HOMMIKUL
kas te lubate mul olla HOMMIKUL
kaua voodis lebada HOMMIKUL
oma võileiba kaua järada niikuinii pole sel muud kui hummus ja tomat HOMMIKUL
kas te lõikaksite mind välja HOMMIKUL
kas ma tohiksin sulada teie bulletproof-kohvi sisse HOMMIKUL
kas te palun lülitaksite sisse raadio lülitaksite sisse mind HOMMIKUL
palun ärge lugege mind HOMMIKUL
lugege uudiseid sest muidu te ei tea kes kaotas sõja HOMMIKUL
kas me hakkame juba minema HOMMIKUL
kass tahab krõbinaid lill tahab vett HOMMIKUL sina pai
masin tahab enese sisse pesu kapp riideid sahtel nuge-kahvleid röster
saia pann vahvleid minu süda HOMMIKUL
tahab sind pats juukseid kärbes piitsa uks tahab kätt klaas vett HOMMIKUL
palun kas te saaksite kontrollida üle HOMMIKUL
ega maailm ei saanud veel otsa HOMMIKUL ma olin veel alles
(ole nagu) plastist lillekimp
„mõtle kui inimene ära sureb jääb tast alles vaid nimi“
ütles ema vanaema haual. sinililled alles õitsevad aga
juba on juuni. surnuaias oli puu maha võetud ja
me ei leidnud kuidagi vanavanaisa hauda.
jumal tänatud et kohtasime meest või vaimu —
kes seda kalmistul teab — kes soovitas meil kasutada
kalmistu.ee portaali. nojah mõtlesin hea seegi
et peale nime jääb inimesest maha ka märge meie
e-riigi süsteemi. aga kui elekter ära läheb kui kõik
puud maha võetakse kui algab sõda — kes mind siis
leiab või otsimagi tuleb? mis siis üldse veel alles jääb?
need plastikust lilled ehk mis keegi oma kadunukese
sängile pannud. neist palun teha pärja oma hauale.
juurde jätan sildi: „lasta pleekida päikese käes ja laguneda
loomulikul teel 3000 aastat sealsamas mitte visata
biojäätmete hulka“. siis kunagi keegi leiab ehk.
koos minu sõrmeluudega.
„leidsin! leidsin vist üles“ ütleb ema.
haual lebavad plastikust nelgid.
metsaskäik
tuumapalavikus mikroelementide kogum
Elroni vagun
vangutan pead teadmata suunas
kunas antakse meile päikest
kunas?
üle männilatvade sumas
läbi allikavee meieni kevad
nemad jäid maha aga aega veel on
tahaksid mind unustada
oma pea seest välja kupatada
nagu männiriisikaid
lepikusse männikusse padrikusse
oma tunnetega jooksin
tooksin sulle sületäie gerberaid
ja moone — opioide siis valmistada
saaksid võiksid peaksid
tuumapalavikus mikroelementide
kogum mu peas reas istuvad
mälestused igavesed igavikulised
augulised laugulised sulle
metsast eile korjasin
saad nüüd keeta suppi
uppi minu kõhus keerasid
kõik tundmused ja eeldused ja veeldused
nagu maagiline tulvavesi mis purustamast
sulalume jäänuseid talve jäänukeid
oma teel ei väsi. käsi lahkuda mul või
on sinu käel mu käsi
*
sa võid ju olla igatsus, sa võid ju olla tuli,
mille leegid õhtuti nii kõrvetavad nägu.
punapõskselt siis istuksin rehetare trepil,
silmitseksin rabapistrikke, kui neid veel leidub.
siis väsiksin, läheksin põlle sisse murakaid korjama,
kui neid veel on. kui need veel nafta-õli laiguliseks
muutunud pole.
tuli, mille sõrmed limpsavad üle näo. nagu
noored kassipojad, kel silmad veel kinni — ja parem
vist ongi.
sa võid ju olla kõikide hirm, aga minu jaoks:
oled vesi, oled puu.
sinu võrastikku soovin punuda sellise pesa, kus
kiivitaja munad juba sees — need oleksid meie tuleviku
lootus. sealt näeks ma iga päev, kuidas maailm
vaikselt, kuid järjepidevalt omaenese istumisalust
oksa saeb. & siis lõpuks põlema süttib.
sa võid ju olla.
sa võid ju.
sa võid.
ju olla.
tuli.
*
ühel varahommikul
täpselt enne aovalguse puudutust
me sametist nahal enne päeva ettekuulutust
nägin: need käed need iial ei väsi ja peaksid
mind igavesti hoidma, mõtlesin.
need käed on külmast karedad ja karged need
käed küsisid kord kuuvalgel mu käest:
kes ma õieti arvan, et olen? linavästrik
ma vastasin. ja iidsete lainete müha
ja meretuul, mis tõuseb ja tõuseb üha
viies need käed minust kaugemale, ära.
ära arva, et paikseks kord jään, sest mu süda on
preeriate hingus ja antiloopide koduteed võib näha
mu pilgus. mu õlad on sekvoia puu ning piha ümber
on boa. kui jaksad, siis mind igavesti meeles saad
hoida, annan loa. kuid kui kaasa minuga otsustad
tulla, pea meeles — ei looduse iluga eal viiki saa tulla.
kohtumine
me kohtumise tunne on nagu vajuksin unne:
nagu pimeduse pehmed käed siluksid silmnägu.
nagu kaselaanes kukkuv kägu loeks ette rütme mu ajus:
kukuu! kukuu! ku – kuu meid silmitseb üha ja üha:
lips ees, pintsak seljas, on püha pühapäev,
mil isegi hämariku tuulte puuteid võid näha
oma heledalt kumaval nahal nende metsmuraka-suuruste
plekkide kõrval oma kehal. on videvik. aga ikka —
ikka veel otsib sind mu pilk, ehal.
kui vaid valguse puudumine ei oleks nii imelik.
*
kuhu kadus tänane päev? kuhu
tõusva päikese sillerdus, ups —
seda pole ju olnudki ammu. on
sombune-pilvine sügis meil silmini
pihus. ja kaugete soojade päevade
mälestus palgeil. päeva algeid
vaat et ei märkagi enam, kuid
õigus on kõigil: nii vanaproual
kes karjus: ON ALLES AJASTU!
kui ka mehel seal bussis, kes ütles
et ainult ringiratast käib sõit.
ja võib-olla selles peitubki võit —
ei lineaarsuses, järjepidevuses
vaid asjade-sündmuste kordumise nägemises.
seni aga — kõik autod mind pritsivad sopaga.
eks võitlus kõigil meil ühine — ajaga.
ja ikka bussi ootame nii, et peatusest
tühja tee poole kiikame. justkui tuleks siis kiiremini
see hiiglaslik karp, mille poole vaid hiivame,
ja alla meid neelaks. kaoks õhust me
külmunud hingeõhk. saaks taaskord ajaloo peenraks.
Sirly-Ann Meriküll (29): „Tavaliselt istun kivi otsas (nagu pildil) või paitan kassi (kassid valitsevad maailma).“
