.” – „Seda on inimesed katsunud.” – „Jah, teie katsusite ka.” – „Aga minu käed pole räpased …” (ingl)

eelmine / järgmine artikkel