Intervjuu

Huumor ei päästa maailma, aga aitab enesega leppida. Intervjuu Joonas Veelmaaga.

Joonas Veelmaa / Daniel Tamm 19.01.2023

Joonas Veelmaa on tuntud ka Pöial on jala Alaska nime all. Varem on ta luule levinud sotsiaalmeedias ja kõlanud kirjandusõhtutel, ent nüüd on asi ametlik: debüütkogul Alaska“ on kaaned ümber ja ISBN all. Autor tõdeb, et esimene ongi vist kõige erilisem, teise ja kolmanda esitluse kutsetele ei viitsita võib-olla enam vastata“. Intervjueerijaid ta enda sõnul veel austab, neile kõlbavat silma vaadata küll, vahest nendega isegi kohvile minna. Võtame sellest heldimusest viimast ja istume oktoobri lõpus Tartus maha, diktofon ja fotograaf kaasas.

Fotod: Sille Riin Rand

DT: Kas sa John Greeni oled lugenud?

JV: Jah.

DT: Tal on on üks tegelane Alaska, kes valib selle nime endale ise, otse gloobuse pealt. Et Alaska on hea suur ja salapärane. „Alaska“ on ka su luulekogu pealkiri, internetis toimetad aga Pöial on jala Alaska nime all. Millest selline kiindumus Alaskasse, miks just see ja mitte mõni teine osariik?

JV: John Greeniga see seotud ei ole, kuigi ta noorena meeldis küll. Ma tean, mis raamatust sa räägid, aga seda ma lugenud ei ole. Lause „pöial on jala Alaska“ sündis ise jutuhoos, kusagil 2010. aasta paiku, proovides kummalise mõttekäiguga kellegi sümpaatiat võita. Mõttekäik oli umbes selline, et pöial on tegelikult varvas. Ta ei sobitu teiste sõrmedega ja peaks kuuluma jala külge. Millalgi loote arengu käigus on lihtsalt üks varvas triivinud käe külge, eemale oma loomupärasest kodust. Samamoodi nagu Alaska on justkui eraldatud ülejäänud osariikidest. Ma ei teagi, kas see on kõik kõrvalt vaadates loogiline, aga lause tundus lahe. Nii on see Alaska jäänud.

Alaska nime all olen ma ka kirjandusõhtutel esinenud ja luulekogu pealkirjana tundus see hea sellepärast, et inimeste jaoks, kes tausta ei tea, on see täiesti lamp: pealkiri, millel pole mitte mingit seost tekstidega. Muidu püüad ikka kuidagi kokku võtta, et millest need tekstid räägivad, proovid panna hea pealkirja. Sellest lahti ütlemine on ühtpidi julge ja teistpidi lihtne. Et ah ma ei viitsigi mõelda, mis see ühisnimetaja on, panen lihtsalt „Kruvikeeraja“ ja probleem on lahendatud.

DT: Millest „Alaska“ siis räägib?

JV: Ma olen sellele mõelnud, aga pole huvitava vastuseni jõudnud. Eks ikka elust ja valust ja üksindusest ja ebakindlusest. Minu jaoks on see aga suures osas kasvamise raamat. Kõige vanemad tekstid on 2015. aastast ja toona olin ma hoopis teine inimene. Mulle tundub, et ma olen üldse kuidagi hilise arenguga, teistest 5–10 aastat maas. Kui ma 26- või 27-aastasena hakkasin taas usinamalt kirjutama, olin veel teismelise mõistusega, vaevlesin enesega leppimise ja enesekindluse puuduses. Mõtlesin, kas minu eksistentsil on üldse põhjus, kas ma peaksin üldse olemas olema? Huumorist sai selle käigus omamoodi toimetulekumehhanism. Mida raskemaks muutub elu ja emotsioonidega toimetulek, seda kiiremini hakkab huumor sees pulbitsema, tahad kõige üle nalja teha ja kõike naljaks pöörata. Ma ei tea, kas raamat just sellest räägib, aga sellepärast ta sündis.

DT: Kas selle eksistentsiaalse ängi ületamise taustal võiks sinu eeskujude hulka lugeda ka Albert Camus? Konkreetsemalt meenub üks luuletus, kus räägid universumi suurest koerast, kes kuseb kõigi peale sama kaarega, kuid lisad, et „minu pihta natukene ka vikerkaarega“. Annaks siin tõmmata mingi pooliroonilise paralleeli Sisyphosega, keda peaks ka kivi all ägades õnnelikuks pidama?

JV: Camus’ga ei oskaks ma küll paralleeli tuua. Asi pole mitte selles, et elu on liiga tõsine ja huumor aitab sellest kuidagi kõrgemale tõusta, vaid et seda tõsidust ei saagi ületada. Ma ei vaata seda kusagilt eemalt, ma olengi selle supi sees ja ahmin huumorit nagu õhku. Hoian sellest kinni kui päästerõngast, et vee peal püsida. Ja see ei ole kuidagi teadlik otsus, nii on lihtsalt kujunenud. Selles mõttes on Sisyphos nagu konstant, et kes sellistele teemadele mõtleb, jõuab alati mingi sarnase motiivini välja, vahest siis teise nurga alt. See aitab ikkagi olukorraga leppida, et see on normaalne, teised tunnevad samamoodi ja alla ei pea andma.

DT: Eks Camus kirjutab ka, et absurdi kui lõhet inimlike ootuste ja maailma meeletu vaikimise vahel pole võimalik kokku lappida, Sisyphose kivi veereb alati alla tagasi jne. Kuid lisaks isiklikule tasandile avaldub „Alaskas“ ka teatud ühiskonnakriitiline noot. Teadliku provokatsioonina küsiksin, kas selle võib taandada seisukohale, et inimesed ei peaks end liiga tõsiselt võtma?

JV: Seal on kindlasti kohti, mis on ühiskonna suhtes kriitilised, kus ma viibutan mõne grupi suunal näpuga, aga ma püüan ühiskonnakriitika sildist pigem eemalduda. Muidu jääb mulje, et ma olen sellest justkui väljaspool ja ütlen, et see ühiskond, mida ma oma postamendi pealt parasjagu jälgin, no teie, eksju, teil on teatud probleemid ja te peate hakkama neid nüüd lahendama. Michel Houellebecq ütles kunagi ühes intervjuus, et teda ei huvita mitte ühiskonna, vaid inimese kriitika. Kuna ma olin temast toona suures vaimustuses, siis võtsin selle mõtlemise justkui omaks ja polegi sellest päriselt lahti lasknud.

Lisaks käib kõik see inimeste kriitika mu enda kaudu ehk ühtlasi ka minu pihta. Näiteks on seal raamatus üks konservatiividest rääkiv luuletus, mis algas vist nii, et „kellele meeldib rooma tervitus, tõstku käsi“. Selle lõpus oli umbes selline puänt, et „kellele see üldse ei meeldi, tõstku häält või mis reaalsem, kergitagu kulmu“. See on justkui ühiskonnakriitika, aga käib siiski ka minu enda kohta. Ma tean küll, et nad seal tõrvikutega toimetavad ja saadavad inimesi Rootsi ringi jooksma, aga see ei šokeeri enam ja ma ei teegi midagi. Üks teine tekst räägib jälle igatsusest aja järele, mil robotid ei võtnud inimestelt tööd ära. Kirjutasin selle siis, kui tabasin ennast mõtlemas nagu vanainimene – kuidas mingid asjad olid vanasti ikkagi paremad. Ja see on selline laisk mõtteviis. Isegi kui ma justkui näitan näpuga kellegi peale, siis tegelikult seisan ma samamoodi selle näpu ees.

DT: „Alaskas“ ironiseerid sa ka luule ja luuletajaameti üle, aga mulle tundub, et seda tehes pead sa silmas ikkagi sellist traditsioonilist, lõppriimi ja värsiteooriat kummardavat koolkonda, kus luuletajad on heerose rollis ja kirjandusteadlaste ülesandeks on nende ilmutuste lahti harutamine. Mida sa üldse luulest (kui institutsioonist) ja selle rollist arvad?

JV: Ma arvan, et luule on väga lai ja sinna kuuluvad väga paljud asjad, kaasa arvatud selline stiil, millele küsimuses viitad. Kindlasti hakkab Linnar Priimäel jalg värisema, kui see pole sonetivormis. Aga see on kirjandusteadlaste pärusmaa. Minu silmaring on liiga väike, et luulest kui tervikust midagi kindlat arvata.

Minu jaoks on luule lihtsalt üks elu osa ja mulle meeldiks, kui see oleks paljude elu osa, et ma saaksin paljude inimestega luulest rääkida. Luule on minu jaoks sotsiaalne. See luule, mida sa iseloomustasid, on pigem üksi olemise luule. Kus ma võtan mingi raamatu ja tarbin seda uuesti ja uuesti, kuni ühel hetkel hakkab tekst ennast avama ning siis me räägime sellest kui põnevast kunstiteosest. See nõuab suurt süvenemisvõimet. Äkki see oli Aino Pervik, kes rääkis, et ta võtab õhtuti ühe luuletuse ja siis matsutab seda läbi. Ma tahaks samamoodi teha, ma tahaks ka Aino Pervik olla, aga ma ei suuda seda. Võib-olla kunagi kõrgemas eas, kui aju on maha rahunenud. Hetkel on minu jaoks luule see, et ma saan sõpradega kokku, loen neile ette mingi luuletuse, mis mulle endale meeldib, ja see avab end sel hetkel piisavalt, on kas naljakas või huvitav või lihtsalt leidlik. Akadeemilise luulega ei oska ma kuidagi suhestuda, sest ma ei puutu sellega ise eriti kokku.

DT: Sellega jõuamegi teise teadliku provokatsioonini. Mida arvad enteri- või instaluulest ja kas pead ka ennast selle esindajaks?

Siinkohal üritab intervjueeritav järgmist küsimust välja lunida, ent intervjueerija ei anna järele. 

JV: Instaluulel on ikka pigem negatiivne konnotatsioon. Keegi ei ütle, et ta tahab saada kunagi instaluuletajaks – tee lihtsalt konto ja ongi olemas. See on ka üks põhjusi, miks ma raamatu avaldasin. Keegi ütles kunagi kusagil kultuuriuudistes, et Joonas Veelmaa on kalamburist ja netiluuletaja. Mis on muidugi tõsi ja mul pole ühtegi head argumenti selle kohta, miks netiluuletaja on halb olla. Aga ma ei taha olla ainult netiluuletaja. Instaluule tase ja ambitsioonid kõiguvad muidugi kõvasti ja selle pihta on lihtne muda loopida. Võib-olla on asi tõesti selles, et seal puudub eriline lävend või barjäär, instaluuletaja võib olla igaüks. Aga mida sa sellest ise arvad?

DT: Mulle näib, et instaluule on mõnikord isegi liiga sotsiaalne. Selle tarbimine on kuidagi performatiivne, saab kohe teistele teatavaks teha, mida ma loen ja meeldivaks märgin. Süvenemine on juba teisejärguline, mistõttu on seal reeglina ka vähem matsutada, pigem on eesmärk jõuda võimalikult kiiresti mingi „see-olen-nii-mina“ momendini. Luule pähe müüakse sisuliselt aforisme. Samas võtmeküsimus on siin vist selles, kas see võiks olla just heaks sissejuhatuseks ja viia lõpuks nõudlikuma kirjavarani välja.

JV: Vot see on üks asi, mille osas ma olen meelt muutnud. Kusagil viis aastat tagasi uskusin veel, et Rupi Kaur on hea sissejuhatus luulesse, esimene aste trepil, mille otsas ootab Ene Mihkelson. Aga enam ei usu. Minu juhatasid luuleni Contra, Jaan Pehk ja Olavi Ruitlane, keda oli teismelisena lihtsalt lõbus lugeda, kuid näiteks Jaani tekstidest leian ma tänaseni uusi kihte. See on luule, mis juhatab edasi. Aga kui keegi ütleb üle mitme rea, et sa oled täiuslik sellisena, nagu oled, ja pühi need pisarad, siis see ei vii sind järgmise asjani, see viib sind järgmise Rupi Kaurini. Mis ei tähenda, et instaluule oleks alati halb. Osa sellest naudin ma isegi. Spekter on lai ja ma ei teagi, mis kadeduseuss see peale tuleb, kui näed mõnda halba asja, mis hästi müüb. Miks läks eesti kirjandusringkond täiesti leili, kui Lauri Räpp müüs mingi 5000 raamatut? Keda ta segab? Ja mind häirib ka! Aga miks? Seda ma ei tea.

DT: Vahest on see lihtsalt värava valvamine, inglise keeles gatekeeping. Igaüks kaitseb oma tsitadelli.

JV: Võib-olla tõesti, eks leidub ka stand-up’i mehi, kes ütlevad, et näitlejad pole mingid koomikud, kuna nad ei pea kinni nendest reeglitest, mille järgi me toimetame. Ja see võib ebaõiglasena tunduda küll, et ma olen kõik õigesti teinud, aga siis tuleb mingi tüüp kusagilt kõrgemalt, müüb oma kuulsuse pealt paar saali täis ja võtab meie raha ära. Kuigi seegi on päris punk, et ma ei kuula neid teiste reegleid ja teen, mis tahan.

DT: Eks reeglite rikkumiseks tuleb neid tunda. Picasso pidi ka kõigepealt õppima „õigesti“ joonistama, et see siis ära unustada. Aga stand-up’i lainel jätkates: kui võtta kasvõi Mikael Meema ja lasta tal „Alaska“ sisse lugeda, siis huvitav, kas inimesed saavad aru, et see on audioraamat, mitte mingi suvetuuri Rapla kultuurimaja seti demo?

JV: Huvitav, et sa seda just nii küsid, sest ma olen juhuslikult käinud Rapla kultuurifestivalil Särin stand-up-õhtul oma luulet ette lugemas. Ja mul ei läinud üldse hästi… Teatud osa stand-up’ist on muidugi väga luuleline ja näiteks lavaluule võib jälle meenutada stand-up’i. Aga stand-up’i kõige olulisem idee on see, et ma suudan tekitada sinus kindla aja jooksul väga palju emotsioone. Peamiselt selliseid, mis ka naerma ajavad, aga mitte ainult. Ja seda ükskõik kuidas, stand-up’il pole mingit kohustust olla sisukas. Luulel peaks siiski olema mingi sügavus, mis ei tule kohe välja. Olgu see naljakas, kurb või tõsine, mingi niit võiks selle alt läbi joosta. Seetõttu on luule ja stand-up ikkagi erinevad, kuigi võivad mingil hetkel olla äravahetamiseni sarnased.

Huumoriga on mul endal tugev side, kuid luulekogu kokku pannes üritasime koos toimetajaga – õigemini tema initsiatiivil – välja jätta just neid tekste, millel pole muud ülesannet peale naljakas olemise. Mõned üksikud jäid võib-olla alles, mis tõesti stand-up’i bitte meenutavad. Ehk siis stand-up’ina võiks „Alaskat“ ikka esitada.

DT: Vähemalt sotsiaalmeedias alustasid sa tõepoolest koomiksite ja pildipõhiste kalambuuridega, ühes „Alaska“ Facebooki-reklaamis oli aga eraldi välja toodud, et raamatus pilte pole. Millest selline turundusstrateegia?

JV: Inimesed ikka küsisid, kas ma plaanin kunagi midagi avaldada. Viimasel ajal sain öelda, et jah, luulekogu tuleb välja. Selle peale päriti, kas pildid on ka. Seega tundus naljakas eraldi välja tuua, et luulekogu küll, aga ilma piltideta. Teistpidi juhib see ühtlasi ootusi, et see pole päris karikatuurikogumik, mida otsida raamatupoes kusagilt huumoririiulilt kinkeraamatute vahelt. Kirjastus küsis ka alguses, kas tahad ise illustreerida, aga ma ei tahtnud. Muidu muutuks see mingiks naljaraamatuks. Isegi kui mõned tekstid võivad naljakad olla, on need ikkagi väga isiklikud, nagu kogu luule. Seesama mõte, millega alustasime: luule on toimetulek maailmaga, mingi elus olemise mehhanism. Mitte ainult see, et on tore naerda.

Mõnikord olen ma Facebookis luulet avaldades sellele mingi pildi juurde joonistanud, aga seda ainult põhjusel, et pilt levib paremini. Mis on muidugi odav trikk. Ma olen lihtsalt suhteliselt edev inimene ja mulle meeldib tähelepanu. Sellepärast ma neid üldse jagan, ma tahan kiitust saada. Pildiga saab rohkem.

Just sel hetkel ja – käsi südamel – täiesti juhuslikult astub ligi Kaisa Kuslapuu: muusik ja luuletaja, ennekõike aga Värske Rõhu kaasautor, kelleni olid juba jõudnud kuuldused, et siit võib Joonase leida. Pastakas ühes jaAlaska“ teises käes, palub ta autogrammi. Joonas ei ole vastu, avaldab ainult kahetsust, et fotograafi ära lubasime. Järgneb elav diskussioon Tallinn-Tartu transpordiühenduse ning õhtuste kultuuriürituste teemal.

DT: Facebookist on mulle silma jäänud veel Marek Marmori nimi, mille võib leida ka „Alaska“ sisekaanelt. Kes tema on?

JV: Marek on see, kes need ideed välja mõtleb ja ära sõnastab. Keegi peab olema avalikult oma nimega, aga keegi peab tööd ka tegema.

DT: Lõpetame quo vadis klassikaga. Nii poolteist aastat tagasi antud intervjuus[1] ütlesid, et ootad juba raamatu väljaandmist, et saaks pea puhtamaks. Samas lisasid, et kardad kõige rohkem arenemise lõppu ja loodad kümne aasta pärast juba uute asjadega tegeleda. Raamatuga on nüüd korras, aga mis saab edasi?

JV: Tuleb elada oma elu ja kirjutada selle taustal. Nagu ma enne ütlesin, luuleraamatu point polnud kirjutada luuleraamatut, vaid lihtsalt elada oma igapäevast elu ja tulla sellega toime läbi luule. Eks elu läheb edasi ja seetõttu tulevad ka teistsugused tekstid. Vähemalt nii kaua kui toimub kirjandusõhtu „Viimane neljapäev“, tänu sellele on enamik mu tekste üldse valmis saanud. Väga magus tunne on minna lavale, teades, et olen piisavalt ette valmistunud ja pingutanud, et see tähelepanu viieks minutiks välja teenida. Stand-up’i maailmas on konkurents jälle tihedam.
Aga vastates lühidalt: eks näis.

 

Eraldi soovime tänada Fahrenheit 451º raamatutuba, kes lubas meil jutuajamiseks ühe oma trepi ja tugitooli hõivata, ning paluda vabandust poisi ees, kes pidi seetõttu oma koomiksitega ebamugavamale toolile kolima.

 


[1] Vt drakateek.drakadeemia.ee/tekstid/intervjuud/poial-on-jala-alaska-musta-huumori-meister-kes-fannab-leelo-tungalt/


Daniel Tamm (25) alles õpib.

 

 

 

 

 

 

 

Sille Riin Rand (23): „Ma vahetan liiga tihti soenguid. Ma ei ole enam see, kes ma olin kuu aega tagasi. Luba, et sa kellelegi ei ütle, aga see on sellepärast, et ma põgenen seaduse eest.“

eelmine / järgmine artikkel