Luule

“*igatseda oma pisikest venda” jt luuletusi

Karola Ainsar 22.09.2023

* 

igatseda oma pisikest venda 

end 
suve päikeselõõmas, kartulivagude vahel
……………….keha kaetud higi ja mullaga
……………….käed madara embustest katki 

ma seon räti ümber pea ja ulatan vennale käe
ma küsin temalt midagi
……aga tema räägib mulle hoopis muust 

Kuidas ma saaksin kirjutada kellestki teisest kui endast?  

Ja too ema, ta läks mulle korda. Eriti siis kui ta puupakul kirvega kuke pea maha lõi. 

Ma mäletan end nii. Detsembrikuu käte vahel. Ma hammustasin neid tugevasti, et tagasi enda juurde pääseda. 

Ja ma mõtlen lõkke peale. See on midagi suurt! Kuidas ma saaksin mitte! 

Ulatada käed tule poole, nii nagu kirikus. Ulatada käed tule poole, silmad kinni, ja sosistada salajasi loitse. 

 

 

* 

mets huilgab
ja mina selle sees
kükitan järve kaldal
oks käes 
joonistan vee peale
s
sss 

ning ritsikad laulavad  

huvitav
kas jagada suud meestele
või lugeda sellega Taaveti laule 

 

 

ma ei ole ammu kirjutanud sinust
ainult unes
sind
sulle näidanud 

me pole ammu olnud 
sama unenäo sees
varbad teineteise poole
ma vaatan maha
sinu põske
ma näen
sind
nii selgelt 

mu peopesa külma maakivi peal
hoian ja
ei võta ära 

Mu peopesa külmas Doonau vees. Ma pesen oma näo selgeks ja lähen koju tagasi. 

 

 

* 

sind armastan ma salaja
koidu aal kui veel magad
toon voodi kõrvale vett 

 

 

*

mu ema vahel
muuseas
ütleb
kuidas armastada
et kuidas on õige
ja kestab kaua
et liiga tihti ei tohi külla jääda
muidu lämmatan armastuse ära
korter ei tuuldu kui mina olen
et vahel tuleb minna
aknad lahti jätta
ning liialt tihti pole üldse armas
kahe eest nõusid pesta 

kes tahaks olla üksteise jaoks
iga päev
nii et aknad on suletud 

 


Karola Ainsar (23)

Esimest korda ilmusid sinu luuletused Värskes Rõhus juba 2019. aastal (VR 57, lk 42—45) ning juba toonastes tekstides paistavad silma hea kujunditaju ja struktuuritundlikkus. Kuidas sa luule kirjutamiseni jõudsid?

Ma elasin Tartus, kui mu tekstid siin esimest korda ilmusid. See võis olla mu teine aasta seal. Tartus juhtus palju ja hoopis teisiti kui nüüd Tallinnas. Seal näiteks kehtib reegel, et kui kellegi peale mõelda, kohtad teda peagi. Kui pole õige aeg, tuleb keegi teine sama igatsust täitma. Mulle meenub mind Genialistide Klubis aia tagant kõnetanud mees, kes kandis sama nime nagu tema, keda ma juba pikalt oodanud olin.

Kuna mind huvitas (seni huvitab!) lavaluule, olin tihti TarSlämmi üritustel pealtvaataja. Luulet kuulates kaovad read ja nendest saab rütm. See mõjus mulle vahetult ja piisavalt teravalt, et suurt huvi tekitada. Samuti oli see suurepärane igakuine meeldetuletus rohkem kirjutada. Tasub märkida, et kõige eredamalt mäletan ma Aliis Aalmanni etteasteid. Ma ootasin ta tekste väga ning ta oli oma hapruses ja väes mulle suureks eeskujuks. Seni on.

Enne Tartut kirjutasin ma pikki emotsionaalseid ja äärmiselt tooreid tekste, ja jagasin neid oma eesti keele ja kirjanduse õpetajaga. Ta kommenteeris tekste ja soovitas, keda lugeda. Ma arvan, et tänu tema eeskujule ja suunamisele ma kirjutama hakkasingi.

Mida sa veel peale kirjutamise teed?

Ma mõtlen vahel, kuidas seda öelda. Öelda, et ma maalin. Ma maalin. See kõlab naljakalt. Võib-olla tahan ma öelda, et peale kirjutamise tegelen ma ka visuaalkunstiga.

Hetkel tegelen ma maalis põllumotiivi kujutamisega. Suvel maal olemine on mulle meelde tuletanud, miks mind põllud huvitavad. Ma olen nendest ümbritsetud. Tallinnas stuudios läheb tihti meelest, kus mõni impulss alguse on saanud. Algläte on nagu allikas, kus oma nägu pesta tuleb.

Mõni kultuurisoovitus?

Lugemiseks tundub praegusel ajal hea midagi Jyrki Siukoneni „Vasara ja vaikuse” ning Haruki Murakami lühemate ja pikemate vahepealset, näiteks Loomingu Raamatukogus ilmunud Jean Echenozi „Jooks”, ent peale kõige muu on oluline võtta hetk Milan Kunderale.

eelmine / järgmine artikkel