Ärkan kolmanda äratuse peale, päikesekiired on täpselt näkku rihitud, sunnivad silmi kissitama. Nägu hõõrudes vaatan lakke ning kuulatan. Akna all mürisevad autod. On kuulda suurema auto raskemat liikumist ning korraga hakkavad huilgama tuletõrjeauto sireenid. Sellega on viimnegi uni silmist pühitud. Mõtlen, et tuletõrje läheb kustutama ümber läinud küünalt, mitte tuumaelektrijaama.
Kitsas taevatriip, mis kardina vahelt voodisse paistab, on selge. Ereda kollase päikese kõrval mõjub taevasina efektsena. Laotus on rahulikum kui tänavad selle all. Üle laotuse ei kihuta rootorite mürina saatel helikopterid ega üksteist taga ajavad lennukid.
Tuba on soe, õues oli vaid kerge öökülm. Mul pole sellest aimugi, küte töötab ning mina ei pidanud veetma ööd jahedas keldriboksis koos naabritega.
*
Vaatan kella, see näitab 7.30. Olen juba mugavalt sisse maganud. Enam ei jõua teha hommikutrenni. Alustan kohe hommikusöögi valmistamist. Keeran pliidil gaasi lahti ning sean piima tulele. Kuni piim keema läheb, teen presskannu kohvi. Kallan kaerahelbed potti. Ma ei malda oodata, kuni kohv jahtuks, ning põletan kuuma joogiga keele ära. Ruttu sülitan kuuma kohvi kraanikaussi ning loputan keelt külma veega. Keelelt on tunda kõrbelõhna. Ei, mitte keelelt. See tuleb pliidilt, kus puder on hakanud põhja kõrbema. Kohviga tegeledes läks puder täiesti meelest. Keeran kiirelt gaasi kinni ning hakkan putru segama. Vast ikka kõlbab veel. Panen pudrule ohtralt moosi ning neelan selle kuidagi alla.
Veidi on küll kõrbemaitset tunda, kuid kiirelt süües ei jõua puder isegi keelt puudutada. Ongi parem, et ei jõua, sest tunnen juba keelel villi tekkimas. Igal juhul maitseb see puder ilmselt paremini kui maitseks külm lihakonserv metsa all.
*
Kiirelt haaran vihikud ja viskan kotti, pesen hambad, ajan habet. Lõikan žiletiga sisse. Jään peeglist lõuga vaatama, nagu suudaksin haava range pilguga kinni kasvatada. Algul pole haava nähagi, nagu polekski sisse lõiganud, aga paari hetke pärast ilmub lõuale punane tilk. See verepiisk on ainus, mida täna nägema pean.
Kuivatan salvrätikuga vere, teen viimased tõmbed žiletiga ja pesen näo. Panen riided selga ja heidan koti õlale. Enne minekut viskan esikupeeglisse pilgu ja kohendan mütsi. Korterit lukku keerates proovin meelde tuletada, kas kõik vajalik sai kaasa. Midagi tähtsat küll ei meenu. Telefon, seljakott, rahakott, koduvõtmed – kõik on olemas. Trepikojast väljumisel pimestab mind päikese ere valgus. Siiski on eesti ilmale omaselt taevalaotuses sõudmas ka pilved. Sooja on täpselt parajalt, et muuta kõik tänavad lörtsimülgasteks, kuid mitte piisavalt, et lund lõplikult ära sulatada. Öösel külmub sulavesi jälle ära ja nii saab igal hommikul tänavatel uisutada. Kunagi ei jõuta igale poole soola puistata ja vähemalt üks osa teekonnast on seega ikka libe.
Jalutan kõnniteel, kui korraga müriseb kolinal mööda buss. Vaatan bussitabloolt numbrit. Minu! Miks ta seekord varem jõudis, varem pole kunagi graafikust kinni pidanud! Võtan sisse jooksuhoo, kätega hoian seljakotti kinni, et ta ühelt küljelt teisele ei pendeldaks ja saaks kiiremini joosta. Kiirust aitab arendada ka asjaolu, et ma ei pea kandma relva, killuvesti ega kiivrit.
Bussipeatus on juba jalaulatuses, kuid siis satun hooga kiilasjääle. Enam pole aega kiirust vähendada. Jalad lendavad alt ja hetkeks hõljun õhus. Siis mulle meenub – pastaka jätsin koju! Millega ma nüüd loengus konspekteerima peaksin?
Maandun ristseliti kõnniteele, jää ja kruusakivikeste sisse. Esimese hooga lööb maa kopsud tühjaks. Näen ainult pea kohalt mööduvat pilve. See on õrnalt hall, heleda tolmurulli värvi. Kujult meenutab tuvi, valget tuvi, kes tiibasid sirutades üle mu pea lendab ja lähima brežnevka taha kaob.
Siis leian hinge jälle üles. Ajan end püsti, kuid buss on juba peatusest väljunud. Muidugi jäid mõned peatuses olnud kodanikud ootama järgmist bussi. Nüüd rõõmustavad nad üheskoos, et said tasuta etendust pealt vaadata. Kõigi näod on pööratud minu poole, kui end püsti ajan ja kruusast puhtaks rapsin, mõni julgem mõtleb veel salli sisse peidetud irvega: „Mida sa siis tormad siin, ole õigeks ajaks kohal, kui joosta ei oska.“
Ma eiran hüpoteetilisi torkeid ja lonkan bussipeatusesse. Lonkan muidugi ainult paar esimest sammu – ega ma ei plaani ühe libastumise pärast invaliidsuspensionit välja võtta. Valu läheb juba tasapisi üle. Bussiplaanilt selgub, et järgmine peaks tulema mõne minuti pärast. See pole päris õige buss, kuid nii pääsen kooli juurde siiski oluliselt kiiremini kui kogu tee jalgsi minnes.
Buss veereb viimaks peatusesse ning uksed avanevad. Buss on pilgeni täis, kuid keegi ei tule maha ka. Pressin end peale, kuigi tunne on nagu kontvõõral, kes ei saa atmosfäärist aru, et inimesi on peol juba piisavalt palju.
Inimeste vahelt ei paista hästi tänavalegi, kuidagi pressin end neist läbi, et näeksin vähemalt aknast, mis peatus on lähenemas. Järgmises paistab helesinine mikrobuss. Uskumatu! Nad ei hakka ju tervet Eesti rahvast vedavat bussi piletikontrolliks peatama? Niigi olen hilinemas. Siin inimmurrus ei mahu ju korralikult piletit valideerimagi. Aga õnneks pole see relvastatud kontrollpunkt, kus kõigi dokumendid ja kotid läbi otsitaks, vaid rutiinne piletikontroll oma mikrobussiga, mõtlen.
Ma ei viitsi oodata, kuni kõigi pileteid oodatakse. Enamik ajast läheb rahakoti väljaotsimisele, sest rahvamassis pole selleks piisavalt ruumi. Astun bussist välja ja hakkan kiirkõnnil kooli poole minema. Bussi juures suitsetav juht proovib mind peatada, kuid ma ütlen, et näitasin juba piletit ta kolleegidele.
Suurest usaldusest või puhtast ükskõiksusest laseb ta mul minna.
*
Kool paistab juba eemalt. Mida lähemale jõuan, seda kiiremini hakkan käima. Lõpuks jõuan ukseni, panen jooksult maski ette, tõmban mütsi peast, silun juukseid ja astun fuajeesse. Pole isegi meeles, millises ruumis loeng on. Võtan kiirelt kalendri lahti, et end kurssi viia.
Leidnud õige ruumi, jään korraks ukse taha seisma ning kuulatan. Seest kostab ühtlane kõnekõmin. Olen nüüd juba 20 minutit hilinenud. Haaran lingist, koputan uksele ja sisenen. Kõik istuvad väikestes seltskondades ning arutavad omavahel midagi. Õppejõudu ei paista mu vabandus vähimatki huvitavat, valin tema viipe peale grupi, kus mu sõber juba jutustab.
„Millest sa kirjutasid?“
Mismõttes millest? Ma alles jõudsin ju? Sõbra tögamise peale meenub – tänaseks oli seminaritöö. Tuli uurida mõnd juhtumit, mille on ÜRO kuulutanud inimõiguste rikkumiseks. Sõber kirjutas kolm lehekülge Srebrenicast – kuidas oleks saanud seda olukorda vältida, milline oli ÜRO roll, kuidas see Eestit mõjutas ja kuidas võeti seda vastu ülejäänud maailmas. Mul oli tegelikult isegi teema valmis mõeldud, aga täna läks ikka täiesti meelest.
Ma võtsin lahti ÜRO kodulehe ning otsisin seal teemat, mul ei ole endal kogemusi, teema leidmiseks ei pea ma enda mälestustes sobrama. Kodude puruks pommitamine, lähedaste hukkumine, nälg, pidev hirm elu pärast, need kõik on õnneks mulle võõrad mõtted.
Seminaris ei oska ma midagi kaasa rääkida, tekstid olid Somaalia piraatluse kohta, aga ma pole kunagi selle eriline fänn olnud. Õppejõu nägu seda ei reeda, kuid paistab, et ta siiski jälgib, kes kui palju räägib, ja jätab näod meelde. Ei saa lasta sellisel prohmakal enam juhtuda – edaspidi on kõik tekstid loetud ja kirjatööd õigeks ajaks tehtud. Ega ma neid asju õppejõududele ei kirjuta, ma tahan ju ise targemaks saada. Seepärast siin olengi.
Korraga kõlab sireen. Ühtlane signaal huilgab kõrvulukustavalt üle terve hoone. Tudengite reaktsioon on erinev. Mõni vaatab segaduses ilmega ringi, teised otsivad õppejõu näost õiget reaktsiooni, kolmandad istuvad sama rahulikult edasi, pilk telefoni ekraanile naelutatud.
Kui sireen rahunemise märke ei näita, haarame jakid-joped ja astume klassist välja. Liigume trepist alla ja edasi õue, kuhu on kogunenud juba mitu kursust tudengeid. Astume õppehoone varjust välja ja naudime päikest, mida püüame väga pidada esimeseks kevadekuulutajaks. Sooja ilma ja esimeste lindude laulu rikub vaid groteskne signaal, mis kostab Toomemäe parki välja ega lase korrakski omi mõtteid mõelda.
Istume sõbraga pingil ja jälgime inimeste askeldamist. Järsku saabub vaikus. Kostab ainult linnamüra, mis nüüd paistab kõige rahustavama helina terves maailmas. Sireen vaikib. Kursakad viipavad kõigile jalutajatele-päevitajatele käega, et me juba tagasi tuppa läheks. Jätkame seminari sealt, kus 15 minutit tagasi pooleli jätsime.
Õnneks oli valehäire.
*
Pärast loenguid läheme sõbraga väiksesse kohvikusse lõunat sööma. Päevaroad on seal odavad ning palju inimesi ei käi, mistõttu on see mõnus koht, kus pärast kooli einestada ja juttu puhuda. Ta tellib prae – sealihastrooganov –, mina võtan seljanka. Võtame mantlid seljast ja istume lauda.
Pärast rutiinset vestlust kooliasjade kohta – millised tähtajad on lähenemas, mis loengud on homme ja kuidas seminar läks – jääme vaikseks. Siis jõuab toit ja süveneme sellesse. Ühtegi jututeemat pähe ei tule ja me ei hakka punnitama ka.
Naudin vaikset raadiot letil mängimas, supilusika kõlksumist kausis ja naudin rahu. Ma lõpetan söögi esimesena ja jään mõtlema. Tema oli vahipataljonis, sõjaväepolitseis. Ei kujuta ette, et ta peaks praegu sõjavange läbi otsima, nipukatega kinni siduma, kolmnurkrätikuga silmi katma ja transpordivahendi peale sundima. Niimoodi päevade kaupa. Võib-olla tuleks vahel VIPe eskortida – väliskülalisi või mõnd kõrgemat kindralit.
Mina olin Kuperjanovis. Meedik. Praegu veaksin haavatuid masina peale, kontrolliksin žguti pidavust ja haavatu hingamist. Lennukid pea kohal kihutamas, viskuksin iga paugu peale pikali. Vahel ei õnnestuks mul tule all haavatuni jõuda, siis peaksin karjuma tolle lahingukaaslasele, kuidas verejooksu peatada.
Aga me oleme siin. Ma vaatan ta nurgelist nägu, kriipsukujulist suud, seitlisse kammitud brünetti juuksepahmakat. Proovin teda ette kujutada sõjas. Proovin end ette kujutada sõjas. Ei mahu pähe.
Sõber lõpetab oma prae ja joob veeklaasi tühjaks. Jääb mulle õndsa näoga otsa vaatama. Talle tuleb mõte poliitikast rääkida. Ma ei jaksa sellele praegu mõelda, aga vaielda mulle meeldib. Iroonilisel kombel ei klapi meie maailmavaated absoluutselt, aga sõpradena saame hästi läbi. Ta hakkab laetud küsimusi küsima. Tavaliselt läheme vaidlema ja langeme oma põhjenduste ja argumentidega absurdsusse, kuni leiame uue teema. Praegu aga pole mul üldse selleks tuju. Parem-vasak, üles-alla, praegu on see liiga palju.
Tõusen püsti, nihutan tooli laua alla ja hakkan riidesse panema. Sõber arvab esmalt, et ma teen lahkumisega nalja. Kui juba mantli viimaseid nööpe kinni panen, saab ta aru, et mul on tõsi taga.
„Ära ole nüüd nii, ma ei tahtnud sind solvata kuidagi. Istu maha, räägime millestki muust.“
Ma ütlen, et ma pole solvunud, aga praegu ei jaksa rohkem siin istuda, jalutan koju. Panen mütsi pähe, tänan leti taga askeldavat teenindajat ja astun välja. Sõber jääb nõutu näoga mulle järele vaatama.
Kohe, kui uks mu selja taga on kinni vajunud, tunnen end lollisti. Ega ma teda ei solvanud? Äkki peaks tagasi minema ja vabandama? Asi pole ju üldse temas, ma lihtsalt ei jaksanud praegu. Ah, küll saab korda. Pole kunagi pikalt tülitsenud. Kirjutan talle õhtul ja selgitan. Sätin salli paremini kaela ja hakkan astuma. Ma ei taha otse koju minna, sest siis peab asjalikuks hakkama ja selleks pole praegu tuju. Jalutan majade vahel veidi ja lähen koju suurema ringiga.
*
Kui linnale on juba langenud hämarus, sean sammud jälle õue. Lähen neiuga kinno. Me oleme mõned korrad väljas käinud ning jutt jookseb hästi. Ta õpib ülikoolis inglise keelt. Saame kokku Raekoja platsil.
Tavalise naeratuse asemel hõikab ta lähenedes rutaka „Tšau!“
Astume ühes taktis kino poole. Piletikassas on ootamatult pikk järjekord. Pooled kohad on juba hõivatud ning seansini pole enam pikalt jäänud. Toksin närviliselt jalaga maad ja proovin neiuga juttu teha. Tema päev oli raske, tal jäid kindad kiirustades koju ning ta pidi terve päev paljakäsi ringi jalutama.
„Katsu, kui karedad mu käed on.“
Ta käed on pehmed. Need lõhnavad virsiku järele. Nahk pole pragunenud ega krobeline, sest ta pole valanud vabatahtlikuna terve päev pudelitesse kütust, et valmistada Molotovi kokteile.
Film on isegi huvitav. Pole tavaline hollywoodikas. Räägib külma sõja aegse tšehhi intelligendi elust, põhitegevus toimub Praha kevade ajal. Konfliktis on inimese ideaalid ja morbiidne reaalsus. Aegumatu dilemma, mille kaudu inimloomust avastada. Kas võidelda ebaõiglusega, isegi kui olukord on lootusetu? Või leppida väljapääsutu olukorraga ning hinnata väärtused ümber? Panen kõrva taha mitu mõtet, millest oleks pärast jalutades ehk hea rääkida-arutada.
Silmanurgast tikub peale väsimus. Öösel ei saanud piisavalt und. Järjekordsete Praha droonikaadrite saatel kustub pilt. Avan ehmatusega silmad. Ma ei jäänud magama. Mõtlen une peletamiseks lonksu vett võtta. Otsin kotist vaikselt pudeli. Iga heli tundub olevat võimendatud, nagu oleks mu pudel ühenduses saali kõlaritega. Pudelit maha pannes alahindan ma pimedas põranda kaugust ning pudel maandub metalse kolksuga. Keegi ei vaata minu poole, kuid pole võimalik, et keegi seda ei kuulnud. Õnneks on see ainuke metalne pauk, mida saalisviibijad täna kuulma peavad. Tahaks piinlikkusest tooli sisse vajuda.
Vaatan neiut enda kõrval. Ta on filmi süvenenud. Tema pähklipruunidest silmadest paistab ekraani peegeldus ning ta näolapil vilgub valgus. Kui toonid kaadri kaupa kiirelt vahetuvad, paistab, nagu kogeks ta mõne sekundi vältel kõiki emotsioone.
Filmi lõpp on pingeline. Peategelane on sunnitud oma ideaalidest taganema, et päästa kallima elu. Siiski püütakse filmi lõpetada lootusrikkalt ning neil õnnestub läände põgeneda. Nagu ajalooliste filmidega ikka, lõppes film infoslaididega, mis tõdesid idabloki kurba saatust ning veel kolmekümne aasta pikkust allumist Nõukogude Liidule.
Pärast filmi panen tähele, et saal on pooltühi. Kust enne selline järjekord tekkida sai? Kuidas ma enne seanssi saali tühjust ei märganud? Keegi teine sellele tähelepanu ei pööra ja ajan ka end pehmelt toolilt püsti. Jalad on kangeks läinud, ei taha hästi sõna kuulata. Aitan kaaslasele mantli selga ning astume kõrvuti saalist välja. Vetsus õnneks pikka järjekorda pole. Oodates teen tingrefleksina kohustusliku tiiru telefonis, kuid midagi maailmamurdvat kahe tunni jooksul juhtunud pole. Neiu jõuab samuti fuajeesse ning sallidesse-mütsidesse mähituna astume õue lörtsi kätte.
*
Jalutame Emajõe promenaadil. Jäärüngad liiguvad aeglaselt jõgemööda allavoolu. Kevadine sula on käes. Sammud kõlavad lirtsudes kõnniteelt vastu, esimesed lumehanged on hakanud tasapisi haihtuma. Kaarsild on värviliste tuledega valgustatud. See paistab juba kaugelt, iga sammas eri tooni, justkui igaüks erinevast materjalist kokku klopsitud. Jalutame kõrvuti rahulikus tempos. Vaatamata halvale ilmale on teisigi jalutajaid. Mõtlen, et linnas pole kehtestatud komandanditundi, mis keelaks tsiviilisikutel tänaval käia.
Tal on seljas punane poolvillane mantel. Kui me jalutame läbi tänavalambi valgusvihu, vahetub mantli värv sekundi murdosa jooksul veripunasest erksaks purpurseks ning varjus jälle tagasi veripunaseks. Ta mantlil pole ühtki tolmukübet, plekkidest rääkimata. Ilmselt pole ta täna pidanud mitu korda loengust õppehoone keldrisse jooksma ning seal tolmuses pimeduses raketihirmus maaga üheks saama.
Jälgin värve tükk aega ning ei panegi aja möödumist tähele. Varsti hakkame jõudma tema ühika juurde, aga olin seda jalutuskäiku mitu päeva oodanud. Tahaks midagi öelda, kuid ei oska. Kõik mõtted, mis filmi vaadates tekkisid, on peast lennanud. Tavaliselt oskan ma ikka mõne jututeema üles võtta, kuid täna on äng mu keele haaranud ja piuksugi ei tule välja. Tema ei räägi ka midagi ning näib olevat mõtetesse süvenenud. Kastanipruunid lokid langevad punasele mantlile ning hüplevad vaikselt igal sammul.
Juba paistab tema toa aken. Ma pole seal sees käinud, kuid eelmine kord koju saates näitas ta mulle – kolmas korrus, teine aken paremalt. Tookord oli meil palju rohkem rääkida. Olin veel naljaga öelnud, et hea teada, siis ei lähe vale akna alla serenaadi laulma. Praegu tundub see jabur. Pooltes akendes särab veel tuli, usinad tudengid õpivad tublisti. Nad ei pea kaevikuid kaevama ega kuulipilduja lukku õlitama.
Jõuame ukse juurde. Ta pöörab end minu poole, uks jääb tema selja taha.
„Nii, olemegi kohal.“
Jah, oleme tõesti. Tahaks nii väga midagi öelda. Ta vaatab mind, nagu ootaks, et ma midagi ütleks. Või on see minu soovmõtlemine? Ja kui öeldagi, siis mida?
„Mul oli väga tore, me peaks seda kunagi kordama,“ ütlen.
Neiu ei näita seda välja, kuid saan aru, et see polnud, mida ta ootas. Ta nägu justkui kahvatub veidi fuajee tulede valguses ning ta naeratus värahtab. Üle õla viskab ta kiire „tšau“ ning kiipkaardi piiksu saatel neelab ta endasse hiiglaslik betoonmonstrum, mis mahutab sadu tudengeid.
*
Tagasi jalutades meenuvad kõik küsimata jäänud küsimused ning avaldamata jäänud tunded. Annan endale mõttes jalaga ning kõnnin oma saamatuse tõttu endaga pahandades korteri poole. Ei tea, kas julgengi teda enam välja kutsuda. Ei pane mõtteisse kadununa tähelegi, kui astun vilkuva kollasega ülekäigurajale. Mu tähelepanu äratab alles kummivilin ning vihane autosignaal. Musta mersu juht viibutab vihaselt rusikat, keerab muusika valjemaks ning stardib mootorimöirge saatel, et Riia teel kiirendades sekundeid tasa teha.
Linn on tuledes. See leevendab kuidagi hinges pesitsevat ärevust ja pahameelt nässu läinud õhtu pärast. Kuniks kiirgavad tuled tänavail ning poesiltidel, käib elu tuttavat rütmi. Tulesid ei pea linnas ööseks välja lülitama ning kodude aknaid pimendama, ei pea kartma raketilööke või droone.
Jõuan lõpuks kortermaja juurde. Heidan pilgu oma aknale. Tuli põleb! Kes mu korteris on? Kellelgi teisel ei tohiks võtit olla. Äkki on sõbrad etteteatamata külla tulnud? Aga kuidas nad ikkagi uksest sisse said? Avan kiirelt trepikoja ukse ja hüppan kaks-kolm astet korraga võttes üles. Korrus allpool seisatan ning kuulan – midagi ei kosta. Astun pehmete sammudega trepist üles ning võtan tasase liigutusega lingist kinni. Proovin vaikselt ust avada, kuid see on siiski lukus. Rabistan võtmetega ja kukutan need külmale kivipõrandale. Lõpuks saan võtmed lukuauku ja keeran lahti.
*
Korter paistab esmapilgul vaikne. Esikus ega vetsus pole kedagi. Toas põleb laelamp. Köök on samuti tühi. Korteris ei tundu olevat ühtki hingelist. Kontrollin kiirelt diivanialust ja riidekappi, kuid ei ilmu ühtegi murdvarast. Jään korraks liikumatuks ning kuulatan. Vaikus. Ainult külmkapp suriseb tasa.
Unustasingi enne väljaminekut lihtsalt lambi põlema. Vaatan kooliasju, kuid hetkel ei huvita mind seminarid ega kirjatööde tähtajad Moodle’i kalendris. Homseks on juba järgmine asi lugeda-analüüsida, aga küll jõuab hommikul enne loengut.
Pesen hambaid. Vannitoa lambi valguses, hambahari suus, inspekteerin hommikul lõuale tehtud sisselõiget. See on juba veidi paranenud, loodetavasti ei kasva karv sisse. Loputan suu puhtaks ning astun duši alla. Esmalt tuleb ainult jääkülma vett. Kas boiler on katki läinud või täitis naaber just vanni? Vesi läheb leigemaks, aga soojaks ikka ei saa. Küürin end kiirelt puhtaks ja võtan rätiku. Mõtlen, et õnneks ei pea ma pesema end liitri vee ja tüki seebiga kaeviku taga, et paljas keha männipuude vahelt kaugelt silma ei torkaks, varakevadine lörts pähe sadamas.
Teen kiirelt diivanile aseme ning ronin ruttu teki alla. Kuigi diivan on veidi liiga pehme, pole see võrreldav niiske maapinnaga metsa all, mürsud lähedusse langemas ning vilisevate rakettide kaja kõrvus.
Und ei tule. Proovin mõelda rahustavatele asjadele, kuid sest pole tolku. Vähkren ja pöörlen ning vaatan pimedas lage. Väljast ei kosta hääli. Mõni üksik auto sõidab majast mööda, kuid inimeste samme või kõnekõminat pole enam kuulda. Kõik puhkavad turvaliselt koos perede ja lähedastega.
Mul ei tule endiselt und. Pole vist piisavalt väsinud. Õnneks ma ei ole rampväsinud päev otsa haavatute tassimisest, nii et esimesel vabal võimalusel vajuks silm kinni ning ei jõuaks isegi millelegi mõelda. Homme jätkub sama rutiin. Kujutan ette, et lagi on kinoekraan ning filmilindiks on tänane päev ja vaatan kõike juhtunut uuesti. Ma ei muudaks mitte midagi.
Õnneks oli täna ikkagi hea päev.
veebruar 2022
Tõnn Viik (20) õpib Tartus riigiteaduseid ning võitleb tungiga kolida metsa elama.
