heleroheline 1
Olen ülemisel korrusel üksi. Istun näoga hoovi poole. Päike paistab veel imeõrnalt trepi peale, mis on maitsekalt osati puhasvalge, osati hubane, kodune puitmaterjal. Aknast otse välja vaadates näen suure kase kõikuvaid oksi ja linnumaja. Pilved näivad seisvat paigal ja nende õhematest osadest särab läbi päike. Vasakust aknast paistvad pilved sõuavad nähtavalt edasi, sealsed puud aga tunduvad liikuvat vähem kui suur kask. Selja taga tiksub väga järjekindlalt kell. Tiksumise hääl kõigub närvidele käimise ja rahustavalt mõjumise vahel. Majast läbi tuksatavad naksud ja krõksud justkui räägiksid sellest, kui palju siin tavaliselt elu on. Need ruumid hoiavad melu, millest praegu natukeseks paus on tekkinud. Minu arvates ootab see maja reisilolijaid väga koju tagasi.
Siinolemine mõjub peaaegu teraapiliselt. Et see ruum, kus olen tahtnud põranda sisse vajuda, on minu päralt, et mul on praegu siin hea olla, on lohutus.
heleroheline 2
Õues lokkab roheline. Olen täpselt nii harjunud, et selle nägemine mind iga kord rõõmustab, aga ma ei mäleta enam, milline oli ilma selleta.
Järgmise kuu jooksul hakkab tulema palju viimaseid. See kõik on väga veider, sest olin väga mitu eelnevat aastat ette kujutanud, et kõik läheb risti vastupidi.
On vaid hetk, milles viibime praegu. Tõsiselt. Ka.
Jätan su siia magava temaga ühte tuppa.
viimane heleroheline
Viimase kahe tunni jooksul on edasi-tagasi sadanud-mittesadanud- sadanud-mittesadanud-sadanud ja nüüd lõppes vihm jälle otsa. Isegi natuke pettumust valmistav on uuesti päikest ja heledat taevast näha. Vihmal tundub olevat rohkem tähendust.
Selle vihma ja Anna Gavalda lugemisega tunnen ennast hästi praeguselt (see tähendab kohal). Ma oleks nagu mõnda aega uduselt elanud. Uduselt või uniselt. Mõtlesin kodust mõne nuputelefoni leida, et sinna oma uus sim-kaart sisse torgata – olla ärkvel ja püsida nii. Selline tunne on, nagu tunneksin alles praegu pärisust ja muidu oleksin viimasel ajal lihtsalt hõljunud.
(Spoiler! Ma ei vahetanud telefoni. Võib-olla olen uuesti uinunud.)
Olen sellises vabanemisfaasis. Ainult minuvanused ja 12ndikud on nii vabad. Ütlesin talle ka pühapäeval platel olles, et mul on selline tunne, et ma hakkan palju üksi olema, käima. Ka juba eelnevalt tekkis sellele mõeldes selline rahulikkus. Rahulik vabadus. Teen, mis tahan, käin, kus tahan.
Minust saab järgmisel sügisel kõige julgem inimene, keda ma tean.
kollane 1
Thank god, et see raamat nii ilusti lõppes. Seal oli alati selline tasakaal romantiseerituse ja tõeluse vahel, aga ma kartsin, et ta lõpetab selle hästi realistlikult. Sain hoopis õnneliku lõpu. Aitäh. 570 lehekülge nagu faking niuhti.
Lihtne – või lihtsam – on nüüd vaadata inimesi selgelt. Lihtsam on nendega olla ja lasta ausal arvamusel tekkida.
Ta küsib, kuidas ma elukesega rahul olen, seega ma eeldan, et ta ootab ja tahab minult vastust, aga paari hetke möödudes räägib ta jälle midagi endast või oma elust. Jätan oma vastuse teele maha.
Koju jõudes suudan mõneks mõttehetkeks proovida mõista. Aga siis… Miks ta mulle kõike seda räägib? Miks peaksin mina siis tahtma kuulata? Mu hing on natuke tuline selle teema juures, mis on üllatav. Võib-olla on asi üldsegi milleski muus. Ja kes seda teaks. Ei keegi.
kollane 2
Olen teleporteerunud diivanile. Kõik on juba korda tehtud, mis saab tähendada kas a) eile peo lõpus koristas ta abiväega või b) emme käis täna hommikul kodus (mida tõestavad laual seisvad maasikakarp ja silt: „Sööge maasikaid! Emme läks tööle!“) ja koristas kõik ära. Sõin hommikusööki ja mõtlesin eilsele.
Mõtlesin, et minus ei ole üldse nii palju tahtmist, et viitsida tegeleda ebamugavusega. Siis aga tuli välja, et mulle hakkas mõte sellel peol olemisest järjest rohkem meeldima. Pealegi olid tal plaanid. Eile oli selline elav või elus?
kollane 3
Täna on matemaatikaeksami päev. Tänane oli rahulikum, vähem traagiline, lihtsalt parem kui olin ette kujutanud. Mitte läbinisti heidutav. Nii palju on rõhutatud tähtsust, mida tegelikult olemas ei ole.
Istun näoga tähetorni poole, vasakule jääb inglisild. Selja taga on vana anatoomikum vist, kui õigesti mäletan. See on see maja, kus ta oma magistri ajal maalimas käis. Ükskord käisin tal seal külas. Kui seda meenutan, mõtlen, kuidas ma siis nii palju vähem mõistsin. Ja kuidas tema jaoks ei tundu see sadu aastaid tagasi juhtunud asjana. Ta oli siis juba nii kaua inimese moodi olnud.
Siin on kõik kuidagi elus. Päike paistab vöötide ja laikudena veel läbi puuokste. Tähetorn särab aga täies õhtupäikese hiilguses. Samas ei saa tema olla puude all ja keset neid, nagu mina. Tuul sabistab puude lehti ja oksi. Mida kõrgemale pilguga liikuda, seda rohkem vaeva ta näeb. Ja kui ta suurema hooga kogu puust läbi käib, on mõneks hetkeks sadu. Nende pisikeste asjade sadu, mida väiksena otsast kaheks tõmbasime ning omale ninaks kleepisime. Kui kõnes vastasin, et olen Toomemäel, ütles ta, et kuuleb seda lindudestki. Palju inimesi käib mööda. Kes jalgsi, kes rattal või rulal. Kes üksi, kes kaaslase või koeraga. Kõik näivad üsna rõõmsad!
Ma ei ole ennast kunagi varem nii palju teistes inimestes näinud kui praegu. Huvitav on ennast endast väljaspool ära tunda.
kollane 4
Nägin täna, et nad olid päikesetõusuks randa jalutanud. Loodan, et neil oli seal hea koos olla. Mul ei olnud üldse kahju mitte olla seal olnud. Ma vist olen juba natuke läinud. Ta ütles ka nii. Ma ei ole nendega olles kunagi kohal, alati nagu igatsen kuhugi mujale ja kedagi teist. Eile tegi see küll kurvaks. Sõitsime koju ja rääkisime sellest ja kõigest. Hiljem… ei olnud kurb, aga nukker. Ma ei tea, mis vahe seal on, aga midagi kindlasti.
Kui käia õigetes kohtades, tekib siin elamise osas õige tunne.
Ma nagu ei usalda ennast selle tunde ega sõnaga. Naljakas. Või noh, imelik minust. Miks ma sellele rohkem mõtlema olen hakanud, on vist see, et ma mõtlen, kas selle ütlemine on lähedal.
oranž 1
Olen õuelaudade ääres. Ta juhtus mööda. Täna on üldse kõik juhtunud. Läksin teda saatma, aga siis nägime risti peal järgmisesarnast neidu. See oli tema. Läksin kaasa ja jõudsin siia välja istuma. Paljusid inimesi, kellest enne kõndides möödusin, näen siin uuesti. Armas Tartu. Ma näen noori täiskasvanuid. Hea on vahepeal näha, milline võiks või saaks välja näha minu „kunagi“.
Kõik on sassis ja akna ees on valge lina, et päevane päike, mis sisse paistab, ei saaks tuba saunaks kütta. Kogu majas on pidevalt vaikne. Ma olen seal vähe olnud. See on ainult peatumis-, kokku- või lahtipakkimiskoht olnud.
Väike tüdruk jalutas ja ütles keset tänavat pikutavaid kive silitades: „Sada aastat on see linn elanud ja elab ikka veel. See on nii igav, kui ta kunagi ära ei sure.“ Mees, kes temaga oli, naeris. Tüdrukul olid punased juuksed.
oranž 2
Silmi peab üsna kõvasti kissitama. Vasakul paistab vaatetorn. Peenike lipp lehvib otsas. Käisin seal eelmisel aastal, kui tuju ära läks. Lõpuks jäin sinna isegi magama. Vesi on täis väikeseid kalakesi. Neid on näha ainult siis, kui vaadata. Vahepeal on märgata läigatust, kui mõni kala ennast nii keerab, et päike ta kehalt vastu peegeldab. See aasta on olnud emotsionaalselt lihtsam. Vist olen osanud paljusid väsimusi ja tüdimusi oodata.
Mees, kes siin kõrval mõnda aega oma naise ja sõpradega oli, tuli rääkima. „Vabandage, kas te olete kunstnik?“
Ta arvas, et kui silmapiir oleks ainult vesi ja maismaa seda ei häiriks, voolaks kõik see seest tulev veel paremini. „Olla enda ette.“ Ta arvas, et meil on midagi ühist. Ta teietas mind. Ja tundus svipsis. Ta ütles: „Kui ma oma naisele seda räägiks, arvaks ta, et ma olen hull.“
teel Tartust täna õhtuks Torunisse
Värisev käekiri tuleneb bussi liikumisest, teadagi. Oleme kella poole viiest hommikul teel olnud. Kõige rohkem olen vist pool tundi järjest magada saanud. Tänane hommik jääb segumälestuseks vastikust ja armsast. Autos „I wish I was a little bit taller, I wish I was a baller“ laulu kuulates ja tantsides oli küll üsna sürr olla. Varem reisile mõeldes tundus tulemine vastukarva. Mitte piisavalt, et mitte tulla, aga siiski. Aga kui me jõudsime ja kõik olid siin ja päike tõusis, see tunne muutus. Mul on hea meel. Meil on siin erinevaid faase olnud. Enamik magab või kuulab või loeb või jutustab rahulikult, suurem möll on üle läinud. Jõudsime Poola. Siin on armas küngeline ja vonguline. Ja lehmadene. Bussis nii kaua sõita on üllatavalt talutav. Ja ilus aeg on.
kell peale hosteli õhtusööki Berliini äärelinnas Wannsee-äärses hostelis
Teised läksid poodi. Siin saavad need meist, kes on 16, õlut ja veini osta. Pikutan narivoodi ülemisel korrusel ehk järgmiseks kolmeks ööks enda voodis. Meie armasveider punane hostelimaja on mäe nõlval, lisaks on meie tuba kolmandal korrusel, seega on vaade. Oleme puulatvade kõrgusel. Näen siit pleekinud või kõrbenud muru, ei saagi aru, puid, Wannsee järve ja kõike seda, mis jääb teisele poole vett. Siin hostelis ööbib ka grupp lapsi ja nende vanemaid – laagrisarnane toode? Nad laulavad õues oma armsate lapsehäältega mõistmatus keeles. Akna all õues söömisalal ja elusuurusel malelaual näeb jutustavaid inimesi. Ühegi nende sõna tähendus ei ole mulle arusaadav. Elu ja melu, millest ma osa pole. Tegin mõlemad suured aknad pärani lahti. Õues on õhk ehk pisut liikuvam, kuid temperatuuri poolest ei erine. Olen oma uute bikiinide väel, juuksed on tihedas krunnis. Hosteli maja on vana ja võiks vist öelda, et nõukaaegne. Siin on keeruline orienteeruda. See on tõeline labürint kõikide oma korruste, treppide, koridoride, käikude, tiibadega. Trepikodades on omapärased grafitilikud seinamaalingud. Aga ma arvan, et kõik see veidrus ja mõnes mõttes ajarännaku tunne on see, mis võiks sobida ühele klassilõpureisi ööbimiskohale. Mulle meeldib selle paiga omapära. Me oleme nelja voodikohaga toas viiekesi. Ma olen meie koosseisu üle rõõmus ja ei ole teisi, kellega tunduks parem ühes toas kolm ööd olla. Meie kõrvaltoas on 8. klassi tüdrukud, kellega jagame ühtlasi duširuumi. (Ma guugeldasin, kuidas „duši“ kirjutada. Eksamid on ju ometi läbi.) Meie tuba on kenake segadus. Segadus ja tüdrukukeste tuba. Kõik on kogu aeg paljad. Classic. Ja kõkutame muudkui. Nad on armsad.
rannas
Olen puu all väikeses rannas. Nii palju, kui siin on inimesi, võttis mul ka toibumine aega. Minu lähedal istub samuti puude varju tulnud seltskond. Hea on, et ma vene keelt põhikoolis selgeks ei saanud, muidu oleksin nende vestluse pealtkuulamisele liialt keskendunud. Ma arvan, et olen siin vähemalt tunni olnud. Kõigepealt ujusin ja olin inimeste hulgast overwhelmed. (Ma ei leia eestikeelset sõna selle väljendamiseks, mida „overwhelming“ endas kannab.) Ülejäänud aja olen inimesi vaadanud. Ma ei ole üldse harjunud, et neid nii palju on.
Tihti olen tundnud, kui raske mul on vestlusi nautida. Suhtlemiseks ei ole motivatsiooni. Aga üksi olles ma tean juba ette, milliseks mu olemine umbes saab. Kellegi teisega ei saa ma väga kaugele kindel olla. Olen tundnud väga vähe tahet suhteid arendada. Sest mida ma nendega arendan?
Ma vaatan siin rannas ringi ja armunud olla on lihtne, kas pole?
Poola, Białystok
Oleme meie teise Poola linnakese (seekord) hotellitoas. Sätime magama. Täna põhiliselt sõitsime ja homme oleme juba kodus. Õhtuks jõudsime siia, Białystoki. Enne jõudmist olin muusika saatel natuke magada proovinud. Kuulasin eelmise augusti playlist’i, mõtlesin natuke talle mõelda, lasta mälestustel ja seostel enda mällu valguda. Ma olin üsna õrnas unes, need laulud taustaks. Kui ärkasin, jõudis minuni unistavate temamõtete asemel varasemast hoopis selgem ja realistlikum arusaam sellest, kui lõplik kogu see reis on. See hakkab väga-väga aeglaselt minusse imbuma. Hakkab läbi käima mõte, et on kahju neist lahkuda. Samal ajal tundub see illusioonina. Ma kahtlen. Ma arvan, et need inimesed on siin mulle näilised. Sest mis mõtet on lasta ennast häirida nende puudustest nüüd, praegu. Niikuinii see kõik saab – ja tegelikult peaaegu juba ongi – läbi. Ühesõnaga, tunnen koos reisi lõpuga minu poole tulemas ka mõningas hulgas melanhooliat. No las ta siis tuleb, las olla. See on vist sellele kõigele ka kõige loogilisem ja ootuspärasem lõpp.
„heleroheline kuni põlevroosa” osales novellivõistlusel Värske Novell 2022.
Elisabeth Tiidelepp (17): “jäätis või mitte midagi”
