Arvustus

In memoriam Armastus

Arabella Antons 5.01.2024

Patti Smith
„Pühendumus“
Loomingu Raamatukogu, 2022
Tõlkinud Paula Taberland

 

Aastaid tagasi kirjutasin oma kuldsete mõtete märkmikusse William Blake’i luuletuse „Armastuse aed“ mille leidsin ühest 2004. aasta Vikerkaarest.[1]

Ma läksin kord armastusaeda,
Kus ma sageli mängimas käinud,
Oli kerkinud kabel sinna,
Mida varem ei olnud ma näinud.

Oli lukkus see kabelivärav,
Seisis kirjas seal „Sina ei tohi“,
Nii ma pöördusin sinna, kus varem
Olid õitsenud lilled ja rohi.

Nägin hauarive ja -kive
Seal, kus aed oli varemalt õites.
Üll ronkmustad rüüd, papid käisid seal nüüd
Kibuvitstesse rõõmsaid mu ihasid köites.

Patti Smithi „Pühendumust“ lugema hakates meenus mulle see luuletus surmast armastuse aias ja armastusest surnuaias. Tuleb välja, et ka Smithi inspireeris lapsepõlves just nimelt William Blake.

Patti Smith on loomingulisuse võrdkuju: ta on muusik, kunstnik ja kirjanik, luuletaja. Tema pühamuks on mõte, mis vajab veel lahendamist, ja ta kirjutab, „sest ei saa muidu lihtsalt elada“. Smithi looming on ehe näide rahutu vaimu vaibumatust otsingust – ta kondab mööda surnuaedu, otsides iidolite haudu, võtab teiste kirjutatu oma teejuhiks ega jäta enne, kui on tõestanud „läbi sõnademudru, et Jumal on olemas“ (lk 86).

„Pühendumus“ on nende loominguliste otsingute kokkuvõte. Raamatut lugedes tabas mind äkki tunne, justkui vaataksin otseülekannet kirjaniku pea seest. Romaan koosneb kahest poolest: reisipäevik ning päevikuga paralleelselt kirjutatud ilukirjanduslik lugu, mis kannabki pealkirja „Pühendumus“. Kahe teksti põhiliseks seoseks on kirjutamisaeg. Niisiis on Patti Smithi romaan hea näide sellest, kuidas autor keskkonnast aistinguid saades teose kokku paneb. Kirjutamisel mängis suurt rolli ka Smithi minevik, päevikust jooksevad mitu korda läbi tema ja ta õe seiklused Pariisis.

Ma ei ole Pariisis käinud, ma ei ole näinud Albert Camus’ hauda ega Voltaire’i kuju. Ma ei ole käinud Vahemere-äärses linnas Sète’is ega Gallimard’i aias. Mitte kordagi pole ma aga käinud välismaal, ilma et mul jääks otsimata vähemalt üks kihvti looga surnuaed. Mulle meeldib surnuaedade rahu ja väärikus, neis on midagi nii kestvat ja kaduvat samal ajal. Surnuaed on koht, kus hõljub ringi hell salapära. Smithki kondab maailma kalmistutel ringi, et näha, kuhu on „üksnes surmlikud säilmed / mähitud olemissiidi“ (lk 33) – kas kirjaniku haud on samaväärne tema suurteostega või on see unustusse jäänud. Surnuaiast räägib ka ju William Blake’i luuletus ja äkki tundub väga loogiline, miks see „Pühendumust“ lugedes kummitama hakkas.

Pühendumus, originaalis devotion, teose tegevuspaigas dévouement, eesti keele seletava sõnaraamatu andmetel andumus, võib olla ühtaegu kaunis, võluv ja maagiline, kuid teisest küljest on see tappev tunne, sest sa mõistad, et olemas on miski, ilma milleta on võimatu elada. Miski, mis kaotab inimese reaalsustaju ning paneb tegema asju, milleks ei arvata end võimelinegi olevat. Pühendumus on hukutav ja kõrgele lendu tõstev, ängi ja õndsust tekitav tunne.

Raamatu teises osas – ilukirjanduslikus loos – on kaks peategelast: Aleksandr Rifa ja Eugenia. Neid mõlemaid kannustab pühendumus.

Aleksandr Rifal on nälg puudutuste, armastuse ja helluse järele. Talle meeldib omada, olgu see siis kallis ja väärtuslik antiikese või kättesaamatuna tunduv noor tüdruk. Ta on kõige õudsemat ja ohtlikumat liiki inimene. Inimene, kellel on olemas justkui kõik: raha, haridus, atraktiivne välimus, meeldiv töökoht, võimalused ja vabadus teha ükskõik mida. Ometi ei leia ta rahu, sest tal ei ole midagi, mille poole püüelda. Tal ei ole perekonda ega  kirgast seltskonnaelu, ta süda ihkab kirge, eesmärki, pääsemist üksindusest ehk teist inimest, keda ta saaks kontrollida. Lõpuks, keskeas, nähes teda, keerlevat tähte jääl, leiab mees punkti, kus enda pühendumust rakendada. Mehe unenäod täituvad temaga ja ärkvelolekuhetked ei möödu mõtlemata temale. Algab hukutav ja piinav pühendumus.

Tema, Eugenia, on tüdruk, kellel pole „mitte kui midagi peale korduva unenäo“ ning suure unistuse ja pühendumuse. Smith sai Eugenia kuju loomiseks inspiratsiooni Martti Helde filmist „Risttuules“. Eugenia pere küüditati juunis 1941 Siberisse, kuid ta ise pääses koos tädiga põgenema. Paraku jäi tüdruk varsti üksi, kuid tal on olemas see miski, millele pühenduda – uisutamine. See on tema „vabaduse kasvulava“, võimalus väljendada väljendamatut, ilma igasuguste piirideta. Smithi loo „Dancing Barefoot“ (1979) sõnad paistavad Eugeniat imeliselt kirjeldavat: „I’m dancing barefoot. Heading for a spin. Some strange music draws me in. Makes me come on like some heroine. Oh God, I fell for You.“ Uisutades on Eugenia vaba kõigist kammitsatest, vaba minevikust, kodusest üksindusest ja igapäevaelu segavatest rahamuredest. Uisutades on kõik võimalik: „Tüdruk ei aeglustanud hoogu, vaid keerles otsekui lõpmatuste lõpmatuse keskmes. Selles kurikuulsas vaimuruumis, mille manavad esile ja asustavad müstikud, kes maist toitu enam ei otsi. Vabana kõikidest ootustest ja ihadest, tüdruk pöörles, olles üheaegselt kangastelg, niit ja kuldlõng. Ta langetas pea ja sirutas käe taeva poole, alistudes omaenese südametunnistuse kinnastatud käe tahtele.“ (lk 72) Eugenia pühendumus ei vaja teiste toetust ega tähelepanu. Ta kohati isegi pelgab seda, tal pole tarvis ideaalset jääd, uiske ega riietust. Ta laseb valla selle, mis hinges vabalt voolab.

Paraku tuleb välja, et inimesed on klammerduvad ning see mõjub lämmatavalt. Pole olemas tingimusteta armastust, alati tahetakse teiselt poolelt midagi vastu saada, olgu see siis armastus ja andumine Aleksandri või uisud ja võimalused Eugenia jaoks. Aja jooksul armastus lahtub ning esile kerkivad need asjad, mida ihatakse endale saada. Mitte kunagi ei välju mõlemad pooled sellest surnud ringist võitjana, emb-kumb peab järele andma, isegi oma kire arvelt. „Could it be he’s taking over me?“ laulab Patti Smith. Selles loos pühendub Aleksandr Eugeniale ning Eugenia uisutamisele, kuid „üks süda sõgestab teise“. Aleksandr kuritarvitab noort tüdrukut, kuni too mõistab, et pühendumus on muutunud tömbiks tundeks südames. Jääb ainult mälestus tundest ja uisutamisest, kaob puhas rõõm õhus keerlemisest, igatsust vabaduse järele enam ei ole.

Ja ometi on nii, et inimene, kes on kogenud pühendumust, ei saa mitte kunagi päriselt kellegi omaks. Pühendumus võib nüristuda, ununeda, kaduda mõtetest, kuid inimesele jääb sellest mälestus, isegi kui ta seda endale ei teadvusta. Ta võib soikuda ja langeda igapäevarutiini, kuid ka plahvatada, kui ängistus on liiga suureks muutunud. Pühendumus võib olla ainus võimalus puurist välja pääseda. Eugenial ei jäägi lõpuks üle muud, kui matta oma andumus maha ja tema mälestuseks aeg-ajalt surnuaiale küünal panna, või hoopis haarata spontaanselt ohjad ja võidelda oma pühendumuse nimel, isegi surmaga riskides. Ka Patti Smith kirjutab, sest see on ta kirg ja pühendumus. Kõigest hoolimata hoiab ta lippu kõrgel. „Pühendumuse“ reisipäevikus näeb lugeja, kui raske on autoril leida täpseid sõnu ja õiget vaimu, et Eugenia ja Aleksandri lugu kirja panna, kuid Smith ei jäta enne, kui jõuab lõpuni.

Mõeldes tagasi William Blake’i luuletusele, Smithi mediteerivatele jalutuskäikudele surnuaedades ning minu enda surnuaiaarmastusele, küsin: miks ei võiks surnuaed võrduda armastusaiaga? Filmis „Risttuules“ on kaader nutvast emast kasepuude vahel, kus valge lume taustal on üksik puidust rist. Ema jaoks on tema lapse haud viimne paik, kus ta saab oma armastust näidata. Eugenia ei saa kunagi käia oma vanemate haual ning nii jääb suur osa tema armastusest väljendamata. See muudkui koguneb ja koguneb, kuni tema väike süda ei suuda seda enam kinni hoida. Mulle tundub, et surnuaed võiks olla üks väheseid kohti, kuhu minnakse puhtast armastusest, kust lahkutakse armastades ja kuhu minnakse tagasi üksnes armastuse tõttu, sest surnuaed on armastuse aed.

 

Arvustuses kasutatud polaroidfotod on tehtud Vilniuses Bernardiinide kalmistul ning Võrumaal Puutli kirikus.

Arvustus pälvis Ulakassi arvustuste võistlusel Värske Rõhu eripreemia.


[1]   William Blake. „Armastuse aed“ – Vikerkaar, nr 7–8, 2004. Tõlkinud Märt Väljataga.

 


Arabella Antons (18) on abiturient, keda kannustab tagant usk ja lootus, teater ja pühendumus, kirg ja usaldus. Tavaline tüdruk Tartust, kes julgelt ja meeleheitlikult püüdleb unistuste poole, mida ta arvab hästi teadvat.

Foto: Koidu Pilve

 

eelmine / järgmine artikkel