Intervjuu

Huumor aitab asjadest rääkida. Intervjuu Teele Lemberiga

Teele Lember / Joosep Vesselov 8.10.2020

Foto: Reet Sõmer

Septembris ilmus Värske Raamatu sarjas Teele Lemberi debüütkogu „Süstemaatiline unistaja”. Arutasime sel puhul Teelega tema loomingu ja ka üldisemalt luule üle.

 

Praeguseks oled slämmide ja ajakirjade kaudu juba tuntud luuletaja, aga lühikese uurimise tulemusena selgub, et kirjanduse juurde oled sattunud hoopiski juuraelu rüpest. Millest selline suur muutus? Kuidas sa luuleni jõudsid?
Ma ei ütleks, et see on muutus – sahtlisse kirjutasin juba teismelisena. Juura on see, millega leiba teenin. Üks ei välista teist.
Huvi poolest oleksin tegelikult tahtnud bioloogiat õppima minna, aga see laideti maha – jätvat nälga. Juuraga oli minu ajal nii, et sai juba teisest-kolmandast kursusest erialasele tööle, korraliku palga peale. Enam muidugi mitte, nüüd on kõigil kesisem. Praegu küll kahetsen veidi oma valikut – ütleksin igale noorele, et järgige oma huvi ja kirge, ärge kuulake näljajutuajajaid. Kuidagi elab ikka ära, kui teed oma asja hinge ja järjepidevusega. Peaasi, et elu ei muutuks tüütuks.
Kuidas luuleni jõudsin? No eks ma olin lugemishuviline juba väikesest peale ja kes loeb, see kipub tihtipeale ka ise kirjutama. Luulet hakkasin kirjutama vast seetõttu, et olen üsna laisk ja püsimatu inimene ning luuletus on hea lühike vorm.

Mulle tundub, et sinu luuletekstid on väga tugevasti emotsionaalselt laetud, justkui vastandumaks tüüpilise juurakeele tuimusele. Kas ma eksin?
Eks niinimetatud juurakeel ole tihti lihtsalt väga halb kantseliit. Juurakeel ei tohiks tegelikult olla tuim – see peab olema täpne ja mõõdetud. Sealhulgas väljendama nii palju emotsioone kui parasjagu vaja on (näiteks õigusvaidlustes on tihtipeale just vaja emotsioone esile tuua). Täpsust ja väljamõõdetust hindan ka luules – seega ma ei ütleks, et vastandun juurakeelele, pigem üritan mõnes mõttes sellest eeskuju võtta.

„Süstemaatiline unistaja” näib olevat olnud kaua töös – mõni tekst ilmus Värskes Rõhus juba 2016. aastal. Kuidas see luulekogu kujunes? Mis sulle kirjutades korda läks, inspiratsiooni andis?
Need ongi senimaani kirjutatud tekstide paremik, n-ö aegade algusest peale. Vaatasin, et on kogunenud piisav mass, mille hulgast valida, ning mõnes mõttes tahtsin ehk ka joont alla tõmmata ja edasi liikuda. Kipun vahel vanade tekstide otsas ikka uuesti istuma ja neid muudkui kohendama, või siis mõne teksti puhul üldse ära unustama, et see mul oli. Kui kogu kokku panna ja välja anda, siis on üks etapp korrastatud ja lõpetatud.
Ma ei kirjuta väga palju, pigem harva – kui inspiratsioon peale tuleb. Kui ideest kohe midagi terviklikku ei sünni, siis kustutan teksti ära. Eks seda, mis parajasti inspiratsiooni andis, saab igast luuletusest aimata – need on igasugu erinevad asjad. Kõik, mis tekitab tugeva emotsiooni, võib pakkuda ka inspiratsiooni. Vahel samas ka mitte: ma olen näiteks väga kehv armastusest kirjutaja. Nässu läinud armastusest midagi veel tuleb, aga kui kõik on ülihästi ja tunne iseenesest vägev, siis see emotsioon mul luuleks millegipärast ei muundu. Kadestan inimesi, kes seda oskavad (niimoodi muidugi, et läägeks ei lähe). Samuti ei ole mul palju sellist nii-öelda väikeste asjade märkamise luulet, mis tundub üldiselt väga levinud olevat. Olen mõelnud, et võib-olla olen luuletaja kohta üks tuim tükk, et ei saa pilvede või muru vaatamisest piisavat emotsiooni. Mul peab ikka igal asjal lõpuks põhjapanev ja laiaulatuslik point olema, ei saa jääda lihtsalt niisama hetkekirjelduseks. Kuigi ükskord üks põrnikas oli … aga selle õnnetu põrnika keerasin ka ikkagi lõpuks mingiks filosoofiaks ära.

Seda küll öelda ei saa, et sa armastusest halvasti kirjutad – pigem just ausalt ja otse. Tänapäevalikult tabavalt. Näiteks „mu muusa” (lk 62) ei ole tõesti tekst, mis rangetele traditsionalistidele peale läheks, aga minu meelest avaldub sinu luules uutmoodi intiimsus, mis ei tee armastust ülemäära pühaks, vaid sa julged teemat käsitleda ka mõnusa irooniaga. Sinu luulekogu rikastabki läbivalt hea ja kohati mahedalt valus huumor: „mul jällegi on kogu aeg naljakas / see ei ole huumorimeel / vaid mingi sündroom” (lk 28). Milline on huumori roll luules?
„Mu muusa” ei ole minu meelest armastusest, vaid konkreetselt seksist, ja need kategooriad ju päriselt ei kattu. Seksist meeldib mulle kirjutada omamoodi protesti mõttes, sest Eestis on naiste seksuaalsus endiselt väga alla surutud ja kammitsetud – õnneks enam mitte niivõrd institutsionaalselt ega seadustega, küll aga ühiskonna kirjutamata reeglitega. Naine võib seksist rääkida, aga kui lähemalt vaadata, siis näeme, et „lubatud” viis seda teha on ainult mehe vaatevinklist, ja kui selle vastu eksida, siis peetakse seda vulgaarseks. Lihtne katse on otsida nn naisteajakirjadest seksiteemalisi artikleid – neist on hästi näha, et põhirõhk on ikkagi sellel, kuidas mehe jaoks ahvatlev olla. Isegi ilukirjanduses on naine minategelasena siiamaani enamasti objekt ja teenindaja (või vahel ka jalust nõrgaks võetud ja hästi rahuldatud, aga seda ikkagi eelkõige mehe oskuste illustratsioonina). See on niivõrd normaliseeritud, et seda ei märkagi, kui just spetsiaalselt tähelepanu ei pööra. Küll aga märgatakse kohe, kui keegi sellest nähtamatust piirist üle astub, siis ühed kiidavad ja teised tänitavad. Õnneks astutakse üle piiri järjest enam ja loodan sellele ka omalt poolt hoogu anda. Eestis vist puudub praegu sel teemal laiem diskussioon, kuid analoogia korras võib jälgida arutluskäike, mis on kerkinud Cardi B ja Megan Thee Stallioni loo „WAP” ümber. Ühesõnaga, mulle meeldibki neid rolle meelega teistpidi keerata, panna naissoost kirjutaja või lugeja subjekti, tegija ja võtja rolli. Seda on kusjuures üllatavalt raske teha, sest mehe keha kohta tundub eesti keeles olevat vähe erootilist sõnavara. Ehk ka seepärast kipun selleteemalised tekstid meelega huumoriks pöörama, sest muidu kukub pelgalt kohmakuse tõttu kogemata välja naljakas, ja siis on juba kehvasti. Mainin lisaks, et see jutt käib kõik ikka Harju keskmise heteroseksi kohta, muud sorti seks (ja naine selles subjektina) paneks vist meie peavoolu kirjandusringkondadel pea päris plahvatama. Mina kahjuks siin edasi aidata kah ei saa, küll aga tahan, et oleks palju rohkem mitmekesisemat lugemist.
Üldiselt aga huumor luules – ma ei ütleks, et see mulle lugejana väga oluline on. See peab olema omal kohal, sest vahel kipub see olema ebavajalik raudrüü, mille taha varjutakse, kui ei juleta päriselt oma mõtteid ja veendumusi rahva ette tuua. Näiteks n-ö onu-heino-luule, kus poetakse lorilaulu vormi taha. Aga eks ma ise kasutan huumorit vähemalt igas teises tekstis, ja lorilaul on ka täitsa olemas, nii et ei saa siin väga teisi kritiseerida.
Vahel aitab huumor rääkida asjadest, mis oleksid muidu ehk liiga valusad ja tõsised – et päris itkuks ja halamiseks kätte ära ei läheks.
Lavaluules on huumor ehk olulisem kui paberil. Vähemalt minu jaoks, kui esinen, muidu ei saa ju aru, kas ikka kuulavad ka. Eriti kui endal on prožektor silma keeratud ning inimesed saalis kained ja vagurad.

Kogus esineb tekste, mis on slämmipublikule juba tuttavad, näiteks „tere vana hea eesti mees”. Paberil mõjuvad nad küll niisama tugevalt, ent siiski veidi teisiti kui sinu enda ettekandes. Kas kirjutad slämmiteksti kuidagi teisiti?
Lavaluule ja paberiluule on kindlasti erinevad, aga minu meelest eelkõige niipidi, et kõik tekstid lavale ei sobi, paberile saab panna aga iga teksti, vajaduse korral väikeste kohendustega. See, kellele meeldib kõnekeelsemat teksti lugeda ja kellele mitte, on maitse asi. Aga on luulet, mida minu meelest on suulises esituses liiga raske jälgida, kui ei ole enne lugenud, või ei ole tekst samal ajal paberil ees – kuna see on lihtsalt nii mõttetihe või struktuurilt liiga kaugel sellest, kuidas me tegelikkuses räägime. Võib-olla on aga probleem lihtsalt minus ja teised suudavad igat sorti tekste jälgida ka suulises esituses.
Arvestades asjaoluga, et kõik on enam-vähem perses ja maailm lõppeb juba varsti, siis mis on sinu meelest kirjutamise mõte, „kes see tänapäeval // enam viitsib?” (lk 8) Kas ei ole praeguse põlvkonna kirjandus justkui hüüe põlevas majas, mille seinad lagunevad enne, kui meie hääl kajada jõuaks? Kellele me täpselt kirjutame, kui järgmistel põlvedel pole ilmselt aega klassikuidki lugeda?
Kirjutamise mõte on kirjutamine ise. Ma ei tee seda ju mingi agendaga, vaid siis, kui tuleb. Ja kui tuleb, saab minna Viimasele Neljapäevale teistega koos jaurama. See on siin ja praegu, elav sõna ja elav meeleolu. Ma ei arva, et mu hääl peaks tingimata kuskile aegade taha kajama. Kui luuletus vähemalt ühte inimest nüüd ja praegu kõnetab, on tekst oma eksistentsi välja teeninud.
See konkreetne tekst, millele vihjad, ei olnud tegelikult kirjutamise hetkel nii-öelda maailmalõpukas – ta on üsna vana, vist enam-vähem ajast, mil Eesti aktuaalseimaks sotsiaalseks probleemiks olid Tallinna tänavaaugud. Pidasin siis silmas eelkõige seda, et kõik on läinud kuidagi pealiskaudseks, sealhulgas ma ise – ei süveneta ei endasse ega teistesse ega ka millessegi piisavaks ajaks ja piisava põhjalikkusega, et midagi lõpuni valmis luua, või isegi ära oodata, et see päris oma looming hakkaks tekkima. Nüüd ma sellepärast nii väga ei muretseks, tundub, et majanduse jahtumine on seda meeletut tormamist ja pealiskaudsust kui elustiili natuke pidurdanud. Aga eks seda luuletust võib lugeda mitme nurga alt, praegu näiteks muretseksin sellepärast, et inimesed on kohutavalt üksi, loeksin seda näiteks vaimsest tervisest lähtudes.
Tõenäoliselt tundis ka teise maailmasõja aegne kirjutajate põlvkond end kui hüüdjad põlevas majas – nüüd on nad kohustuslik kirjandus. Ega see va maailm nüüd kohe täitsa otsa lõppe, ega ka inimkond kui selline, ja kui inimkond kestab, elab edasi ka kirjandus. Halvimal juhul hävivad praegune süsteem ja eluviis mingil hetkel suure pauguga, parimal juhul jõuame süsteemi ja eluviisi ise enne ära muuta. Küll aga kaasneb mõlemal puhul mõõtmatult palju kannatust ja surma, haigusi ja sõdu – see ongi, mis hinge valutama paneb.

Mulle siiski tundub, et „Süstemaatiline unistaja” ei ole loodud ka täiesti niisama ainult kirjutamise pärast. Siin on ju sügavalt isiklike luuletuste kõrval ka tugevalt ja otseselt poliitilised tekstid (mainitud on tõrvikumarssijad ning „Jürid ja Mardid”). Aga ehk ongi tema teatav päevakajalisus ka tema võlu – siin-ja-praegu-luule?
Nagu enne mainisin, siis kirjutan pigem tugeva emotsiooni pealt. Ja poliitika kipub viimasel ajal kahjuks järjest tugevamaid emotsioone tekitama. Päris mitu poliitilist teksti jäid kogust välja, sest teemad hakkasid korduma ja üldmulje muutunuks liiga plakatlikuks. Õnneks on neid hea laval välja kraamida, sest seal on teatud plakatlikkus tihti just pluss.

Viimane Neljapäev tundub nagu Tallinna lavaluuletajate kolle. Milline seal meeleolu on ja kuidas erineb ta Tartu TarSlämmist?
K6vn on vaba, seal puudub võistluslikkus, ei tekitata pingeridu, ei selgitata välja võitjaid ega kaotajaid. TarSlämmil (ja üldse slämmidel) on kindlad ja üsna kitsad reeglid. K6vnil ei pea isegi tingimata luulet ega proosat esitama, võib ka laulda, tantsida, räppida või kasvõi niisama teatraalselt röökida. Samas on TarSlämmil kindlasti tase ühtlasem ja keskmiselt kõrgem – publik teab, mida oodata.

Kes on sinu eeskujud slämmi- ja üldisemal luulemaastikul?
Lavaluules kindlasti Steven Vihalem, kes on Viimase Neljapäeva looja ja isa. Tema loomingus meeldib, et ta ajab oma asja isemoodi, mõtlemata sellele, kuidas on tavaks või millised on „reeglid”.
Muidu aga on raske loetleda, neid on palju, ja mul on nimede peale kohutavalt halb mälu. Aga kohe kinnisilmi võin esile tõsta näiteks Sveta Grigorjeva, Tuuli Vellingu, Triin Tasuja, Kristiina Ehini ja Jüri Kolgi.
Grigorjeval ja Tasujal on selline mõnus, kohati agressiivne, aga samas õrna hingega vaib, millega ma päris palju samastun. Vellingu luulekogud on ühed tabavaimad, mida lugenud olen, ta märkab elu jube hästi, lugedes valdas pidev jaa!-emotsioon. Ehinit ei pea kommenteerima, kõik ju teavad, kuidas täpselt ta imeline on. Võib-olla see, et tal on pigem teistpidine tunnetus, kohati nagu kinžall siidsallis, ja see on väga nauditav. Jüri Kolgi puhul on kihvt, kuidas ta oskab kirjutada ka selliste tegelaste vaatevinklist, kes ei ole temaga sarnased. Kuigi see on mulle silma jäänud vist rohkem tema proosas kui luules. Alati muhe lugemine.

Tugev debüüt on ilmunud – mis edasi? Mitte ainult kirjanduses, aga teistelgi aladel.
Eks tulevad uued inspiratsioonihetked ja tasapisi hakkab jälle kogunema tekste, mille hulgast annaks millalgi raamatu kokku panna.
Kindlasti käin luuleüritustel ja kui lubatakse, ronin ka lavale.
Muus osas on praegu peamine plaan, et kui see paganama katk lõpuks ühele poole saab, siis tahan korralikult reisida.

eelmine / järgmine artikkel