Proosa

HEA ANDREAS KÜBAR! PÄÄSTETÖÖ BÜROOL ON HEA MEEL TEATADA, ET ALATES 13.11.2023 OLED AMETLIKULT PÕHJA PÄÄSTEKESKUSE VABATAHTLIKE PÄÄSTJATE NIMEKIRJA KINNITATUD.

Andreas Kübar 20.05.2024

Kui stopper panna käima hetkest, mil registreerin heliseva äratuskella, ja lüüa kinni siis, kui esimene, kas vasak või siiski parem jalg puudutab maad, kulub mul tõusmisele kakskümmend kolm minutit. Selle ajaga jõuab kahekordsest puitmajast pool maha põleda.

Teen kohvi ja pesen hambad, kükitan külmkapi ees, kastan mõnd taime, enamasti täiesti valimatult või milline iganes tee peale ette juhtub, ning haigutan, kerin kardinad kokku, teen voodi ära, käin pissil, seisan riidekapi ees, sügan kõrva, meenutan oma eilseid riideid, et täna vähemalt midagi(gi!) uut kanda – pool Kalamaja on maha põlenud ja kohvioad otsas.

Nii tüütu! Eriti hommikul. Eriti tüütu! Kohvimasinaga on küll mugav, aga tal on pidevad vajadused: vesi otsas, oad otsas, mahuti täis, puhastus tegemata, punane S põleb. Miks punane S põleb? Kas seda peaks kuidagi kustutiga…?

Ei. Las olla. Pole kiiret. Mõtlen välja. Tõstan mahutit sisse-välja. Hommikud vajavad optimismi ja hapnikku (nagu tuli) ning isegi kui pool Kalamaja on leekides, on teine pool veel alles. Süütan veinipudelisse torgatud küünla ja lähen vannituppa pooleks tunniks duši alla.

Kuum vaha niriseb mööda veinipudelit vaiba poole. Kuum vesi niriseb mööda juukseid kanalisatsiooni. Küünlarasv tossab ja hägused mustad sambad kanduvad toas ringi. Mustad sambad nagu pahaendelised luulud. Naabrinaised on akendel ja näevad luulusid. Mõtlevad, kuhu helistada. Mis see kolmekohaline number oligi? Jumal hauda! Mõtlevad, kas keegi juba helistas kuhugi, ja seejärel küsivad valjuhäälselt, aga ikka vaid iseendalt, kas keegi juba helistas kuhugi? Miks keegi ei helista kuhugi? Ja nii siis jääbki…

Tädi kinkis jõuludeks kaks pudelit šampooni. Ta pole küll eriline seebiekspert, aga heade kingituste tegemiseks ei peagi tundma maailma A-st Ü-ni, piisab ainult kingituse saajast, antud juhul minust, A-st, kes kahtlemata vajab iga nädal šampooni. Millal ma viimati suitsuandurit kontrollisin(?) – pekki, palsam otsas! Äkki pigistab veel midagi välja? Raputan pudelit, loksutan, lasen vett sisse ja ühtäkki tuli! Tuli!

 

„Kuuskümmend sekundit on maa ja ilm! Selle ajaga jõuab ringutada, kohvi teha, riide panna ja välja sõita,“ ütleb Maidu ja hammustab õuna. Maidu seisab kraanikausi veerel ja seletab muiates, muigab seletades, proovib uut poissi pisut hirmutada, rääkida karmilt, nagu asi on, aga samas võtta vabalt, olla chill, näidata, et asi pole üldse nii keeruline, tõtt-öelda täiesti sulaselge, imelihtne! kui pisut vaeva näha; aga lihtsusest hoolimata eluohtlik, vastutusrikas, valjuhäälne. Maidu küsib, kas ma kardan verd, ja kohendab prille. Tal on väga sõbralik, pisut härras ja pehme nägu, umbes nagu Kingpoolel, seljas PÄÄSTE logoga dressid ja auklikud (samamoodi auklikud) villasokid. Kingpool vaatab mulle otsa ja küsib, kas ma kardan verd. Vastan, et üldiselt mitte. Olen ebalev. Võiks ju öelda, et üldse mitte, aga ei. Ma ei minesta, kui verd näen. Tean küll inimesi, kes minestavad silmapilkselt, aga mul pole verega probleeme.

Üldiselt.

Pekki!

Liigne enesekindlus tundub juhm.

Kingpool räägib, et pean kõigeks valmis olema. Ja kui ütleb kõigeks, mõtlen kohe, kas kõigeks või siiski mitte kõigeks? Kas kõigeks saab üldse valmis olla? Ja Kingpool alustab loeteluga: murdunud puud, loomad teel, ving majas, lõkked, metsapõlengud, plahvatused, lapsed jääl. Hammustab õuna ja osutab hambaid saand õunaga minu poole: autoavariid on kõige rõlgemad. Ülakehad läbi esiklaasi. Põletusarmid. Lahtised luumurrud. Paanika. Palju verd. Jäsemed kuskil vahel kinni. Jäsemed eri kohtades laiali. Aga eih, põh, noh, sehh, ahh – sellega harjub ära. Umbes nagu kellakeeramisega harjub ära või busside asenduspeatusega harjub ära. Pole liiga keeruline. Lähed lihtsalt (vaikus, Kingpool mälub ja mõtleb) teise kohta.

Seal teises kohas on pikk lumine tee. Natukene jäätunud. Servadest ettevaatlikult läbitav. Iga kahesaja meetri järel pink ja prügikast. Hajusa valgustusega kergliiklusrada. Komandosse minek on minu jaoks sama – lähen enda peas ja päriselt mööda lumist Tallinna maanteed teise kohta. Eemale, lausa kategooriliselt eemale, sõnumitest oma messengeris – turunduschat, ideechat, peochat, saunachat, teemechat, teemeveelchat. Eemale inboxist ja drivest, eemale palveist „ütle mis mõtled“, „anna teada kuidas sobib“. Eemale linnast, kus, isegi kui ma ei soovi osaleda, käib pidev võitlus, kes keda tunneb, kes kus käis, kes mida teenis ja kirjutas ja ütles, ja võitlusel on võitjad ja kaotajad. Tõsi, ka pealtvaatajad, aga pealtvaatajal on enamasti huvi olla kellegi poolt, elada kaasa, olla kaasa haaratud kõigest, mida areen pakub. Ka mul on huvi, absoluutselt, kuidas saakski mitte huvituda?

Kõik tantsivad. Kõik elavad kaasa. Kuskil on žürii. Kuskil müüb keegi hotdogi. Ja ma ostan hotdogi, Tallinnas, ja vaatan, kuidas Rapla rongi ootav tütarlaps sööb perroonil hotdogi, lausa kaheraudset, kõik kastmed ja salvakad kaasas. Tema lihtsameelne väikevend sööb hotdogi. Tema ohvrimeelne vanaema sööb hotdogi. Terved põlvkonnad söövad hotdogi ja kuidas see kõik meile kõhtu mahub – ma ei tea. Pikk lumine tee on seega vabadus. Pisut rõõmsamalt öeldes, isegi hüüdes.

Vabadus!

Alexela tankla taga on Päästekeskuse väike maja, kus vähemalt sel õhtul on täiesti teised teemad. Aga sellest mulle piisabki. Lihtsalt korraks eemale, mitte kauaks. Nagu autoga Lätti, mitte laevaga Antarktikasse. Rongiga Sakku! Nii lihtne see ongi. Komandos panen kõigepealt roobad valmis. Lähen garaaži. Võtan riiulilt sinise jope, mille varrukaid, taskuid ja turja katavad helkurribad, passele on trükitud VABATAHTLIK PÄÄSTE, käistel on kootud randmepikendused, mis kinnituvad kui silmus ümber pöidla. Jope puusal on karabiinkonks, mille küljes ripuvad tulekindlad kindad. Taskus on puuvillane tumesinine balaklaava, või suusamüts, või pätimüts, nii-öelda. Jope läheb koos kõigega autosse, kiireks selgaviskamiseks otse seljatoele, ja jope peal on kood – J-6, mis läks tabelisse kirja. Mõtlesin, et on alles süsteem, kuniks Lauri ütles uhkelt, et J tähendab jope, ja lõi märkmiku kinni.

 

Garaaži seina ääres on maast laeni kõrguv riiul, mille esimese kahe kolmandiku peal on pidulikult öeldes garderoob ja viimasel kolmandikul riideladu. Koht, kust ka endale riided sain! Garderoobi alumises osas on kummikute ja traksipükste pambud, sest ühed parajad pambud need on. Pamp võrdub: püksid, mis keritud ümber kummikusäärte nii, et kummikute ülemine serv välja paistab. Niiviisi saab väljakutsel otse jalavarjudesse astuda ja püksid hooga üles tõmmata. Kummikute või saabaste sees on suured villasokid ja need jalanõud on mõeldud kõigeks muuks kui niisama tolgendamiseks. Või just, kui tuletõrjesaabastega inimmoodi kõndida, võibki seda sammustiili tolgendamiseks kutsuda. Pamp läheb samuti autosse. Kiiver kah. Autouks kinni. Päris raske teine. Hoiatati! Ja-jah.

 

Roobadega reeglina garaažist välja ei tulda ja puhkeruumis ei istuta. Need on ikkagi tööriided. Puhkeruumis on puhkeriided või alusriided, dressid, pulloverid, kilekad, soe pesu – kõik see soojahoidev ja mugav, mis käib roobade alla. Omamoodi on ka need tööriided, sest enamiku ajast on päästja töö olla valmis, ehk puhkeruumis olemist ei saa võtta kui vaba aega, vaid kui tööaega, mis jääb kahe väljakutse vahele.

 

Raudteejaamast jalutan viisteist minutit ning teel möödun algkoolist, spordikeskusest, jalgpallistaadionist. Saku on mulle tuttav. Mitte nii tuttav, et olla giid, aga piisavalt, et mitte ära eksida. Sakust ma ei tunne (ei tundnud!) küll kedagi ja sestap ei tunne (ei tundnud!) keegi ka mind. Rongilt väljuvad inimesed ilmselt eeldavad, et jalutan koju või külla või peole (kuhu ta niimoodi läheb, käed taskus?), ehk trumbid on alati minu käes. Ma ei tea, kas kurja geeniuse naer on siinkohal paslik ja kas vabatahtliku heategija moraal lubab tal end teistest paremini tunda? Tal? Kellel? Mul? Lubab küll! No kurat. Tehke trahvi siis, kui peate! Keelake päästes käimine! Ja ma ei mõelnud seda päris tõsiselt… ma luban, et ei tunne end enam nii hästi. Ja egas ma tundnudki end paremini lastest ja vanainimestest. Ikka endasugustest, teistest Andrestest, samas kaalus ja haridusastmes.

Andres üks, ütleme Andres Praegune, meeldib mulle rohkem kui Andres kaks ehk Andres Endine. Ja see on ju hea asi? Kõike, mida teen (EI tee vaid iseendale!!), teen ju tegelikult ikka iseendale, iseendaga (mina – teen, teised – ei tee). Või vähemalt esitan küsimuse, et mida vabatahtlikus päästes käimine annab, mulle, isiklikult, saladuskatte all. Ja vastan: mulle annab see kohustuse olla iga päev natukene parem versioon iseendast, mis senimaani on väljendunud selles, et teen asjad kohe ära. Kui Andres Endine pesi nõusid hiljem, siis Andres Praegune peseb kohe. Kui Andres Endine ei viitsinud minna keldrisse või klaastaara prügikastini, siis, etteheitvalt endisele Andresele, Andres Praegune viitsib. Ta vaatab oma vabatahtliku päästja ametitunnistust ja läheb uhkel, täiesti tavalisel sammul. Trammis ei istu esimese asjana pingile, vaid seisab, on valmis turisti aitama või lapsevankrit peale tõstma. Vabatahtliku päästja kaart kohustab teda 24/7 olema päästja, ja päästku või iseennast, ka see on vajalik. Andres Praegune on valmis palju rohkem andma, ilma midagi vastu saamata, ja mitte et ta seda iga päev teeks, aga ta on valmis. Täpselt nagu komandos, kahe väljakutse vahel. Istub puhkeruumis ja on valmis reageerima.

 

Sellist asja nagu viimane väljakutse pole olemas, seni kuni on olemas inimesed või puud või loomad või tuul või jaanipäev või grill! aga ennekõike inimesed, kes mitte kunagi ei taha, aga ikkagi suudavad õnnetusi põhjustada. Nii loll ja juhuslik me olu ongi. Arvan küll, nagu kõik teised arvavad, et minuga ei juhtu õnnetusi, aga võta näpust. Inimesed on totralt kohmakad ja hajameelsed ja unised ja paljud ei saa üldse aru, mis on ohtlik või ohutu, ei tunne piire, ei tee vahet paremal-vasakul, kõnnivad kõrvaklapid peas ja unistavad, talvel suvest, suvel talvest, paljudel on taevaga omad diilid ja mõned, kah imet, ongi õnnesärgis sündinud. Mõned suisa riskivad, mõtlevad, et varem pole juhtunud. Teavad küll, mis õige, aga õige on liiga tavaline. Mõtlevad, et ohutu lõke ei käi imagoga kokku ja pärast kolmandat õlut ei viitsi enam õue suitsule minna. Panevad siibri kinni ja siis juhtuvad õnnetused. Läheb kõne päästekeskusesse. Päästekeskus piiksutab meile. Meie jookseme autosse. SAKU 3.1 sõidab välja. Vilkurid. Vilkurid. Vilkurid. Kuskil ootab meid proua Vaike, kes on väikese sissetulekuga ahjuomanik. Niimoodi võib Vaiket defineerida. Tal on kuuris sada sülda leppa, aga Vaike süli on väike. Ja ahi on väike. Ja korter. Vaike elab Sakus ning viimased kolmkümmend aastat on tema ahjukütteperiood alanud septembri lõpus. Kütmine lõpeb aprillis. Siis peseb Vaike aknaid ja tuulutab rõsket majapidamist. Siibrid jäävad suveks lahti. Kõvema tuulega kuuleb, kuidas korsten viliseb. Saku 3.1 on kohal. Vahetusevanem läheb autost välja ning annab teada, et enne välja ei tule, kui tema ütleb.

Mis oleks Vaike elu ilma ahjuta? Ilmselt külm ja kõle. Ahi on talle kui sõbra eest. Vaike käib ahjule pihtimas. Puud põlevad tuhaks. Vaike paneb siibri kinni. Koldesse sosistatud mõtted hõõguvad hommikuni ja ununevad siis lõplikult. Tema saladused ei jõua Vaike lastelasteni. Tema armastuskirjad põlevad ereda leegiga ja kustuvad siis, kui Vaike leiab lepitust. Kõik on korras. Valehäire. Ohtu pole. Saku 3.1 lahkub.

Vaike toob hommikul jälle puid. Kütab ahju. Loeb Delfit ja Facebooki, kus keegi jagab videot pealkirjaga „Christmas Tree Fire Turns Devastating and Deadly Within Seconds“. See keegi kommenteerib: „Kümne sekundiga kõik!“ Vaike ei tea, mida öelda, ja paneb videole lihtsalt ühe kurva pöidla.

 

Esimene hommik komandos. Kell 6.50. Magamistoas on kolm kušettvoodit. Ühel Ivo, teisel Andris, kolmandal mina. Kõrvaltoas on veel Vello, üksinda. Tema suikus esimesena ja tõusis, läks päevatööle enne teisi. Ivo lahkus voodist kriuksu ja tekisahinaga. Andris vahetult pärast teda, lendas voodist nagu kuul kahurist. Mina pilgutasin kokkuõmmeldud silmi ega mäletanud, kuidas und sain. Väga ei saanudki. Uus koht, uus olukord, keha ja vaim olid terve öö pinges, et mitte öelda valmis – kurat seda teab. Varustus on valmis. Auto on valmis. Olen kindel, et Ivo, Andris ja Vello olid valmis, aga mina… Enne und käisin peas läbi startimise järjekorra: villasokid on voodi kõrval, soe pesu ja pullover saunaruumis. Nende selga ja jalga saamiseks läheb kakskümmend sekundit. Saapad ja püksid on auto kõrval, jope on autos, torusall autos, kiiver autos, kindad jope küljes, muu riietumine toimub sõidu ajal. Liikumise pealt. Nagu üldse paljud asjad siin majas. Usun, et jõuan voodist autosse kolmekümne sekundiga. Oehhh, mõnus. Ivo, meie vahetusevanema kõrval oli komando number üks, ehk peaauto raadiosaatja. Sinna vahepeal räägiti midagi. Muuga VPK (Vabatahtlik päästekomando) kutsuti eramaja ATS-häiret (Automaatne tuletõrjesüsteem) kontrollima. Põhja päästekeskuse üldine infovoog. Kell oli taju järgi umbes pool neli öösel. Pöörasin teise külje.

Esialgu arvasin, et tuletõrjujad on terve öö üleval, ja vahest on see üks müütidest, mida usuvad paljud? Vähemasti minu lähedased usuvad ja alati, kui valvest tulen, kohtan viltuseid, kaastundlikke ilmeid ja vastan küsivatele pilkudele tüdinult, et ma pole väsinud ja et magasin pea üheksa tundi. Võiksin veel maalida, et kõik magasid sügavalt nagu siilid talveunes, silmaklapid peas ja pidžaamad seljas, aga see tekitaks inimestes teistlaadi kahtluseid. Ühiskonna turvatunde nimel peab müüt mittemagavast tuletõrjujast edasi elama, sest reaalsus on võõrastav. Reaalsus naljaviskavast tuletõrjujast, kes käib saunas, vaatab puhkeruumis filmi, sööb jäätist (Saku komandos kohustuslik!) ja hiljem magab nii, et padi ilane. Kas me sellist päästet… jah. Komandos on kindel kord, vaatamata sellele, et väljakutsete vahel mängitakse kaarte ja vaadatakse Bridget Jonesi päevikut. Vot, Bridget Jonesi elus polnud korda ja võiks lausa öelda, et tal põles. Meil ei põle midagi ning nagu vanad kutselised räägivad, siis puhkeruumis peab saama nalja ja peab lõõpima, muidu pole võimalik sellist tööd teha. Mina pole õõvastavaid vaatepilte oma silmaga näinud, aga neid kujutledes pean tõdema, et nõrganärvilistele päästjatöö ei sobi, ja nõustuma, et huumor on siin hädavajalik. Komandorahvale meeldib toonitada, et vabatahtlikul päästjal peab mingi kiiks olema, kas adrenaliinisõltuvus, rahutus või muu maniakaalsus, mis vabal õhtupoolikul pritsikuuri ajab. Teiste kiikse näevad kõik, aga enda omast pole keegi aru saanud.

Arusaamine? – see maailma kõige subjektiivsem küsimus, ja isegi kui olen päästetööga algust teinud, vähemalt ühe silmaga selle ameti ukse vahelt sisse piilunud, ei julge küll väita, et ma millestki aru olen saanud. Millestki olulisest. Sellest kõige olulisemast. Tundub, et tuletõrjes on äärmiselt oluline reaalne kogemus, ja kuna mul (see, just!) lahingukogemus veel puudub, võtan end kui surfarit, kes võib küll ookeani kirjeldada, seda isegi nautida, aga on siiski vaid pinnapealseid laineid katsunud. Aga mul on huvi! Tahan teada, mis on põhjas ja kus on varandus. Mitte et ma väljakutsele kibeleks, ptüi-ptüi-ptüi, ennemini kutset saatvasse meeleollu, argipäevasesse unustusse ja vabatahtliku, justnimelt vabatahtliku pritsimehe lunastusse.

Motivatsioonikiri kirjutatud. Nüüd on aeg ka kappidesse vaadata!

 

Tuletõrjeautol on seitse kappi, mille uksed käivad lükates üles ning jõuga kinni. Ei, mitte niimoodi…

JÕUGA! Käsi lahti ei lase! Jõuga lõpuni!

Esimene kapp, juhi uksest loetuna, kannab pealkirja „lammutus ja avariid“, seal on kuvalda, suur ja väike pritsukirves, mootorsaag, pootshaak, hooligan-kang, ketaslõikur, labidas, lõiketangid, hüdrauliliste tööriistade aluskate, harjad, tõkiskingad, lehepuhur, hüdropump, tungraud, leviti, langetuslabidas, klaasilõikur, sirge kang, kõver kang, kanderaam – rohkem peast ei tea, aga tean, et seal on veel midagi. Oluline polegi kõiki tööriistu peast nimetada, vaid teada, kus need asuvad. Kapid asetuvad auto külgedel, 3 + 3 + 1. Kolm mõlemal küljel ja üks taga. Siis veel katus ning esi- ja tagakabiin. Pärast ülevaatust on mul asukohad hästi teada, aga nädal hiljem hakkavad kapid segunema üheks suureks riiuliks, mis mul silme ees ja keele peal ja kõikjal mujal, aga mitte õiges kohas on. CAFS on neljandas kapis. Seda peab teadma. Esmaabikohver on taga kabiinis. Liiklusreguleerija sau ja valgused on ees. Binokkel ees pardatšokis. Päästerõngas neljandas. Voolikud ja joatorud kolmandas. Imuvoolikud kuuendas. Loomapüüdmissilmus taga. Joogivesi taga. Termokaamerad taga. Vilkurid katusel – jah, ülevaatusel peab kontrollima ka vilkureid! Akutrelli kohver neljandas. Bensiin viiendas. Lafett viiendas. Hüdrandi võti kuuendas. Voolikusillad katusel. Ujuvpump neljandas. Jagaja kuuendas. Vahupaak seitsmendas. Kululuud katusel. Arvasin, et toon mõned olulised tööriistad välja, aga lugema hakates tundub kõik äärmiselt oluline. Kõige ebaolulisem asi tuletõrjeautos? Ilmselt midagi, mida on kaks ja mida kasutatakse harva. Või siiski – väike redel? Plastikämber? Teised päästjad, ja üldse kõik, võivad vastu vaielda. Ja ma tean ja ma tean ja ma tean, et järgmisel väljakutsel on mul vaja just väikest redelit ja plastikämbrit. Teie võit.

 

Tuletõrjujad on nagu head uudised ning nendega ei seostu mitte midagi negatiivset. Nad on lindpriid, sangarid, musta-töö-tegijad, kes kui korstnapühkijad toovad head õnne või kui olümpiavõitjad pakuvad rahvale uhkusetuhinat. Tuletõrjuja on tõesti kombinatsioon korstnapühkijast ja olümpiavõitjast, ning teda saadavad rõõmuhõisked ka juhul, kui rahvast tegelikult trekisõit, korvpall või tuleohutus ei huvita. Kuvandilt pole tuletõrjujad nagu teised vormikandjad, näiteks ametivennad politseis või kiirabis, ning pisut jabur, et ühtedest on rahvasuus saanud elupäästjad, teistest aga fucking mendid, mis sest, et mõlemad mundrikandjad on väljas sama eesmärgi nimel, tagada (ööpäevaringne!) turvalisus.

Võib-olla sellepärast, et kui tuletõrjuja on tule tõrjuja, siis politsei kohta oleks täpne öelda korra valvur, ning inimestel on korraga segased suhted. Meile vist meeldib kord, kuigi tegelikult ei meeldi, või kui meeldib, siis ei meeldi, et keegi seda valvab.

Aga võib-olla sellepärast, et tuletõrje on juurtelt vabatahtlik organisatsioon. Eesti esimesed komandod olid Tallinna ja Tartu vabatahtlikud komandod ja tänaseni on vabatahtlikke päästjaid rohkem kui kutselisi – kutselisi 71, vabatahtlikke 119 komandot, ning see pole vaid Eesti eripära – mujal on riiklike ja vabatahtlike pritsimeeste (tasa)kaal veelgi rohkem vabatahtlike õlgadele langenud. Rootsis on ka näiteks eraettevõtted, kes pakuvad tuletõrjeteenust, ja iga omavalitsus vastutab siseturvalisuse eest ise. Baltimaades on pääste siiski ühtses riigisüsteemis ja Päästeamet, Raua tänav 2, selle süsteemi süda.

Omavalitsused saavad aga hüvedega päästjaid premeerida. Näiteks Savisaare-aegne Tallinna linnavalitsus maksis päästjatele igasuguseid napakaid boonuseid, stiilis Jüriöö boonus, Võnnu lahingu boonus, Edgari sünnipäeva boonus. Kingitud hobuse suhu ei vaadata ja kui palk on tänamatult väike, saagu siis vähemalt võiduka Võnnu lahingu eest midagi. Üldsegi, kõik eestlased võiksid Võnnu lahingu boonust saada!

 

Inimesed on tuletõrjujate töö üle tõesti UHKED, ning olles seda juba rohkem kui paarilt inimeselt kuulnud, tekitab see minus, aidake nüüd, mingisuguse hea inimese tunde?? Olulise tunde?? Justkui minus oleks üks heailmeline saladus, mida möödakäijad ei näe ega tea, et mul tegelikult on hea süda ja millegipärast ma peidan oma head südant, ja arvan, et inimesed a priori mõtlevad, et ma olen tavaline ülbe nolk. Homo arrogans ordinarius, või midagi sellesarnast.

Vahel üritan trammis naeratada, et seeläbi enda vabatahtlikku heatahtlikkust näidata. Eks heatahtlikkus ongi vabatahtlik. Ja tegelikult mulle meeldib, et inimesed pole oma kuju ja riiete järgi loetavad, see lisab varjatud teadmistele vaimustavust. Näiteks, nägin bussis ühte halli hiirt, kelles tundsin ära oma kunagise geograafiaõpetaja. 11 aastat tagasi etendas ta kolmekümne tavalise ülbe nolgi ees entusiastliku etüüdi üldisest õhuringlusest ja Coriolisi efektist. Vaatasin UHKELT õpetajat ja mõtlesin, et mitte keegi siin bussis ei aima, kui palju see naine geograafiast teab, või veel, milline elav hing tal on! Samuti ei tea keegi, et tema, või tema, või tema on vabatahtlik päästja. Üldiselt võiks ükspuha kellele käe pihku suruda ja teda tehtud töö eest tänada – kõik teevad midagi tänuväärset ja päris kindlasti ei tehtaks Eestis sama kõnekat kunsti või teadust ilma toimiva elektri- ja reoveesüsteemita. Reoveetöölistel pole aga paraadi, pole riiklikku aupäeva ega sponsorsoodustusi – neil pole mitte sittagi, või noh.

 

Aga too hea inimese tunne kaob ajaga õhku. Muutub argiseks ja hingatavaks. Ja egas ongi täiesti argine olla hea inimene ja rehmata, nii vanaema moodi, mis pagana hea inimene – ise oled hea inimene.

Headus avaldub minu jaoks võrduses, mina võrdub kogukond, kogukond võrdub mina, ja keegi, kes seab enda ja kogukonna vahele võrdusmärgi, hoolitseb kogukonna eest enda vabast tahtest, ongi kõige lihtsama definitsiooni järgi hea inimene.

Headus on kahtlemata ka silmaringi küsimus. Mida rohkem olen avatud maailmale, seda rohkem oskan märgata, anda nõu, panna ennast teiste olukorda ja nii edasi. Ehk headus peaks potentsiaalselt kogu aeg kasvama. Mida rohkem loen ja reisin, seda paremaks inimeseks muutun. Lihtne lollikindel elu ühes valemis ilma ühegi tundmatuta.

Headus on kindlasti ka prioriteetide küsimus, ja ilmselt on paljud suutelised olema head inimesed, kuniks nende prioriteete ei kahjustata. Siis on headus juba usuküsimus. Kas usk inimese headusesse on suurem kui usk enese vajadustesse – see on hetk, mil päriselt valida, kas olla hea inimene või persse see headus, elu on liiga lühike, et teha heategevust. Kõik taandub ikka usku. Usku iseendasse. Usku inimestesse.

 

Komandos on väga erineva taustaga inimesed: teedeinsener, trükigraafika pedagoog, arhitekt, laomees, vanaisa, teede haldusjuht, vee ja kanalisatsiooni haldusjuht, automehaanik, autojuht, päästedirektor, korstnapühkija, tisler, müügimees (keegi ei tea, mida ta parasjagu müüb, ja arvatakse, et müügimees ise ka ei tea), juhatuse esimees, tõstukijuht, lukksepp, maaler, kaitseliitlane, metsnik, jahimees, ehitusprojektijuht ja moedisainer.

Ega päästesse helistanud inimesed ei mõtle, et vabatahtlikud päästjad pole kutselised päästjad, eriti mõnes õnnetuseolukorras ei hakka keegi lugema, et riietel on kirjas VABATAHTLIK PÄÄSTE. Ning sellest on kahju: nad ei saa kunagi teada, et nende abipalvele reageerisid maaler, pedagoog, pensionär ja moedisainer. Milline traagiline avastus see oleks!

Erariietes ei paistaks me kindlasti töövõimelised välja, rohkem nagu vahva läbilõige Eestimaa Rahwastest, ning erariietes me polekski töövõimelised. Erariietes ei paista Jüri Ratas ka töövõimeline välja, missest et tema tööriided ei pea olema tulekindlad.

Aga munder teeb imesid! Mundriga Selveris käies on tunne, et kõik vaatavad mind ja kassiirid teretavad kuidagi teistmoodi. Pidulikumalt. Soojemalt. Need, kes ennist oleks mõelnud, et „tobedad püksid“, mõtlevad nüüd, et „ossa, tuletõrjuja, tobedad püksid“. Ma ei tea. Munder võib hulluks ka ajada.

Mis meid komandosse ajab? Nii palju kui on õnnestunud küsida, siis soov aidata, soov panna käed külge, soov jätkata peretraditsiooni, soov kanda (lisa)vastutust. Jah, nad kõik on head inimesed, aga seda olid nad ka enne vabatahtlikuks päästjaks hakkamist. Päästetöö käib lihtsalt asja juurde.

 


Andreas Kübar (26)

Millises organisatsioonis sa tegutsesid, millised olid su ülesanded?

Astusin vabatahtlikuna Saku PP ehk priitahtlike pritsumeeste tuletõrjekomandosse, mis on üks 119 Eesti vabatahtlikust päästekomandost. Organisatsioon on õhinapõhiselt tegutsenud alates 2012. aastast ja tänaseks on see üks professionaalsemaid vabatahtlike komandosid, arvestades oskusvõimekust, tehnikat, ruume ja organiseeritust. Saku komando on väga aktiivne ja kõik, mida seal ette võetakse, on tehtud nii pea kui südamega. Just nimelt südamega tegemine on märkimisväärse tähtsusega.

Vabatahtliku komando ülesanne on printsipiaalselt sama mis kutselise komando oma, ning ennekõike tähendab see reageerida päästesündmusele, aga kui kasutada õiget vastust, siis „ülesanne sõltub sündmusest“. Seni on mu eesmärk olnud asjadest aru saada ja korraga mitte liiga palju meelde jätta. Minna samm-sammult edasi ja iga valvega ühe uue asja juurde õppida.

Milliseid muutusi sa iseenda juures vabatahtlikutööd tehes märkasid?

Kõige suurem ja toredam avastus oli meie projekti viimasel kohtumisel, kus tundsin end kui vabatahtlik päästja, kes on muuseas oma kogemusest kirjutanud, mitte kui kirjutaja, kes on muuseas päästes käima hakanud. Ega ma esialgu ei uskunud, et päästes käimine saabki päriselt minu oma tegevuseks. Mitte et ma ennast kirglikuks päästjaks nimetaksin või et ma igapäevaselt komandost mõtleksin, aga kuidagi juhtus nii, et selles kirjutamisüleskutses läksid kirjutamine ja kutse üksteisest lahku. Lõpuks on lihtsalt tore tõdeda, kuidas üks asi sünnitab teise, ning tänu kirjutamisele avastada end südaöösel tühjal Saku maanteel, kiiver peas, taskulamp käes, uurimas puruks sõidetud kährikut.

Kas headust on võimalik kirjutada?

Jah, mulle tundub, et headuse kirjutamine on üks salajane ühisosa, mis kõiki maailma kirjanikke üksteisega seob, ja headuseküsimus on esitatud nii Jaigi ennemuistsetes lugudes kui Kenderi nihilistlikes sülitamistes. Headust saab kirjutada lõpmatult erinevatel viisidel ning esimese asjana on võimalik sellest midagi  saada ning järgmiseks enda juures midagi muuta. Lugesin hiljuti Pessoa eksistentsiaalseid keerutusi ja sain aru, et mina tahan olla see lihtne ja õnnelik inimloom, kes ei soovi kõigest läbi näha ega elada mingis tõeootuses. Isegi kui kirjanik kirjutab melanhoolsest kõigest-ei-millestki, saab lugeja tekstist midagi head leida ja lõpuks öelda, et trammi hilinemine ei muuda mind tigedaks, vaid hoopis kannatlikumaks inimeseks.

eelmine / järgmine artikkel