X
Kuuenda klassi jõuluvaheaeg. Astun duši alt välja, jalad märjad, ning tõstan põrandalt varvastega oma printsess Arieli pildiga aluspüksid üles. Märkan verist jälge. Tean, mis toimub, kuid tardun. Pigistan aluspüksid tugevasti peopessa. Pesumasinasse ei julge ma neid panna, üritan plekki käsitsi sapiseebiga välja pesta, aga see ei õnnestu. Peidan märjad aluspüksid pesumasina taha.
Öösel, kui ema on magama jäänud, hiilin õue, võtan kuuri alt labida ja matan aluspüksid suure kuusepuu alla maha.
X
Leban värskete linade vahel, loen raamatut. Maja on tühi. Soojenev radiaator on talveunest äratanud kolm kärbest, kes nüüd väikeste pausidega paaniliselt mööda tuba ringi lendavad. Esimese neist löön suurema kõhkluseta raamatuga maha. Noh, siiski väike kõhklus oli, mis seisnes selles, kas tahan raamatu peale kärbse sisikonnaplöga. Raamatukaanel on mingi surnud habemiku portree, nii et pohhui. Tean, et ei saa öösel magada, kui keegi piniseb.
Teise kärbse puhul kahtlen, kas viitsin tõusta. Äkki ei tee tüli. Kuna ta aga otse mu pea kohale istuma jääb, sirutan käe õhku ja lömastan ta vastu puitlage. Nüüd on ainult üks alles. Mõtlen, et äkki oleks tore, kui öösel seltsi on. Tuli ahjus on ammu kustunud. Põllul ulub tuul, mets on maha võetud. Viimane naabrimees suri viis aastat tagasi.
X
Kui pärast tormi mere ääres käisime, päris vanaisa alati, kas jõgi on vahepeal asendit vahetanud. Aeg-ajalt voolas ta pikalt merega paralleelselt või tegi palju haake, vahel aga metsa vahelt otse merre. Vahel oli lai, siis kitsas, mõnikord sügav, teinekord mitte.
X
Neli üksikut naist kamina ees lamamas. Teele ütleb, et see kamin kütab vaid õhku. Liis viskab puid juurde. Kellelgi neist pole armastust ega igatsustki selle järele, nelja peale kokku vaid tanksaapad, pakk sinist Camelit, kaheksa purki longerot ning jagatud arusaam elust. Nad ei mõtle naistele, kes nad ühel päeval on. Nad vahivad vaikides tulle.
X
Kolm naist pikkuse järjekorras kirstu ees reas. Keskmine neist hoiab teistel käsivarre alt kinni ning vasakpoolsel on krampis sõrmede vahel pudel nuuskpiiritust.
X
Kooserdan lörtsisajus tagasi rehvivahetusse, mis asub raudtee ääres suvalises garaažis. Mulle öeldi, et oh, need alt laiad teksapüksid olid juba 20 aastat tagasi moes ja oota ainult, kuni tuleb talv ja värki. Kas 20 aastat tagasi ei osatud teksapükse üles käärida? Aga ma meelega ei tee seda. Kõnnin uhkelt kontsadel, upun poole sääreni kõrvaltee mülkasse, aga mul on nii pohhui. Ootan kümme minutit, et üle tee saada, sest ülekäigurada pole kusagil. Üle tee, üle prahi, üle maksa, saada üle eksist või hamstri surmast, ainult selleks, et midagi uuesti üle elada. Elada üle ootuste.
Need ootused ei vaja, et neist üle elataks. Ootused vajavad sügavust. Igatsevad, et nendega tegeletaks.
X
Tom ja Peter on Pennsylvanias Airbnb kinni pannud. Nad sõidavad öö hakul läbi maisipõldude, kui märkavad tee ääres surnud kitse. Peter peatab auto. Kui Tom auto kõrval seistes selga sirutab, kõnnib Peter kitseni, puudutab ta põske. Kits on veel soe, kuid jah, kindlalt surnud, küll alles hiljuti. Peter vinnab looma auto taga olevasse kasti. Airbnb’s nülivad nad looma ära, keedavad hautiseks, koristavad enda järel hoolikalt, enne kui Tom uuesti Amsterdami, Los Angelesse, Rooma, Stockholmi, Barcelonasse lendab. Peter istub oma New Jersey majakese aknal, muudkui ootab. Euroopa on kaugel ning New Yorki ta jälestab.
X
Pärast Xanaxi võtmist mõtlen poolunes, mis see on, millest und näen. Lumesadu, lumesula, kiilasjää. Viies käik ja puunott raiesmiku serval. Ristisin selle kunagi puukoletiseks ning ajasin sellega juttu iga kord, kui perega maale sõitsime. Ema arvas, et mul on midagi viga, ja ega ta ei eksinud, asi polnud lihtsalt selles. Brutalismus autokõlaritest, ettevaatlikud kurvid. 30 kilomeetri kohta tuleb vastu üks buss. Mõtlen, kas see ongi üksindusetunne. Tallinnast väljaspool on kottpime. Kõne emalt, kolleegide kaastundeavaldused, viies käik. Kurvid neljandaga – hommikune sula on jäätumas.
Põrgu – nii kutsusime vennaga paljaks põlenud metsa, mida vanaisa tuletõrjujana kustutamas käis. Nüüd kasvavad seal juba kõrged männid. Mis tähendab, et jah, ka mina olen juba elu näinud. Vanaema räägib, et ta metsavahist isa käis suure kivi juurest männikäbisid korjamas ning vedas neid suure kotiga koju, kus neid puhastada tuli. Suunatuli, keeran hoovi. Võtan parasjagu aega, et võti süütest välja keerata, tuled maha lükata, tagaistmelt makarone täis toidukotid õlale vinnata. Nii hea, et ühtegi teist autot pole, ainult aknast paistev perekond arutamas, mis kujuga urni ja kas puidust või riidest kirst ja kas kirst ukseavast sisse üldse mahub ja kas vanatädi Erni poega Helmutit kutsuda või mitte, sest ega ta pole ammu helistanud.
X
Kui ema Taigost lahku läks, sõitsime tema kaheukselise Kiaga ringi ning kuulasime Inest või Blackyt. Hiljem ronis ta riietega vanni ning nuttis ripsmetuši laiali. Ronisin siis meigieemaldajaga tema kõrvale, panin vee jooksma ning loputasin ripsmetuši vannivette. Täna sõidan emale külla, kuulan autoraadiost Inese „15 magamata ööd“. Ainuke vahe on, et mul on kahte sorti ripsmetušše – neid, mida igapäevaselt kannan, ja neid, mida kannan lahkuminekute või matuste ajal.
X
Sõbrad heidavad mulle ette, et nad ei saa aru, mida ma räägin, mu jutt on kiire, seosed hägused, et jätan osa vahele ja hüppan ühest teemast teise, vahel räägingi viiest asjast korraga. Ja ma tean väga hästi, kuidas Kurt Vonnegut igasuguste lugude struktuuri selgitanud on. Tuhkatriinu lugu jms. Tean, kuidas tegelasel on arengukaar, kuidas on pinge, kannatused vaheldumisi õnnestumistega, peategelase soov ja dramaturgia. Aga mulle ei paku selline asi üldse pinget. Mitte et fiktsioon piinlik oleks või et ma kunagi ei naudiks, kui keegi suudab sõnastada keerulisi tundeid, mille jaoks ma ise veel sõnu ei leia. Mitte sellepärast. Lihtsalt sellepärast, et see tundub minu kätes vale.
X
Terve elu olen kartnud hetke, mil mõistan, et ma polegi nii eriline. Et mul pole ühtegi suuremat annet ega põhjanaela meenutavat sihti, mis kogu aeg maagiliselt teed valgustaks. Et maailm on lahedaid noori täis ning lõppkokkuvõttes üsna vastuvõtmatu minupoolse abistamissoovi suhtes. Kõlan nagu neoliberaalne hädapätakas.
X
Eile nägin sind Prismas. Esimest korda tundus mulle, et sa pole enam ilus. Hiljem läksin koju, pesin hambad, heitsin voodisse. Nägin sind unes ning esimest korda oli see õudusunenägu.
X
Kujuta ette, et sul kulub viis aastat, et pea persest välja tõmmata, ja seejärel tõmbad perse alla jalad ega liigu järgmised viis aastat kuhugi. Kui mugavusühiskond tähendab seda, et me ei oska enam ebamugavate situatsioonidega hakkama saada, siis ma ei taha seda, mõtles noor Peter, kui Californias hipikommuuni välikäimlat tühjendas. Ära puutu sitta, hakkab haisema, ütlevad targad. Peter vangutas pead ja pobises, et kui, kurat, ühiselt kanalisatsiooni ehitamisesse ei panustata, peab keegi ikka ja jälle sitta puutuma.
X
Isegi päris lähedalt näen ma hetero välja. Olen deidil, kui mingi lühemat kasvu jorss, Saku Kuld käes, mu deidil piha ümbert kinni võtab ja ütleb, et oh, kaks tüdrukut kahekesi, et kas soovime, et ta liituks seltskonnaga, ja enne kui jõuan vihastada, tellin baarist kiirelt ühe Bushmillsi, ta imestab, et oi, pole kunagi näinud, et naine viskit jooks
(mul on sel hetkel räige PMS),
ta küsib, et kas ma tean ka, mis vaadis see viski seisnud on ja mis ajast alates ja mis ja kus, viskan selle viski ta triiksärgi peale, ütlen, et tra ole mees ja joo siis viskit, mis sa mölised siin, lase olla. Ta pole kindlasti halb inimene, ma lihtsalt ei kannata stereotüüpi, mida ta esindab, ma loodan, et tal pole kodus ema ega naist, kes tema eest selle triiksärgi pessu paneb.
X
Tahaksin sulle saata sõnumi, kuidas kannan neid Humanast ostetud suuri teksapükse. Ning nende all Lindexist ostetud paar numbrit liiga suuri siidaluspükse, mis hirmsasti jalast ära leviteerima kipuvad. Kirjutaksin sulle, kuidas mul läheb, kui sa ainult ise kirjutaksid või kui ma sind igal pool ära blokkinud poleks. Küsiksin, jah, et kuidas läheb, kuigi oled uuesti rumal ja armunud, ning ega sinult mingit päris vastust niikuinii ei saaks.
X
Metrood on täis naisi, kes suruvad jalad tugevasti kokku, kui mõni mees tühja vagunisse astub, ning lennukid täis tütreid, kes oma isasid ei tunne. Pilved on sisutühjad ning puud täis kooreüraskeid. Lennujaamad täis inimesi, kes kuhugi ei reisi. Sina täis uhkust ja usaldamatust. Mu peod on tühjad, surun need kõvasti rusikasse, pikaks kasvanud küüned elujoone sisse, nii et punased randid jäävad järele.
X
Mu vanemad abiellusid ühes Lääne-Eesti puukirikus, et kaks aastat hiljem kusagil suvalises pealinna büroos lahutada. Mu esivanemaid on juba igasuguste aegade algusest saati sinna kiriku juurde maetud. Olen seal tihti kooguga kääksuvast kaevust metallkastekannu vett pumbanud ning sellega üle juurikatest soonitava liivatee hauaplatsi juurde tuigerdanud.
See selleks. Viibin teisel pool maakera. Vaatan perfokat, kus Maarja endale põleva küünla vagiinasse topib. No seegi selleks, vaatan, et need pikad valged küünlad on täpselt needsamad, mis olid seal kirikus jõulude ajal kuuse peal. Olen ristitud ning ühe korra isegi jõululaupäeval jumalateenistusel käinud. Mäletan ainult, et pisikesse puukirikusse sätitud kuusk oli hõre nagu marutaudis rebane, ent küünlad selle peal põlesid päris leegiga. Kirikuõpetaja palus palvetada kõigi nende eest, kes loevad Eesti Ekspressi. Teised palvetasid ja mina vahtisin küünlaid, justkui püüdes võimalikke tulevikke ette ennustada.
X
Neli minutit autoklaase kraapinud, sõidan mööda koolikottidega tüdrukutest, kes hüppavad jäätunud asfaldiaukudel. Mõtlen, mis elu elavad nad kahe, kolme, kümne, kolmekümne aasta pärast. On neil tubli tüdruku kompleks või teevad nad häält ja põletavad sildu. Tembeldatakse neid hüsteerilisteks naisteks või vaadatakse apaatsusele viltu. Peavad nad vanematele kapist välja tulema või partnerit kondoomi kasutamises veenma. Tunnevad nad end turvaliselt, kui õpetajaga kahekesi klassiruumi jäävad.
X
Leidsime vennaga kuuri alt surnud kassi, naabrite oma vist. Ilmselt oli ta juba kaua surnud olnud, sest oli põhupakkide vahel lapikuks kokku kuivanud. Ta oli kerge nagu udusulg. Koukisime välja vanad lubjatatud laelauad, saagisime kahemehesaega parajad tükid ning klopsisime talle kirstu kokku. Kirst tuli suur ja uhke. Panime kassi sinna sisse, naelutasime kaane kinni ning tõstsime selle rituaalselt aiakärule. Sõitsime aiakäruga metsa suure kuuse alla ja asusime kaevama. Maa oli külmunud.
X
Võib öelda, et olen lühike, kuid mu vanaema on minust veel 15 sentimeetrit pisem. Ta lutsutab ainult Kalevi komme ning umbes iga täiskuu ajal sööb ühe juustuvõileiva. Kapis sobrades küsib ta, mitu pakki päevas ma suitsetan, ma ütlen, vanaema, ma ainult vahel peol teen, kuigi nüüd üldse veibin.
Vanasti olid surnuvalvajad ja surnu oli saunas, kus teda pesti ja riietati. Nüüd toimub kõik haiglates ja kambrites ning nende vahel igasugustes autodes. Vanaema tõmbab kinnikiilunud liugukse vahelt välja musta ülikonna, ma küsin, et kas see vanaisale enam selga üldse läheb, vanaema ütleb, et ma rumaluke arvan, et nad riietavad teda nagu nukku seal? Ta on ammu kange, see pintsak lõigatakse nagunii katki. Pigem on küsimus, kas trussikud tuleb kaasa pakkida.
Ülikonnataskust kukub välja vana suitsupakk, millel on veel kroonides hinnasilt peal, tõesti, vanaisa kandiski ülikonda viimati ehk aastal 2010, kui ma isadepäevakontserdil laulsin. Ütlen, et tahan seda suitsupakki päranduseks endale. Vanaema ütleb, et sama hästi võiks teepakke suitsetada, aga ronime siis kahekesi tillukesele taburetile ja teeme pliita ees kohe mitu suitsu jutti.
X
„Üksildane“ pole kunagi olnud sõna, millega end kirjeldaksin või mida peaksin osaks oma identiteedist. Kuid täna tundsin selles sõnas midagi ära. Midagi suurt ja midagi sellist, mis ei tundu ajutisena, vaid lausa pärisosana. Varasem üksindus kaldub nüüd alatihti üksilduse poole. Eelmisel nädalal sõitsin pooleldi juhuslikult lemmikloomapoodi ning tulin koju hamstriga. Panin talle nimeks Johnny. Tulin tööltki varem koju, et Johnnyga muusikat kuulata, sest ta ei teadnud midagi Aphex Twinist ega Jaan Tättest. Aga siis eile suri Johnny ehmatusse, kui ma veits liiglõbusa peaga veinipokaali maha kukutasin. Googeldasin, mida teha surnud hamstriga.
X
Maailmas on nii palju ilusaid kohti. Võiksin olla Türisalu pangal, Keila-Joal või Eiffeli torni otsas, kuid ikka ja jälle leian end kellegi endiste ja tulevaste boyfriend’ide vahelt.
X
Kolleeg väidab, et tema arvates pole mul kunagi PMS-i. Et ta on mind jälginud ja ma olevat kogu aeg suht normaalne. Tühja temast. Eile hommikul tõusin menstruaalkrampidega. Ukerdasin vanni- tuppa, panin menstruaalanuma sisse ja lasin plastikpudelisse kuuma vett. Kirjutasin töökaaslastele, et tulen veits hiljem tööle. Mõtlesin, et saadan pikali olles mõne meili ära. Kogemata tegin uinaku. Uinakust ärgates läksin vannituppa. Olin vist menstruaalanuma lohakalt sisse pannud, sest järsku lahvatas kogu veri mu seest joana soojale vannitoapõrandale. Seisin veidi aega nõutult. Kummardasin, et verd mopiga kokku kraamida. Punaselt põrandalt vaatas mulle vastu mu enda peegeldus ning – mis ühiskonnas me küll elame, et – mu esimene mõte enda peegeldust punasel põrandal nähes oli, et peaks enne tööle minemist veits krohvi näkku lükkama.
X
Vanatädi pani Facebooki kaanepildiks mu surnud vanaisaga tehtud selfie. Ei ühtegi kommentaari selle kohta, kuidas noored midagi-midagi-midagi.
X
Tom keerutab DJ kombel oma kiilast pealage. Laval on kolm noort tantsijat. Antiklimaatiline ringituiamine, mis annab vaevu materjali tunniajase lavastuse jaoks. Talle meeldib öelda, et oh, noored-noored, kuid ta ei saa aru, miks need noored nii teevad. Lihtsalt „ilu“ pole enam ammu põhjus, miks tantsida. Mul on raske vaadata ta kiilaks hõõrutud pealage, sest laval on keegi, keda armastan. Tom kratsib kukalt ning lahkub enne kunstnikuvestluse algust.
Tahaks talle järele joosta ja öelda, et jää igaks juhuks ikka, niisama nagu. Kuid Tom kiirustab rongile. Balti jaamast möödudes püüab meenutada, mitut inimest seal hüvastijätuks suudelnud on, ise kunagi rongile astumata. Ikka lõpetab ta Kolmes Lõvis, tantsib selle metallposti ümber, sest suurtel lavadel on ta liikumine minimalistlik, füüsiline vorm saladus ning tekst nii meta, et
X
Sel õhtul, kui sa koju tulid, et oma kotid kokku pakkida, olin sulle poest hommikusöögi kõrvale kohukese ostnud. Nüüd on kohukese säilivustähtaeg ammu läbi ning mulle tundub, et ta hakkab varsti juba inimese nägu minema. Kuna ma ilmselt pole veel pikalt valmis teda ei ära viskama ega ära sööma, panen talle nime. Paula.
X
Eile sain üle pika aja sõbrannaga kokku. Läksime friikaid sööma. Olime juba mõnda aega istunud, kui ta mulle otsa vaatas, näost valge. Sa olid meist mööda kõndinud. Ta küsis, kas tahan ära minna, kuhugi mujale. Ütlesin, et kõik on okei, kuigi tundsin, nagu soolestik oleks end lipsu sidunud ning rinnakorv sisikonna klambrina kokku tõmmanud. Kui meist uuesti möödusid, hüüdsin viisakalt su nime, ütlesin, et kena kampsun, et wow, endiselt veibid, jah, et wow, uus stiil, kitsad teksad ja värki, et wow, mis teed üldse siin. Ütlesid, et oled uue boyfriend’i ja tema sõpradega. Ütlesin, et wow, kui armas, vabandasin ennast ja läksin vetsu ning panin täiega roopi. Aga vähemalt ei nutnud.
X
Ühel suvel läks Tom metsa jalutama, et korjata lilli kellelegi, keda armastas. Ta korjas karikakraid, korjas heinakõrsi, ilmselt korjas nii mõndagi, mis ka mürgine oli, aga mõtles, et noor ja rumal poiss küll, kuid siiski mitte rohutoiduline hobune või midagi säärast, vaevalt see talle miskit teeb. Tomil pole eriti vahendeid, et armastust näidata, kuid täna oli tal tunne, et piir küünilisuse ja romantika vahel ei pea olema selge. Ta sidus kimbu tugeva rohukõrrega kokku, hüppas üle kraavi maanteele, kus seisis punase autoga linlane, kes pakkus talle kimbu eest 10 euri.
X
Istume Greksuga köögis, ma keedan makarone, ta ütleb, et tahab kirjutada raamatut. Ma kirjutan seda asja siin. Arutame, kas siis on mõtet või ei ole. Ma isiklikult arvan, et trükimeedia muutub varsti nišiks, nagu vinüülide kuulaminegi. Mirt ütleb, et c’mon, see on juba ammu nišš. Greksu arvab, et raamatuga teeniks veits rohkem raha kui artiklite kirjutamisega. Ma ütlen, et käi kuu peale. (Sest olgem iseendaga ausad, ma olen oma sõprade grupis ainuke, kellele pole pakutud raamatu avaldamise võimalust.) Maara tuleb kööki, et saiale avokaadomääret peale toppida, saadab nüüd minu kuu peale, sest paberraamatud ei kao kuhugi. Tuleb Kai ja saadab meid kõiki kuu peale, et tra miks igal pool kõik tuled põlevad.
X
Olen täiskasvanud naine, aga kui vaatan Netflixist „Wednesday Addamsit“, näen õudusunenägusid ja ärkan keset ööd viis korda. Näen Disney printsesse, hiiri mööda oma tuba ringi jooksmas, oma eksi uut boyfriend’i, lapse saamist, kardan varjatud rasedust, kuigi see oleks minu puhul äärmiselt ebatõenäoline.
X
Kõnnime töökaaslastega üle Raekoja platsi, kuhu parasjagu kuusepuud teisaldatakse. Ütlen, et lörts on väga ennast täis lumi. Nad ei saa naljast aru. Hendrik ütleb, et lörtsil on lihtsalt väga raske. Vähemalt see nali läks kuhugi, kuigi ei paremaks ega halvemaks. Bussi oodates sajab endiselt lörtsi. Kuulan Siat ja kujutan ette, et see on päriselt lumi. Mitte keegi ei taha lugeda lõputut romantikat, selles pole huumorit. Romantikaga naelapea pihta ei taba. Bussipeatuse taga suudleb üks paar. Mees on täpselt Jaan Tätte nägu. Lumesajus suudlemine oleks armas, aga lörtsis seda teha on nagu Aliexpressist rinnahoidja tellida.
X
Mul oli lapsena palju lemmiksigasid, kuigi teadsin, et paari kuu pärast süüakse nad ära. Teadsin ainult, et ühte kulti, kellel oli kõige suurem aed, ei sööda. Tema oli lihtsalt seemendaja, mistõttu kutsusime teda sigade kuningaks. No tõesti, saaks juurde keevitada igast Orwelli viiteid või teooriaid patriarhaalse ühiskonna mõjust noorele farmis kasvavale lapsele, aga selleks ma siin Google Docsis ei ole. Pigem olen hämmaris, kui normaalne oli oma sõbrad ära süüa. Nende sigadega oli mul ikkagi omalaadi suhe, sest ega lähima kümne kilomeetri raadiuses ühtegi teist last ei elanud.
Õhtuti käisin sigadele unelaulu laulmas, siis kraapisin ääretu entusiasmiga sitta kokku, võtsin isegi paar seasünnitust vastu ja koukisin viimasena sündinud pisipõrsaid lootekoti seest välja.
Ma ei olnud kunagi laps, kes küsiks, kust lapsed tulevad, kuigi nüüd möödunud nädalal olin küll ehmunud, kui mu isane kass fliispleedi dryhump’is.
X
Tohtisin lauta minna alles siis, kui kuulilasku kuulsin. Nad ei tahtnud, et mul mingi trauma jääks, kui karjuvat siga näen, aga siis jooksin pätapäta paljajalu läbi seavere, lahkasin südameid ja kopse, siiani vahel – näiteks ükskord, kui Johann laval rituaalselt oma juuksesalku põletas – meenub lõhn, mis tekkis, kui vanaisa leegiheitjaga sealt karvad eemaldas. Lemmikasi kogu protsessi juures oli hakkliha valmistamine ning kõige vähem lemmik jõululauas verivorsti süüa, peas mälupilt, kuidas vanaema sea peensoole ämbrisse tühjendas.
X
Hakkan jälle harjuma vallaline olemisega. Vahel olen kaua kuuma duši all, sest see meenutab kaisus olemist. Imiteerib kehasoojust. Polnud sulle juba mitu tundi mõelnud, kuni trammi astus vana naine kilekotiga. Ta istus minu vastu, Keskturu peatuses. Paberi peatuseks oli ta kilekotist välja õngitsenud topsi jogurtit. Me kõik teame tunnet, kui tahaks jogurtit süüa, kuid puudub lusikas. Oleks vaja see metalne kaas kokku murda ning sellest midagi kühvlisarnast voltida. Naine pistis aga neli sõrme otse jogurtitopsi ja hakkas seda suhu kühveldama. Ma polnud sulle juba mitu tundi mõelnud.
X
Mu esimene psühhoteraapiaseanss toimus suure kivi otsas. Ümberringi olid mustikapõõsad ning nii kaugele, kui silm ulatas, olid riburadapidi kasvanud kõrged männipuud. Et kivi otsa pääseda, tuli mul esmalt mööda laia männipuud üles ronida. Mändi mööda pole just kerge üles ronida, kuid tänu sellele teadsin, et ükski metsloom mind siit kätte ei saa. Seetõttu pidin õppima muidugi lindudel silma peal hoidma. Kivi karedat pinda kattis õhuke kiht sammalt. Lükkasin pilgu sinisesse taevasse. Veepind mu kohal oli nii käegakatsumatu, et kaotasin sellesse usu.
X
Näen unes klaasist elevanti, kes – ma tean – on mulle lapsepõlvest tuttav. Veetsin tihti aega vanavanaema juures, kus mulle anti mängimiseks klaasloomakesed. Klaasloomakesed ning klaasist inglilapsed. Vanavanema rääkis, kuidas läheb ise ka varsti inglite juurde, seega mängisin õrnalt ega mäleta, et ühegi neist katki oleksin teinud. Kuid tunne, et midagi on minevikus katki tehtud, on mind kandma jäänud. Pole pikalt ära häkkinud, mis see olla võis, kuid nüüd unes seda elevanti nähes mõtlen, et ehk pillasin ma selle ikkagi maha.
X
Vanaemal on haigla telefonitoru otsas. Lükkan kummikud jala otsa ning jalutan surnuaiale. Lund sajab, kuid võtan aia tagant siiski reha, et vanavanavanemate hauale lume sisse triibud riisuda. Nokin ükshaaval männiokkaid. Ema ei tahtnud minuga kaasa tulla. Kõik teavad, et üsna pea tuleme siia uuesti.
X
Jalutame vanaisaga üle lumise põllu, ajades näpuga loomajälgi. Lumi sadas alles hommikul maha, kuid juba on näha, kuidas üks või kaks hiirt on ringiratast ümber urgude jooksnud. Lähme üle tee, ta räägib, kuidas siin sai lehmadele heina tehtud ja kuidas pinnas on siin paekivine ning kuidas seal elasid kunagi Helju ja Edith.
Lumesadu muutub tugevamaks, kuid pehmelt ja tuisuta. Vanas majas, kus pole aastakümneid keegi elanud, põleb pisike tuluke. Maja ees on mets. Vanaisa näitab, kuidas kõik puud on haiged ning metsaalune liiga pime, et uued peale kasvada saaksid. Juba 40 aastat pole keegi seda metsa hooldanud, aga kaks noort pärijat pole nõus, et umbe kasvanud nõiamets maha raiutaks. Kuid nad ei mõista, et varsti sureb mets välja niikuinii, ilu nõuab ohvreid, nagu ütles mulle lasteaiakasvataja, kui kõvasti patse punus, kuigi tegelikult oleks ta võinud haaret lihtsalt veits lõdvendada, aga ei, oli vaja mingit nõukaaja taaka edasi kanda.
X
Ma ei taha matustel käia. Kuid kui inimese lõpp jääb niimoodi fikseerimata, tundub ta vaid palavikuunenäona. Jään meie ühiste mälestuste ainukandjaks ning hakkan ajapikku kahtlema, kas need üldse olemas olid. On uus ajastu, uus aeg, uus algus, uus elu. Iga lõpp on millegi uue algus, kõik on võimalik, miski pole kindel ega täielikult läbi, vaid kõigest pidevas muundumises. On inimesi, kes oskavad ainult olnut igatseda, ja siis neid, kes saavad juba ette haiget ära.
Soovisin, et see kõik poleks lõppenud suvalisel esmaspäeval, kui sulle ütlesin, et loodan sind enam mitte kunagi näha. Soovisin, et see, kui leidsin end ühel suvalisel kolmapäeva hommikul kellegi teise voodist, poleks uus algus. Soovisin, et kaoks ära tunne, et minuga on midagi fundamentaalselt valesti või et mind on liiga palju või liiga vähe.
Sa pole ka enam sina. Ei see, kelleks sind pidasin, ega ka see, kes oli kõike muud. Oled pelgalt keegi. „Sina“, kelle poole alateadlikult pöördun, on jätkuvalt kusagil alles, kuid sinuga on tal üha vähem ühiseid näojooni.
Heneliis Notton (21) kuulab iga päev Chicks on Speedi.
