Tunamullu esines Mudlum Vikerraadio kuulajate ees[1] soovitusega lugeda Tõlkija Häält. Vastuseks küsimusele, mida lugeja sellest kogemusest saab, vastas kirjanik tõlkija tööpõldu kokku võtvalt:
„[Lugeja] saab julgust ja jõudu, et hea kirjandus on olemas, et raamatud on midagi väärt, et pühendumus ning parimate tulemuste taotlemine ei sõltu majanduslikust kasust, et just tõlkijad on sageli need, kes otsivad võimalusi ja kirjastajaid väärt kirjanduse ilmumiseks, et nende nähtamatud hääled kujundavad meie keelt, kultuuri ning olemust rohkem, kui me suudame endale ettegi kujutada. Ja isegi kui me ei jaksa lugeda läbi kõiki neid häid raamatuid, on ometi julgustav teada, et nad on olemas. Siinsamas. Siruta ainult käsi.”
Tõepoolest. Ehkki Eesti turg on imetilluke, siis võta ainult raamat ja loe. Igal aastal ilmub lugematul (!) hulgal väärt raamatuid, seehulgas ka tohutult tõlkekirjandust. Eesti on tõsiseltvõetav kultuuripartner anglo-, franko- jt hiiglastele, ning pakub samas ohtralt lugemisrõõmu ka eestikeelsele lugejaskonnale, kes õigupoolest moodustab üsnagi eksklusiivse klubi. Eesti tõlkekirjanduse hea kvaliteedi üle võib uhkust tunda. Aga mis on see, mis neid vapraid tõlkijaid, kelle suure töö tulemusena selline tase on saavutatud, tekstis köidab ja kätt juba järgmise teose poole sirutama paneb? Üks selliseid elemente võiks olla – ilmselt etteaimatavalt – õnnestunud tõlkeni jõudmine.
Alustavale tõlkijale valmistab siirast elevust ja hasarti kohtumine suurepäraselt ümber pandud teosega, ning veelgi enam, kui see pärineb teise noore vahendaja sulest. Selline kohtumine annab lootust hea tõlke võimalikkusest. Tunnustatud tõlkijate raskekahurvägi tekitab aukartust ning üdini nauditavat teost kohates adub noor tõlkija, kui pikk on teekond, mis tegelikult viib ühe hea tõlkeni. Milline on meisterlik ümberpanija? Kuidas on ta jõudnud oma teadmiste ja vilumuseni? Need on küsimused, mis panevad algaja mõtlema ning õige pea ka üle mõtlema. Kuidas sellist taset saavutada? Kas see on üldse võimalik? Kuidas peaks algaja selle arenguprotsessi läbi tegema? Kas lugeja peal katsetades?
Noore tõlkija sulest ilmunud tugev teos annab aga tunnistust sellest, et oskuslikuks tõlkimiseks ei pea ilmtingimata ootama vana profi paguneid – juba tõlketee algus võib olla tugev. Julgustavaid tegijaid, keda debütant saab eeskujuks võtta ja kellega suhestuda, õnneks leidub, suuresti tänu Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsioonile, kes teeb tõlkijate järelkasvu kindlustamiseks[2] väsimatult tööd. Sektsiooni pingutuste tulemusena on hoo sisse saanud nii mõnigi noor tõlkija, nende seas ka Maria Esko, kelle töö Virginie Despentes’i Subutexi-triloogia (edaspidi VS1, VS2)[3] kallal ei ole jäänud lugejaskonna ega üldsuse seas õnneks tähelepanuta. Nii leidis juba esimene osa tee ERRi 2019. aasta lemmikraamatute hulka[4] ning laitmatut tõlget kiitis Siim Nestor Areeniski, ehkki raamat ise talle meeltmööda ei olnud. [5]
Vernon Subutexi triloogia esimesed kaks jagu tõlkinud Maria Esko demonstreerib suurepärast võimet anda edasi tõlkimatut kultuuri ja prantsuskeelset slängi tekstis, mis nõuab ohtralt „loomingulist ropendamist”[6] , pistes nii rinda teosega, mille eestindamine võiks komistuskive pakkuda kogenud tõlkijalegi. Esko töötab põhjalikult iga sõna kallal, unustamata seejuures teose terviklikku õhustikku. Tõlkija on tabanud registri, mis annab edasi prantsuse tänavakultuuri ja argikeele tahke, toomata samas liialt sisse eestikeelset slängi, mis ei saaks ega võikski kõlada prantslase suust.
Esko peab läbivalt silmas tegelaste sotsiaal-majanduslikku tausta, vanust ja iseloomu. Kuidas räägib kibestunud keskealine mees õllelauas? Aga kahekümnendates eluaastates naine? Esko on neile küsimustele mõelnud ja leidnud ka lahendused. Tõlkeprotsessis läbivalt esile tulnud küsimus, millele Esko mullu oktoobris toimunud Vaba Akadeemia tõlkeseminaril ka tähelepanu osutas[7] , on naistest rääkimine. Kui autor lööb lauale kõikse kirjumad mõisted, mis moel või teisel naisinimest tähistavad – meuf, nana, poulette, gonzesse, bonne femme, fouffe, madame, folle, poufiasse, bombe, grognasse, femelle, zouze, mégère jt – seejuures pole ükski neist otsetõlge naise kohta –, siis sünonüümisõnastikus tuhnides vaatab sõnale „naine” sünonüümi otsides vastu üsna trööstitu vaatepilt. Ehkki emakeele kirevus ei piirdu mõistagi sõnaraamatuga, leiab sealt[8] peaasjalikult iganenud või kummalisi sõnu („põllekandja”, „voodiloomake”, „tulehark”, „naisetükk”, „lehtsaba”, muidugi ka „proua”, „mamma”, „tädi” jt), mis ei aita tõlkijat palju edasi, ning nii peabki murele lahenduse leidma ise. Ega eelnev prantsuskeelne loetelugi täielikult Larousse’i sõnaraamatusse jõudnud ole, ent on siiski võimalik, et süüdi on eesti tänavakeelsete vastete vähesus, eristudes nii prantsuse keelest, mis paistab silma ülimalt mitmekihilise slängikultuuriga.
Ehkki eraldiseisvalt ei tohiks valdav osa neist mõistetest tõlkijal halle ajurakke paigast nihutada (poulette/tibu, madame/proua, bombe/pomm, femelle/emane), siis selles raamatus nii lihtsasti läbi ei saa. Ning taas on põhjust tõlkija kiitmiseks – Maria Esko ei aseta naistegelased mitte ainult konteksti, vaid ta ka ei unusta hetkekski, kes neist räägib või mida nad ise ütlevad-mõtlevad. Ilmselt nii mõnegi prantsuse keelest tõlkija ahastusse viinud meuf võiks konnotatsiooni poolest olla „tšikk” või „piff” – elik kõnekeelne, mitte ilmtingimata halvustav väljend naise kohta. Ent niimoodi räägib eesti keeles peaasjalikult üks demograafiline grupp – noored. Meuf [9] seevastu on kanda kinnitanud eri põlvkondade frankofoonide sõnavaras.
„Charles armastab hulle ja koledaid naisi. Ta on alati vastupidist väitnud. Ta noogutab kaasa, kui sõbrad räägivad mõnest normaalsemast eidest nagu mingist erilisest aardest, mida kätel kanda, Charles on korduvalt väitnud, et unistab väikesest kabedast linnukesest, kes kunagi kära ei teeks ja nõusid ei loobiks, aga see on lihtsalt niisugune jogajutt, mida tema tüüpi sellid omavahel ajavad: kui tal oli võimalust endale mõistlik naine võtta, jäi ta Véro juurde, ja iga naine, kellega ta tiiba ripsutab, on paras peletis. Kõik maitsed on loomuses kinni. Korralikud naised on Charles’i jaoks igavad.” (VS2, lk 18)
„Aga ta pole selline timmitud mimm, kes värvib küüned punaseks, mukib ennast ära ja otsib endale päevad läbi Zarast sobivaid kulinaid või mässab juustega, et saaks ennast hästi naiselikuks pidada.” (VS2, lk 268)
Paksu kirjaga on tähistatud kohad, kus prantsuse keeles on kasutatud sõna meuf. Tänu tõlkija tööle võib ainuüksi nendest märksõnadest aimata, millise inimese mõtted need olla võiksid. Autor teeb seda loomulikult ja intuitiivselt, ent tõlkija peab sammu pidama, et sama muljet edasi anda: silme ette peaks joonistuma värvikas, sõnakasutusega juba kaugele kumav pilt. Ning see ei kehti üksnes tõlkimatut tõlkides. Eestikeelses Subutexis on paeluvalt olemas emotsioonid, mida tekst ka originaalkeeles edasi annab. Raamatu peatükid on jutustatud eri tegelaste perspektiivist, mis võimaldab näha maailma ning ühiskondlikke muresid väga erisuguste silmapaaride kaudu. Nii argipildikesed kui ka põhjalikud eneseanalüüsid kerkivad elavalt esile ning annavad aimu jutustajate minapildist: valus lahkuminek, sõltuvused, elu hammasrataste vahele jäämine, armukadedus, luhtunud karjäär, klassiviha, kättemaksuhimu.
Ehkki tegelaste isiklikud mured on küllaltki tihedasti seotud Prantsusmaa probleemidega[10], tuleb ka tõlkes esile nende universaalsus, jäämata võõraks ei eestlasele ega prantslasele.
Ka hea nali on suurepäraselt edasi antud. Tekstile jumet andev kõnekeel ajab teinekord pisarateni naerule just tänu suurepärasele kontekstitajule ja täpsele sõnatunnetusele. Sõnad „maakas” või „sitalint” ei oleks kaugeltki nii efektsed, kui need poleks ümbritsetud hoolega valitud kaadervärgist. Samuti kumab tekstist mõnusat prantslastele omast absurdi ja eneseirooniat. Imaam, „kes djellaba all Nike tosse kannab” (VS2, lk 146), või vanamees, kes „tunneb, kuidas kuumus läbi püksiriide kintsu kinni hakkab” (VS2, lk 40), peegeldavad autori oskust märgata pisimatki, kuid tabavat detaili ning tõlkija oskust seda vähemalt sama muhedalt kõlama panna. Naastes ka loomingulise ropendamise juurde, tuleb kindlasti märkida, et raskusi ei tekita mitte ainult pealtnäha ületamatu meuf, vaid teisedki levinud väljendid. À la con – sidesõnana kasutust leidev väljend on justkui tõlkimatu – pimesi „lollakaks” või „kuradimaks” tõlkimine võiks pakkuda leevendust, ent see poleks siiski ideaalne vaste. Esko on selle küsimuse lahendanud aga igati sujuvalt, hetkekski konteksti unustamata:
„Alex Bleach oli igavene kretiin, ülbe ja ülitundlik, tüüpiline persse kukkunud poeet.” (VS1, lk 91)
„Ma ei tea, kust sul nihuke lollakas teooria tuleb, aga vähemalt on see originaalne …” (VS2, lk 28)
Originaalis on mõlemas kasutusel à la con, ent valitud eestikeelsed vasted ei ole omavahel ka sünonüümid mitte. Nendele detailidele tähelepanu juhtimine võib tunduda juuksekarva lõhkiajamisena, kuid just pisiasjadest moodustub lugemiskogemus. Olles lugenud triloogia läbi originaalkeeles ning võrrelnud seda kahe esimese osa eestindusega, võib näha, kuidas tõlkija enesekindlus on ajapikku kasvanud. Kui „Vernon Subutexi” esimestes peatükkides on tõlkija üsna käreda ja ropu tekstiga vastamisi seistes veidike ettevaatlik, siis aegamisi kasvab tema julgus katsetada ning ka lausestus on lehekülgede edenedes üha ladusam.
Kiidusõnu tõlkijale jaguks veelgi, ning tähelepanuta ei saa jätta ka toimetaja Leena Tomasbergi panust (ehkki tõlkija ja toimetaja koostöö jääb lugejale lõpuni saladuseks). Olgu Subutexi eestindamisel tehtud töö noorele tõlkijale kinnituseks, et suurepäraselt ümber pandud teose eelduseks ei ole sugugi mitte terve elutee jagu ilmunud tõlkeid. Need mõtted ei ole mitte ajendatud soovist vastandada noort tõlkijat, kel käsil esimesed teosed, aastatepikkuse töö eest tunnustet tõlkijaga kui ühildamatuid, eri maailmade esindajaid. Kogemusest hoolimata peab ju (ka tulevane) tõlkija olema voolitud õigest puust. Kannatlik, uudishimulik, loominguline kirjandus- ja keelefanatt, kes on parasjagu imelik ja jäärapäine, et üldse ühel heal päeval võtta kätte ja leida, et just tõlkimine on see, „mis on talle olemuslikult vajalik” [11], isegi täiskohaga töö kõrvalt. Olgu need mõtted meeldetuletuseks, et aukartusest müütiliste mõõtmetega tõlkijate ees tasub julgemalt kaugemale vaadata ja ennatliku pabistamise asemel keskenduda sellele, mis tegelikult oluline: tõlkimisele.
[2] Vt https://tolkijad.ee/artiklid/noorte-tolkijate-koolitamine-vahearuanne/.
[3] Triloogia kolmas osa ilmub 2021. aastal.
[4] Vt https://kultuur.err.ee/1014906/autahvel-lemmikraamatud-2019.
[5] Siim Nestor. „Vernon Subutexi imelised ja igavapoolsed seiklused“ – Eesti Ekspress, 22.04.2020.
[6] Vt https://vikerraadio.err.ee/999031/loetud-ja-kirjutatud-virginie-despentes-vernon-subutex1.
[7] Vt https://www.facebook.com/vabaakadeemia/posts/1794604727357910.
[8] Vt http://www.eki.ee/dict/sys/.
[9] Meuf – slängisõna naise ja tüdruku kohta. Ei ole ilmtingimata halvustav, ent kõnekeelne kahtlemata. Moodustub sõnas femme („naine“) silpide ümbertõstmisest (levinud viis prantsuskeelse slängi moodustamiseks) ning kirjapilt on kujunenud häälduse järgi.
[10] Nt sotsialismis pettunud keskealine mees ei ole tegelaskujuna küll eestlasele täielikult arusaamatu nähtus, kuid ajalooliselt tugevate ametiühingutega Prantsusmaal kannab selline karakter endas konkreetseid ühiskondlikke hoiakuid, mida Eesti lugeja ei ole ilmselt samamoodi kogenud.
[11] Triinu Tamm. „Kuidas elab Eesti kirjandustõlkija aastal 2020?” – Sirp, 31.01.2020.
