0502
haigused panevad aju ikka veidralt tööle: tekivad haiglaselt intensiivsed mõttekäigud, mis on korraga igal pool ja mitte kuskil. mitte miski ei paku rahuldust, kõike on liiga vähe ja liiga palju. higi seljal, pearinglus, nohu, tööintervjuud. peab tunnistama, et ma ei võta seda kõike just kõige kergemini.
huvitav, miks mõned inimesed saavad omavahel läbi ja teised mitte. ja miks on suhted sellised, nagu nad on. sain täna kuidagi aru, et mõni inimene jääb alati veidi kättesaamatuks, ükskõik kui palju ka tahaks temaga läbi saada. justkui pusletükid, mille toon on sarnane, ja kuju, äkki puutuvad ka ühiste tükkidega kokku, ent päris ühendust ei saabu kunagi. aga vast polegi vaja.
0802
lugesin täna raamatut ja samal ajal krabistasin järjehoidjaga. ronjale (mu koer) vist krõbin ei meeldinud, ta jälgis mind kaugemalt ja tõi kuuldavale mingi häälitsuse, mis oli köhatamise ja haugatuse vahepealne. vaatasin ta poole, meie pilgud kohtusid. jätkasin lugemist. muidugi krabistasin jälle järjehoidjaga, sest ma ei suuda sõrmi vahepeal paigal hoida. ronja köhatas kõvemini. vaatasime teineteisele otsa. lõpetasin, vabandasin. lugesin vaikuses edasi.
läbinägelikkus on ikka halb asi, sest siis, kui vaatad inimesest läbi, ei märka enam inimest ennast.
0902
täna oli meie näituse lõpetamise puhul higitelgi rituaal. iroonilisel kombel oli see kõige külmem saunakogemus, mis mul on olnud, aga vahel ongi vaja sellist külma šokki, mis vindumisest üles raputaks ja tunnelnägemist vähendaks. oleks võinud juba varem aru saada iseenda vaikselt ligihiilivast nõmedusest, aga mis siis ikka.
ja mulle valmistas siirast rõõmu, et nägin täna üht meest, kes võttis kotist kaustiku vahelt ilusasti kokku lapitud mütsi ja pani selle endale pähe, nagu see oleks maailma kõige normaalsem asi. pärast pani ta selle muidugi tagasi kaustikusse ja kotti, sest õues kandmiseks oli tal teine müts. hea meelega oleks ka ise kunagi endaga nii rahul ja õnnelik.
1402
käisin täna tööintervjuul, mille lõpus mind kallistati. valentinipäev paneb inimesi ikka kummaliselt käituma.
ühtlasi üritan taashuvituda sürrealismist ja alateadvusest.
sürrealism kui mõtte reaalne toimimine, mõtete keerdkäigud. materiaalsete tingimuste muutmine pole piisav, vajalikud on ka psühholoogilised muutused. kommunism ja sürrealism. freud ja breton ei sallinud teineteist.
1502
peab ikka alati ette vaatama, mida soovid, sest soovidel on komme täide minna. ja kui need täituvad, ei ole see rõõm kunagi võrdne sellega, mis võib saabuda headest asjadest, mida ei osanudki soovida. peab rohkem elu usaldama.
1902
tänane tähelepanek: kõik inimesed naeravad nagu kajakad või hülged. või sead.
2002
nagu elevant portselanipoes.
ega see tegelikult polegi kõige hullem variant. vähemalt tead, mida saad, ja ise oled loll, et üritasid lepitada kaht asja, mis kuidagi ei sobi. pühid lihtsalt vaikselt killud kokku, ohkad ega kutsu enam elevanti oma portselanipoodi. palju hullem variant on kohtuda selliste libedate tüüpidega, kes jätavad mulje, et nad teavad väga hästi, mida nad portselanipoes teevad. et nad pole üldse elevandi moodi. algul märkad küll mingit kahtlast puru kuuerevääril, aga kehitad õlgu, kuulad ammuli sui pikki lugusid portselani kuulsusrikkast ajaloost ja vaatad, kuidas nad õrnalt ja imetlevalt su portselankujukesi ning parimat serviisi silmitsevad ja paitavad. mõne aja pärast hakkavad aga juhtuma veidrused. mõned asjad kaovad jäljetult, teiste sisse tekivad kummalised praod. mõnel portselannukul oleks nagu suisa jalg küljest. ja keegi ei tea midagi. sääraseid asju juhtub muidugi üha tihemini ja tihemini ja lõpuks, olles jäänud poodi oma viimase taldrikuga, jõuab mingi reaalsus kohale ja suudad seda libedat tüüpi veidi pingsamalt silmitseda. esialgne pimestus on vist möödunud, roosad prillid eest ja juba mõistatadki, miks ta alati poodi mütsi ja näomaskiga tuleb. kahtlused suurenevad, juba peidadki end ükspäev poodi riiuli taha ja vaatad salamisi, mida su sõber seal teeb.
ahhetus, kurat, võttiski maski peast ja seal taga oligi faking lont. ja mütsi alt piiluvadki need suured loperdavad kõrvad ja juba ta suundubki selle viimase taldriku poole. eeiiiiiiii. mine perse, kao ära, elevant! võtad kuuest kinni ja viskad välja. vähemalt üks taldrik sai päästetud.
mõni päev on nagu reaalsusesse lülitumise päev. õiged juhtmed on vahelduseks ühendatud ja pommid kahjutud. kohustused jõuavad järele ja saad endast üle.
2502
endale otsavaatamine on vahepeal nii valus, endale on ikka kõige lihtsam haiget teha. pikka aega. märkamatult. aga üks hetk paistab millelegi sisemuses päike peale ja haavad tulevad nähtavale, lõpuks ikka.
nägin täna unes maailma kõige lahedamat vetsu. poti asemel oli asi, mis meenutas tuhala nõiakaevu, piiritus ruumis oli lihtsalt suur astmetega mägi, kust voolas alla vett ja mäe tipus oli purskkaev. kahjuks ei saanud teada, kuidas seda kasutama oleks pidanud.
hiljem järele mõeldes: nii oligi ilmselt kõige parem.
2802
pildistasime koolis nii kaua, et turvamees sai meie peale pahaseks.
öösel, kui kohvrit mööda linna koolist koju kolistasin, tulid järjest mälupiltidena meelde kõik korrad, kui olen tohutu väsimusega sedasama kohvrit ühest kohast teise vedanud. reisid, kolimised, täikad; ka kõik hetked, kus olen sundinud end tegema asju, mis järele mõeldes pole mulle isegi meeldinud. inimesed võivad ikka väga rumalad olla ja teha nii palju nõmedaid asju. see kohver on ikka omajagu elu näinud. rattad krigisesid munakividel ja killustikul korralikult. enam nagu polegi teisi väga alles.
2902
on olnud veebruari kohta ootamatult pikk ja emotsioonirohke kuu. isegi ei tea, kust kõik need emotsioonid tulid või miks täpselt neid vaja on olnud, aga siin ma nüüd lõpuks olen. nüüd on mul töö. kinos. nagu vanaemal kunagi. esimeses klassis meeldis mulle pärast kooli ikka vanaema juures kinomajas tööl käia. projektsiooniruumis istudes vaadata india filme, millest ma absoluutselt aru ei saanud, aga mille värvid olid nii paeluvalt kirevad. tagaruum ja sealsed asjad: eriti veel see veider sõrmeniisutussvamm, mille otstarvet ma kunagi ei mõistnud. siiamaani tegelikult.
0103
esimene märts. esimene tööpäev kinos. üksi. panin muidugi seansi ajal baaris tuled põlema. no kuidas siis muidu. kinos oli täna mees, kes käis „endless summerit” vaatamas ka siis, kui see esimest korda kinos oli. uskumatu. või nagu, ma ei tea. uskumatud on paljud asjad. uskumatu on näiteks hirm. uskumatu on, kuidas see võib täiesti halvata ja nakata hullemini kui koroonaviirus. veider on tajuda hirmu, sest sellega ei oska ikka üldse midagi peale hakata. võim, mida tegelikult üldse ei taha.
0303
mis on õigupoolest sõprus? kas saab olla hea sõber, kui endaga sõber ei ole? kui palju peab endaga tegelema? kas on üldse head ja halvad sõbrad, nad on pigem neutraalsed kaaslased eluteel. miks omada sõpru, kui nad kõike aktsepteerivad ja võivad mõne koha pealt hoopis tagasi hoida?
0503
see kogus väsimust on täiesti ulmeline – siin ma siis olen, 28aastane noor inimene, kes ei oska ennast ikka veel välja puhata.
1303
öö. tund aega tagasi kuulutati riigis välja eriolukord.
eile hommikul ärkasin metsikute sireenide peale, nii palju kiirabiautosid on ikka siin kesklinnas. vaatasin korra facebooki ja nägin uudist, et tom hanksil on koroona ja trump on usa riigipiiri schengeni alale sulgenud. uskumatu.
alles üleeile oli näituseavamine. sõprusest. õhus oligi mingi ärevus, et ei tea, millal jälle näeb. ja nüüd siis nii.
kurk valutab, tahaksin ainult palmi all kuldsel liival sinise mere ääres lebada. alati ikka seda, mida ei saa.
päeval sõitsin korra lasnamäele, et näha õiget suure poe pandeemiahullust. letid olidki tühjad, makaronid ja vetsupaber läinud. uudised ei valetanudki. näen silmanurgast kaameraid, kuid pagen vaateväljast. teen ka ise sisseoste, et vajaduse korral paar nädalat üle elada. purgisupid, pastakastmed, makaronid jne.
1403
käisin sõprade pool öösel pandemicut mängimas. haigus võitis. veider oli pärast eriolukorra väljakuulutamist kohtuda, eks selline värelus oli ikka sees, aga olin tänulik. aitas kuidagi terve mõistuse juurde tagasi tulla. inimestel on ikka vaja teisi, et vähem sõge olla.
käisin ka vanematel külas. muuseas, mu vanemate koer on saanud suguküpseks, ronis kogu aeg ronjale peale ja kargas teda. peast ja seljast ja. ronja oli ka segaduses, miks sõber niimoodi käitub. mingi hetk väsis ronja ära ja heitis pikali, aga väike oli väsimatu, lasi samamoodi edasi. hea on ikka mitte olla koer.
1703
koroonapäevikud täies hoos.
milline elu siis praegu on?
täna ei nutnudki hommikul, et maailm sellises kohas on, näiteks. kastsin hoopis hommikul kõik taimed ära, ka reisil oleva korterikaaslase omad, lõpuks. ei tea tegelikult, millal ta üldse koju saab, piire pannakse järjest kinni. nägingi täna uudistes, et mingid eestlased on praegu poola piiril kinni, ohjah. imelik kohe, et olen viimastel päevadel nii palju uudiseid vaadanud, aga nagu midagi konkreetset maailmas toimuvast tegelikult ei tea. infokogused on üüratud, aga ajus on ikka selline ebatäpne mülgas.
olen olnud mitu nädalat kergelt nohune ja köhinud, terve meie korter on, igaks juhuks lihtsalt katan väljas aevastades suu salliga, puhastan kodus käsi ja üritan tervemaks saada. söön rohkem vitamiine kui varem. kodus on nii palju toitu, sest eks ka mul tärkas sellel veidral 13 ja reedel mingi suurem ja ürgsem alalhoiuinstinkt ja varusin hoogsalt (ei, ma ei hakka siinkohal end õigustama, et mul oligi vaja praegu tatart ja makarone ja seda ja toda ja kolmandat osta, ma niikuinii läksin poodi jne, eieiei ma ikka üsna teadlikult täitsin kapi nii, et pikemat aega ei peaks poodi minema, varu on hea niikuinii). kahjuks või õnneks pole ma juba pikka aega väga jõukas olnud, nii et vähesega elamine tuleb tegelikult päris hästi välja. kuigi eks ikka teeb veidi meele mõruks, et kinni on nii töökoht, näitus kui ka kool. eile tuligi teade, et üks õppejõud on koroonas. oeh. ausalt öeldes on tekkinud kerge pohmell kogu sellest eelmise nädala lõpu ärevusest. ei jaksa enam pingekruvimisega kaasa õõtsuda, tahaks lihtsalt selle nihkega kuidagi vaikselt harjuda.
otsustasin uudiste vaatamise taandada ühele korrale päevas.
kui eelmisel nädalal oli suurimateks probleemideks, et kas kleepsud saavad näituse alguseks valmis, kas plakatid üles, kas näitus ise (millele lisandusid siis küsimused, kas sõprusel või kunstil on üldse mõte jms eksistentsialistlik problemaatika) + kuidas ühildada tööd ja selle näituse ettevalmistust, siis täna ma olen peaasjalikult maganud. otsisin, kas ehk mõni pood tahab mu tublisid abikäsi. seni pole mind veel tahetud, aga eks näis, äkki tulevik on armulisem. tahtsin ka verd andma minna, aga sain aru, et sellel piskul nohul on tegelikult pisike potentsiaal teistele ohtlik olla, ja pigem magasin.
pühapäeval oli õues nii palju inimesi. päike paistis ja kõik naeratasid. nagu kaader mingist halvast õudukast, kus kohe-kohe hakkab midagi väga halvasti minema. hea meel, et metsa ei läinud, sest vaatasin õhtul postimehest pilte, kuidas rabaradadel tekkisid lausa ummikud. eestlased võivad vahel ikka päris tobedad olla.
1803
eile tuli korterikaaslane ja tõi rootsist kaasa karantiini. no juhhei. ausalt öeldes oleks midagi muud tahtnud. mitte et keegi seda karantiini praegu kontrolliks. ja kui sotsiaalmeedia postitusi jälgida, tundub, et proovide võtmisega on siin riigis ka praegu natuke keeruline seis.
tegin täna netitrenne kaasa, mis, tuleb välja, on karantiini ajal uskumatult tore meelelahutus, samamoodi hakkasin võtma yale’i moraalifilosoofia kursust. mõte, mille siis esimestest loengutest kaasa võtsin, on, et inimese ja koera suhe ei põhine empaatial. üldse tundub, et sõpruse taga on tõesti vist mingi muu liim kui kaastunne.
tööd ei paista endiselt kuskilt. ronja sai endale jalutaja, lugesin, et ka itaalias viiakse teiste koeri jalutama, sest see on üks väheseid aktsepteeritavaid viise õues viibida.
piire pannakse iga päevaga üha enam kinni. selliseks määramatuks mustaks auguks on tulevik nüüd tõmbunud.
magasin täna päeval juba vähem, käisin õues ka ainult korra. õhtul oli väike palavik. pea valutab juba mitmendat päeva, jumal seda teab, millest.
tuju vajus kuidagi ära.
ei taha olla paranoiline, aga ega väga ei oska ka mitte olla.
unenäod on samas juba pikalt püsinud toredalt värvilised. täna näiteks jalutasin mahajäetud londonis ja lõikasin koos ron weasleyga neid kaableid läbi, mis inimestele ühiskonnakriitilisi filme edastasid. vist jäime kellelegi vahele, sest pidin pärast seda pagema, karglesin uskumatu kergusega üle ja läbi valgetest äärelinna aedadest. see oli nii ilus ja realistlik, korraks takerdusin paari liipa külge, aga sain kõigist lõpuks üle.
2103
süvenesin täna pikalt ursula le guini raamatusse „the ones who walk away from omelas”.
kas on üldse süsteemi, milles poleks kannatajaid? alati on need, kes halva süsteemi juurest ära lähevad. aga neid on alati vähe. ja nad ei muuda toimivat süsteemi. tahaks mõelda, et idealist minus pole surnud; tahaks mõelda, et ma oleks keegi, kes omelast ära jalutab, aga ma ei tea enam.
samas kulutasin päris mitu öötundi lõhnade arvustuste lugemisele. karantiinipäevade väärtuslikkus sõidab ikka seinast seina.
2203
kui see koroonakarantiin juba kestab, tasub ka oma hinge eest hoolt kanda. lugesin täna läbi brené browni „the gifts of imperfectioni” ja sain aru, kuidas nii palju ebameeldivat inimeste elus põhineb alateadlikult süül ja häbil, kuidas erisugustele inimestele on julgus ja haavatavus totaalselt erinevad ja et perfektsionism pole tegelikult hea. hea on, sest kadus tunne olla miski, mis ma pole. olek on vabam. üritan edaspidi kaastundlikkust õppida, nii enda kui ka teiste vastu.
2403
personaalsus ja fiktiivsus. kas kõik inimesed on fiktiivsed? kui palju on iga inimese persoonist personaalne ja kui palju fiktiivne või loodud? ma sain kuidagi aru, et ennast luues võtan väga palju väljastpoolt, mingitest tekstidest näiteks, tuletades neist midagi üldinimlikku ja pidades seda kohe ka enda osaks. aga ega tekstid ei tea kõike, olen kindel, et vahel tõlgendan asju valesti.
lisaks avastasin täna, et pimedatele tehakse samuti pornofilme ja et need on ootamatult enesekriitilised.
2503
haiguslikud päevad need viimased.
2603
i want to see what others see when they close their eyes.[1] – pipilotti rist
2803
öö algus. päevad on juba üksteisega kokku sulanud. natuke hakkab tekkima häbi nende päevade pärast, kui midagi kasulikku ette ei võta. kuulasin täna pikalt, kuidas allkorruse naabrid tülitsesid, need tülid kahjuks lähevad aina valjemaks, mida kauem karantiin kestab. kahju on. lihtsalt kahju kõige selle pärast. et kogu see olukord nii lootusetult lõputu tundub. ja ma tean, kuidas jõuetus paneb inimesi halba tegema, ning seda on praegu palju.
viimastel päevadel olen olnud tsipa kurb, sest mingisugune reaalsus hakkab kohale jõudma. tulevik tundub iga päevaga üha kummalisem ja hirmutavam. ei kujuta ette, mis pärast eriolukorda saab, kui kaua see üldse kesta võib? müstiline. peab tunnistama, et veetsin täna liiga palju aega vandenõuteooriaid lugedes. aga midagi kõnetavat õnneks ei leidnud. jumal tänatud.
eile tundsin end ka veidi üksi kuidagi, mõtlesin veinijoomise peale, aga tänaval purjus inimesi nähes kadus seegi tuju ära. ühtlasi on praeguse eriolukorra ajal hüppeliselt kasvanud alkoholipudelitega inimeste arv tänaval.
britney spears, fran drescher ja teen vogue on viimasel ajal jaganud maailmaga oma sotsialistlikke veendumusi ning kapitalismikriitikat ja nii põnev on sellist asjade käiku jälgida. eriti kui igal pool kasvab samal ajal töötus. töökaotus mõjub enim niigi neile, kel on juba raske. maailm on praegu väga põnev, aga õudne ka.
täna lõpetasin moraalifilosoofia tudeerimisega ja alustasin programmeerimise õppimisega. kui aju töös ei hoia, siis võib hulluks minna, on tunne. niikuinii on niisama kaotatavad tunnid praegu üüratud. ma saan aru puhkamise vajadusest, aga kohati viskan endal ise ka üle.
mul pole mitte ühelgi päeval selle karantiini jooksul olnud loovat tuju, olen mingis unenäolises puhkefaasis. ei teagi nüüd, kui hea või halb see pärast on, aga tundub, et mu vaimsus pole veel nihkunud õigele tasandile, millelt tahaks nähtut-kogetut kokku võtta.
3003
päevad pole kohe kindlasti praegusel ajal vennad. kui korterikaaslane täna küsis, mis elus põnevat kah, vastasin: absoluutselt mitte midagi. suurimad sündmused tänase päeva jooksul olidki spämmivate telefoninumbrite blokkimine ja koroonadoki vaatamine (viimane muidugi mitte mingit uut infot ei andnud, sest oma suures ärevuses, tundub, olen iga viimsegi infokillukese selle haiguse kohta juba alla neelanud ja püsimällu talletanud).
nüüd on vaikselt tekkinud juba selle uue olukorraga harjumine, trenn on saanud igapäevaseks lahutamatuks osaks, ja hea söök, nt õppisin ära glasuuritud julienne’i porgandite tegemise. kindlasti pole see just maailma kõige tervislikum toit, aga sobib ideaalselt hommikuse kartulipüree kõrvale. miks siis mitte juba tsipa nautida seda aega, mis praegu kogemata tekkinud on.
ma ei saa ikka mitte midagi parata, et maailm on selline, nagu ta on. tänavad on lõpuks vaiksemaks jäänud, uudised rahulikumaks, ent tõsisemaks. ega muud väga teha ei saagi, kui olla nii palju hetkes kohal kui võimalik.
3103
lugesin eile umbes sajanditagust meenutust, kuidas hemingway karantiiniaja oma naise, armukese ja haige lapsega koos veetis. kõike tehti kolmekesi ja õhtuti klaariti arveid alkoholi abil. mõnenädalast koosveedetud aega jäigi meenutama aiatarale kinnitatud pudelirivi. olen väga tänulik, et selle karantiiniaja ilma kaaslaseta veedan.
püüan mitte tõmmata paralleele tolleaegse kadunud põlvkonna ja praeguste noorte vahel, et mingitki optimismi tuleviku suhtes säilitada. tulevik tundub iga päevaga aina hägusem, maailm on suletud. ja muidugi on sellega kaasnenud vastupandamatu kihk kuskile reisida. kuidagi raske on leppida pealesunnitud olukorraga, isegi kui see otseselt midagi halba ei tee.
vastupidi, koos kerge tõveunega on terve see aeg olnud justkui üks pikk pealesunnitud puhkus ja teraapia. introspektiivse teekonnana olen eneseanalüüsis sipeldes läbi võtnud mitme aasta jagu suhteid ja käitumismustreid, teinud korralikult trenni ja toitunud tervislikult. olen saanud kuidagi väga eneseteadlikuks kõigist privileegidest ja kitsaskohtadest. tean vist vaikselt kõike, mis mul viga on ja miks. mingi ärevus on ka enam-vähem läinud. võib-olla tulengi sellest katsumusest välja veidi parema inimesena. olen tähele pannud, et viimasel ajal on tähelepanu teravnenud, lai maailm hoopis nüansirikkamaks muutunud ning vahelduseks on aega ja tahtmist päriselt asjadesse ja inimestesse süveneda. tundub, et uuele ajale saab vastu minna värskema inimesena, ja nii ehk ongi hea.
ainult et köhisin täna hommikul, see võiks juba ära minna.
[1] Tahan näha, mida teised näevad, kui nad silmad sulevad (ingl).
