Tegime eelmisel päeval mämmi, mis ta korterikaaslase toast veini kõrvale tõi. Miks? Issand, ma ei tea. Olen üldse palju mõelnud, miks ta teeb just nii ja mitte teisiti. Valget veini. Ma vihkan valget veini, sest sellega meenuvad mulle 00ndad ja soccer mom’id, aga tal polnud muud. Ta kaasüürnikku polnud kodus. Tema õpib materjaliteadust. Läks kuhugi itta vahetusaastale. Loodan, et tal läheb hästi. Naastes ta vast oma kommikotti ei igatse.
Valge vein, mina, tema ja kott olime suures toas. Tuba oli üsna hämar, sest kardina tagant kumas üksnes hõõgpirniga laualamp, mis andis toale arteriaalse tunde. Nagu kükitaks tühjas ja laias veresoones. Seda tunnet süvendas seinas olev (vaikimisi) beež tekstuurtapeet, mis toa hämaruses paistis pigem punakaspruun. Seda näpuga silitades oli tunda miniatuurseid mäestikke, mis olid nii haprad, et neisse sai küünega mõlke litsuda. Toa keskel oli kompaktne laud-risttahukas. Mina olin ühel pool vanaemavaiba-materjalist kott-toolil, millel oli kuidagi ebasünnis istuda. Või lamada. Kõik kehaosad olid liiga harali. Tema istus teisel pool, nahast diivanvoodil, mille värvi minu daltonistlikud silmad poolpimedas toas eristada ei suutnud. Nutitelku kõlarist kostis Spotify Discover Weekly ja lauaäärtes logelesid kaks muumikruusi, täis kleepuvat vedelikku, ning tema iPhone 5S, mis täitis kalli televiisori puldifunktsiooni. Need kruusid maksavad ropult palju. Isegi laevas. Vaatasin oma käsi. Mu näpud haisesid suitsu järele. Suunasin pilgu lauale asetatud kotikesele.
Ootusärevus oli suur, sest ma polnud kaua aineid pruukinud. Selles masendava alatooniga toas oli mul kohati alaealise kummiliiminuusutaja tunne, mille aga kohe maha surusin, ajades selja refleksist sirgu, sest ei! ma ei ole alaealine ja ma ei ole narkar! Kommikoti vahtimise asemel juhtisin pilgu steriilseks niidetud muruplatsile, mis aknast paistis, ja asetasin käed vaheliti sülle, et hoiduda kotiks õmmeldud vaiba kakkumisest. „Tegelikult on mul ükskõõik, kas me teeme või ei tee!” oli mõte, millega end vee peal hoidsin. Küsimusele „Kuidas?” vastasin, et mina tõmban ninna. Valikut selgitasin tundlike soolte diagnoosiga. Sellist diagnoosi ei ole olemas, aga. Aga tead. Rumal on see, kes vabandust ei leia. Ninna tõmbamine on lihtsalt kõige kiirem ja muretum. Kuigi Nora tavaliselt sööb, tegime seekord kahasse. Ma ikkagi vist olen alaealine. Ja narkar. Tulin siia veini jooma ja nädala spektaaklitest rääkima, kuid miks mitte teha seda, komm ninas. Triibu tegemine on kuidagi romantilisem. Või selline keelatud tegevus, mille ühiskondlikust väärtusest ma pole kunagi aru saanud. Nagu vanaema magamistoa tumba seest avastatud Maajad. Kümneaastasele on see kui lustakate piltidega anatoomiaõpik. Möödunud suve veetsin ses romantikas. See tähendab: olin terve suve paukus.
Kriiditüki purustamise eest vastutasin mina. Mul on rahakotis üks kurikuulus kaart. PINSi kaart. Sellega on palju imesid tehtud. Plasttüki ainus väärtus ongi triipude tegemine. Ja triipe on ta teinud palju. Pea igal pool Euroopas. Nende pressitud numbrite vagude sisse, noh, mis pangakaartidel ka on, on pikemat aega kleepunud eri värvusega pulbrimaterjal, mida mustadeks päevadeks varun. Juhul kui selle sealt kätte saan. Võib-olla lakkudes. Imedes? Igatahes – selle PINSiga tampisin kahe Prisma tšeki vahel olevaid pastelseid tablette. Siis tegin liinid. Jagasin need ilusti meie kahe vahel ära ja andsin melanhoolse muusika saatel teada, et dvx, läheb asjaks. Vaatasime üksteisele otsa. Hingasime sügavalt. See kõik oli mulle üks suur üllatus, see olukord. Ma poleks uskunud, et Nora vabatahtlikult minuga midagi sellist teha tahab. Olin üsna rõõmus ja meelitatud. Üldiselt kipun temaga olema selline armas vagur värdjas, kes kõnnib sabas nagu viidikas ja teeb pidevalt hihi-häält. Mulle endale see ei meeldi, aga siiras ma veel olla ei oska. Lihtsalt ei julge. Kardan, et saan vastuseks mõne külma reaktsiooni. Või tekib piinlik olukord. Tavaliselt olen selline sõnakas kapifeminist. Mulle ei meeldi end selle sõnaga ehtida. Või määrida. Mulle ei meeldi sildid. Aga sõnakas olen ma küll. Mul on kõige kohta arvamus ja kitsas ringis ei karda ma lahmida. Nora on sellega küll ja veel kokku puutunud. Nooli on ka tema pihta lennanud. Mulle tundub – kuid võib-olla kujutan seda ka ette –, et ta pisut kardab mind. Ta ei avalda mulle kunagi arvamust, ilma et ma seda temast välja ei peaks kakkuma. Kuigi keskustelus ei suuda temagi sõnu ohjeldada. Aga võib-olla ma lihtsalt ei vääri tema arvamust. Ta ei viitsi minu peale sõnu raisata. Jumal seda teab.
Tema tegi esimesena. Kuna liinid olid paksud, oli esimene tõmme kohutavalt kibe. Välja ei saa nuusata, kuna mis sest siis tolku, ja aevastada ka ei tohi. Valad pisaraid ja mudid nina. Muud väga üle ei jää. Tahad jätta küll muljet tugevast naisest, ent see pole see koht, ma arvan. Maamehe feminism. Jõime seda jubedat veini ja vahtisime taas niiskete silmadega teineteisega tõtt. Nora queue’s oma iPhone’ist muusikat ja kuna mina olen nii lahe, et kasutan klapitelefoni, siis lihtsalt vaatasin teda. Või katsusin oma paistes silmi. Ohhohootasin ja tundsin end pidetult. Poleks uskunud, et pühapäeva õhtu mind siia toob. Poleks palju asju uskunud. Tegime tema majaesisel terrassil suitsu ja rääkisime, kuidas midagi veel ei tunne. Veits veini vahele ja siis meisterdasime uued triibud. Siis tegime kõik ära. Väljas hakkas tibutama. Mulle tuli meelde, miks ma siia tulin.
MDMA oli psühhiaatriline ravim. Katalüsaator, kui nii võib öelda. Et sinust saaks rohkem välja pressida. Kahjuks keelati see 20. sajandi keskel ära, sest seda hakati kuritarvitama. Ei imesta. Sa ei tunne end ealeski nii hästi kui mämmi laksu all. Hästi? Mhmhh. Tegelikult on suur vahe, kas sööd teda sisse, tõmbad ninna või süstid. Aga kes see enam süstib. Sisse süües hakkab ta mõjuma alles pärast poolt tundi, umbes, olenevalt, mida ja kui palju enne söönud oled. Mida vähem, seda kiirem pauk. Ninna tõmmates on mõju tunda pärast kümmet minutit või isegi varem. See-eest kestab see märksa vähem, sest tipukogemus tuleb varem ja parem. Sisse süües on kõik selline prolongeeritud. Niisiis, pärast kümmet või kolmekümmet minutit oled nagu roosa geipoiss, kes tunneb kõigest rõõmu ega jõua ennast või kõrvalseisjat ära katsuda. Kõik on nii pehme ja ilus! Nii ilus! Silmad lähevad suureks ja kulmud tõusevad iga liiniga paari millimeetri võrra. Lõug hakkab kangestuma. Krigistad hambaid. Heal juhul närid nätsu. Poetad südant ja oled tundlik, aaaah, tahad lihtsalt rõve olla. Tahad tantsida, liikuda, ameleda ja rääkida. Kõike samal ajal. Piire pole!
Nii ma siis hakkasin lobisema ja voolima (oskussõna hammaste krigistamise ja lõua sõitmise kohta). Mina olen alati olnud see, kes räägib, küsib ja uurib. Ma ei kannata meievahelist vaikust, sest mul on tunne, et pean end pidevalt tõestama. Mul on tunne, et tal on minuga igav või ma olen nagu mingi koduloom, keda ta lihtsalt vaatab, et meeli lõdvestada. Noral oli nätsu, millega kangestuvatele lõualihastele tööd anda. Jess! Sõime nätsu, jõime veini ja kuulasime muusikat. Vahtisime üksteist. Nagu mingi 35 mm indie-noortefilmi katke. Üritasin seda viirastust eirata. Istusin endiselt kott-toolil. Ainuke, mis varasemaga võrreldes muutunud, oli, et käisime väiksemate vahedega suitsul ja lasime lõual sõita. Enam ei peitnud. Ja see ka, et ma istusin teistpidi. Kui varem olin peaga akna poole, siis nüüd ukse poole. Võib-olla olid ka pupillid suuremad. Kui ennast vetsus käsi pestes peeglist nägin, ei pannud ma suurt tähele. Silmad tõmblesid vaid, aga eks seda tule ka ette. Kott-tooli sisse vajudes rüüpasin veini ja nätsutasin sinist Orbitit, rahustades end samal ajal sunniviisiliselt maha. Eelistan küll valget, aga mul ei olnud valikut. Oskamatusest jututeemat leida tekkis meie vahele üsna pikk vaikus. Tegelikult olin siia sihiga tulnud.
Meil on üsna pikk ajalugu. Paar aastat või nii. Ta oli minu põhikooli klassivenna esimene armastus. Nad on mõlemad Tallinnast. Või noh, Tallinna ümbrusest. Kuskilt sealt Põhja-Eestist. Käisid samas gümnaasiumis ja värki. Ülikooliks kolisid Kuressaarde. Õppima seda ainsat eriala, mida Kuressaares õppida saab. Esimestel kuudel nad veel hängisid ja timmutasid. Nussisid ja tegid aineid. Sõber pettis mitmeid kordi temaga oma kallimaid. Tollal käisin mina veel ühisgümnaasiumis kaheteistkümnendas klassis. Käisime kolme-neljakesi pea iga päev väljas. Hulka kuulus ka minu parim sõber.
Lugu hakkas pihta siis, kui nad veel paar olid ja niisama mul saarel külas käisid. Linlane tahab ju ikka maale tulla ja värsket õhku hingata. Merekohinat kuulata. Sai käidud lennukiga Kuressaares romantikat tegemas. Esimesel kohtumisel olevat Nora öelnud, et ma näen atraktiivne välja. Juba toona oli teada, et talle meeldib „teistsugune” olla. Ta üritab.
Lumepall hakkas veerema, kui nad siia endale elukohad muretsesid. Kuressaarde. Olime Nora pool soojendamas, et Uime minna. Seekord oli meid seal isegi rohkem kui kolm-neli. Istusime sellessamas toas ja kuulasime muusikat. Mängisime „Reaalsuskontrolli”. Vot see on idiootne lauamäng. Ma iga kord veits solvun, kui ei saa kõige paremaid kaarte. Á la ilusaim naeratus, pringim perse, kitsaim vitt jne. Kaarte ette lugedes pean tegema nägu, et kõik on OK ja ma ei vihka kõiki. Aga vähemalt kestab see piin üksnes pool tundi. Siis saab jälle juua ja aknast välja vahtida. Huvitav ja müstiline olla. Lootuses, et keegi täheldab, kui teistsugune ma olen. Eriline. Jaaa, ta on nii salapärane … Kahju, et keegi süüa ei toonud. Kõht oli nii tühi.
Kell sai üks ja me hakkasime sättima. See võttis aega, sest oldi konditsioonis. Mina istusin sellessamas tekstuurtapeediga toas välisriietes ühel lollil toolil, mille põhi pidevalt alt ära tuli. Mingi nikats. Ma lihtsalt ei viitsinud enam seintelt tuge otsida ja leidsin, et tool on ka variant. Rahulikult, sest meil polnud mitte kuhugi kiiret, istusin sellele ja otsisin positsiooni, milles mu triiksärk kortsu ei läheks ja seelik üles ei rulluks. Särk läks kortsu ja seelik rullus. See vist ei tööta kunagi. Endine klassiõde istus mulle sülle, naeris ning purtsatas, et kas ma nendega kolmekat ei taha teha väää. A hahahah, ei, mina ise ei tahagi, aga Nora tahtis. Nora seisis mu selja taga ja kuulis kõike pealt. Ütlesin, et issand, ta on ju siin, mida sa teed. Jututeema vahetus kiiresti ning lõpuks saime ka sellest õudsest toast välja. Leidsime tee Uime. Naljakas kohata Kuressaare baari ees turvameest, kes arvab, et tal on õigus kedagi mitte sisse lasta. Me oleme Kuressaares, kallike.
Kõik peale mu parima sõbra said sisse, sest imekombel õnnestus tal luksuma hakata. Neiul oli sellest vabanemiseks varuks üks mannetu strateegia. Nimelt otsustas ta siis Uime ees prügikastile toetudes pea alaspidi kummarduda ning hinge kinni hoida. Samal ajal passiivselt luksudes. Millele selline poos lisaks eespool mainitule veel viitab? Mhmh, ta ei saanud sisse, sest jõmm ukse ees arvas, et ta oksendab. Ürita siis selgitada, et mkm, ainult luksub. Ta on kahekümne kaheksa aastane endokrinoloog, ta ei oksenda. Ülejäänud olid jõudnud tuppa minna. Kui Norast möödusin, suutis ta mulle märkamatult mu perset katsuda (või lüüa?). Ta eks oli seda näinud ning peast segi läinud. Peale poolluksuva poolpurjus kahekümne kaheksa aastase saime endale ka ühe helmekese, kelle suust fraasid „pede”, „rõve”, „ongi nii v” välja paiskusid. Ma ei saanud aru, mis toimub. Naljakas olukord lihtsalt.
Samal ajal kui need kaks ringi paarutasid, püüdsin mina välja uurida, mis täpsemalt juhtus. Noh, ja siis saingi teada, et mind katsuti. Väga mõttetu, kui ma ise seda tähelegi ei pannud. Mis katsumine see siis ka on. Kutsusime takso. Kõik läksid laiali.
Sellele järgnes nädal aega hiljem märksa suurema seltskonnaga häng Kure kohvikus, mille võtmed me saime. Seal oli ka luksuja uus kallim ja mitu teist. Kokku oli meid vist kuus või seitse. Mul pole aimugi, mis põhjusel me sinna ühes sattusime. Juhus vast. Otsustasime mängida sellist mängu nagu munnimäng. Olime paar-kolm õlut ära joonud. Alguses mõtlesime seda naljaga pooleks, kuid Kure kohviku soosivas miljöös, üllatus-üllatus, kõik olid nõus. Mängu ülesehitus on järgmine: keerutatakse pudelit ja varem väljavalitu peab pudeli viidatut x arv sekundeid suudlema. Meil oli x kümme. Kokkuvõttes pidid kõik üksteist suudlema, see oli mängu iva. Pisike kohviteek oli täis kiimas teismeliste karjeid ja klaasikilde. Arva, kes viimaseks jäid. Loomulikult mina ja Nora. Helme aeg särada. Ta läks hulluks. Nuttis, karjus ja ähvardas samal ajal, kui meie teineteisele keeli kurku ajasime. See kestis kauem kui kümme sekundit. Mängule järgnes lisavoor: pidime ütlema, kes oli parim. Mina valisin Mardi ja Nora. Ta oli väga hea suudleja. Võib-olla liiga agressiivne. Aga parem agressiivne kui niisama limpsija.
Kuna Nora oli vallaline, käisime tihti väljas. Ta otsis endale munni. Tema, mitte minu sõnad. Eeldan, et tal oli vaja mulle midagi tõestada. Et mees on tema jaoks tähtsusetu. Ta tahab vaid oma vajadusi rahuldada. Ütles, et tal neist pohhui. Siia juurde käib ka minu lause „Ta tegelikult ei ole selline”, mida arvatavasti keegi ei usu, aga vahet pole.
Mäletan päeva Ekesparres, mil tema tollane suveafäär alguse sai. Tegemist oli minu teise parima sõbraga. Mul oli neid palju. Nad olid kõik mulle väga armsad. Ta oli kõige kenam poiss, keda teadsin. Vot talle oli antud. Palju antud. Tal olid seljas lõhikuga pruun triiksärk, mustad viigipüksid ning matsakad Dr. Martensi platvormid. Läbipaistvast triiksärgist kumasid läbi tema augustatud rinnanibud. Vaatepilt! Tal olid õlgadeni lokkis juuksed, mis ta oli äsja patsikummi survest vabastanud, ning suur naeratus. Ma ei tea ühtki inimest, kes poleks temasse mingi hetk armunud olnud. Nora oli järjekorras järgmine. Muuseas, ta oli imeline sebija. Mina olin ootele pandud ning õhtu pärliks kujunes nibuneeditar. Keegi oli neile juustu ostnud ning Nora üritas talle kangesti parmesani näksimise kõrvalt keelt kurku ajada. Mina pälvisin hoopis mingi rootsi uusrikka tähelepanu, kes end ise minu lauda kutsus, kuhu mind ennist üksi oli jäetud. Sain rootsi keelt praktiseerida. Hur mår du? Jube keel.
Uus laualine oli rootsi uusrikka kohta väga ilus. Ta oli kuskilt Norrköpingu lähistelt jahtlaevaga Kuressaarde seilanud. Ütles, et Eesti on tema lemmikpaik. Jajah. Üritasin oma räpast iha täis nägu peita. Raha oleks nii vaja praegu. Rääkisime pikalt Tove Jannsonist. Ma pole Muumisid lugenud, ent tarka nägu oskan teha laitmatult. Lugesin tema menukat biograafiat „Tee tööd ja armasta”. Oli isegi mu lemmikraamat millalgi. Tema tellis karahviniga punast veini. Valge korral oleksin saanud kõne sõbrannalt, kes kiiremas korras minu abi vajab. Selle odava veega lahjendatud Nueve Dosi asemel, millega enne uusrikka saabumist pokaali täitsin, oli stiilne juua päris veini. Maitses nagu raha ja heaoluühiskond. Hinda ei julgenud ma küsida, sest siis oleks tekkinud mul tahtmine talle midagi vastu anda. Mul polnud midagi pakkuda ja rootsi peenist ma ka imeda ei soovinud. Võib-olla raha eest, aga see selleks. Enne eeldatavat kutset minna tema jahti vaatama põgenes minu juurde päeva staar, minu meestenaise silmailu. Ta ei tahtnud oma pressitud viikidele Nora tilkuvat ila. Tüdrukule ähvardati peksa anda, sest ta pressis end peale. Anname andeks. Neist sai paar.
Esimest korda tegin kommi nende kahega Kuressaare linnateatri seljataguses hruštšovkas. Kurb tõdeda, aga see oli vist üks mu meeldejäävamaid õhtuid. Olin armunud. Esimest korda vist päriselt. Ma ei armu kunagi päriselt. Mulle meeldib idee sellest, kuid seda lihtsalt ei juhtu. Pean inimest kõigepealt tundma. Kaua tundma. Ta peab olema mulle lähedane, alles siis saan armuda. Ja see on ka selline aseksuaalne armumine, sest ma ei otsi seksuaalset pinget, vaid lähedust. See kõlab nii mornilt, aga tegelikult ma lihtsalt tahan kellegagi koos olla. Koos magama jääda. Mul pole vahekorra vastu midagi, aga see ei ole mu siht ega ihaldus. Ma tahaks emme olla. Arvan, et oleksin hea emme. Eks see mees võib ka titefunktsiooni täita, tihti täidabki, ent siis peaksin nädalavahetuseti ka voodis tööd tegema, mida mitte ei viitsi. Naist tahaks. Kelleks Freud mind nimetaks? Reitelmann kutsuks sodomiidiks. Mingi hetk tundsin end ära Freudi da Vinci tõlgenduses, kus poisslaps ja tütarlaps istusid alasti vastakuti. Kui poisslaps suunab oma teadmishimu kõigepealt suguelu mõistatusele, valitseb teda huvi omaenese suguelundi vastu. Poisi meelest on see kehaosa liiga väärtuslik ja tähtis, et uskuda, et see võiks puududa teistel inimestel, kellega ta end nii sarnasena tunneb. Näiteks tema ees istuval tütarlapsel. Kuna ta ei oska arvata, et on olemas veel teine, samaväärne suguelundi tüüp, oletab ta ilmselt, et kõikidel inimestel, ka naistel, on selline elund nagu temal. See eelarvamus juurdub noores uurijas nii tugevalt, et ei kao ka pärast seda, kui ta on esimest korda väikese tüdruku genitaale silmitsenud. Ta paneb tähele, et midagi on teisiti kui temal endal, aga ta ei suuda mõista, miks ta väikesel tüdrukul peenist ei leia. Kus see on, jumal hoia? Ettekujutus, et see võiks üldse puududa, on talle kohutav ja talumatu, seepärast katsub ta sobitada: peenis on ka tüdrukutel olemas, aga see on veel väga väike, hiljem kasvab see suuremaks. Kui aga hilisematel vaatlustel selgub, et ootus ja lootus ei ole täide läinud, otsib ta uue väljapääsu. Peenis on ka väikestel tüdrukutel olemas, aga see on ära lõigatud, selle kohale on jäänud haav. Ta on kuulnud ähvardust, et tema kallis organ võetakse temalt ära, kui ta seda liiga tihti näpib. Selle kastreerimisähvarduse mõjul tõlgendab ta nüüd oma arusaama tüdrukute suguelundist teisiti; nüüdsest peale väriseb ta oma mehelikkuse pärast, samas aga põlgab neid õnnetuid olendeid, kelle kallal on tema arvates see julm karistus juba täide viidud.
Mitte tüdrukuna ei tunne ma end, vaid selle vaese da Vincina. Siis peab mõtlema nii, et kas mina olen eenduva suguelundi omanik või keerame Freudi jutustuse pea peale. Teeme väikese vahetuse. Aga võib-olla ma lihtsalt haletsen ennast. Seeläbi suudan end näha ainult koos teise „õnnetu olendiga”. Mõtlen, mida tegid need noored Kastaalia õpilased Hesse „Klaaspärlimängus”. Saksa kirjanik romaanis noorte poiste intiimelu ei kajasta, kuid huvitav mõtteots, kas pole? Noh, ja kui nüüd seostele mõtlema hakata, et klaaspärlimäng jah. Ja poisid? Minu meelest sõna „Glasperlenspiel” kasutus ei ole pelgalt pärlite kerguse ja peensusega hästi põhjendatud, neil peab ikkagi mingi praktiline funktsioon ka olema. Ja need targad poisid olid kindlasti väga loomingulised. Seda hinnati ju selles klaaspärlimängus kõrgelt.
Niisiis, olime seal korteris ja komm oli maos. Tol esimesel korral sõin. Ainus kord, kui mul sellest kõht krampi ei läinud. Võtsime selle kõik samal ajal sisse. Noral hakkas esimesena pähe. Ta põdes sellepärast ja andis meile juurde. Ise läks suitsule. Amelesin oma sõbraga voodis. Nora queue’s mussi ning kutsus mind rõdule tossama. Sündmusterohkel toal oli oma rõdu. Maha olid pandud vaibad ja ühes rõdu otsas oli peegel. Pesu kuivas. Läksin. Muusika mängis nii valjusti, et ma natuke kartsin alumiste naabrite veetorupeksu, mille kaudu nad meid valju lärmi korral hoiatasid. Arvasin, et seda juhtub ainult filmides, aga kae nalja, seda juhtub ka Saaremaal, koduses paneelikas.
Suurepärane oli olla. Istusime mõlemad maas, vastakuti, kohe ukse ees. Vahtisime tõtt. Ta suudles mind ja lisas, et olen esimene tüdruk, kellesse ta armunud on. Väga armunud. Naeratasin, sest mida muud ma oskan („hihi”). Siin oli mu šanss suu avada. Loomulikult tahtsin minagi seda öelda, ent mul juba oli teatud pede maine ning minu sõnavõtt oleks mõjunud ilmselgena. Ma ei tahtnud olla üks neist, kelle peal ta tatsata saab. Aga nüüd ta lausa hüppab. Minu enda süü. Sõna „suudlema” mõjub eesti keeles ikka kohutavalt imalalt. Katsusime üksteist. „Hellitamine” on vist see sõna. Läksime tuppa ja elasime üksteisel seljas. Ääretult hea oli lihtsalt olla, aeleda. See oli mu esimene kord ja ma olen selle üle väga rõõmus, et sain nendega koos olla. Ma ei mõelnud millestki. Ma ei olnud armukade ega tahtnud midagi, sest sain seal toas kõik, mida soovisin. See tuba oli nii suur. Seal oli sein vahelt maha võetud ning elutuba seeläbi ühendatud köögi ja esikuga. Logelesime kolmekesi tema chaise-tugitoolil. Seal oli piisavalt ruumi üksteise otsas poolalasti lesida.
Muusika oli väga vali. Panin selle natuke tasemaks; libistasin vaikselt sõrme puutetundlikul ekraanil, sest muidu saadaks aru, et ma põen. Põen, et naaber tuleb ukse taha ja et mind saadetakse talle oma mustade sõstardega otsa vaatama. Veel hullem, päikeseprillidega. DJ amet oli sujuvalt mulle määratud. Nora ei suutnud enam helendavalt ekraanilt sõnu kokku lugeda. Nüüdsest karjus ta mulle nätsu närimise vahelt laule, mida järjekorda panna.
Mingi hetk suutsime Xanaxi abil magamagi jääda. Ma ei mäleta küll, miks, aga eks see pole enam oluline. Sõbral läks enne pulss lakke ja ta kägises surelikult, kuid temasse vastarmunu tundis ta eest hoolitsemisest südilt rõõmu. Mina väga ei hoolinud. Olin kade, sest teadsin, et tahaksin rohkemat kui seda armetut õhtut Saare paneelikas, aga ei saa. Kunagi ei saa. Teadvustasin endale vastu tahtmist, et olen armunud.
Veetsime kolmekesi koos palju aega. Nad veetsid natuke rohkem aega kahekesi, aga ma ei lasknud endal seda seedida. Ma ei tahtnud mõelda, mida nad koos teevad. Loomulikult olin kade. Mina oleks ju tahtnud olla rinnaneeditari asemel. Trehvasime tihti Kure kohvikus. Seal õppisime ja rääkisime niisama. Enim sellest, kuidas mu sõber talle end kätte ei anna ja kuidas Nora vaid talle lähemale saaks. Aitasin nii palju, kui suutsin. Olin rõõmus, et saime koos olla, olenemata sellest, millest kõnelesime. Siis ta jutu sees küsis, et kui neil asi käima ei lähe, kas ma oleksin nõus, noh, tead küll, midagi proovima. Proovida koos olla. Naeratasin. Ma väga ei uskunud, et ta seda päriselt mõtleb. Aga ma ei tea, mulle tundus see siiras. Võib-olla ma lihtsalt tahtsin seda uskuda. Kaks korda juhtus, et ta midagi sellist mainis. Esimene kord on kogemata, teine juba tagamõttega, või kuidas öeldaksegi. Lootsin, et võib-olla tõesti, sest täitsa kujutasin meid kaht koos ette. Nad lendasid kaheks nädalaks Pariisi.
Kohtusime taas Ekes. Tegin majaveiniga aega parajaks. See oli tollal ainus, mida mu rahakott lubas. Ainult seda ma jõingi, seda üht pokaali, mida pidevalt täitsin. Imestan, et keegi töötajatest aru ei saanud. Võib-olla said, aga kannatasid haleda olluse rõdu peal välja. No nii hale lihtsalt. Pokaali eest maksin neli ühikut, pudel Nueve Dosi maksis kolm ühikut. Loomulikult maksan ka nendele rõõsadele nägudele, kes mulle sitsides selle pokaali päeviku kirjutamise ja lugemise kõrvale toovad. Kas ma jätan mulje rusutud naiskunstnikust? Et ma õhkan sihilikku üleolekut. Teie? Teeeeeeenindajad, hah! Mina! Kunstnik! Vastastikune haletsemine. Kõik on üks pidev haletsemine. Jõin suvega oma stipendiumi maha. Mida muud sa ikka rahaga teed. Ta oli täis. Oli tulnud sinna koos oma õe toakaaslasega, kellega neil mingi seiklus oli olnud. Süütu seiklus tema sõnul. Hiljem sain teada, et nad nussisid. Istusime terrassi kõrval oleval muruplatsil kohaliku puu varjus. Pole aimugi, mis puu. Keda need puud huvitavad. Mind huvitas kordades rohkem kindlus meie ees. Ma ei mäleta, millest rääkisime. Õigemini, ma ei taha mäletada.
Inimesi oli nii palju, et keegi ei pannud meid tähele – mingi pidu oli. Mina nii täis ei olnud. Tundsin vaid natuke piinlikkust. Rohkem tundsin helgust, sest ta pani pea mulle sülle. Siis asetas suurivaevu jala üle minu jala. Ta pidi tegelikult koju minema. Nad olid takso tellinud. Tõusime püsti ning teel hoovist välja jäime keset õue seisma. Hakkasin teda hüvastijätuks kallistama. Nora ei lasknud sel sündida, vaid tahtis minuga tatistada. Mina ei tahtnud. See polnud see koht. Nii ütlesingi. Ütlesin, et ta on täis. Tema ütles, et tahab mind suudelda. Pärast veidrat akrobaatikakava sain ta haardest lahti ning naasin oma turvalise veinipokaali taha. Juurdlesin, kas oleks pidanud. Mis siis oleks juhtunud. Mida ta oleks pärast seda öelnud? Mind enda poole kutsunud? Kahtlen – tal oli ju õde ja tolle toakaaslane külas. Äkki oleksime läinud minu poole? Nojah, aga ma ei taha joobes inimest ära kasutada. Vahet pole.
Enne I Land Soundi otsustasime kaheks nädalaks mere äärde minna. Mina tahtsin. Ööbisime kahe suure voodiga kämpingus. Need olid kõrvuti, vahel öölaud. Maas vaip. Meid oli õnnistatud suve ilusaimate ilmadega. Tuult peaaegu ei olnudki ja vesi oli nagu peegel. Käisime vahetpidamata ujumas, lugesime, jõime, suitsetasime. Tapsime üksteise peal parme. Esimesel õhtul pruukisime neidsamu pastelseid tablette. Kord, mil mu kõht krampi läks ja ma tühja naaberkämpingu valge männi taga näppe kurku toppisin, et end tühjaks krooksuda. See ka juhtus. Iga kord sain mingi laksu. Nii hea oli olla, et varisesin aromaatse männi sisse kokku. Kogu stsenaarium oli sarnane linnateatri taga toimunuga, ainult et seekord tahtis Nora ka nussida. Mina ei tahtnud. Härra oli erapooletu. Tema märg unenägu oli ilmsiks saamas. Seni olid märksõnad lesbian threesome jäänud ainult Pornhubi otsinguribale. Ütlesin, et võib-olla hiljem. Ma ei kujuta ette, milline see välja oleks näinud. See oleks olnud ropp. Käisime suitsul ja amelesime. Olime toas. Amelesime. Öö lõppes sellega, et ma väidetavalt ODsin. Enda mäletamist mööda oli mul lihtsalt väga hea olla. Kuulasin muusikat ja lamasin. Varasemaga võrreldes oli erinev ka see, et mina magasin üksi ja nemad magasid koos. Sel hetkel sain aru, et eelolev nädal ei tule tore. Sain siis ka oma esimese paanikahoo. Võtsin sõbra Xanaxit ja läksin mere äärde pilvi lugema. Nora tuli sinna ning pani mu pea endale sülle. Me ei rääkinud. Vaatasime lihtsalt ees laiuvat horisonti. Kaugelt kostis laste hõikeid. Nussimine enam teemaks ei tulnud.
Vihkan ennast, et arvasin, et on hea mõte nende kahega kuhugi minna. Nädalaks. Ja siis veel I Land Soundile, minu korterisse, teiseks nädalaks. Kogu koos veedetud aja käisid nad kahekesi idüllilistel armuseiklustel. Kuulsin saunani nende hõikeid ja naeru, kui nad peahoone juures võrkpalli mängimas või batuudil teineteist kiusamas käisid. Päevitasime ja nad lihtsalt läksid kahekesi ära. Nad ei öelnud sõnagi. Tundsin end nagu koer, kes Prisma kõrvale jalgrattaparkla posti külge aheldatakse. Aga ma ei haugu, sest mind on hästi kasvatatud. Ma murdusin. Olin nii kurb. Olin selles ise süüdi. Ja ma ainult ennast süüdistasingi. Siiani süüdistan, sest ei ole suutnud endiselt seda maha jätta. Tahtsin ju vaid kolmekesi koos aega veeta, mitte olla tunnistajaks lõõskavale armusuhtele. Tundsin end nii rumalana. Sellega seoses ka üks naljakas seik. Kui me pärast nädalat mere ääres linnaäärsesse korterisse sisse kolisime, karjusin üks õhtu nende peale, kui nad minu kõrval teineteist näppima kukkusid, et nüüd tõmbame normiks – te ei hakka minu katuse all nussima. Et te ei nussi minu kuradi korteris, sest ma ei kutsunud teid selleks siia. Nad jäid üks öö teineteist kiusates mulle vahele. Hommikul ärkasin külmas higis ning jooksin enne nende õndsat silmaavangut korterist välja. Lugesin mingi lolli paneelika ees Rodini elulugu. Hea raamat kusjuures.
Pärast I Land Soundi läksid nad lahku. Kuulsin, kuidas ta mu selja taga nibuneeditarile ütles, kui too oli uurinud minu ja tema suhte kohta, et mina ei saa naljast aru. Et ta lihtsalt üritab anda mulle midagi, mida mul ei ole või mida ma ei saa. Ta haletses mind. Ta haletses mind, kui mina andsin talle kõik, mida mul anda oli. Ma ei nurunud temalt midagi, ma ei palunud kellelgi ennast katsuda. Olin eeskujulik sõber, ja nüüd? Nüüd mind haletsetakse. Teoorias pidi see mulle kõige rohkem haiget tegema, aga olin oma müüri nii paksuks ladunud, et miski sealt enam läbi ei pääsenud. Endiselt ei pääse. Ega miski sealt välja ka ei pääse. Kool algas ja ma hakkasin suhtlust temaga piirama. Kartsin haiget saada. Selle lühikese aja sees, mil seatud piirangutest kinni pidasin, suutis ta endale uue silmarõõmu leida. Seekord polnud tegu minu sõbraga.
Uue musiga kohtusin Sveta ees. Oldi mingi suurema seltskonnaga ning mina olin nendega äsja liitunud. Vahetasime formaalsusi. Ta nägi päris kena välja. Noh, endiselt näeb. Ta ka pealinnast pärit. Õpib EKAs moekunsti ning näeb ka vastav välja. Lõiganud endale moodsa mulleti, jalas mustad maani viigipüksid ja platvormid. Ülal oli graafiline kudum, mis sobis talle selga nagu valatult. Gwen Stefani hiilgeajast tuntud päikeseprillid. Minuga sama pikk. Maneerilt oli ta väga antimacho. See mulle meeldis. Aus ja siiras. Ei häbenenud midagi. Ta meeldis mulle iga minutiga üha rohkem. Rääkis vähe.
Kõik need kutid olid üsna sarnased. Suured huuled ja alandlik pilk. Keegi neist ei vaadanud mulle kordagi silma. Žestid olid üsna naiselikud. Me veetsime Sveta ees istudes kaks rasvast tundi. Omavahel vahetasime üksnes paar lauset, nalja. Ülejäänud osa ajast vestlesin oma pealinna sõpradega. Jäime hetkeks teineteisele silma vaatama ning ta tõusis püsti ja sosistas mulle märkamatult kõrva: „Nora armastab sind.” Vaatasin üles Jumala poole ja kaotasin usu. Mitte et oleksin usklik, aga usu kaotasin ikka. Vastasin monotoonselt „ahhaa” ning jätkasin vestlust mingil muul teemal. Ülimalt möödaminnes. Ta polnud seda teinud eesmärgiga minuga sel teemal dialoogi astuda, vaid niisama. Niisama mõtles, et ütleb. Lahekas. Ma ei tundnud liblikaid kõhus ega midagi. Mõtlesin lihtsalt, et mispärast. Kas olen nende kahe vahel teemaks olnud? Kui jah, siis millest on ta sellele moetudengile minust – või meist – rääkinud. Mida on tal rääkida? On see lihtsalt lahe jutt, mida puhuda, või tähendab see talle midagi?
Kõik sellised olukorrad olid muutunud kuidagi nii tavaliseks. Kuulen, mida Nora minust arvab üksnes kolmanda osalise kaudu. Kord ta kas armastab või haletseb mind, siis olen talle atraktiivne, või tahab ta mind nussida. Muidu nii suure suuga, aga näkku ei julge midagi öelda. No mis asja. Käib oma kluttidega ümber nagu lativorstidega. Üks siia, teine sinna. Sümboolne toit. Hammustab tüki ja järelejäänud viskab minema. Olen neid ampse kõrvalt nii palju näinud ja ta ometi ju teab seda. Kas olen väljund püüdele olla „teistsugune”? Morn.
Aga ega mina ka ei julge. Pole talle midagi öelnud. Pole aimugi, kas ta teab, et ma temasse armunud olin. Oma arust peitsin seda briljantselt. Kuid seeläbi lasin endale ka pähe istuda. Lubasin kõigel sellel endaga juhtuda. Endaga mängida. Tead, maru vastik tunne. Näost näkku, kahekesi oleks nagu keele alla neelanud ja mõte füüsilisest puudutusest on kalgistav, ennekuulmatu. Aga seltskonnas! Seal ei paista imalustel lõppu olevat, rääkimata jazz hands’idest, mis pea kõik kehaõõnsused ära tahavad katsuda. Ja mina joogi kõrvalt lasen ka. Hea oli, aga üha rohkem hakkasin tundma ennast nagu mingi eskordina. Võtmehoidjana, mida kõigile näidata, aga mis muul ajal kasutu ilulisa. Nii ärakasutatud tunne oli. Raha ma ju ei saanud. Midagi ei saanud. Pigem võeti ära. Julgus võeti ära. Selline paigatud nuku tunne, kelle naerusui nurka võib visata, kui isu täis. Barbie kiheleb ikka edasi, küll ta on rõõmus. Kust jookseb piir? Äkki ma lihtsalt mõtlen üle, kujutan ette. Olen hüsteerik.
Noral sai Camel otsa. Tegime terrassil minu Kenti. Suitsulkäik tõi kuidagi reaalsusesse tagasi. Eriti need külmad piisad, mis nahale langesid. Rääkisime Immanuel Kantist. Kuidas tänapäeval poleks ta keegi. Keegi ei võtaks teda tõsiselt. Istub oma Königsbergi korteris ja mõtleb. Ainult mõtleb. Tekstides ei viita ega midagi. Nätsu hoidsin vasakus käes. Väljas oli seenevihmast hoolimata pehme olla. Õhk oli malbe ning taevas hahetas punakalt. Päike oli just loojunud. Terrassilt oli näha koju sööstvaid linde ning Nautleja kohvikut, kust oli kosta mahedat inimmula, lapsi ei olnud. Jumal tänatud. Küsisin, miks nad nii tihti muru niidavad. Ta ei teadnud. Ma ei viitsinud enam rääkida.
Niiskena oli kott-toolis imelik olla. Nora täitis õues tühjenenud muumikruusid ning rüüpas seistes minu omast ühe sõõmu. Tuli mulle kott-tooli kaissu. Ütles, et musutama ei hakka. Aitäh. Ma ei oleks sellega hakkama saanud. Ma ei mõelnud väga, sest armas oli olla. Siis vist ei mõeldagi. Mille üle on tarvis pead murda, kui hetkes on kõik olemas. Kui kõik on hästi. Selline tunne, nagu loeks üht head luuletust. Väga head. Toetasin lõua talle selja peale ning pilk jäi vaibale pidama. Muusika taustal oli läbi lahtise akna kuulda lehtedele langevaid piisaplõkse. Keerasin pilgu aknast välja. Päike veel kumas. Olekski võinud nii jääda.
Aga ka hea luuletus saab kord otsa. Nora tõusis püsti ja ma lõin lõua vastu ta õlga ära. Ta ei pannud seda tähele. Ma ei tea, kui palju aega oli möödunud. Ta võttis veel ühe lonksu veini ning läks vetsu.
Jäin pehkinud tundega lamama nagu surnult sündinu. Tõmbasin kleidi sirgu, et see ära ei kortsuks, ning võtsin tema muumikruusi. Tõusin istukile ja jõin seda odavat veini nagu viina. Ohkasin ja vaatasin pulbriseid Prisma tšekke värskel Müürilehel. Nora naasis, istus teisele poole lauda ja nägi välja kahtlaselt opakas, nagu oleks seenel käinud. Murdsin endale antud lubadust ja avasin suu. Ütlesin, et see tema EKA tüüp tundus väga armas. Ma ei valetanud. Ta vastas, et jah, ta meeldib talle väga. Tore. Viisin pilgu nutiteleri helendavale ekraanile. Life’s good. Küsisin, kas tead, mis ta mulle ütles. „Mm, seda, et ma armastan sind?” Libistasin näpuga üle tšeki ja panin sõrme suhu. Vaatasin Norale üleolevalt otsa nagu ahvile, kes õppis äsja oma pöialt kasutama. No kihvt, huvitav, kui kaua see mäng veel kesta tõotab. Endalgi hakkab rõve, kui naiivne ma olla võin ja kui kaua ümber selle juba ammu jahtunud pudru joosta jaksan. Puder pole isegi jahtunud, vaid otsas. „Sa ju tead, et sa oled ainuke, kellega ma …” Ja sellega sai luuletus otsa. Sulgesin raamatu.
AUTORIST: Gregor Kulla (20)
Mis tunne on armastusest kirjutada? Kas kirjandus suudab armastust taasluua?
Imal jutt, aga ma pole suutnud romantilist armastust enda jaoks veel defineerida ega tea, kas kunagi selleni jõuan. Ei tea, kas see muust armastusest erineb. Minu kolba all vist mitte. See on pigem selline süvasõprus. Aga et mis tunne on sest kirjutada? Hea vist. Kui mainisin oma psühholoogile, et kirjutan ja tunnen, et saan sellest tegevusest rohkem kui kuskilt mujalt, ütles ta, et mulle ei meeldi mitte kirjutada, vaid mõelda. Ja see mõte mind nüüd kummitab. Nõnda vist ka on. Segaseid (ja vahel ka valulisi) inimsuhteid on võimalik kirjutamise abil tükkideks lahti võtta ja neile konstruktiivset tähelepanu juhtida. See võtab küll aega, aga aitab ka kõige pimedamasse nurka valgust heita.
Ma ei taha vastata ei ei ega jah. Kuskil seal vahepeal ehk. Noh, aga kui nüüd mõelda, siis taasluua ta seda ei suuda. Midagi ei saa taasluua. Samas pole mõtet juuksekarva lõhki ka ajada. See koht, kus armastusest kirjutades paiknetakse, on miski membraanitagune (taasloome). Kuskil udu sees, natuke lõhnatu ja natuke maitsetu. Aga sinna ei pääse, tee mis tahad. Temaga saab üksnes samal lainepikkusel püsida. Rikkis raadiot mängida. No ja nii edasi. Vist ikkagi natuke suudab.
Võib-olla siis kirjandus mitte ei taasloo armastust, vaid loob mingi teistmoodi, uue armastuse. Mina vähemalt usun küll. Kuidas seda aga ära tunda, on omaette küsimus. Mis sa arvad, kas on võimalik aru saada, kas miski on kirjutatud südamega (ei ole feik) või mitte? Sinu tekstist jääb mulle selline mulje küll, aga miks ma seda arvan, on raske kirjeldada …
Mhmh, seda usun minagi. Aga miks keegi tahab armastust luua? See on nii ennastsalgav. Ometi ju teatakse, kui kähku loodu sureb. Räägin nüüd küll endaga, aga jah. Jah. Sellepärast mul ehk ongi neid erinevaid tükke nii huvitav luua, et ma kuidagi tajun surma paremini (keegi teine ütles ka seda?). Kõlab kohutavalt romantistliku mõttekõlksuna, kuid ega ma täpselt teagi. Surm on veidralt leige, või noh, ei aja nutma. Aga mingi lahtilaskmine käib temaga kaasas küll. Peab olema hea ema või isa vaist!
Sulle see mulje jääb, aga mõnele teisele ehk ei jää. Mõnele on see võib-olla eriti võlts! Ja mõnele eriti tuim. Arvan, et südamega kirjutamisele keegi väga ei mõtle, ja ma ei tea, kas peakski. Pakun, et kõik on südamega kirjutatud. Või vähemalt loodan. Kes see naljalt nii suurt vaeva näha viitsib. Mõne südant on sirvideski tekstis näha, teisel aga nii hästi ära peidetud, et ka kolmandal lugemisel pole teda märgata. Kumb neist siis suurem kunst on? Mõlemad vist. Sama suured.
