hüljatud mõtete varjupaik
vahel külastan hüljatud mõtete varjupaika
silitan seal neid ja luban
„varsti võtab teid keegi kaasa“
ise lahkun mõttetult
talvine suve-räänsus
hea küll
mul võib ju õigus olla
see ei tähenda et räägin tõtt
näed
käekell näitab
uues majas on tore
kindlasti tore
toon võre
näed
siin on minu piir
kõik muu majast välja viin
jääb vaid mõtteviis
musikaalne karantiin
hea küll
siin on mul õigus
alaline ebaõiglus
külvikuu kangelased
kaarjas kesköötund
mil ei tule und
on kulleste lend
on vooruse lemb
taas mind võtavad vastu
keerdunud käed
venitavad lahti
need ööd
mis mööduvad uidates
mööda tundmatuid mõttekäike
radu mis rullitud lahti
roomikutel raske koormaga
teid millel roomanud
nemad
kes tulid kunagi esimestena
madalrõhkkonnast
läbi ligunenud katsumustest
nemad
kes olid näljased
kelle põrumistest jäänud põrm
nii õrn
nemad
kelle silmaringi hävitasid spiraalid
kelle kõrvu kuulutati apokalüpsis
kes pidid märtritele andestama
kes niiti vedasid ja auke kokku ajasid
kes kulutusi tasa tegid
nemad
kellele järgnes vaikus
kelle tunnustus on unustus
palun laenake mulle kammi
vanasti meenutasin ikka
endale aegajalt
et ma juukseid
liigselt ei kammiks
muidu
kammib
täitsa
ära
nüüd kamm on kadunud
juuksed sassis
elu aga sirge
nii sirge et
tahaks
lausa
ära
kammida
hommikusöök
kummitanud kummitused
hammustavad hommikut laisalt
passiivses rüsinas
teravaks kriibitud toanurgast
põrkuvad vahemaad kiiremini
püünisesse sattunud rippujateni
südameid täis on keedupott
kalgilt vaatan neid püüdmatagi päriselt mõista
mis on armastus
vaatan sind
tunnen end nii pehmelt
vahin, püüdmatagi mõista
mis mul ajukoorest kooruma küll peaks
Hendrik Lõpp (28): “Lisaks ilukirjandusele meeldib tegeleda ka bändiga nimega Koopaorav, amatöörliku filosofeerimisega ja kosmosesse vaatamisega (teleskoobiga pole siiski veel eriti õnnestunud).”